Showing posts with label Prantsusmaa. Show all posts
Showing posts with label Prantsusmaa. Show all posts

Thursday, December 1, 2011

En conclusion

Jaa, ma tean, et suvest on juba kolm kuud möödas, aga parem hilja kui mitte kunagi. Pealegi saan ma nüüd rääkida ka pikaajalisest saagast pealkirjaga "Kuidas Disney'st palks saada", mis tegelikult ei olegi veel lõppenud.
Kojutulek oli üllatavalt kerge, ma ikka kartsin, et äkki saan mingi reverse culture shocki, kuna pean põhimõtteliselt Miki juurest kohe juurasse sukelduma, aga seda ei juhtunudki. Ilmselt sellepärast, et ma olin viimastel nädalatel juba nii palju koolile ja kodule ja Eestile üldse mõelnud, et rõõm oli ikka väga suur tagasi tulla. Alles nüüd olen mõnikord pilte vaadates või Disney laule kuulates igatsusega sellele ajale tagasi vaadanud.
Nii, kas ma jäin rahule, et oma suve Disneylandis veetsin? Jah, jäin küll, aga uuesti ma seda ei teeks. Mul on ülihea meel, et ma seal olin, sest tegelikult oli see kohati ikka päris suur proovilepanek. Esiteks oli see mu esimene töökoht, kus reaalselt pidi viis päeva nädalas 8 tundi tööl olema. Teiseks oli ju kogu keskkond täiesti võõras, lisaks sellele, et tööülesandeid jagati prantsuse keeles, pidin ma ju ka vähemalt pool aega inimestega suheldes prantsuse keeles rääkima. Võib arvata, et kahe kuuga oleks pidanud prantsuse keel siis ikka kõvasti arenema, aga seda ma kahjuks öelda ei saa. Nimelt kujunesid välja mingid konkreetsed fraasid, mida sa kogu aeg kasutasid ja ka need ei saa väga keerulisteks nimetada. Ja vabal ajal suhtlesin ma ju inglise keeles, sest seda veetsin koos teiste välismaalastega, kellega inglise keeles palju mugavam rääkida on.
Aga siiski, ma olin ju kaks kuud prantsuskeelses keskkonnas ja arvan, et mu arusaamisvõime paranes ikka oluliselt (prantsuse keelega on ju tihti see häda, et sa lihtsalt ei saa aru, kui inimese räägivad, sest kõne on ülikiire ja sõnad sulavad kokku). Lisaks kohtusin ma ülipaljude lahedate inimestega tervest Euroopast. Ma sain veeta kohutavalt palju aega Disneylandi pargis, atraktsioonidel sõita, show'sid näha jne. See ei tundu just midagi erilist, aga tegelikult on kogu see maailm päris kihvt! Ja ma käisin peaaegu iga nädala Pariisis!!!! Lihtsalt võrratu linn!
See suvi kinnitas mulle ka veel rohkem seda, et ma tahan kindlasti mingi aeg oma elust Pariisis (või vähemalt kuskil Prantsusmaal) elada, sest esiteks tahan ma prantsuse keele korralikult selgeks saada ja teiseks mulle tohutult meeldib prantsuse kultuur ja keskkond üldse. Aga miks ma uuesti Disneylandi tööle ei läheks? Sest lõpuks muutus kogu see kommertsile ja rahale rajatud park natuke väsitavaks ja pealegi ei ole see töö, mida ma seal tegin, selline mida ma pikemat aega teha tahaksin, sest see lihtsalt ammendas ennast.

Lõppu veel natuke kriitikat Disney asjaajamiste kohta. Nimelt ei saanud ma oma augusti kuu palgatšekki veel Prantsusmaal kätte, sest ma tulin sealt enne kuu lõppu ära (mis tegelikult ei ole mingi vabandus, sest kui ma selle nüüd Eestis kätte sain, siis oli tšeki väljaandmiskuupäev kuskil augustis). Nad lubasid, et saadavad selle mulle postiga. Eks ma siis tulin koju ja hakkasin seda kannatlikult ootama. Justnimelt kannatlikult, sest olin juba kuulnud, et sellega võib mitu nädalat minna. Aga lõpuks oli juba peaaegu oktoobri lõpp ja tšekki pole. Väike paanika hakkas juba tekkima ja üritasin Disney'ga kuidagi kontakti saada, mis osutus ka võimatuks. Õnneks aga lõpuks saabus see suurepärane ümbrik kolme tšekiga. Nüüd algas teine lõbus osa e tšekkide vahetamine rahaks. Eestis ju teatavasti tšekkidega väga ei tegeleta ja seetõttu läks kolme tšeki panka andmine mulle maksma 60 eurot (20 ühe tšeki eest). Pangast öeldi, et nüüd läheb 4-6 nädalat aega, sest nad peavad tšekid postiga tagasi Prantsusmaal saatma, et vaadata, kas nad ikka kattega on. Lõbus, onju? Praegu on möödas viis nädalat ja ma pole veel lootust kaotanud :D

Sunday, August 28, 2011

La semaine derniere

Viimane nädal oli vääääga väsitav, sest mind õnnistati nelja tööpäevaga, mis algasid kell 8. Ma ei mäletanud, et kooli ajal nii vara ärkamine sama jube oleks olnud, kuigi ma olin tavaliselt siis isegi vähem maganud, aga ilmselgelt väsitab päev otsa seismine ja mingil määral ikkagi füüsilise töö tegemine oluliselt rohkem kui koolipingis istumine. Nii ei jäänudki mul muud üle kui õhtul kell 10 magama minna, et järgmine päev ikka ärgata suudaks. Esimesel tööpäeval ehk teisipäeval alustasin kell 11 ja see aitas õnneks veits paremini vara ärkamise rütmi sulanduda. Siis olin pool päeva saalis ja teise Cable'is filler.
Järgmised kolm päeva alustasin alati Marketis. See on meie restoranide kompleksi kõige suurem koht, kus päeval alati hästi palju rahvast on. Ma polnud seal kunagi varem olnud ja arvasin, et mind sinna ei saadeta ka, aga näed siis. Aga hommikul oli seal suht rahulik. Ühel hommikul isegi nii rahulik, et kaheksast poole üheksani oli mul üks klient. Nimelt avatakse park muidu kell 10, aga Disneylandi hotellide (7 hotelli Disneylandi ümbruses) külalistel on eelis juba 8 siia sisse pääseda. Sellel hommikul sadas jube kõvasti ja ilmselgelt ei viitsinud keegi ennast nii vara üles ajada, et vihma kätte jalutama minna.
Ühel teisel hommikul ootas mind selline üllatus, et kogu restorani avamine oli veel tegemata kui ma juba oma kassa avasin. Seda alustatakse tavaliselt tund aega varem ja pannakse kõik asjad valmis (kahvlid, suhkrud, topsid, koogid jne). Siis saingi rõõmsalt seda ise teha, aga tegelt olin sellega päris rahul, sest nii läks aeg kiiremini.
Pärastlõunati ma tavaliselt enam Marketis ei olnud, sest siis pannakse sinna vanemad töötajad, kes hästi kiiresti kassas trükivad. Ühel päeval oli nii, et tulin oma lõunalt tagasi ja mind saadeti alguses tagasi Marketisse, umbes 10 minuti pärast saadeti mind Cookie'sse, millega ma väga rahul olin, sest seal oli hea rahulik. Aga siis hakkas midagi väga kummalist pihta. Ülejäänud pooleteise tunni jooksul olin ma Gibsonis ja Victorias, Gibsonis ja Victorias, Gibsonis ja Victorias. Just nii, ma jõudsin umbes paar klienti ära teeninda ja mind saadeti teise kohta ja siis jälle tagasi ja siis jälle tagasi jne. Viimane kord oli veel nii, et läksin juba rahalugemisruumi oma kassat tegema, kui järsku tuleb teine team leader ja ütleb, et oi, kes sind juba siia tõi ja viis mu umbes 10ks minutiks tagasi leti taha. Sellise vahetamise ja segaduse peale olin ma ilmselgelt veits rivist väljas ja ei olnud just kõige õnnelikuma näoga. Ja siis veel seesama team leader, kes mind ringi jooksutas, julges küsida, et mis minuga täna lahti on, miks sa nii segaduses oled. Lõpuks oli mu kassas ka veel veits liiga palju raha. C'etait le bordel! (pr k - See oli hullumaja/suur segadus!)
Oma eelviimasel tööpäeval õnnestus mul esimest korda kassaga nulli jääda. Kõlab veits feililt, et ma seda kunagi varem pole suutnud, aga siin on kuni 5 eurosed kõikumised täiesti normaalsed ja nende peale ei tehta teist nägugi. Mul tavaliselt ikka nii palju puudu/üle ei olnud, aga mingid eurosed vahed tulevad ikka, sest hästi tihti saavad nt ühesendised otsa ja kuna sa kohe ei saa neid juurde, siis pead klientidele alati pigem rohkem raha tagasi andma ja annad 5-sendiseid. Teinekord ei taha nt kliendid mingit väikest raha tagasi ja jätavad selle tipiks sulle, aga ma ei ole seda kunagi endale võtnud, sest esiteks ei või su taskutes töö ajal kunagi raha olla, sest kui kassast pärast puudu peaks olema, vaadatakse su taskuid ja teiseks ei tea kunagi, et kuskilt mujult ei või mingit miinust tulla, siis on hea, kui on mingi varu. Aga jaa, ma olin selle nulli jäämise üle väga õnnelik :D
Oma päris viimasel tööpäeval sain olla lemmikkohas - Cookie's! Üllataval kombel oli mul terve hommiku palju tegemist, sest juba poole üheksast oli pargis jube palju inimesi (laupäev oli). Naljakas mõelda, et ma päris viimast korda neid kõiki asju tegin ja ütlesin, mis selle kahe kuuga nii koduseks olid saanud. Huvitav oleks teada, mitu kohvi ma nt suve jooksul kokku valmistasin või mitu korda juhatasin inimesi tualettidesse.
Töölt lahkumine ei ole siin niisama lihtne, et lihtsalt ütled head aega ja lähed. Kui ma kuskil kontoris istusin, et viimased asjad korda ajada, selgus, et ma pean tagastama ka passeporte en scene'i (selle kaardi, millega ma oma külalisi tasuta parki lasin), mida keegi varem polnud mulle loomulikult öelnud. Mis siis, et see on ülioluline ja ilma selleta ei maksta mulle ka viimast palka. Lubasin siis selle postiga järele saata, aga nüüd hoopis proovib Janika selle ise homme ära viia. Loodame, et õnnestub.

Kuna mul oma tänase vaba päevaga polnud midagi siinsama ette võtta (parki enam ei saa, sest id on pooleks ja poed on kõik kinni), siis otsustasin veel viimast korda Pariisi minna. Ma arvan, et Disneylandi ennast ma väga igatsema ei hakka, aga Pariisi küll. See on ikka nii mõnus linn ja ma lihtsalt istusin mitmes kohas ja nautisin seal olemist. Hommikul käisin Pere Lachaise'i surnuaial. Lisaks Edith Piafi, Jim Morrisoni ja Oscar Wilde'i hauale otsisin üles ka Eduard Wiiralt. Nimelt ta on ainuke eestlane, kes sinna maetud on. Väga hea tunne oli ta sealt leida :) Montmartre'il käisin ka, hea oli. Ja üldse igal pool käisin veel ja ütlesin mõttes Pariisile "kohtumiseni", sest ma olen suht kindel, et ühel päeval tulen sinna veel mõneks ajaks elama.

Homme hommikul vara hakkan Eesti poole sõitma ja Pärnusse jõuan alles hilisõhtul. Niiii väga ootan juba! Järgmise nädala jooksul tuleb ilmselt ka mingi kokkuvõttev postitus, et kuidas ma siis rahule jäin jne :)

Kohtumiseni Eestis!

Wednesday, August 24, 2011

Bye bye Paris!

Põhimõtteliselt ongi mu vabad päevad nüüd siin Disneylandis läbi. Laupäeaval on viimane tööpäev, pühapäev kulub pakkimisele ja siis esmaspäeval ongi juba minek. 
Traditsiooniliselt veetsin ühe päeva pargis ja teise Pariisis, aga seekord hoopis Hanna-Liisa ja Kaspariga. Kuna eelmise päeva olid nad veetnud Disneylandis, siis nüüd läksime Walt Disney Studios parki. Loomulikult oli vaja teha kohustuslik Mikiga pilt ja siis hakkasime atraktsioone läbi käima. Esimest korda tegin ühte vägevaimat asja pargis - Tower of Terrorit. See on põhimõtteliselt nagu lift, kus sees istud ja siis see sõidab ülisuure kiirusega üles-alla. Megalahe oli, kui turvavööd poleks olnud, siis oleks lihtsalt vastu lifti lage lennanud. Õnneks ei pidanud me ka kuskil väga kaua järjekorras ootama. Oma töötajad saavad peaaegu alati kasutada atraktsioonile pääsemiseks FastPassi sissepääsu (siin on selline süsteem, et pileti kaasa saad FastPassi, mida saad kasutada ühele atraktsioonile kiiremini pääsemiseks). Õnneks oldi nii kena, et ka Hanna-Liisa ja Kaspar lasti koos minuga peaaegu igale poole kiiremini sisse. Muidu oleks küll see pargis käimine üks suur ootamine, sest paljudel atraktsioonidel võib ootejärjekord olla tund ja isegi rohkem.  

Esmaspäeval oli ilmselt mu selle suve viimane Pariisis käik. Kuna H-L ja K olid peamised turistikad juba läbi käinud, siis keskendusime kaubandusele. Päris hea saagi sain :D Puhkepauside ajal tšillisime Seine'i ääres ja hiljem Jardin de Tuileries'is. Mulle nii meeldib Pariisis lihtsalt niisama kuskil istuda ja kogu seda atmosfääri nautida! Käisime päeva jooksul kümnetes poodides, aga üks nendest jääb küll tükiks ajaks meelde. Nimelt on selline ameerika riidebrand Abercrombie & Fitch, mis avas oma esimese poe Pariisis alles sellel kevadel. Keegi rääkis mulle kunagi, et seal on alati järjekord, et poodi sisse saada. Otsustasime järgi vaadata, mis seal siis nii erilist on. Oiii, see ootamine oli seda väärt!!! Kogu poe külastamine on omaette elamus, sest esiteks ootad sa mingi aeg järjekorras, siis lähed läbi uhkete väravate ja ülikenadest turvameestest mööda ja jõuad maja taha, et sealt astuda umbes viiekorruselisse poodi. Uksel tervitab sind palja ülakehaga mees, kellega saab pilti teha ja siis poes avastad, et absoluutselt kõik teenindajad on superilusad!!!! Peaks mainima, et seal poes oli suht palju asju, mis just kaupade valimist eriti ei soodustanud: ülikenad meesmüüjad, hämar valgus, kõva tantsumuusika. Ega me eriti neid riideid seal ei vaadanudki, sest hinnad olid suht kallid ja midagi väga erilist seal ei olnud ka. Aga kogu see külastus ise!!!!! 
Pärast toidupoe külastust vaatasime Eiffeli ka pimedas üle. Just siis, kui sinna jõudsime, hakkas jubedalt välku lööma ja müristama ja vihma tibutama. Selline tunne oli, et kohe jõuab ülisuur torm kohale ja saame läbimärjaks. Pole ammu nii vägevat äikest näinud, lisaks andis sellele vägevust juurde veel Eiffeli torn esiplaanil. Tegimegi siis kiiresti paar pilti ära ja läksime juba metroojaama poole, kui avastasime, et äike läheb jälle kaugemale. Otsustasime hoopis veits piknikku pidada ja istusime niisama Eiffeli ees olevas pargis ja nautisime järjekordselt Pariisi. Siis oligi aeg Pariisile "nägemist" öelda ja tagasi kodusesse Disneysse sõita. 

Sunday, August 21, 2011

Transfeeri elu

Disney's juhtub suhteliselt tihti seda, et töötajaid saadetakse (transfeeritakse) mingiks ajaks kuskile teise töökohta (ehk siis nt teise restorani, kus sa tavaliselt töötad). Nt juulis kui hästi kehvad ilmad olid, siis olid meie restoranis pidevalt abis ODFid (need, kes töötavad õues kärude taga ja müüvad jooke, jäätist, popkorni jms), sest neil lihtsalt polnud õues külma ilmaga midagi teha. Nüüd aga läksid ilmad soojaks ja toimus vastupidine, meilt saadeti hoopis kärudesse töötajaid. Ma lootsin südamest, et ei pea sinna minema, sest olen oma töökohaga suht rahul. Aga ometi see juhtus.
Tegelikult pean ütlema, et suht huvitav oli ka veits teistsugust tööd teha ja näha, kuidas mujal asjad toimivad. Esimesel päeval olin Adventurelandis suht mõttetu koha peal, kus müüsin ainult jooke, krõpse ja suveniirkõrsi. Inimesi kõndis kogu aeg palju mööda, aga ma müüsin suht vähe. Nii oligi mu põhitegevus vastata kahele küsimule, mida mulle esitati: "Kus tualetid on?" ja "Kus Indiana Jonesi atraktsioon on?". Kõige vägevam on see, et ega ma ise ka täpselt ei teadnud, kus need asuvad, aga õnneks oli mõlema küsimuse esimese esitamise ajal veel stocker (see töötaja, kes mul alguses koha avada aitab ja hiljem sinna tooteid juurde toob) seal ja näitan neile ise suuna kätte. Nii ma siis jätkasingi terve päev sama suuna näitamist, ise täpselt teadmata, kas ja kus see need asjad seal ikka on. Toredaid kliente oli ka päeva jooksul. Näiteks oli üks prantslasest isa oma kahe tütrega. Tütar tahtis mu nime teada ja lasi isal mu nimesilti lugeda. Ebatavaline nimi nagu mul, siis hakkasid nad omavahel arutama, et kust see pärit võib olla. Isa pakkus, et äkki on norra nimi. Sain siis teda parandada ja selle tegeliku päritolu avaldada. Kui nad ära läksid, siis tüdruk ütles mulle nii kenasti "Au revoir, Kärt" (no tegelikult see päris ä ikka ei olnud, aga siiski).
Reedel oli mul hügieenikoolitus. Jaa, ma tean, tekib küsimus, et kas see varem ei oleks pidanud olema, sest ma olen toitlustuses töötanud kaks kuud ja nüüd kohe lähen ära. Pidi küll, aga juuli alguses õnnestus mul see ära unustada ja ma läksin rõõmsalt hoopis tööle. Kui ma siis manageri käest uut aega küsisin, siis õnnestus temal see mitu korda ära unustada ja nii saingi restorani hügieeni osas alles nüüd haritud. Ok, tegelt ma teadsin ikka ise ka, et mustade kätega ei tasu toitu katsuda ja managerid tegid kohe selgeks, et köögis olles tuleb alati kanda "charlotte'i" (müts mis on nagu juuksevõrk, aga päris võrk ikka ei ole :D). Selles mõttes oli päris huvitav nüüd jälle koolitusele minna, sest ma sain võrrelda, kas mu prantsuse keelest aru saamine on paranenud. Mulle tundub, et on küll. Kohati sain ma päris kenasti peaaegu kõigest aru. Samas siis tuli aga mingi hetk, kus järsku ei saanud enam arugi millest jutt käib. Aga noh, üldkokkuvõttes oli päris ok.
Pärast tööd panin oma NEBi (tavalise töökoha) kostüümi selga ja läksin rõõmsalt tööle. Kui manager mulle mu transfeerimisest rääkis, siis ma ütlesin, et mul on reedel hügieenikoolitus ja selle peale ta ütles prantsuse keeles mingi koleda sõna ja muutis midagi ümber, nii et ma sain aru, et selle pärastlõuna olen ikkagi NEBis tööl. Aga ilmselgelt sain ma temast valesti aru, sest kui ta mind reedel tööl nägi, siis oli selline, et mis sa siin teed, sa pead kärudes olema. Ega mul siis muud üle ei jäänud kui ruttu riided uuesti ära vahetada ja teise kohta minna. Kuna koolitus läks samuti mu tööpäeva alla, siis oli mul seal kärudes jäänud kõigest 3-4 tundi, selleks ajaks mulle kassat ei antud ja läksin hoopis ühte popkorni putkasse appi. Pidin slushe (jääjook) tegema. Seal oli kohati hullumaja, sest kõik tulid igast suunast oma soovidega ja ei tahtnud üldse järjekorras oodata.
Õhtul oli meil NEBi pidu, mis oli väga mõnus. Kui tagantjärele mõelda, siis oli meil lausa üks nurk Euroopast kohal: rootsi, soome, eesti, läti, leedu. Lisaks veel inglismaa, prantsusmaa. Naljakas oli see, kuidas üks hetk avastasime, et kõik eestlased ja soomlased istuvad rahulikult laua taga, kui kõik teised kuskil tubade vahet ringi kõnnivad ja üldse väga elavad on. Kohe näha, et sugulased :D
Laupäeva hommikut alustasin pargi külastusega, sest siia jõudsid Hanna-Liisa ja ta vend. Üldse ei tahtnud tööle minna, aga ega mul muud üle ei jäänud. Selgus, et töötan peaväljaku ääres kahe kasti taga, kus müüsin jooke, jäätiseid ja veits muud nänni. Kuna ilm oli äärmiselt palav (jah, lõpuks jõudis suvi ka siia), siis oli kogu aeg suht palju tegemist. Alguses olin ühe leedu poisiga kahekesi, aga teine pool tööajast oli üksi. Vahepeal muud ei teinudki, kus tõstsin järjest külmikust veepudeleid klientidele ette ja võtsin nende raha vastu. Positiivne oli see, et nägin oma töökoha pealt suurepäraselt ära mingi Miki maagia etenduse, mida ma varem polnud kunagi viitsinud vaadata. Negatiivne aga see, et mu tööriietus oli jube paksust materjalist ja päeval oli kohutavalt palav. Aga päev lõppes jälle suht hästi, sest mu kassa kokkulugemisel selgus, et mul oli kõigest 50 senti üle. Arvestades, et kassa kogusumma oli lõpuks ligi 3500 eurot, päeva jooksul töötas seal mitu inimest ja müüdud kogused arvutati puhtalt jääkide järgi, siis on see ülihea tulemus. Seal on väga tavaline ka +- 20 eurot.
Pärast vaatasin veel öist paraadi ja ilutulestikku.

Monday, August 15, 2011

Varajane nädal

Eelmisel nädalal oli mul selline "planning", et alustasin tööd hommikul kell 8, 8, 7 ja 10. Ma teadsin juba ette, et sellest midagi head välja ei tule, sest mulle kohe üldse ei meeldi hommikul vara ärgata. Eriti suvel ja nüüd, kui ma olin harjunud sellega, et enamustel päevadel läksin alles pärastlõunal tööle. Nagu juba eelmisest postitusest selgus, siis esimesel päeval õnnestuski mul hiljaks jääda. Järgmistel päevadel olin nii mures hiljaks jäämise pärast, et öösel ärkasin alati mitu korda üles ja vaatasin kella, et ega ma juba tööle ei pea minema. Õnneks sain nüüd alati õigel ajal üles. Kui ma seitsmeks tööle läksin, siis ärkasin 5.30 ja kui hotellist välja läksin, siis oli õues veel pime, siis oli küll jube imelik tunne.
Hommikul vara tööle minemise juures oli positiivne see, et sain mitmel päeval olla Cookie's, mis on mu lemmikkoht. Seal müüakse erinevaid donuteid, küpsiseid, brownie'sid, muffineid jms. Seal on mõnus see, et rahvast on piisavalt, aga samas mitte liiga palju, nii et aeg möödub suht kiiresti, aga samas saab ka vahepeal hinge tõmmata. Ja seal ei ole ka eriti millegagi eksida ja klientidest on suhteliselt lihtne aru saada.
Samas tuleb ikka aeg-ajalt ette olukordi, kus ma ei saa prantslastest hästi aru. Enamasti nad on heatahtlikud ja üritavad kuidagi seletada või siis räägivad inglise keeles. Ükskord oli isegi üks naine, kes ütles, et "oi, sa oleksid võinud öelda, et sa inglise keelt eelistad". Nojah, tema oskas inglise keelt hästi, aga enamus prantslased ilmselt üllatuksid ja ilmselt mitte väga positiivselt kui ma neile kohe ütleks, et rääkige palun inglise keeles. Ükskord oli ka jäätiseleti juures üks naine, kes meie peale pahaseks sai. Me seletasime talle omaarust jumala kenasti, millised on variandid, kuidas jäätist saab osta, aga talle ei sobinud neist ükski ja siis ütles umbes midagi sellist, et ma ikka mõtlesin, et siinsed töötajad saavad prantsuse keelest aru ja jalutas pahaselt minema.
Laupäeaval olin Nomade'is ehk siis meie töökoha ainukese väljas asuva leti taga. Hommik oli päris kole, sest ilm oli suht külm ja mul ei olnud kampsunit ehk ma siis külmetasin seal ja ei müünud väga midagi. Siis hakkas õnneks või kahjuks vihma sadama ja see lett pandi kinni. Pärast sööki ja tunniajast Cookie's olemist pidin jälle õue tagasi minema. Aga nüüd oli nii hea soe ja täitsa mõnus oli seal olla.  See on suht käidava koha peal ja nii on mu põhitegevus inimeste vaatamine. Nii põnev on vaadata erinevatest kultuuridest pärit peresid ja näha nende erinevat käitumist. Lisaks olen seda tähele pannud, et kui pered juba siia tulevad, siis siin enam raha kokku ei hoita. Muidu näeb ju ikka, kuidas lapsed kaubanduskeskustes vanematelt igasuguseid asju nuruvad ja vanemad keelduvad. Aga siin on pigem niipidi, et vanemad küsivad iga leti juured lapselt, et kas sa tahad midagi ja lapsed tihtipeale ei tahagi midagi. Keelatud vili on magus, aga kui see kätte tuleb, siis nagu ei olegi enam isu.
Lisaks veel kultuuriline tähelepanek: hindud otsivad väga tihti pargist McDonaldsit ja ma pean neid kurvastama, et pargis endas polegi seda. Disney Village'is on see siiski olemas.
Mu seekordne töönädal oli suht üksik, sest hommikul on tööl alati vähem inimesi ja nii olingi enamust ajast ka tööpostil üksi. Kui koju läksin, siis olin varajasest ärkamiseks nii väsinud ja ei viitsinud midagi teha ja nii olingi põhimõtteliselt terve nädal nagu erak. Samas viimase tööpäeva pärastlõuna (seesama Nomade'is olemine) tegi tuju kohe palju paremaks. Ilm läks paremaks ja team leader, kes minuga raha luges, oli nii sõbralik ja hakkas imeväel ka inglise keelt rääkima. Prantslastega ongi see, et enamus neist suhtleb sinuga kangekaelselt prantsuse keeles, aga kui mingil hetk, kui kuidagi muudmoodi enam ei saa, tuleb nende suust ka ingliskeelseid sõnu. Mõnikord isegi lauseid. Naljakas on see, et kui nende inglise keelt oskavad kolleegid (mõned managerid siin räägivad päris head inglise keelt) seda kuulevad, siis hakkavad omavahel naljatlema, et "näed, sina räägid ka inglise keeles, vau".
Laupäeval mõtlesin, et lähen kohe pärast tööd koju magama, aga siis küsis üks team leader mu käest, et noh, õhtul lähed peole või. Siis mõtlesin, et tegelt tahaks küll välja minna. Niisiis käisimegi kõigepealt Sports Baris istumas ja seejärel väike tants Billy Bob'sis. Päris mõnus oli, eriti ilm, täitsa suvine õhk oli üle pika aja.

Pühapäeval otsustasin üle pika aja Pariisi minna (kaks nädalat on juba päris pikk aeg ju :D). Kuna tundub, et põhilised vaatamisväärsused on juba nähtud, siis külastasin hoopis Marché aux Puces'i ehk Euroopa suurimat kirbuturgu. Ma lugesin enne, et seal on nädalavahetustel jube palju rahvast ja hull sagimine ja tuleb hoolega oma kotti valvata, et varguse ohvriks ei langeks. Samuti ei vaevunud ma täpselt välja otsima juhiseid, kuidas sinna metroopeatusest saada, sest ühe allika järgi tuleb lihtsal rahvamassidele järgneda. Mu üllatuseks võttis mul ikka veits aega, et see üldse üles leida, sest inimmasse seal küll veel polnud. Kõigepealt nägin mingit turu moodi asja ja läksin sinna lettide vahele ja mõtlesin, et kas see ongi see kuulus turg. Nimelt olid seal ainult mingid mõttetud turukaubad odavate riiete näol, mida saab ka igalt Eesti väikelinna turult.  Edasi kõndides selgus, et see oli vaid mingi eelturg. Marché aux Puces nime alla koguneb tegelikult suur hulk väiksemaid turge, mis kõik on mingile konkreetsemale teemale orienteeritud. Hästi palju antiiki, käisin nt ühes hoones, kus võis ikka väga luksuslikke ja ilmselt ka kalleid esemeid leida. Samuti hästi palju igasuguseid vanu raamatuid, plaate, postreid jms. Ma ise väga suur antiigi fänn ei ole ja seetõttu täpsemalt midagi ei uurinud ja niisama oli mõnus seal lettide vahel üksi ringi uidata. Ja vahepeal ma olingi mõnes koridoris täitsa üksi, seda suurt inimestemassi polnud kusagil. Hiljem käisin ka turu populaarsemas osas, kus enamasti riideid, ehteid jms müüdi.
Kesklinna tagasi jõudes tahtsin mõnes riidepoes käia, aga ma polnud arvestanud sellega, et oli pühapäev ja kõik kohad olid kinni. Suure kaubamaja Les Halles'i uksed olid lahti ja jalutasin sinna lootusrikkalt sisse, aga eest leidsin vaid suletud poed.
Veel käisin kuulsas ingliskeelsete raamatute poes Shakespeare & Company. Mulle meeldib jubedalt raamatupoodides niisama raamatuid vaadata ja mõelda, mida ma ostaks. Mõnikord juba peaaegu ostan raamatu, aga siis mõtlen ikka, et selle saab ju raamatukogust ka ja ost jääb ikka sooritamata. Antud poes on ka jube mõnus niisama ringi vaadata, sest ta on hästi teistsugune suurtest kaubanduskeskuste poodidest. Nimelt on seal kõrged riiulid maast laeni ja hästi palju pisikesi soppe, kuhu saad sukelduda erinevaid raamatuid uurima. Kaalusin ka mõne raamatu ostsin, aga lõpuks mõtlesin, et mul niigi ei ole kohvris ruumiga priisata ja raamat ei aitaks sellele eriti kaasa.
Selle aja peale oli kõht juba päris tühi ja leidsin Louvre'i juures asuvast ajutisest lõbustuspargist soolaseid pannkooke, mida siis Jardin de Tuileries'is muru peal istudes mõnusalt sõin. Tükk aega lihtsalt istusin seal ja ei viitsinud kuhugi minna, nii mõnus oli lihtsalt olla ja Pariisi õhkkond nautida.

Pariisist rongiga tagasi tulles olin megaväsinud ja oleks hea meelega kohe hotellis voodisse kobinud, aga selleks polnud aega, sest olime Janika ja ta toakaaslasega kokku leppinud, et lähme Buffalo Billi Wild West Show'd vaatama. Tegemist on metsiku lääne teemalise show'ga, kus osalevad ka Miki ja ta sõbrad. Päris lahe asi oli, aga kõige toredam oli see, et kogu show ajal said pealtvaatajad süüa. Hästi head söögid olid ja kõht sai kohe juba täis. Kokkuvõttes oli söök ja show isegi meie makstud hinda väärt. Meile maksis see nimelt 24 eurot. Tavainimestele on see aga vähemalt 50 eurot, mis on küll natuke kallis. Aga noh, kui sa juba Disneysse tuled, siis pead ikka kõik ära nägema.

Täna oli ka vaba päev, aga ma ei teinud midagi põnevat. Magasin kõik need hommikud, mil pidi vara tööle minema, järgi ja tšillisin niisama. Lisaks tegi päeva rõõmsaks kolm kääru musta leiba, mis ma Janikalt sain, kuna ta ema töökaaslane külastas Disneyt ja tõi talle seda.
Nüüd ongi ainult kaks nädalat veel jäänud, mis peaksid suht kiiresti mööduma, sest Hanna-Liisa tuleb varsti siia ja veel on plaanis NEBi pidu.

Wednesday, August 10, 2011

Montevrain

Naljakas, et mul on siin veel kaks pool nädalat olla, aga kõik mõtted tiirlevad juba Eesti, kodu ja kooli ümber. Ilmselt sellepärast, et olen viimasel ajal suht palju igasuguseid sügise asju ajanud. Nii ongi kuidagi imelik, olen nagu siin, aga mõtlen hoopis teisi mõtteid.
Vahepealsed vabad päevad olid seekord eriti unised. Esimesel päeval suutsime ennast alles pärastlõunal parki venitada ja käisime mõne atraktsiooni peal. Rock'n'Roll Coaster on ikka ülihea!!! Pärast kammisime Disney poode, sest peaks suveniiridele veits varem mõtlema kui viimasel õhtul. Teisel päeval plaanisin Pariisi minna, aga päris ma jõudsin hommikul vara selleks üles tõusta. Tegin hoopis poetiiru ja pesin pesu :D
Täna kahetsesin seda kõvasti, et eile ennast vara üles ei ajanud. Nimelt ei tulnud mul eile õhtul kuidagi und ja see maksis hommikul kõvasti kätte. Ma magasin sajaga sisse ja jäin tööle hiljaks. Õnneks ei olnud manager väga pahane ja ütles, et esimese korra saab mulle andestada :)
Tegelikult on mõnus kohe hommikul tööl ära käia, siis on terve õhtu veel aega midagi teha. Kuna täna oli üle pika aja ilus ilm, siis otsustasin siin ümbruses ringi vaadata. Nimelt elame me Montevraini nimelises linnas, aga selle kõige Disney-poolsemas punktis. Linna endasse pole ma kunagi sattunud. Niisiis jalutasin läbi mingi pargi/puhkeala linna keskele. Väga mõnus ja vaikne koht on see, isegi nii vaikne, et tunni aja jooksul nägin linnas umbes viite inimest. Vaatasin enne kaardilt, et saan seal kena ringi tulla ja siis teist teed pidi tagasi tulla, aga see mul kahjuks ei õnnestunud, sest ma ei leidnud õiget tänavat üles. Vahepeal keerutasin juba päris suvaliselt ringi ja ei saanud eriti aru, kus ma olen, aga siis sain selle tee peale, kust olin tulnud ja läksin sama teed mööda tagasi. Väga mõnus oli lihtsalt jalutada ja iPodist eesti muusikat kuulata. :)

Saturday, August 6, 2011

Minipuhkus

Vahepeal oli mul neli vaba päeva järjest. See on muideks väga harukordne, et nii palju vabu päevi järjest satub. Mul oli aga veel eriline vedamine, sest just sellel ajal olid mu vanemad Pariisis. Nii saingi need neli päeva nendega veeta ja Disneylandist ja tööst täitsa eemal olla.
Enne veel, neljapäeval käisin öist paraadi ja ilutulestikku vaatamas. Nimelt on siin iga päev kaks paraadi, üks kell seitse ja teine siis, kui juba pime on. Siis sõidavad igasugused valgustatud masinad läbi pargi, peal on erinevad tegelased ja kõik muudkui pildistavad ja filmivad. Ei no, valgustusega näevad need asjad tõesti päris head välja. Pärast seda on alati ilutulestik. Jep, iga õhtu ligi viieminutiline ilutulestik. Tegelikult on see jumala kena ja kenasti muusika taustal jne, aga kui hakata mõtlema, milline raha hulk iga õhtu taevasse lastakse, siis hakkab veits kahju küll. Aga samas külastajad on ju iga päev uued, ei saa nii, et osad näevad ilutulestikku ja teised mitte.
Nii, vabad päevad. Reede-laupäeva veetsime täielikult Pariisis. Reedel tegime sama tiiru, mis Janikaga esimene kord Pariisis käies - Ile de Cité, Notre Dame, Ladina kvartal, Pantheon, Luxemburgi aed, Louvre. Ainult selle vahega, et nüüd käisime Notre Dame'is ja Pantheonis sees ka ning lisaks käisima ka Saint Chapelle'i vaatamas. Pariisis on ülihea see, et kõik ELi kuni 26 aastased saavad peaaegu kõikidesse muuseumitesse tasuta sisse. Väga mõnus :) Õhtul käisime osade Disney inimestega Duplexis - ööklubi Triufmikaare kõrval. Väga lahe koht oli!
Laupäeva alustasime Eiffeliga, õigemini järjekorras seismisega, et sinna saada. Kõige toredam oli see, et just siis, kui me pärast tunniajast ootamist piletikassa juurde jõudsime, pandi sinna silt, et kõige ülemine korrus on kinni ja sinna pileteid osta ei saa. Öeldi, et vahepealse korruse pealt saate võib-olla hiljem osta. Tore küll... Läksime siis poole kõrguse peale ja lootsime, et ehk saame sealt pileti. Aga ei, seal oli kassa kinni ja meil ei olnud ka suurt soovi külma tuule käes selle avamist oodata. Mina ja isa olime päris üleval käinud ja ema leppis ka poole kõrgusega. Aa, miks ülemine korrus kinni pandi? Meile küll otseselt ei öeldud seda, aga ilmselt nad lihtsalt pidid inimesi veits hajutama ja koormust vähendama. Ilmselt nad umbes tund aega lihtsalt ei müünud ülemisele korrusele pileteid, et järjekorrad liiga pikaks ei läheks ja siis hakkasid jälle müüma. Bad luck, et me just sellel ajal sinna sattusime.
Halvast õnnest rääkides, seda oli mul Eiffeli juures veel. Nimelt õnnestus mul kuidagi mingi suure kivi otsa astuda, nii et ma oma kinga ära lõhkusin. Sellega enam edasi ei julgend käia, sest siis oleks nii katki läinud, et pärast ei saa äkki parandada ka. Nii ei jäänudki muud üle, kui tuli hotelli poole astuma hakata. Päris naljakas oli keset Pariisi tänavaid paljajalu käia. Peaks mainima, et tänavad on suht puhtad ja üldse polnud ebamugav. Millest ma aga totaalselt keeldusin, oli paljajalu metroosse minemine. Nii üritasimegi leida kuskilt mingeid odavaid plätusid vms, aga nagu alati, kui midagi vaja on, siis seda pole. Lõpuks võtsin lihtsalt oma katkisel kingal kanna ära ja astusin ainult päkaosa peale. Õhtupoole käisime korra Pariisi kuulsates kaubamajades Galeries Lafayette ja Printemps. Aga ega meil seal eriti midagi teha polnud, sest vastu vaatasid Louis Vuitton, Prada, Tiffany jms. Niisama oli tore vaadata :)
Õhtul jalutasime Montmartre'il ja vaatasime Sacre Coeuri kirikut. See on kunstnike linnaosa ja ülimõnus oli seal ringi jalutada ja lihtsalt kogu seda õhustikku nautida.
Terve pühapäev kulus Versailles' lossi ja aedade külastamisele. Täitsa uskumatu, milliseid ruume kuningad ja kuningannad endale kunagi ehitada lasid. Ja neid on veel niii palju. Ja need aiad, kummaline mõelda, et kogu see toredus ja hiilgus oli kunagi vaatamiseks ainult üliväiksele osale rahvast ehk siis kuningale ja ta õukonnale. Ööbimiseks tahtsime leida mõne pisikese ja armsa prantsuse linna. Aga suht keeruline on seda leida, kui sa ei tea, mida sa täpselt otsid. Kõigepealt käisime Barbizonis, mille järgi on nime saanud kunstikoolkond. Nimelt kogunesid selle koolkonna kunstnikud sinna väiksesse linna elama. Väga mõnus väike linnake oli, aga kohe näha, et turismile üle ehitatud ja hotellid olid kõik kallid.
Siis sõitsime Fontainebleau'sse, mis on ka tegelikult suht turistikas, sest seal asub järjekordne loss - Fontainebleau loss, mis oli Napoleoni lemmikkohaks. Leidsime endale väga mõnusa hotelli kesklinnas, mille saime palju soodsamalt, kui selle tavaline hind.
Esmaspäeva hommikut alustasime lossi külastamisega. Loss on vähemalt sama uhke kui Versailles, aga kuna see on palju vähem tuntud, siis oli seal suht vähe rahvast. Nii hea oli rahulikult ringi vaadata, ilma et keegi sul pidevalt kuklas hingaks ja sinust mööda trügiks. Pärastlõunal sõitsime tagasi Disneysse. Kuigi ma olen siin juba kuu aega elanud, siis ometi suutsime mitu korda ära eksida, sest mul pole õrna aimugi, kuidas siin autod sõitma peaksid :D Sain vanemad tasuta parki sisse lasta ja neile näidata, kus ma igapäevaselt töötan ja mida siin teen. Isa oleks isegi ühe atraktsiooni peale tulnud, aga just siis oli pargis elektriga mingi probleem ja see jäi ära.
Järgmine päev oli jube raske tööle minna ja taas selle rütmiga harjuda. Lõuna ajal tekkis korra eriline masendus, et tahaks kohe Eestisse saada. Aga pärast sain jälle õige rütmi sisse ja nüüd olen juba neli päeva rõõmsalt tööl käinud. Kaks veel ja siis jälle vabad päevad.

Wednesday, July 27, 2011

Beebitool ja kardisõit

Olin siis täna rõõmsalt ühe toidukoha saalis ja koristasin laudu, kui minu juurde tuli üks mees beebitooli küsima. Ma ei olnud päris kindel, kas selles saalis on beebitool ja ütlesin, et vabandust, et aga meil vist pole siin tooli. Selle peale hakkas lendama umbes selliseid lauseid: "Is there a sign "No babies"?", "How should I feed my baby then?", "Will you come hold my baby while I'm feeding him?" ("Kas siin on kuskil silt, mis keelaks siin beebid?", "Kuidas ma oma beebit siis toitma peaks?", "Kas sina tuled minu beebit hoidma, kui ma teda toidan?"). Ja ta ütles seda kõike nii õelalt! Vaatasin siis ringi ja avastasin, et meil siiski on seal üks beebitool, aga see oli parajasti kellegi teise kasutuses. Ütlesin seda talle ja ta ütles selle peale, et "Aa, siin kohas on siis ainult üks beebi teretulnud.". Ega mul ei jäänud muud üle, kui tuua talle ühest teisest saalist ära sealne beebitool (see saal asub tegelts suht kaugel). Ma juba hirmuga mõtlesin, et mis siis saab, kui see ka kinni on. See mees oleks kindlasti midagi õelat mulle suutnud öelda. Õnneks oli see siiski vaba.
Aga kõige naljakam on see, et kui ma lõpuks selle tooliga kohale jõudsin, siis oli mees jumala viisakas (Oh, it's very kind, thank you).
Ok, ma saan aru, et võib-olla olin ma alguses ta küsimuse peale veidi kohmetu ja ei osanud kohe vastata, aga tõesti, sa ei saa oodata, et igas restoranis on ridade viisi beebitoole reas!

Täna polnud ma küll kassas, aga sellest hoolimata oli väga mõnus päev. Ennelõunane aeg oli koristades igavam, aga pärast olin Marketi filler. Seal on tavaliselt mitu fillerit ja ma võtsin kohe endale kõige parema töö ehk jäin joogiautomaatide juurde ja tegin klientidele jooke. Teised fillerid toovad köögist asju juurde, aga mina sain rõõmsalt oma koha peal seista ja kliente teenindada. Marketil on see hästi mõnus, et seal on alati suht palju töötajaid ja nii on täiega lõbus.

Lisaks tahaks teiega jagada nalja, mida ma juba mitu korda olen siin Prantsusmaal oma nime kohta kuulnud. Nimelt olen ma igal pool ju Kart (sh ka mu nimesildil), sest siin pole täpitähti. Sõna "kart" nagu eesti keeleski tähendab ka prantsuse keeles karti e seda väikest võidusõiduautot. Ja kui keegi mu nimesilti näeb, siis olen mitu korda pärast seda kuulnud sellist nalja: "Est-ce que tu fais du karting?" - "Kas sa tegeled kardisõiduga?" Hahaha! Nii naljakas!

Tuesday, July 26, 2011

And caisse it is! (Ja ongi kassa!)

Viimased kaks päeva olengi jälle kassas olnud ja sellega väga rahul! Eile olin esimest korda Coffee Grinderis, kus müüaksegi ainult kohvitooteid, jooke ja paari küpsist. Alguses suutsin siiski veits segaduses olla, sest millegipärast vaatasin inimestele jooke müües, et tavapärase 2.20 € asemel maksab kohv 3 €. Mina tegin neile aga ikka tavalist väikest kohvi. Varsti sain siiski teada, et seal on müügil ainult suured kohvid jms ja sellepärast on hind kallim. Pärastlõunal olin Gibsonis (lahtine jäätis), kus aeg möödus ülikiiresti.

Täna enne tööd käisin supermarketis süüa ostmas ja peaks mainima, et seal on ikka meeletu valik igasuguseid asju. Ma kõlan nagu nõukogude aja eestlane välismaal, aga no tõesti, mida kõike sa ikka poest leida ei või. Aga samas häirib mind see, et enamus asju on tohutult säilitusaineid täis. No kuidagi ei kutsu ostma piima, mis seisab poes soojas ja säilib septembrini.
Veetsin terve päeva Gibsonis ja taaskord möödus päev linnulennul. Seal on alati nii kiire, et vahepeal ei tule tund aega meelde kellagi vaadata, mis siis, et see kogu aeg su ees kassaaparaadil on. Samas on aga miinus see, et ma teen seal suhti tihti vigu ja pean paranduseks manageri kutsuma. Või noh, alati pole need isegi minu vead, mõnikord lihtsalt klient otsustab, et ta võtab ühe jäätiskuuli asemel hoopis kolm.
Üldiselt mu töökohal keelebarjääri väga palju ei teki, sest enamus külastajaid räägib siiski inglise või prantsuse keelt (okei, prantsuse keelega ma jään vahel küll hätta, aga siis tuleb keegi appi või kuidagi saab ikka hakkama). Hispaanlased küll üldiselt keelduvad mingit muud keelt peale hispaania rääkimast, aga nad saavad oma kehakeele ja uno/dos/tres'iga ikka hakkama. Täna oli aga üks saksa vanem naine, kes mulle järjepidevalt ainult saksa keeles seletas, mida ta tahab. Okei, ma tean, kuidas saksa keeles on 1-2-3, aga sellest pole väga abi, kui nende numbrite vahele jääb saksakeelne jutt. Minu ju ei tea, kas ta tahab siis kahte kolmekuulist, kolme kahekuulist või veel midagi muud. Siis ta juba näitas mulle, milliseid jäätiseid ta tahab, aga ma küsisin nõutu näoga, et mitu kuuli siis ikkagi. Ta oli kuidagi nii ärritatud sellest, et ma tema saksa keelest aru ei saa, aga lõi üldse käega ja läks minema.
Täna tegin jälle ühe lisatunni, mis tähendas ka closingut. Closing on selline kahtlane aeg, ma ei teagi, kas see meeldib mulle või mitte. Kui kuskil uues kohas esimest korda closingut teed, siis on kõik jube segane. Ei tea üldse, mida teha tuleb ja kuidas. Eriti siis, kui sa väga aru ka ei saa, mida sul kästakse teha. Lisaks on see, et teed ühe asja ära ja siis seisad jälle nõutu näoga, kuni keegi sulle uue ülesande annab. Samas aga kui juba kindlalt tead oma ülesandeid, siis on just selline hea tunne omaette mingeid asju teha. Täna nt olime Gibsonis closingu ajal mina, Teet, Olga ja üks prantslane ja väga lõbus oli. Mina nt filmisin (katsin kilega) terve posu topse, masinaid, kaasi, lusikaid jms. Kohati tundub meeletu raiskamisena kõik asjad kilega katta, et see siis järgmisel hommikul pealt ära rebida, aga samas ilmselt ei tahaks keegi oma topsist leida hiirekakat (kiletamine ongi selleks vajalik, et hiired asjadel ei roniks).
Täna oli kuidagi eriti hea õhkkond NEBis ja tulin väga rõõmsameelselt õhtul töölt ära!

Sunday, July 24, 2011

Kandikud

Nii, arvake ära, kas ma nägin täna neid toredaid kandikuid, mida ma neljapäeval vihkama hakkasin! Otseloomulikult! Ma mitte ainult ei näinud neid, vaid sain nendega ka terve päev veel tegeleda. Ehk siis ma tegin täpselt sama tööd, mis neljapäeval. Alguses olin küll megapettunud ja nii vastik tunne tuli, et miks mina pean seda tegema. Aga jaa, tegelt ma saan aru, et mul on siiani niigi vedanud, et ma nii palju kassas olen olnud. Hispaanlane Pedro nt oli esimesed kuu aega põhimõtteliselt kogu aeg saalis koristamas, sest tal ei olnud kassa koolitust tehtud. Pärast lõunapausi sain õnneks kohta vahetada ja pidin teisi saale koristama. Seal peab silma peal hoidma küll kahel saalil ja nende vahet jooksma, aga samas on ülisuur pluus see, et seal on suhteliselt vähe kandikuid. Nii läks pärastlõuna veits kiiremini ja olin nõus isegi ühe lisatunnid tegema. Keeldusin teisest, sest closingut ei tahtnud küll teha. Closing on nimelt see aeg, kus kliendid on kõik juba pargist läinud, aga me peame kõik ära koristama - mõned põrandad pesema, asjad kokku panema, aparaadid filmima (see tähendab nende kilega katmist, et siin elavad hiired sinna ronima ei läheks).

Hoiame nüüd kõik pöialt, et ma homme kassas oleks!

Saturday, July 23, 2011

2 days OFF!

Viis päeva tööl käidud ja juba kaks vaba päeva ka läbi. Siiani on kõik väga vabad päevad väga sarnased olnud, üks pargis, teine Pariisis. Nii ka seekord. Aga see ei tähenda, et need päevad kõik ühesugused oleks.

Reedel käisime Janikaga Disneylandis ja võtsime atraktsioonid tõsiselt ette. Nimelt on meil plaan kõik kohad suve jooksul läbi käia. Kõige lahedam oli Indiana Jones, mis on tüüpiline rollercoaster. Seal oli võrreldes Space Mountainiga veidi vähem loope (360kraadilisi pöördeid), aga siiski oli väga mõnus. Väga lahe oli ka Pirates of the Carribeani asi. Inimesed pandi paatidesse ja sõidutati neid maa-alustes koobastes ringi, kus olid igasugused efektid, nukud jms, mis imiteerisid piraatide elu. Uskumata ikka, kui palju tööd  ja raha kõigest üks atraktsioon vajab. Ja siin on neid ju kokku kümneid kui mitte sadu. Täiesti omaette maailm, kogu selle haldamine on ikka megasuur töö.
Disneyland on jagatud viieks osaks. Adventurelandiga saime reedel ühele poole, kõik sealsed atraktsioonid on nüüd läbi tehtud. See on täiega mõnusalt kujundatud, nimelt on seal hästi palju puid, vett ja rohelust. Väga erinev Fantasylandist, mis on koduks kõikidele traditsioonilistele Disney muinasjuttudele, kus on printsid, printsessid ja lossid. Fantasylandis olime ka päris palju, käisime nt Peeter Paani lennul ja paadiga sõitmas, kus nägi erinevate muinasjuttude kuningriikide miniversioone.

Õhtul läksin välja Pauliina, Alexa ja Nicole'iga. Alustasime Sports Barist ja pärast liikusime üle tee Billy Bob'si, mis muidu on pigem country-muusika koht, aga hiljem mängitakse rohkem klubimuusikat. Ülihea muusika oli ja täiega mõnus oli üle pika aja tantsida. Rahvast oli ülipalju ja vahepeal tundsin puudust isiklikust ruumist enda ümber, aga eks see ole sama igal pool klubides. Seal oli hästi palju Cast Membereid ja sain ka mõne uue tuttava võrra rikkamaks. Kahest pandi aga see juba kinni ja siis oli aeg minna viimase bussi peale. Väga lõbus õhtu oli!

Täna käisin kahe soome tüdrukuga (Pauliina ja Karla) Pariisis. Kuna Karla magas sisse, siis tema ootamise ajal käisime korra Studios pargis Rocknroll Coasteri peal. Põhimõtteliselt sama, mis Space Mountain, aga ei raputanud nii palju ja oli kuidagi lahedam. Kuna Pariisi jõudsime alles pärastlõunal, siis esimene missioon oli leida toidukoht. Sõime põhimõtteliselt Notre Dame'i kõrval, mis tähendas ka vastavat hinda, aga ma mõtlesin, et vahet pole, võin ju Pariisis ikka korralikult süüa ka. Pärast käisime mõnedes poodides ja nautisime niisama Pariisi. Kohati oli see loomulikult raske, sest täna oli vahepeal eriti külm ilma ja sadas ka. Enne äratulekut sõime Jardin de Tuileries'is pannkooke Nutellaga, ülihead olid. Taaskord oli hind päris soolane, aga see-eest ei ostnud ma seekord endale ühtegi hilpu. Toit on ikka põhiline! :D

Caisse/filler/salle

Need on siis põhimõtteliselt erinevad võimalused, kellena ma töötada võin. Esimene tähendab seda, et ma olen kuskil müügipunkti kassaaparaadi taga ja küsin külastajate käest nende toitude-jookide eest raha. Kolme töönädala jooksul olen ma enamus ajast täpselt seda teinud. Aga siiski erinevates müügipunktides. Kõige mõnusam on olla Cookie's, kus müüakse üllatus-üllatus küpsiseid ja igasuguseid muidu saiakesi ja kooke. Seal on alati palju rahvast ja aeg läheb kiiresti. Lisaks ei pea midagi eraldi valmistada, vaid lihtsalt paned vastavad asjad kotikesse, ulatad kliendile ja võtad ta raha. Hästi populaarne on ka Gibson, kus müüakse Ben&Jerry'se jäätist. Aeg läheb seal ka ruttu, aga samas on jäätis alati nii külmunud, et selle kastidest kättesaamiseks tuleb kõvasti jõudu kasutada. Lisaks jäätisele müüakse seal ka soojasid vahvleid ja pannkooke, mida me peame soojendama ja siis sinna midagi peale panema (šokolaad, vahukoor või suhkur). Mõnikord võib ühe tellimuse täitmiseks päris kaua aega minna, sest kõigepealt ootad, kuni vahvlid/pannkoogid soojenevad, siis tõstad neile veel jäätist peale, teed veel erinevaid jooke. Teised müügipuntktid on rahulikumad. Kui ilm külm ja vihmane on (ehk siis viimasel ajal peaaegu iga päev), siis võib mõnedes kohtades isegi täitsa igav hakata. 
Kassas töötamise juures on alguses kõige keerulisem see, et lisaks sularahale ja kaardile on veel umbes kümme erinevat maksevõimalust. Õnneks meie summad väga suured pole ja inimesed kasutavad tavaliselt normaalseid maksevahendeid. Ometi olen ma paar korda pidanud kokku puutuma reisitšekkidega, EasyPassidega ja kupongidega. Iga asja jaoks on erinev toiming, et mida sa küsima pead ja mida üles märkima pead. Siiani olen kellegi targema endale appi kutsunud. Lisaks peaks mainima, et mõni aeg tagasi tahtis üks mees umbes 15-eurost arvet maksta 500-eurosega. Ilmselgelt ei õnnestunud tal see, mul pole kassas nii palju rahagi, et talle tagasi anda. 

Teine võimalus on olla filler. See tähendab sõltuvalt kohast erinevat asja. Kohtades, kus midagi tuleb klientidele valmistada (pannkoogid, jäätised jms), oled sa põhimõtteliselt kassapidaja abiline ja teed tema tellimusi. Teistes kohtades tood köögist lettidele kogu aeg vastavalt vajadusele uusi asju juurde. Letid peavad kogu aeg täis olema ja seetõttu on nt Marketil (meie kõige suurem ja populaarsem toidukoht) filler olla päris töine, sest enamus ajast pead köögi ja lettide vahet käima. 

Lisaks võid olla saalis (pr k salle), mis tähendab seda, et sa vastutad saali korrashoiu eest. Koristad laudu, tühjendad prügikaste ja kogud kokku kandikud, pesed neid ja viid tagasi. Ma olen seda teinud kaks korda. Esimest korda oma teisel tööpäeval ja nüüd neljapäeval. Esimene kord ei tundunudki nii hull, aga seekord hakkas ma seda tööd küll vihkama. Nimelt olin Marketil, kus on alati väga palju rahvast, mis tähendab seda, et külalised vahetuvad hästi kiiresti, mis toob kaasa sellega, et kogu aeg peab olema piisavalt kandikuid. Laudade koristamine oli ok, aga kandikuid ei taha ma enam tükk aega näha (ilmselt näen neid juba homme tööl :D). Nimelt tegelesin nendega umbes 80% oma tööajast. Kõigepealt korjad need kokku, siis viid taharuumi, laod pesumasinasse, tõstad sealt välja, kuivatad need ja siis jälle tagasi külastajate juurde. Lõpuks oli tõsine kopp ees!

Õnneks olen ma enamus ajast olnud kassas, mis mulle kõige rohkem meeldibki. Vahepeal mõtlesin küll, et võiks vahelduseks kuskil mujal olla, ei oleks seda vastutust rahaga tegelemisel. Aga kaks viimast päeva olin filler ja saalis koristaja ja siis hakkasin tõsiselt oma kassat igatsema :D

Saturday, July 16, 2011

Segadus hotellis ja Walt Disney Studios

Magasin siis täna umbes nelja paiku õndsat und, kui järskus hakkab toakaaslane küsima, et mis toimub ja samal ajal kuulen mingit hirmsat huilgamist. Suht kohe sai selgeks, et tegemist on tuletõrjealarmiga. Aga nagu tavaliselt ikka, siis ei uskunud ma, et päriselt midagi lahti on. Vaatasin igaks juhuks korraks koridori ja suitsu ega tuld ei näinud ja mõtlesin, et ei hakka ise kohe alla ronima. Varsti jäi alarm järgi ja mõtlesin, et saan nüüd kenasti edasi magada. Aga kus sa sellega. Järgmised poolteist tundi undas alarm viieminutise vahega. Veits kahtlane tunne oli, aga samas mõtlesin, et kui päriselt mingi evakueerumine peaks toimuma, siis tuleks keegi kontrollima, et kas kõik ikka tubadest välja lähevad. Siis ei osanudki midagi eriti teha ja üritasin uuesti magama jääda. Ega see väga lihtne polnud, kui sul kõrvus huilgab mingi signaal. Samuti muutusin juba paranoiliseks ja mõtlesin, et kuskil ikka on suitsu ja pärast saan vingumürgituse. Igasuguseid hirmsaid mõtteid tuli pähe, aga siiski jäin mingi aja pärast magama ja uut signaali poole kuuest enam ei kuulnudki. Kui juba hiljem üles olin ärganud, siis õnnistati meid veel viimase alarmiga. Kui kõik vait jäi, mõtlesin, et lõpuks ometi saab nüüd normaalselt oma hommikut alustada. Aga kus sa sellega. Selgus tore tõsiasi, et meie toas ei olnud elektrit, mis tähendas, et ka vesi oli jääkülm. Karastasin siis külma veega ja voila, natukese aja pärast tuligi elekter tagasi. Tüüpiline!

Siis läksime Janika ja ta hispaanlasest toakaaslase Nereaga Walt Disney Studios parki. See on teine teemapark Disneylandi kõrval, mis on veidi täiskasvanulikum ja keskendub pigem filmindusele. Nägime show'd, kus demonstreeriti pmst actionfilmi autostseenide filmimist. Autod ja mootorrattad tegid igasuguseid trikke, tuld purskas, inimesed kukkus katuselt alla ja üks mootorrattur pandi põlema. Järgmisena vaatasime Animagique'i etendust, kus Piilupart Donalt mööda erinevaid maailmu ringi rändas ja kohtus erinevate filmitegelastega (nt Lõvikuningaga jne). Atraktsiooniks valisime Studio Tram Touri, kus inimesi veeti vagunitega ringi nagu filmide võtteplatsidel. Üks võtteplats oli eriti vägev, kus tuld ja vett lendas.

Lisaks tahaks rääkida veel sellest, et ma arvan üha tihedamini ära, mis rahvusest inimesega on tegu, enne kui ma teda rääkimas kuulen. Nt tööl olles tunnen suht tihti ära inglased, neil on nagu mingid iseloomulikud näojooned. Samuti on lihtne eristada Rootsi ja teisi põhjamaade peresid, tihtipeale ja kõik blondid ja kuidagi kindla olekuga. Hispaanlaste eristamine ei ole just eriti keeruline.
Eriti uhke olen oma eestlaste tundmise üle! Ükskord täitsin backstage'is mingi leti taga avaldust ja mu kõrvale tuli midagi küsima üks poiss, kes ütles ühe lause prantsuse keeles. Tema aktsendi järgi arvasin kohe, et tegemist võib olla eestlasega. Mõne aja pärast vaataski ta mu nime ankeedil, mida täitsin, ja ütlesi, et tere, sa ka eestlane. Täna istusime Janika ja Nereaga sööklas ja ma vaatasin, et meie kõrvallauda tuli üks kutt istuma, kes oli kuidagi eestlase nägu. Muidu rääkisime inglise keeles, aga mingi hetk hakkasin meelega Janikaga eesti keeles rääkima, et näha, kas see kutt reageerib. Varsti ta pöörduski meie poole ja küsiski, et oi, te olete ka eestlased.

Crazy Paris

Reedel läksime Janikaga jälle Pariisi, sest ta otsustas ka standup comedy õhtul esineda. Alustasime oma päeva Triufmikaare vaatamisega. Me mõlemad olime seal üleval juba käinud ja seepärast piirdusime lihtsalt  selle ümber tiiru tegemisega. Üritasime ka seda pildistada, aga sellega oli raskusi, sest see on lihtsalt nii suur. Lahe oli see, et eelmisest päevast (14. juuli, Bastille' vallutamise aastapäev) oli Champs Elysee veel kaunistatud prantsuse lippudega. Siis jalutasime mööda ühte avenüüd Eiffeli torni juurde. Mõtlesime just, et tegelikult see ei ole ju mingi eriti ilus ehitis. Lihtsalt üks raudkonstruktsioon. Aga ometi on see nii kuulus ja saanud kogu maailma jaoks Pariisi sümboliks. Sellele lähemale jõudes mõistsime aga paremini selle fenomeni - see on lihtsalt nii massiivne ja võimas. Lisaks veel need vaated, mis torni tipust avanevad. Seekord ei läinud ka Eiffeli tippu vaid jalutasime hoopis selle alt läbi. Olime enne baguette'i ja koogikese valmis ostnud ja nüüd asusime oma lõunat pargis nautima. See päev oli ka üllatavalt soe ja nii mõnus oli lihtsalt muru peale istuda, nautida Pariisi, vaadata Eiffelit. Meeleolu oli kuidagi nii hea, et igasugune valvsus kadus mul ära. Nt käisid meie juures pidevalt igasugused immigrandid vett, õlut, veini jms müüa pakkumas. Janika rääkis pärast, et ta mõtles kohe, et äkki mõni neist lihtsalt jookseb meist mööda ja haarab käekoti maast kaasa. Mina ei tulnud selle pealegi ja mu käekott oli minu ees umbes 50 cm kaugusel ja lukk oli veel lahti. Tavaliselt olen ma oma asjadega ülihoolikas, aga seekord küll mingit ohtu ei näinud.
Mingi hetk tuli meie juurde üks noor mees prantsuse keeles midagi seletama. Alguses mulle tundus, et ma sain aru, mida ta rääkis (nagu mingit tasuta pidu soovitas) ja ütlesin talle ei. Siis hakkas ta veel midagi rääkima ja me Janikaga tuvastasime sealt järgmised sõnad: pidu, tasuta, meditsiinitudeng, massaaž. Arutasime omavahel eesti keeles, et mida ta rääkida võis. Arvasime, et ju ta ikka meile midagi pakub ja ütlesin selgelt, et ei, ma ei taha midagi. Siis muutus ta suht kurjaks ja küsis, et mis ma siis vastan ja mida te siin rääkisite omavahel. Lõpuks küsis inglise keeles, et kas me saime üldse aru. Janika ütles, et meie prantsuse keel ei ole väga hea ja vist ei saanud. Ma küsisin veel inglise keeles üle, et mida sa siis tahad meilt. Selle peale sai tüüp jumala vihaseks, ütles mulle "f*ck you" ja marssis täiega kurjalt minema. Üliimelik situatsioon :D
Natukese aja pärast tuli meie juurde umbes 3-4 last, kes vehkisid mingite artiklitega ja tundus, et nad kerjavad raha. Me ei teinud neist välja ja siis tuli järsku üks tüdruk mu näole eriti lähedale ja raputas oma käsi mu näo ees. Ma ei saanud üldse aru, mis toimub ja mõtlesin, et eriti imelik. Üks poiss võttis Janikalt pooliku Coca purgi ära. Vaatasin veel kuhu suunas lapsed läksid ja istusin rahulikult edasi. Umbes minuti või kahe pärast jagasin ära, et mu kott oli minust eemal ja lukk lahti. Loomulikult oli sealt rahakott puudu. Saime kohe aru, et need lapsed olid selle ära võtnud ja tüdruk oli oma vehkimisega mu tähelepanu hajutanud. Pakkisime hästi ruttu enda asjad kokku ja läksime sinna suunda, kuhu olime näinud lapsi minemas. Mu peas tiirlesid juba õudsed mõtted sellest, kuidas ma olen ilma oma ID-kaardist, juhiloast, pangakaartidest ja milline jamamine oleks nende asendamine Prantsusmaal. Siis aga nägime neid lapsi ja läksime nende juurde. Üks poiss kohe kõndis mulle vastu ja andis põhimõtteliselt ise mulle mu rahakoti tagasi. Ma mõtlesin, et mul oli seal ka 10 eurot ja küsisin ka seda tagasi, aga ilmselgelt tegid nad lolli nägu ja kõndisid minema. Olin nii kergendunud, et oma kaardid tagasi sain ja mõtlesin, et suva see raha, ei viitsi nendega kaklema hakata. Pärast tuli aga Janikal meelde, et ma olin oma 10-eurose poes lahti teinud ja tegelikult oligi mul rahakotis ainult umbes 3-4 eurot. Nii et mul vedas ikka täiega. Kui ma oleks sealt pargist minema kõndinud ja siis avastanud, et rahakott puudu on, ei oleks enam kuidagi neid lapsi kätte saanud ja mu rahakott oleks ilmselt kuskil Pariisi prügikastis oma lõpu leidnud (lastel ei ole ju nende kaartidega midagi teha). Ülihea õppetund, mis õnneks väga õnnelikult lõppes!
Vaatasime möödaminnes Hotel des Invalides'i ära (seal sees asuvat Napoleoni hauda otsustasime mõni teine kord vaatama minna) ja läksime tuttavasse kaubamajja Les Halles. Pärast mõnetunnist shopingut sõime ja asusimegi Pranzo baari poole teele. Seal toimus nimelt New York Comedy Night. Selleks ajaks oli meiega liitunud ka soomlane Suvi, kes ka Disneys töötab. Seekord oli laval kuus koomikut, nende hulgas ka Janika. Janika meeldis rahvusvahelisele publikule väga ja ma arvan, et üheks põhjuseks oligi see, et ta karakter oli niivõrd erinev teiste omadest. Tavaliselt on koomikud laval väga ülevoolavad ja energilised, siis Janika on loonud endale hoopis reserveeritud, häbeliku ja vaikse karakteri. Väga kihvt oli! Väga hea oli ka üks Kanada koomik.
Kui show läbi sai ja me ära hakkasime minema, siis tulid mitmed külastajad Janikat kiitma ja uurima, et miks me, eestlased, Pariisis oleme jne. Üks Jaapani kutt kutsus meid oma seltskonnaga (mis koosnes vist couchsurferitest) liituma ja kuskile edasi minema. Kuigi meie viimase rongini oli kõigest tund aega, otsustasime siiski nendega kaasa minna. Kõndisime täpselt sinna suunda, kuhu poole jäi meie rongijaam ja seepärast arvasime, et oleme sellele vist nüüd üpris lähedal. Väga tore oli nendega istuda ja juttu rääkida. Peamiselt suhtlesime küll ühe ameerika kutiga. Taaskord saime üllatada sellega, kui vähe ikka eestlasi on. Rääkisime veel igasugustest maailma asjadest ja ta jõudis mitu korda öelda, et tal on häbi, et ameeriklased nii lollid on ja midagi ei tea. Ta ise oli aasta sõjaväes ja nüüd on tal enne kolledžisse minekut suvi vaba. Samal ajal maksab aga sõjavägi talle endiselt sõduripalka. Nii ta siis reisibki selle raha eest mööda Euroopat ringi. Aeg möödus väga kiiresti ja lükkasime oma minekut võimalikult palju edasi. Üks hetk muutus juba Suvi väga ärevaks ja otsustasime, et on tõesti viimane aeg minema hakata. Kui aga liikuma hakkasime, siis selgus, et me ei olegi jaamale nii lähedal kui arvasime. Kuna viimasest rongist väga maha ei tahtnud jääda (suht tore oleks keset ööd ennast nii Pariisis leida, et sul pole mitte kuskile minna), siis jooksime igaks juhuks. Mingi hetk olin juba suht kindel, et me ei jõua sellele rongile, sest jaam veel ei paistnudki ja meil oli alla 5 minuti aega. Mina olin kõige ees, umbes 50m tagapool Janika ja tema taga veel Suvi. Lõpuks jõudsime siiski jaama ja pidime veel sajast trepist alla jooksma, et perroonile saada. Õnneks oli veel rongi tulekuni veel mõned minutid aega ja kõik läks kenasti.
Õhtu lõpetasime samuti väikse jooksuga, sest Disneylandis pidime rongijaamast veel oma bussi peale jooksma, et mitte 40 minutit järgmist oodata.

Tuesday, July 12, 2011

Töö, töö, töö...

Neli päeva tööl oldud, kaks veel jäänud. Siis saab jälle kaks päeva puhata!!!
Ega tegelikult nendest tööpäevadest polegi midagi erilist rääkida. Enamus ajast olen nüüd erinevates müügipunktides kassas. Üldiselt on see päris hea töö, sest ei pea ringi jooksma, aga samas on enamus ajast ikka tegevust. Täna olin uues kohas (Victoria), kus õhtupoolikul oli eriti vaikne, nii et seal hakkas küll igav. Muidu on just selline paras tempo, et inimesed käivad kogu aeg, aga samas järjekorda eriti pole.
Kuna juulikuu on Disneylandi jaoks põhiline hooaeg, siis on park nüüd umbes südaööni lahti. Nimelt umbes üksteist õhtul algab iga päev öine paraad, kus läbi pargi sõidavad mingid valgustatud sõidukid Disney tegelastega. Ja pärast on veel ilutulestik (jep, igal õhtul). Kuna park on eriti kaua lahti ja külastajaid eriti palju, siis on ka töölisi rohkem vaja ja nüüd on meilt paar korda küsitud, kas me tahaksime ületunde teha. Esimene kord ei saanud ma üldse aru, mida manager minult küsis. Prantsuse keeles ei saanud alguses aru ja siis ta rääkis inglise keeles, aga ta küsis nii: "Do you want to rest with us for few more hours?" "Rest" tähendab aga inglise keeles teatavasti "puhkama", prantsuse keeles on aga verb "rester", mis tähendab "jääma". Ma mõtlesin, et mis puhkamisest ta minuga räägib :D Täna tegingi nt 2 ületundi.

Saturday, July 9, 2011

Paris it is!

Vahepeal oli mul kaks vaba päeva, mis läksid loomulikult vääääga kiiresti! Täna olin jälle tööl ja 5 päeva järjest veel. Ei kujuta üldse ette, kui väsinud ma neljapäeva õhtuks võin olla... Veits masendust tekitas see, et ma olin täna esimest korda Gibsonis, kus müüakse jäätist (Ben & Jerry'se oma muideks, kui sa kellelegi midagi ütleb). Esiteks on mu parema käe ranne surnud, sest seda jäätist seal kastidest kaapida on megaraske. Päeva tipphetk oli see, kui ma pidin viimastele klientidele tegema kuus jäätist ja neli neist pidid olema vanilliga. Nali oli aga selles, et see oli põhimõtteliselt juba otsas ja siis ma kaapisin neid karpe seal suure vaevaga. Mu käed on liiga nõrgad jäätise tõstmiseks :D Aga võib-olla paraneb asi suvega. Teine nõmekas asi oli see, täna läks kuidagi jube palju asju kassas sassi ja pidin ikka liiga palju managerilt correctionit küsima. Et mitte negatiivse noodiga lõpetada, räägin hoopis oma kahest vägevast vabast päevast.

Neljapäeval plaanisin Pariisi minna ja ärkasin ekstra vara selle jaoks üles (kell 9, tavaliselt enne 11 ei tõuse ju). Loomulikult pidin veel enne arvutist läbi käima ja facebookis küsis Nicole, mis ma teha plaanin ja kutsus mind hoopis parki. Üks teine sakslane Alexa tuli ka. Kõigepealt käisime jälle Space Mountaini peal, mis seekord polnud üldse enam nii põnev ja vägev kui esimene kord.  Neljas-viies kord oleks vist juba nagu bussiga sõitmine. Veel tegime reisi kosmosesse (Star Tours). Umbes 40 inimest pannaks umbes nagu vagunisse istuma ja siis näidatakse neile ekraanilt kosmost ja samal ajal raputatakse seda vagunit edasi-tagasi. Aga see raputamine oli nii vastik, et meil kõigil oli pärast paha olla. Atraktsioonidest aitas selleks päevaks ja käisime veel hoopis show'sid vaatamas. Nimelt on siin päeva jooksul hästi palju erinevaid etendusi Disney filmide ja tegelaste teemal. Väga kihvt oli Tarzani show, kus akrobaadid köite otsas lendasid ja igasuguseid trikke tegid.
Pärast tööd liitus meiega ka soomlane Pauliina ja läksime Disney Village'isse Sports Bari, mis on Cast Memberite hulgas põhikoht. Pärast istusime veel Alexa juures hotellis ja päev oligi märkamatult õhtusse jõudnud.

Tarzani show

Pariisis käisime Janikaga hoopis reedel. Alustasime päeva Ile de la Citéga (seal on nt Notre Dame), kust läksime teise Seine'il asuva saare peale. Ile Saint-Louis on hoopis teise õhustikuga. Pariisi reisijuht kirjeldas seda kui külamiljööd, aga tegelikult on see lihtsalt palju vaiksem ja mõnusam kui kuulus naabersaar. Me mõlemad Janikaga vaaatasime neid kitsaid tänavaid ja kurvastasime, et miks küll seda õhustikku ei saa pildile püüda. Lisaks olid seal megamõnusad pisikesed poed, mis müüsid igasuguseid kodudetaile (tassid, kellad jne). Tahaks need poed Tartu korteri jaoks tühjaks osta :D Lõunaks ostsime baguette'id kohast nimega "La Parisienne" ja nautisime neid Jardin de Luxembourgis, mis on hiigelsuur park Pariisi kesklinnas. Seal oli tõesti jube ilus!



Pärastlõunaks plaanisime Louvre'i külastuse, aga see oli veits vale otsus. Nimelt olin mina nt selleks ajaks juba suht väsinud ja jõudnud eriti seal kunstisaalides süveneda. Põhilised teosed vaatasime ikka ära (Mona Lisa loomulikult ja mõned veel) ja jalutasime niisama seal ringi. Kujutav kunst on üldse nii naljakas asi, kui selle peale mõtlema hakata. Kaks inimest võivad mingi teose nimel täpselt sama palju vaeva näha, aga ometi saab üks maailma kuulsaimaks maaliks, mille ümber on iga hetk sada inimest seda imetlemas (jutt on taas Mona Lisast), aga teise teos jääb igaveseks kuskile kapipõhja. Ja ei saa öelda, et võib-olla esimene teos oli ilusam, sest ilu on ju vaataja silmades. Lisaks on kohati kummaline vaadata suuri kivitükke, mis on kunagi olnud osa mingist kujust, ja nüüd hoiatakse neid muuseumis nagu kullatükke.
Pärast vedelesime niisama Tuileries' aias. Seal oli jube palju rahvast ja selline mõnus Pariisi õhustik. Selle koha pealt on näha põhilised Pariisi vaatamisväärsused. Ühel pool triufmikaar ja Concorde'i väljak. Selja taga on Louvre, Eiffel paistab. Lähed veel veits jõe poole ja näed Notre Dame'i tornid ka ära. Ja ongi Pariis nähtud! :D
Enne õhtut tegime veel väikse poetiiru. Siis leidsime suure vaevaga üles Pronzo baari, kus toimus "New York Stand-up Comedy Night". Tegemist on põhimõtteliselt stiiliga, kus esineja valmistab ette monoloogi, millega ta püüab publikut naerma ajada. Põhiesineja oli ameeriklane, kes on juba 7 aastat Pariisis elanud ja tema naljad põhinesidki tema kogemustel Prantsusmaal. Pärast esines veel 7 koomikut, mõned olid igavamad, mõned jälle väga lahedad. Väga kihvt üritus oli! Päris hea tunne oli juba aru saada mingitest Prantsusmaale tüüpilistest asjadest, mida niisama ei teaks. Pärast hakkasime otsima rongijaama, et ööseks ikka koju saada. Aega võttis, aga asja sai. Rongijaam ise tundus alguses eriti õudne olevat. Nimelt läksime me mitmeid korruseid alla mööda kitsaid treppe ning olime seal ihuüksi. Väga jube oli ja mul oli pipragaas kogu aeg käeulatuses. Pärast aga selgus, et me olime mingit a la avariiväljapääsu tulnud ja tegelikult oli seal ka täitsa normaalne sissepääs olemas.
Rongisõiduga meie seiklused veel ei lõppenud. Disneylandi jõudsime just sellisel ajal, et pidime ligi pool tundi oma bussi ootama. Kuna tavaline bussiliiklus on siinkandis väga nadi, siis on Disney pannud Cast Memberitele sõitma eraldi shuttle-bussid, millega saab alati tööle ja tagasi hotelli. Kui me peatusesse jõudsime, siis oli seal juba buss, mis teistesse hotellidesse viib. Kõik teised läksid selle bussi peale ja me jäime Janikaga üksi perroonile oma bussi ootama. Lisaks jauras seal üks umbes 35-aastane mees, kes oli purupurjus ja ei saanud ise ka täpselt ka aru, kuhu ta minema peab. Ta väitis, et on Disney tegelane Pluuto, aga kaotas oma töötaja ID ära. Samuti oli ta nõus igaühele terve varanduse maksma, et see talle suitsu annaks. Kõige toredam oli aga see, et selle bussi juht, kes oleks pidanud teistesse hotellidesse sõitma, ootas koos meiega meie enda bussi tulekut. Ilmselt ei tahtnud ta meid selle jaurava Pluutoga sinna jätta. See oli temast ülikena, et ta oma graafikust kinni ei pidanud, et me kenasti bussile saaksime :)

Tuesday, July 5, 2011

Deux cookies, s'il vous plaît!

Ja täna jõudiski kätte see hirmus päev, mil ma pidin kassas töötama. Etteruttavalt võib öelda, et tegelikult oli päris tore. Ma arvasin alguses, et enne kuuajast töötamist ma küll kuskile kassa lähedale ei pääse, aga teistega rääkides selgus, et kõik visatakse juba esimesele nädalal pea ees vette ja pannakse kassasse tööle. Kõige rohkem kartsin seda, et ma ei saa üldse aru, mida kliendid küsivad. Samuti polnud mul õrna aimugi, mis nende koogikeste ja muuda asjade nimed on, mida me seal müüme.
Õnneks vastati mu abipalvetele ja alguses tehti kõik selgeks. Aga samas kui ma küsinud poleks, siis oleks mind vist küll üksi sinna kookide vahele jäetud. Selgus, et polegi väga raske aru saada, kui sulle öeldakse arv ja siis toote nimi, mida soovitakse :D Kõige nõmedam on see, et kui kassasse midagi valesti sisestad, siis ei saa sa seda ise parandada, vaid pead selleks kutsuma manageri. Õnneks juhtus mul seda ainult paar korda. Suht fail moment oli see, kui mul polnud tagasi anda piisavalt väikseid sente ja siis klient andis mulle raha juurde, et ma seda kuidagi vahetada saaks. Aga mul jooksis aju täiega kokku ja ma ei saanud enam üldse midagi aru. Lõpuks sai vist ikka õigesti.
Nüüd ma saan lõpuks aru ka kõikidest nendest ustest ja ruumidest, mis meie töökohta ümbritsevad. Täna suutsin nt täitsa iseseisvalt välja päikest võtma minna (lõunapausi ajal). See on nii hea tunne, kui sa saad aru, mis sind ümbritseb ja kust sa midagi leida võida.
Ja ma sain endale uued kingad, mis on küll jube koledad suured kolossid, aga on see-eest palju mugavamad.

Janika (tuli koos minuga Disneylandi tööle) kurtis toidu üle, aga minu meelest on siin see just päris hea. Prae võid alati valida vähemalt viie erineva asja seast, lisaks veel puuviljad, magustoidud, jogurtid, salatid. Toidu eest peame ise maksma, aga hind on vägagi normaalne. Umbes kolme euro eest saab prae ja magustoidu. Kuna raha ei tohi oma töökostüümi taskutest kanda ja ka lockerid, mis on mõeldud isiklike asjade jaoks, on väga ebaturvalised (nendest varastatakse kogu aeg), siis oma ID peale saab raha laadida ja siis sellega süüa osta.

Et voilà! 

Monday, July 4, 2011

Ça va?

Nii, kaks esimest tööpäeva on nüüd seljataga. Nüüd olen lõpuks siis aru saanud, kus ma täpsemalt töötan. Meie jaoks on see NEB (North East Block), aga külastajate jaoks lihtsalt erinevad väiksed restoranid ja letid, kust saab osta kooke, võileibu, jäätist, juua ja muud sellist. Kokku on neid seitse ja kõik asuvad Main Streetil (Disneyland on jaotatud teemade kaupa osadeks, sissepääsu juurest viibki peatänav e Main Street teiste osadeni). Kõigil nendel müügiputkadel on ühine töötajaskond ja juhtkond. Nii ongi töötajad iga päev erinevas kohas ja teevad erinevaid asju.

Tööle peab jõudma ülitäpselt ja seetõttu mõltesin eile, et esimese päeva puhul lähen igaks juhuks ikka varuga. Ülihea, et ma nii mõtlesin, et sest minu planeeritud teekond tööle ei sujunud üldse hästi. Nimelt on meie hotelli lähedel üks värav, kust pääseb backstage'i. Aga ma ei arvestanud sellega, et prantslased tahavad kogu aeg jube palju puhata ja kuna oli pühapäev, siis see värav oli kinni. Nii pidingi kolm kilomeetrit linna kõndima/jooksma, et sealt rongiga Disneylandi peasissepääsu juurde sõita ja siis sealt väravast siseneda. Vahepeal olin juba päris paanikas, aga õnneks jõudsin lõpuks õigeks ajaks kohale.
Minu ametinimetus esimesel päeval oli filler, mis tähendas seda, et ma tõin jälle köögist lettidele asju juurde. See oli täitsa hea töö, sest enamasti oli midagi teha, aga samas hullult kiirustama ka ei pidanud. Ülitore oli see, et kõik töötajad olid ülisõbralikud. Kõik küsisid kogu aeg "Ça va?" ehk "Kuidas läheb?" ja ma sain neile alati vastata samaga :D (Prantsuse keeles on see sama väljend ka vastus, mis tähendab, et läheb hästi). Töökeskkond on ikka prantsusekeelne, aga ma kõigest küll aru ei saa. Kui mul midagi prantsuse keeles teha palutakse, siis üldiselt pean ikka üle küsima. Enamus töötajaid räägib ka mingil määral inglise keelt, aga nende napp keeleoskus on tegelikult ikka väga üllatav.
Lõuna jaoks on meil täpselt tund aega. Söökla asub ülakorrusel ja seal saab jube odavalt süüa. Esimesel päeval läksin üksi sööma ja ei osanud midagi oma tunni ajaga teha. Toit oli umbes 20 minutiga otsas ja siis mõtlesingi, et mis ma nüüd teen. Ei taha ju varem tööle ka minna. Nagu valatult õnnestus mul backstage'is ära eksida ja nii saingi aega kulutada sellele, et selgeks teha, kus ma täpsemalt asun :D
Kui restorane juba kinni hakata panema, siis pidin laudu koristama ja toole laua peale tõstma. Osa toole on nii rasked, et kui ma samamoodi jätkan, siis sügiseks võin endale lausa musklid saada :D
Õhtul selgus, et terve päev oli tööl olnud ka üks eestlane. Olime juba mõned laused inglise keeles vahetanud, kui ta küsis, mis riigist ma olen ja selgus, et ka tema on eestlane. Naljakas on nii kohtuda.

Täna oli mul juba uus ülesanne. Nimelt vastutasin terve päev kahe restorani saali puhtuse eest. Koristasin laudu, tühjendasin prügikasti, puhastasin kandikuid. Jälle oli selline paras tempo: ringi tormama ei pidanud, aga samas väga palju tühja passimist ka ei olnud. Kõige jubedam oli aga see, et ma sain töö poolt endale mingid paksud kingad, mida kõik peavad ohutuse pärast kandma (pole libedad ja on tugevad).  Aga poole päeva peal hakkasid need nii jubedalt hõõruma, et suht piin oli ringi kõndida. Nii võtsingi tempo maha ja jalutasin rahulikult saalide vahet :D Kuna seekord olin pidevalt klientide keskel, siis pöörduti minu poole ka igasuguste küsimustega. Põhiline oli loomulikult tualettide asukoha kindlasktegemine. Aga osadest küsimustest ma nt ei saanud aru ja pidin neid kurva näoga kellegi teise juurde suunama. Samuti peaks mainima, et see on uskumatu, kui palju laga ja prahti suudavad inimesed laudadele tekitada. Peamiselt on vist siiski tegu väikeste lastega :D
Inimesed olid jälle hästi toredad, kollektiiv saab omavahel hästi läbi ja kogu aeg käib mingi naljatamine. Samas tekitab segadust töötajate hierarhia. Ma pole siiani aru saanud, kes mis ala eest vastutab ja kes on kelle boss. Üks inimene ütleb mulle, et mine tee seda nii, siis tuleb teine ja ütleb, et oi, miks sa siin oled, sa peaksid hoopis teises kohas midagi muud tegema. :D
Täna oli teine eestlane tööl, kelle käest sain palju kasulikku teada. Siin pidigi nii olema, et alguses ongi kõik hästi segane ja keegi midagi aru ei saa. Aga lõpuks harjud sellega ära.

Kaks pikka tööpäeva veel ees ja siis kaks vaba päeva! Reedel ilmselt Pariisi!!! :)

Saturday, July 2, 2011

What language you speak in Estonia? English?

Neljapäevane Cast Member Party oli päris kihvt. Aga taaskord peab tõdema, et tasuta toit ei tee kunagi head. Nimelt oli seal kõikvõimalikest erinevatest köökidest tohutult erinevaid toite. Rääkimata veel maiustustest, puuviljadest, suhkruvatist (!!!). Ka seekord tekkis sama efekt, mis ükskord Fazeri tehases - sa oled nii vaimustuses sellest, et saad kõike tasuta proovida, aga siis tekib pärast esimest einet juba selline tunne, et ma ei taha enam midagi. Aga suhkruvatti sai ometi veel peale süüa ja ma ei saa mainimata jätta kui hea see oli! Cast Members Comedy Club oli ette valmistanud pika show, kus laval olid lauljad, tantsijad, koomikud jne! Väga kihvte etteasteid oli.

Kuigi ametlikud kolm koolituspäeva olid läbi, siis reedel ärkasime jälle vara, et minna õppima kassaga ümberkäimist. See oli minu jaoks siiani kõige põnevam päev, sest esiteks rääkis koolitaja ka inglise keeles ja ma sain kõigest aru ja teiseks meeldis mulle täiega kassaga tegelemine. Kuigi maksevõimalusi on Disneylandis umbes 11 (lisaks tavapärasele kaardile ja sulale veel erinevad tšekid, kupongid, voucherid jne), siis tegelikult pole need midagi keerulist. Alguses võtab kindlasti aega, et selle kõigega harjuda. Lisaks peaks mainima seda, et koolitajal oli tõsiseid probleeme meie nimedega. Ta tahtis hästi agar olla ja kõige nimed ära õppida, aga mõned pani ikka päris pange. Nimelt Janikast sai Julia (Julia on tegelikult üks läti tüdruk, kellest sai Juliet). Aga kuna Janika magas esimese momendi maha, et teda parandada, siis edasipidi ta ei tahtnud enam ja nii oligi Janika kogu aeg Julia. Ka mina sain endale põnevaid nimesid. Üks nendest oli vist umbes Mark, midagi kummalist oli veel, aga ma ei mäleta enam seda. Kui ta pärast mulle nimelise paberi andis ja mu päris nime teada sai, siis vabandas, et see on väga ebatavaline nimi, raske meelde jätta. Tõsi, prantsuse keeles tähendab mu nimi ilma täppideta (ja niimoodi  on see ka mu nimesildi peal) sama mida eesti keeles -  seda väikest võidusõiduautot. Nii et ma olen päris tänulik neile, kes mu nime kohe meelde suudavad jätta ja seda ka nii hääldada, et ma aru saaks, et jutt käib minust.

Pärast koolitust selgus, et me peame veel 2.5 tunniks tööle minema. Ega siis ei jäänudki muud üle, panin oma kauni kostüümi selga ja lootsin, et leian ikka õige koha üles. Õnneks märkas garderoobis üks soome tüdruk mu kostüümi ja küsis, et kas ma lähen NEBi tööle (nimelt on igal restoranil või müügipunktil oma iseloomulik kostüüm). Ta töötab sealsamas köögis ja me saime koos backstage'ist kohale minna. Mina sain endale filleri kohustused. Nimelt töötasin väikse leti taga, kus müüakse võileibu, jooke, kooke, ja minu ülesanne oli neid köögist juurde tuua. Paar korda suutsin ka piinlikku olukorda sattuda, kui ma aru ei saanud, mida mult taheti, aga no see oli ju esimene päev. Ma ei peagi kõike kohe oskama! Viimased pool tundi pidin leti ees seisma ja klientidele teatama, et me oleme suletud ja nad kõrval olevasse müügipunkti suunama. Nimelt otsustas kassaaparaat kokku joosta. Tuletasin kiiresti mingi prantsuskeelse lause ja siis muudkui kordasin seda inimestele. Oma lühikese tööaja jooksul tutvusin mitme töötajaga. Näiteks oli umbes tund aega kassapidaja üks tüdruk Leedust, kes ka juurat õpib. Üks must tädi vastasletist tundis huvi, kust riigist ma tulen, ja kui ma vastasin, et Eestist, siis ta pakkus, et me räägime seal inglise keelt. Kuuldes, et meil on täitsa oma keel olemas, uuris ta, et kas see on ka raske. Selle väljaselgitamiseks oli tal lihtne viis. Nimelt küsis ta, kuidas on eesti keeles "come", kui ütlesin talle, et see on "tule", siis teatas ta, et tundub väga lihtne keel olevat. Clock-outi (registreerisin ennast välja) tegin täpselt 16.44!

Esimest ametlikku vaba päeva alustasin väljamagamisega. Nii hea oli poole kaheteistkümneni magada :) Tegime väikse poetiiru hiiglaslikus kaubamajas, et mingeid soojemaid riideid endale leida. Mina arvestasin pakkides sellega, et tulen ikka lõunamaale ja siin pole suvel üldse kampsuneid vaja. Aga kahjuks on viimased päevad päeval ainult ligi 20 kraadi olnud, rääkimata veel õhtust.
Siis läksime parki avastama. Jõudsime täpselt viieks, mil algas igapäevane paraad, kus kõik peamised Disney tegelased marsivad pargist läbi. See on ülipopulaarne, nii et inimesed lähevad ligi tund aega varem tänava äärde seisma, et hea koht saada. Siis otsustasime mõned atraktsioonid ära proovida. Alustasime hästi rahulikult "It's a small world" atraktsiooniga, kus paadiga sõidad läbi erinevate maade, mida kujutavad liikuvad nukud. Siis oli aga adrenaliinivajadus ja läksime "Space Mountaini" peale, mis on rollercoaster, aga asub ühe suure kupli sees. Enamus ajast oli seal kottpime ja see tegi ikka igasuguseid keerutusi ja tiire. Väga kihvt!!! :D




Thursday, June 30, 2011

Minna tööle või mitte?

See küsimus on mind terve hommik vaevanud. Nimelt öeldi meile täna hommikul enne "medical checki", et kui see tehtud, siis minge tööle ja 13.45 olge tagasi backstage'is. Aga mitte keegi ei saanud aru, et mida me seal oma töökoha tegema peaksime. Nimelt saime me eile tööajad teada ja nt mulle öeldi, et kohtume siis pühapäeval. Pikkade arutelude järel mõtlesime, et me siis vist ikka ei lähe tööle, sest meil poleks seal midagi teha. Ma loodan, et sellest mingit jama ei tule :D Nüüd igatahes istun hotellis ja löön aega surnuks.

Eilne päev oli jälle hästi pikk ja täis prantsuse keelt. Meile räägiti nüüd täpsemalt igasugustest tööga seotud asjadest. Näiteks õppisime tükk aega, kuidas oma riidekapi lukku avada, aga see oligi jumala keeruline. Ma sain umbes seitsmenda korraga hakkama. Pärastlõunal läksime kostüüme valima. Siin on hiiglasuur saal, kus asuvad kõikide töötajate kostüümid (töötajaid on siin 13000). Mina sain endale selga roosa pika seeliku, valge pluusi ja põlle. Võrreldes teistega polegi see kõige hullem. Aga ma loodan, et mul kunagi külm ei hakka, sest siis peaksin ma peale panema ülikoleda punase kampsuni :D
Siis tegime tiiru pargis, kus meie kõigi töökohti näidati. Minu töökohaks on NEB (North East Block), mis tähendab seda, et ühe manageri all on seitse pisikest restorani ja nende koondnimetus on NEB. Mina töötan sõltuvalt päevast erinevates restoranides ja ma sain aru, et ka tööülesanded on erinevad. Nt reedel lähen ma kassa koolitusele, nii et mul on lootust ka kassasse saada. Töökohas olid kõik hästi sõbralikud. Kui ma ütlesin, et ma eriti hästi prantsuse keelt ei räägi, siis nad ütlesid, et küll ma varsti juba räägin. Õnneks seletati tööülesandeid ka inglise keeles. Kõige kummalisem on see, et mu töö hakkab nt pühapäeval kell 14.46 ja ma pean täpselt sellel kellaajal ennast töökohal registreerima (oma Disney ID mingist masinast läbi tõmbama), ei minutitki varem ega hiljem.
Õhtul käisin kaubamajas, mis on hiigelsuur. Aga vot ei olnud eile seda shoppamistuju. Lõpuks ostsin ainult süüa ja tulin koos kahe soomlasega koju tagasi. Peaks mainima, et eile õnnestus mul päris paljude inimestega tutvuda, mis on väga positiivne :D

Täna on veel mingi turvalisuse koolitus ja siis on Cast Members (nii nimetatakse kõiki Disney töötajaid) Party!!!