La semaine derniere

Viimane nädal oli vääääga väsitav, sest mind õnnistati nelja tööpäevaga, mis algasid kell 8. Ma ei mäletanud, et kooli ajal nii vara ärkamine sama jube oleks olnud, kuigi ma olin tavaliselt siis isegi vähem maganud, aga ilmselgelt väsitab päev otsa seismine ja mingil määral ikkagi füüsilise töö tegemine oluliselt rohkem kui koolipingis istumine. Nii ei jäänudki mul muud üle kui õhtul kell 10 magama minna, et järgmine päev ikka ärgata suudaks. Esimesel tööpäeval ehk teisipäeval alustasin kell 11 ja see aitas õnneks veits paremini vara ärkamise rütmi sulanduda. Siis olin pool päeva saalis ja teise Cable'is filler.
Järgmised kolm päeva alustasin alati Marketis. See on meie restoranide kompleksi kõige suurem koht, kus päeval alati hästi palju rahvast on. Ma polnud seal kunagi varem olnud ja arvasin, et mind sinna ei saadeta ka, aga näed siis. Aga hommikul oli seal suht rahulik. Ühel hommikul isegi nii rahulik, et kaheksast poole üheksani oli mul üks klient. Nimelt avatakse park muidu kell 10, aga Disneylandi hotellide (7 hotelli Disneylandi ümbruses) külalistel on eelis juba 8 siia sisse pääseda. Sellel hommikul sadas jube kõvasti ja ilmselgelt ei viitsinud keegi ennast nii vara üles ajada, et vihma kätte jalutama minna.
Ühel teisel hommikul ootas mind selline üllatus, et kogu restorani avamine oli veel tegemata kui ma juba oma kassa avasin. Seda alustatakse tavaliselt tund aega varem ja pannakse kõik asjad valmis (kahvlid, suhkrud, topsid, koogid jne). Siis saingi rõõmsalt seda ise teha, aga tegelt olin sellega päris rahul, sest nii läks aeg kiiremini.
Pärastlõunati ma tavaliselt enam Marketis ei olnud, sest siis pannakse sinna vanemad töötajad, kes hästi kiiresti kassas trükivad. Ühel päeval oli nii, et tulin oma lõunalt tagasi ja mind saadeti alguses tagasi Marketisse, umbes 10 minuti pärast saadeti mind Cookie'sse, millega ma väga rahul olin, sest seal oli hea rahulik. Aga siis hakkas midagi väga kummalist pihta. Ülejäänud pooleteise tunni jooksul olin ma Gibsonis ja Victorias, Gibsonis ja Victorias, Gibsonis ja Victorias. Just nii, ma jõudsin umbes paar klienti ära teeninda ja mind saadeti teise kohta ja siis jälle tagasi ja siis jälle tagasi jne. Viimane kord oli veel nii, et läksin juba rahalugemisruumi oma kassat tegema, kui järsku tuleb teine team leader ja ütleb, et oi, kes sind juba siia tõi ja viis mu umbes 10ks minutiks tagasi leti taha. Sellise vahetamise ja segaduse peale olin ma ilmselgelt veits rivist väljas ja ei olnud just kõige õnnelikuma näoga. Ja siis veel seesama team leader, kes mind ringi jooksutas, julges küsida, et mis minuga täna lahti on, miks sa nii segaduses oled. Lõpuks oli mu kassas ka veel veits liiga palju raha. C'etait le bordel! (pr k - See oli hullumaja/suur segadus!)
Oma eelviimasel tööpäeval õnnestus mul esimest korda kassaga nulli jääda. Kõlab veits feililt, et ma seda kunagi varem pole suutnud, aga siin on kuni 5 eurosed kõikumised täiesti normaalsed ja nende peale ei tehta teist nägugi. Mul tavaliselt ikka nii palju puudu/üle ei olnud, aga mingid eurosed vahed tulevad ikka, sest hästi tihti saavad nt ühesendised otsa ja kuna sa kohe ei saa neid juurde, siis pead klientidele alati pigem rohkem raha tagasi andma ja annad 5-sendiseid. Teinekord ei taha nt kliendid mingit väikest raha tagasi ja jätavad selle tipiks sulle, aga ma ei ole seda kunagi endale võtnud, sest esiteks ei või su taskutes töö ajal kunagi raha olla, sest kui kassast pärast puudu peaks olema, vaadatakse su taskuid ja teiseks ei tea kunagi, et kuskilt mujult ei või mingit miinust tulla, siis on hea, kui on mingi varu. Aga jaa, ma olin selle nulli jäämise üle väga õnnelik :D
Oma päris viimasel tööpäeval sain olla lemmikkohas - Cookie's! Üllataval kombel oli mul terve hommiku palju tegemist, sest juba poole üheksast oli pargis jube palju inimesi (laupäev oli). Naljakas mõelda, et ma päris viimast korda neid kõiki asju tegin ja ütlesin, mis selle kahe kuuga nii koduseks olid saanud. Huvitav oleks teada, mitu kohvi ma nt suve jooksul kokku valmistasin või mitu korda juhatasin inimesi tualettidesse.
Töölt lahkumine ei ole siin niisama lihtne, et lihtsalt ütled head aega ja lähed. Kui ma kuskil kontoris istusin, et viimased asjad korda ajada, selgus, et ma pean tagastama ka passeporte en scene'i (selle kaardi, millega ma oma külalisi tasuta parki lasin), mida keegi varem polnud mulle loomulikult öelnud. Mis siis, et see on ülioluline ja ilma selleta ei maksta mulle ka viimast palka. Lubasin siis selle postiga järele saata, aga nüüd hoopis proovib Janika selle ise homme ära viia. Loodame, et õnnestub.

Kuna mul oma tänase vaba päevaga polnud midagi siinsama ette võtta (parki enam ei saa, sest id on pooleks ja poed on kõik kinni), siis otsustasin veel viimast korda Pariisi minna. Ma arvan, et Disneylandi ennast ma väga igatsema ei hakka, aga Pariisi küll. See on ikka nii mõnus linn ja ma lihtsalt istusin mitmes kohas ja nautisin seal olemist. Hommikul käisin Pere Lachaise'i surnuaial. Lisaks Edith Piafi, Jim Morrisoni ja Oscar Wilde'i hauale otsisin üles ka Eduard Wiiralt. Nimelt ta on ainuke eestlane, kes sinna maetud on. Väga hea tunne oli ta sealt leida :) Montmartre'il käisin ka, hea oli. Ja üldse igal pool käisin veel ja ütlesin mõttes Pariisile "kohtumiseni", sest ma olen suht kindel, et ühel päeval tulen sinna veel mõneks ajaks elama.

Homme hommikul vara hakkan Eesti poole sõitma ja Pärnusse jõuan alles hilisõhtul. Niiii väga ootan juba! Järgmise nädala jooksul tuleb ilmselt ka mingi kokkuvõttev postitus, et kuidas ma siis rahule jäin jne :)

Kohtumiseni Eestis!