Sunday, March 30, 2014

Velib, teater-kino ja superlapsehoidja

Alustame ikka ilmajutuga, kui eelmine nädalavahetus oli jälle täitsa jahe ja tuuline, siis nüüd tulid suvetemperatuurid tagasi, kuna vahepeal on ka vihma sadanud, siis lähevad ka puud juba lehte ja kogu ümbrus muutub nii mõnusalt roheliseks. Kevad Pariisis on ikka super! 

Ilusate ilmade puhul tegin ära ka jalgrattakaardi. Pariisis toimib 2007. aastast rattalaenutussüsteem nimega Velib', mis tähendab seda, et peaaegu iga nurga peal on automaatsed rattaparklad, kust saad endale spetsiaalse ratta laenutada ja sellega siis kuni 45 minutit ringi kärutada. Isegi kui sõit peaks pikemaks minema, siis võid lihtsalt mõnes järgmises punktis ratta ära vahetada ja aeg hakkab uuesti jooksma. Selliseid parklaid on linnas ja lähiümbruses umbes 1200 ja iga päev laenutatakse rattaid keskmiselt 85 000 korda. Nii et see süsteem on väga ulatuslik ja ka väga populaarne, pole ka ime, sest odava hinna eest (aasta kaart maksab 30 eurot) saab väga mugavalt ühest kohast teisi, vältides ummikuid või inimmasse metroos. 
Kui mittelugeda mu esimest ebaõnnestunud rattasõitu (ei olnud veel piisavalt tark, et ratta kumme kontrollida ja loobusin tühja kummiga rattast järgmises jaamas ja ei viitsinud see päev enam jamada ratastega), siis esimest korda osalesin ratturina Pariisi liikluses hoopis öösel, kui tulin ühtete eestlaste juurest, kus olime niisama kokku saanud. Kuna kodust väga kaugel ei olnud, siis sain rattaga koju palju kiiremini kui oleks ööbussiga tulnud. Ja no öösel on tegelikult palju parem ka sõita, sest liiklus on ikka väga minimaalne, päeval ma veel kuskile põhiteedele vist küll sõitma ei julge minna. 
Aga eile oli supersoe ja päikseline ilm ja seega otsustasin natuke avastada seda hiigelsuurt parki, mis mu kodu lähedal on. Kuna see park on nii suur, siis on keset seda mitu autoteed, aga osa neist on keset päeva autodele suletud, nii et sai mõnusalt hea tee peal keset parki sõita. 

Eelmisel pühapäeval käisime väikse eestlaste pundiga vaatamas standup etendust "How to become a Parisian in one hour". Üks prantslane tegi kõigile turistidele ja ekspattidele tunniajase koolituse, kuidas saada pariislaseks. Tegelikult oli ta võtnud kõik põhilisemad stereotüübid pariislaste kui ka turiste kohta Pariisis ja tegi siis nende üle nalja. Aga see oli tõesti väga naljakas ja kuigi ilmselgelt kõik need stereotüübid paika ei pea, siis samal mingi tõepõhi nendel tihtipeale ikka on. Nt üks põhilisemaid arvamusi pariislaste kohta on see, et nad on hästi arrogantsed ja ebaviisakad, keegi kunagi avalikult ei naerata jne. Ilmselt võrreldes ameeriklastega ongi see nii, aga samas mina pole erilist arrogantsust märganud :D 

Täna aga käisin Association France-Estonie korraldatud kinoõhtul, kus näidati eesti filmi "Idioot". Kohal oli ka režissöör Rainer Sarnet ja pärast sai tema käest küsimusi küsida. Minu jaoks oli tegemist sellise tüüpilise eesti filmiga, kus tempo aeglane, olustik tume ja mitmetest asjadest aru ei saa. Aga samas näitlejad olid head ja leidsin sealt veel nii mõndagi head, nii et ei kahetse minekut. Pealegi oli väga huvitav kuulata režissööri enda mõtteid ja tõlgendusi filmi teemal.

Rääkides tööst, siis eile astusin oma lapsehoidjakarjääri redelil korra kõrgemale astmele. Nimelt usaldati minu hoolde lisaks oma kolmele veel viis võõrast last. Vanemate sõpruskonnas oli sünnipäev ja seega toodi meile veel kahe pere lapsed. Kuigi ma olin lastega ainult üheksast kuni üheteistkümneni, siis mulle jäi just see kõige raske ülesanne ehk nad magama panna. Viie tüdrukuga oli selles mõttes lihtsam, et kolm vanemat tüdrukut võtsid kaks pisikest enda hoole alla ja väga vastu ei punninud magamaminemisele, ometi tekkis aga see probleem, et kes kelle kõrval magab ja kus voodi jne. Pärast pikki arutelusid otsustasid nad, et kõik peaksid ikkagi koos magama ja lõpuks olidki viis tüdrukut reas vanemate suures voodis. Kolm poissi olid teises toas ja no need ei tahtnud kohe üldse magama minna ja ma pidin nendega ikka päris palju kurja häält tegema, et nad mööda tuba ringi ei kargaks ja üksteist doudou'dega (kaisuloomad) ei loobiks. Kui kaks tükki lõpuks magama jäid, siis üks tuli veel natukese aja pärast toast välja küsis mu käest, et kaua see öö veel kestab, see on nii pikk, ma ei jaksa oodata, kuni hommik tuleb :) 
Kui lõpuks kõik magasid, jõudsingi ainult oma õhtusöögi teod ära süüa (sain kinnitust, et prantslased söövadki mõnikord kodus tigusid, ei ole mingi hull restorani gurmeeroog) ja varsti tuli üks vanematest tagasi. 


Minu kodu


Peaaegu kodu vastas on selline koolimaja


Jardin de Luxembourg laupäeval



Otsi kohta, kus sa saad...

Sunday, March 23, 2014

Liisa ja Rauno Pariisis

Mul on ikka vedanud, et nii paljud sõbrakesed on mulle siia Pariisi külla tulnud. Praeguse elukoha esimesteks külalisteks olid siis Liisa ja Rauno. Kuna ma juba siin nende isiklik fotograaf, reisikorraldaja ja meelelahutaja olin, siis võtan enda peale ka reisipäeviku pidamise :D Ei, tegelikult päris iga sammu nüüd kirja panema ei hakka, aga kuna tegime selle 5 päeva jooksul nii mõndagi põnevat, siis tuleb need ikka kirja panna.

Kõigepealt pean mainima, et neil ikka vedas oma reisi ajaga. Nimelt oli eelmine nädalavahetus Pariisi õhusaaste rekordkõrgel tasemel. Miks siis vedas? Sest kuna saastatus oli nii suur, siis julgustamaks inimesi ühistranspordiga sõitma, oli nelja päeva jooksul kogu ühistransport Pariisi regioonis tasuta. Mitte ainult metroo vaid isegi linnalähirongid. Selliset meedet on varem kasutatud vaid korra ja neli päeva tasuta sõitu läks linnale maksma 18 miljonit eurot. Aga meile see sobis. Rääkides saastest, siis esmaspäeval võeti kasutusele isegi nii ekstreemne meede, et Pariisi regioonis oli lubatud sõita ainult autodel, mille numbrimärk lõppes paaritu arvuga ehk siis liikuda võisid ainult pooled autod. Erandiks loomulikult taksod jms + autod, milles vähemalt kolm inimest. Pärast lugesin, et see isegi toimis, sest esmaspäeval oligi 90% liikuvatest autodest just need "lubatud autod". Ja "keelatud autodele" tehti ligi 4000 trahvi.
Õhus seda saastet just tunda polnud, aga näha oli küll, kõrgemalt linnale vaadates oli üleval selline uduloor. Ja nt minu aknast ei paistnud peaaegu üldse Sacre Coeuri kirik, mis muidu ikka kenasti näha. Erakordse saaste põhjuseks olidki tegelikult need järsku tulnud soojad ilmad, sest päeviti oli soe, öösel külm ja siis saasteosakesed jäid siia kuidagi kinni.

Liisa saabus reede õhtul ja tegime kõigepealt tutvustava jalutuskäigu õhtuses Pariisis, lõpuks istusime ühes kohvikus Marais kandis ja jõime veini. Kuna võtsime veinikannu, aga selgus, et kohvik pannaks poole tunni pärast kinni, siis ei jäänudki meil muud üle, kui veini kiiresti kulistada. Kulistamine saigi meil üheks põhiliseks tegusõnaks sellel ajal :D Istusime, nagu Pariisile kohane, väga tänavaäärses lauas ja ühel hetkel kõndis meist mööda Ämblikmees, täitsa üksinda mees ämblikmehe kostüümis, see tegi küll palju nalja. 

Laupäeval uudistasime kaasaegset kunsti Pompidou's, tuuritasime ringi mööda Ladina kvartalit ja nautisime lõunat Luxembourgi aias. Kuna minu pere oli nädalavahetuseks maale sõitnud, siis laupäeva õhtul võisime pere korteris ise õhtusööki valmistada, kasutasime seda võimalust ära ja tegime ahjulõhet, mis väga hästi välja kukkus. 

Pühapäeval oli imeilus ilm ja seega võtsime ette Versailles'is käigu, mulle siis kokku juba viies kord. Loss on endiselt sama uhke, aga aedades oli seekord juba mõnusam käia, purskkaevud küll veel ei tööta ja lilli ka eriti palju pole, aga asi hakkab juba kevadisemaks muutuma. Lisaks käisime veel ühes osas, kus inglise stiilis aiad, seal ma polnud varem käinud ja see oli tõesti väga mõnus piirkond. 
Õhtu lõpetasime piknikuga Champ de Marsil ehk vaadates Eiffeli torni päikseloojangu, see on nii kihvt, kuidas tornitagune taevas kogu aeg muutub, nii et võib iga viie minuti tagant uue pildi teha ja see taevavärv on kogu aeg erinev. Kui veel päris pime pole, aga taevas on selline sügavsinine ja torn põleb, siis ongi seal kõige kihvtim. 

Igapäevaseks traditsiooniks sai see, et umbes ühe paiku hakkasime kõik haigutama ja tõdema, et "hakkame vist ära väsima" ja see tähendas seda, et tuli suunduda Starbucksi (või siis Sainsbury'sse - inside joke). 

Esmaspäeva õhtul tahtsime minna kuskile jazziklubisse ja niisiis astusimegi sisse suhteliselt suvaliselt ühte kohta, kus lubati jazzi. Ja taaskord vedas meil selle kohaga väga, sest kontsert oli väga vinge, laval olid bongod, trummid, basskitarr ja akordion ning see kooslus oli ülimõnus. 

Ühel hommikul käisime vaatamas fotonäitust, mis siin Pariisis ääretult populaarne on - Brassai "Pour l'amour de Paris". Brassai oli tuntud Pariisi fotograaf ja sellel näitusel olidki tema parimad fotod Pariisist, väga pariislik ja hea oli see. 

Viimasel ehk kolmapäeva õhtul tahtsime süüa tigusid, mida mul polnud õnnestunud siiani Prantsusmaal teha. Internetist leitud restoranid tundusid liiga kallid ja seega läksimegi ühele tuntud restoranide tänavale ja valisime suht juhusliku restorani, kus tigusid pakuti. Saime teod maitstud ja lisaks oli teenindus ka väga hea. Tigusid serveeritakse spetsiaalse taldriku peal, kus ongi teokarpide jaoks sellised augud. Söömiseks saad spetsiaalsed tangid ja väikse kahvli. Siis tulebki see teokarp nende tangide vahele võtta ja pisike kahvliga karbist sisu välja koukida. Lisaks "teolihale" on seal sees veel selline roheline möks, ma ei teagi täpselt, mis seal sees on, aga see on igatahes päris hea. Kuigi maitseelamus oli päris huvitav, siis minul on igasuguste olluste söömisega alati see, et natuke on hea, aga väga palju nagu ei taha. Igatahes nüüd on nad proovitud, järgmisena peaks konnajalad ette võtma :D

Tundub, et Liisa ja Rauno jäid oma reisiga väga rahule ja ka minul oli megatore nendega siin aega veeta. Mulle ikka nii meeldib, kui mul siin külalised käivad ja ma saan oma siinset elu ja teadmisi teistega jagada. Nii et tulge aga kõik mulle külla, kolm kuud veel aega, enne kui Eesti poole hakkan tagasi tulema :)























Thursday, March 13, 2014

Kevad on kohal

Terve jaanuari ja veebruari unistasin juba sellest, et ometi kevad kätte jõuaks, sest siinsed talvetemperatuurid mulle üldse ei istunud. Kuigi alla nulli siin kordagi ei olnud, siis ometi oli mul pidevalt külm, sest tuul oli kohe eriti jäine või siis sadas liiga palju vihma. Ja umbes nädal aega tagasi läkski siin ka kohalikele üllatuseks järsku soojaks. Lugesin uudistest, et tegelikult on selja taga üks aegade soojemaid talvesid ning nii soojaks läheb tavaliselt alles aprilli keskel või lõpus. Aga mis temperatuuridest me siis räägime? Nädalavahetusel oli päeval sooja isegi üle 20 kraadi, mis tähendas seda, et vabalt sai lühikeste varrukatega ringi jalutada. Ehk siis meie selline keskmine suveilm. Ka see nädal on suht soe ja päikseline olnud, mingi 17-18 kraadi. Kahjuks sellised ilmad nüüd väga pikalt ei jätku ja vahepeal vist läheb ikka uuesti natuke jahedamaks, aga ma loodan, et talvemantlit küll enam selga ei pea panema. 

Pariislased armastavad aega veeta tänavatel ja parkides. Kui välikohvikutes saab istuda talv läbi, sest laudade kohal on tihtipeale soojalambid, siis nende esimeste soojade ilmadega kolisid kõik ümber parkide rohelusse. Kuigi noh, puud on veel tegelikult täitsa raagus. Eelmine nädal sattusin ühte parki just lõunaajal ja siis oli täitsa raskusi istekoha leidmisega (muru on tihti pisikese aiaga piiratud ja selle peal ei tohigi istuda, käidi isegi ära ajamas inimesi, kes seda ikkagi teinud olid), kõik tulid oma baguette'i või salatit päikse kätte nautima. Ja nädalavahetusel olid loomulikult kõik pargid pilgeni inimesi täis, Tuileries' aias on ka ainult teatud alad, kus muru peal lebotada saab ja ega sealgi naljalt kohta ei leidnud, kus külili visata. Lisaks parkidele on veel hästi mõnus istuda kuskile Seine'i ääres. Kui muidu on linn päris palju jõe veetasemest üleval pool, siis kesklinnas on päris palju jalakäijatele ja ratturile mõeldud teid, mis veega samal tasandil ja nüüd olid Seine'i kaldad päevitavaid, lugevaid või nt piknikku pidavaid inimesi täis. 

Tulenevalt soojadest ilmadest on ka minu laste päevaplaanis väike muudatus, nimelt käime nüüd poisiga enne tüdrukutele sõime ja kooli järele minekut pargis mängimas. Õnneks on kohe kodu lähedal kaks parki. Suuremas on "tipptunnil" lapsi kümnete viisi, vb isegi sadade. Aga tegelikult pole see nii suur midagi, kogu ala suudab silmaga ära hõlmata ja nagu siinsetel parkidel ikka, on ka sellel aed ümber (muideks kõik pargid, ka väga suured, pannakse ööseks lukku). Kolmapäeval käisime vanemate lastega ka keset päeva pargis (kooli ju pole), loomulikult oli nii, et alguses ei tahetud sinna üldse minna ja pärast ei tahetud sealt üldse ära tulla. 

Laupäeva hommikul käisin esimest korda jooksmas enda kodu lähedal asuvas Bois de Boulogne's ehk siis Boulogne' metsas. See on Pariisi lääneservas asuv hiigelsuur roheline maalapp. Kohati meenutabki see täitsa meie metsa, samas on seal ka nt lõbustuspark, tenniseväljakud, hipodroom, järved, tiigid jne. Ehk siis üks roheala, kuhu nädalavahetuseti paljud pariislased linnakärast põgenevad. Samas kuna see ala on nii meeletult suur, siis pole seda võimalik öösiti nii sulgeda, nagu ülejäänud parke, pimedaid nurki seal jätkub ja seega on see kohaks, mida öösiti just vältida soovitatakse, sest seal kogunevad igasugused kahtlased tegelased. Aga jah, päevavalges väga viisakas koht, kus sportida või perega aega viita. 

Laupäev oli üldse sportlik päev, sest pärastlõunal võtsin osa scavenger hunt'ist ehk aaretejahist. Üks inglane korraldas seda juba mitmendat korda ja reklaamis facebooki gruppides. Läksime kohtumispunkti kohale ja seal jagati kõik inimesed suvaliselt tiimidesse. Ja siis pidime järjest vihjete abil üles otsima erinevaid punkte Pariisis ja nendes ka igasuguseid ülesandeid tegema. Kuigi lõpus oli veits kopp ees juba (4 h tuiasime ringi mööda Pariisi), siis tegelikult oli lahe üritus, eriti mõnus oli loomulikult see, et ilm oli võrratu. Sain rääkida mitmete teiste au pairidega ja veel kinnitust, et mul on ikka väga head tingimused. 


Üks ülesannetest: ripu ahvi kombel puu otsas


Ülesanne: kogu tiim peab olema pildil, jalad maast lahti


Ülesanne: mahuta kogu tiim telefoniputkasse, oii, me olime kavalad :D


Thursday, March 6, 2014

Paris Fashion Week

Kuigi Pariisi peetakse kogu aeg maailma moepealinnaks, siis kaks korda aastas ongi kogu moemaailm siin nädala jooksul koos. Lisaks kuulsale Pariisi fashion weekile on tuntud veel New Yorki, Londoni ja Milano omad. Aga viimase nädala jooksul tiirlesid modellid, disainerid, ajakirjanikud ja fotograafid just Pariisi tänavatel ja uhketes moeshow'de toimumiskohtades. Kalendrisse vaadates võiks arvata, et tutvustatakse kevad-suve moodi, kuid tegelikult on järg juba 2014/2015 sügis-talve käes. 

Loomulikult oleksin väga tahtnud mõnda moeshow'd vaatama minna, aga kahjuks ma nii VIP veel ei ole, et mul selline võimalus oleks. Show'dele ei saa minu teada isegi hingehinda makstes pileteid osta, moemajad saadavad välja kutseid ja selle omanikuks on sul võimalus saada siis, kui oled hästi kuulus või siis osa pressist. Kuna mina pole kumbki, aga moenädala olustikust tahtsin veidi osa saada, siis käisin uste taga kiibitsemas. Kõlab kahtlaselt, aga tegelikult on moenädala kava internetis olemas ja paljude show'de juures on ka toimumiskoht olemas. Niisiis valisingi välja Chloé, John Galliano ja Chaneli show'd ja läksin umbes pool tundi enne algusaega kohale. Ja ma polnud sugugi ainuke, kes nii tegi, nägin nii uudishimulikke turiste, moefotograafe, moeblogijaid ja inimesi, kes ilmselt just nende fotograafide jäädvustatud üritasid saada, kandes oma moekamaid riideid. 

Kuna ma 2014/2015 sügis-talve kollektsioone ei oska kommenteerida (tegelikult saaks internetist kõik juba üle vaadata, aga pole seda jõudnud veel teha), siis kommenteerin tänavastiili ehk kõike seda, mida seal väljaspool moeshow'd nägin. Üldiselt tooksin välja kaks varianti, kuidas riietuda, kui tahad ennast seal koduselt tunda: 1) Chanel, Louis Vuitton vms ehk pane ennast riidesse väga šikilt ja elegantselt, seda look'i saab loomulikult ka petta, olulisemalt odavamates riietes saab ka väga šikk välja näha. Aga point see, et näed välja tõeliselt elegantne. 2) pane selga midagi sellist, millega sa tänaval kõndides kindlasti palju pilke püüaksid, nt midagi neoonvärvi, võimatult kõrged kontsad, kummalised päikseprillid või hoopis valge õhuline seelik mehe seljas. Okei, tegelikult kõik selle stiili esindajad päris karnevalil osalejatena välja ei näinud ja oli väga kihvte outfit'e. 

Kui oled riietunud esimese või teise stiili kohaselt, siis on ka äärmiselt suur võimalus, et keegi sinust pilti teeb. Nimelt on praegu tohutult populaarsed erinevad tänavastiiliblogid ja moeblogid ja needsamad blogijad pildistavad seal küll igaüht, kes vähegi moekam välja näeb. Ja kui üks fotograad sinust juba pilti teeb, siis teised on kohe järel. Minu pilte kahjuks ühestki blogist otsida ei tasu. Esimesel päeval ei olnud üldse plaaninud minna show'de juurde, seega tundsin ennast oma tavaliste teksade ja tagiga eriti võõrkehana kogu selle seltskonna sees. Teisel päeval olin veidi targem ja panin seeliku, kontsad, mustad prillid ja värvisin huuled punaseks. Kui hommikul kell 10 metrooga linna poole sõites olin pigem overdressed, siis niipea kui Grand Palais juurde jõudsin (Chaneli show toimus seal), siis sulasin seal massi. 

Selline siis minu esimene moenädala kogemus. Tänasega sai see trall läbi, kui oleks alguses Pariisis olnud, siis oleks veel teistegi show'de juures vaatamas käinud, sest tegelikult on nii põnev kogu seda tralli jälgida ja vaadata, mida inimesed endale selga on pannud. Lisaks on moenädala ajal ka suurem tõenäosus kohata mõnda kuulsust, nt Rihanna on terve nädala siin olnud. 

Lõpetuseks ka mõned fotod, aga ma ei üritanud hakata moefotograafiks, nii et pildid pigem nii silmanurgast ja märkamatult tehtud mitte poseeritud. 




Miroslava Duma


Olivia Palermo


PS: see on mees







See on ka mees


Tagaplaanil Franca Sozzani


Anna Dello Russo




PS: ülemisel pildil on taaskord mees




Monday, March 3, 2014

Suusapuhkus Alpides

Kui muidu veedan aega ühe prantsuse pere seltsis, siis eelmise nädala veetsin lausa viie prantsuse perega. Nimelt sõitsid need tuttavad perekonnad kokku Prantsuse Alpidesse, et veeta seal üks mõnus suusapuhkus. Olime La Clusaz suusakeskuse läheduses, täpsemalt aga pisemas Manigod' keskuses. Ühel perel on seal suur chatelet (alpimaja), kuhu kenasti kogu see kamp ära mahtus. Igas peres oli 3 last ehk koos minuga oli meid kokku lausa 26. Teiste perede lapsed olid veidi suuremad (u 8-15), kellel juba rohkem mõistust peas, nii et mina olin ainuke lapsehoidja, kes kaasas. 

Kui ma laupäeva õhtul sinna kohale jõudsin (pered saabusid autodega, aga mina tulin rongiga), siis tutvustati mind kõigile täiskasvanutele, aga nagu ikka selllises olukorras, siis alguses läksid pooled nimed meelest ja sellest, kui palju lapsi majas on, mis nende nimed on ja kes kelle laps on, aru saamiseks läks mul ikka mitu päeva. Aga sellest hoolimata olid kõik väga sõbralikud ja kohtlesid mind väga hästi, veidi tunti huvi Eesti vastu. Lapsed alguses võõrastasid, aga nädala jooksul tulid mitmed lapsed ise minuga rääkima ja minu vastu huvi tundma. 

Maja asus kohe suusanõlvade kõrval, nii et lähed uksest välja, paned suusad/laua alla ja hakkad sõitma. Elutoast oli mõnus vaade mägedele ja kui ilm oli ilus, siis sai terrassil päikest võtta. Ilmadega üldiselt meil vedas, esimesed kolm päeva oli superilus, lõpupoole sadas päris palju lund, aga päris ekstreemseid tingimusi ei olnud. Päevaplaan nägi tavaliselt välja selline, et äratus umbes 8-8.30 paiku. Siis hommikusöök, mis pranslaste kombe kohaselt on ikka sai nutella/moosiga (iga hommik käis keegi pagariäris saia järel, mis tähendas seda, et ta tuli tagasi hiigelsuure paberkotiga, kus oli sees vähemalt 10 baguette'i ehk pikka saia) või siis müsli piimaga. Ma oleks ikka hea meelega kõhu tugevat putru täis söönud, et mäel kenasti vastu pidada :D 
Pärast hommikusööki läks enamus seltskonnast mäele. Minu pere 4ne ja 6ne käisid suusakoolis iga hommik ja pärastlõuna, mis tähendas seda, et aitasin neid riietada ning neid sinna viia-tuua. Suusakool on Prantsusmaal omaette süsteem, nimelt on seal erinevad tasemed, mida siis lapsed iga aasta läbivad. Nädala lõpus on eksam ja kui eksami ära teed, siis järgmine aasta saad kõrgema tasemega edasi minna. Kui neljane suusatas veel ilma keppideta ja pidi pigem harrastama suusaninad-koos-stiili, siis kuuene pidi nädala lõpuks suuski paralleelselt hoidma.
12-13 paiku kogunesid kõik tagasi majja, et lõunat süüa. Sööki valmistati alati ühiselt, kes parajast kodus oli, see lõi kampa ja aitas midagi teha. Kahe paiku mingi jälle mäele ja tagasi tuldi viie paiku. Siis väike "gouter" ehk oode, mis taaskord koosnes saiast. Edasi möllasid lapsed mööda maja ringi, täiskasvanud valmistasid õhtusööki ja rääkisid niisama. Poole kaheksa paiku oli laste õhtusöök, misjärel nad poole üheksa paiku magama pandi. Siis oli täiskasvanutel "apero" ehk istuti, joodi veini/õlut/siidrit ja söödi snäkke. Ning siis alles pärast üheksat oli õhtusöök. 
Õhtusöök oli alati kõige meeleolukam osa päevast, mõnel õhtul oli veel tuttavaid külas, kes muidu mujal elasid. Kahjuks ei saanud ma päris paljust aru, mida õhtusöögilauas räägiti, sest täiskasvanute keelest aru saamine on ikka oluliselt raskem kui laste omast. Aga lõbus oli sellegipoolest, mõnikord sain aru, mõnikord mulle tõlgiti ja mõnikord oli lihtsalt naljakaid situatsioone. 
Söögid olid ka alati väga head. Elus esimest korda sõin fondüüd, mis tähendab seda, et pisikesi saiatükke kastetakse sulajuustu sisse (see juust on laual potis, mis tule peal). Natuke naljakas mõelda, et terve su õhtusöök koosneb juustust ja saiast, aga see oli ikka väga hea. Üldse oli see fondüü õhtu väga lõbus, kuidagi sattus nii, et mehed istusid kõik ühes laua otsas ja naised teises ja siis oli nii naistel kui meestel oma juustupott ja siis hakati võistlema, et kelle fondüü parem on, sh kelle fondüüst saab tõmmata pikema "nööri" ehk nii et juust ei katkeks. 
Ühel õhtul sõime teist traditsioonilist sööki ehk rakletti. Selleks on spetsiaalne masin, kuhu pannakse sisse väiksed plaadikesed, millel sa saad spetsiaalset juustu sulatada. Kui juust sulanud, siis valad selle oma taldrikule, kuhu eelnevalt oled kuhjanud kartulit, sinki, salatit jms. Ehk nagu näha, taaskord väga juustune söögikord. Ja kui isegi pearoog juustu ei sisalda, siis see viga parandatakse eraldi juustukäiguga. Nimelt pärast prae söömist tuuakse alati lauale suur juustukandik, kust siis igaüks endale tükikese või rohkem lõikab. Magustoiduks olid erinevad koogid või siis lihtsalt jogurt (Eestis minu meelest kuulub jogurt enamasti ainult hommikusöögilauda ja pärast prae söömist seda magustoiduna üldiselt ei sööda).

Aga mida mina siis seal tegin? Loomulikult sain ka mina mäele. Kuna ema ise üldse ei suusatanud, siis oli ta enamus ajast 2-aastasega. Ja isa ei olnud ka tegelikult hommikust õhtuni mäel, ta pigem nautis ka puhkus ja aega lastega. Seega saingi ma kaks päris tervet päeva mäel olla, siis ostsin ka suurema keskuse pileti ja sõitsin läbi võimalikult palju nõlvasid. Lemmik oli Balmi massiiv, kus tipust nägi kenasti kaugemaid Prantsuse Alpe, sh Mont Blanci. Mul vedas, sest just nendel päevadel oli imeilus ilm ja see on ikka supertunne, kui oled mägedes, päike paistab ja saad lihtsalt mööda nõlva alla liuelda. Kuna ma olen suht ettevaatlik, siis ei kukkunud ka peaaegu üldse, aga mõtlesin selle peale, et mul ikka jube hea meel, et see lumelauasõit juba aastaid tagasi sai selgeks õpitud. Alguses on ju nii palju kukkumist, sõidad kaks meetrit ja oled jälle pikali ning pead ennast käte abil püsti ajama. Praegu küll ei viitsiks/tahaks/julgeks enam nii palju seda kukkumist ja õppimist läbi teha. 
Mõnel hommikul pidi ema töökõnesid tegema ja siis tegelesin ma 2-aastasega ise, tavaliselt tähendas see maja ees kelgutamist. Kahel päeval, kui ilm oli suht halb, ei käinud üldse mäel ja aitasin laste toomise-viimisega, söökide valmistamisega või lihtsalt lugesin raamatut. 

Esmaspäeva õhtul käisime kogu seltskonnaga külas uisuväljakul, mis oli ka väga tore. Minu pere vanemad lapsed panid küll uisud alla, aga ega nad nendel ise eriti hakkama ei saanud, rohkem pidi neid lükkama või järel vedama. 
Ja ühel õhtul läksid kõik vanemad restorani sööma, nii et mina jäin nendega üksi koju. Kõlab päris karmilt - 15 last ja mina. Aga tegelikult ei olnud see nii hull, sest teised vanemad panid väiksemad lapsed magama ja läksid alles siis. Mina pidin ainult oma pere lapsed magama panema, aga no see oli ka omaette ülesanne, sest üleväsinud lapsed tahavad alguses teha kõike muud kui voodis silmad kinni panna. 


Kuigi minu vastu oldi väga sõbralikud, siis ometi olid enamus neist mulle ju võõrad inimesed ning nähes neid koos peredega nii rõõmsalt aega veetmas, siis tekkis endal mitu korda suur igatsus oma pere ja sõprade järele. Aga vaatamata sellele veetsin super nädala ning olen nii rahul, et mul oli võimalus olla prantsuse perede  keskel ja neid tundma õppida.