Varajane nädal

Eelmisel nädalal oli mul selline "planning", et alustasin tööd hommikul kell 8, 8, 7 ja 10. Ma teadsin juba ette, et sellest midagi head välja ei tule, sest mulle kohe üldse ei meeldi hommikul vara ärgata. Eriti suvel ja nüüd, kui ma olin harjunud sellega, et enamustel päevadel läksin alles pärastlõunal tööle. Nagu juba eelmisest postitusest selgus, siis esimesel päeval õnnestuski mul hiljaks jääda. Järgmistel päevadel olin nii mures hiljaks jäämise pärast, et öösel ärkasin alati mitu korda üles ja vaatasin kella, et ega ma juba tööle ei pea minema. Õnneks sain nüüd alati õigel ajal üles. Kui ma seitsmeks tööle läksin, siis ärkasin 5.30 ja kui hotellist välja läksin, siis oli õues veel pime, siis oli küll jube imelik tunne.
Hommikul vara tööle minemise juures oli positiivne see, et sain mitmel päeval olla Cookie's, mis on mu lemmikkoht. Seal müüakse erinevaid donuteid, küpsiseid, brownie'sid, muffineid jms. Seal on mõnus see, et rahvast on piisavalt, aga samas mitte liiga palju, nii et aeg möödub suht kiiresti, aga samas saab ka vahepeal hinge tõmmata. Ja seal ei ole ka eriti millegagi eksida ja klientidest on suhteliselt lihtne aru saada.
Samas tuleb ikka aeg-ajalt ette olukordi, kus ma ei saa prantslastest hästi aru. Enamasti nad on heatahtlikud ja üritavad kuidagi seletada või siis räägivad inglise keeles. Ükskord oli isegi üks naine, kes ütles, et "oi, sa oleksid võinud öelda, et sa inglise keelt eelistad". Nojah, tema oskas inglise keelt hästi, aga enamus prantslased ilmselt üllatuksid ja ilmselt mitte väga positiivselt kui ma neile kohe ütleks, et rääkige palun inglise keeles. Ükskord oli ka jäätiseleti juures üks naine, kes meie peale pahaseks sai. Me seletasime talle omaarust jumala kenasti, millised on variandid, kuidas jäätist saab osta, aga talle ei sobinud neist ükski ja siis ütles umbes midagi sellist, et ma ikka mõtlesin, et siinsed töötajad saavad prantsuse keelest aru ja jalutas pahaselt minema.
Laupäeaval olin Nomade'is ehk siis meie töökoha ainukese väljas asuva leti taga. Hommik oli päris kole, sest ilm oli suht külm ja mul ei olnud kampsunit ehk ma siis külmetasin seal ja ei müünud väga midagi. Siis hakkas õnneks või kahjuks vihma sadama ja see lett pandi kinni. Pärast sööki ja tunniajast Cookie's olemist pidin jälle õue tagasi minema. Aga nüüd oli nii hea soe ja täitsa mõnus oli seal olla.  See on suht käidava koha peal ja nii on mu põhitegevus inimeste vaatamine. Nii põnev on vaadata erinevatest kultuuridest pärit peresid ja näha nende erinevat käitumist. Lisaks olen seda tähele pannud, et kui pered juba siia tulevad, siis siin enam raha kokku ei hoita. Muidu näeb ju ikka, kuidas lapsed kaubanduskeskustes vanematelt igasuguseid asju nuruvad ja vanemad keelduvad. Aga siin on pigem niipidi, et vanemad küsivad iga leti juured lapselt, et kas sa tahad midagi ja lapsed tihtipeale ei tahagi midagi. Keelatud vili on magus, aga kui see kätte tuleb, siis nagu ei olegi enam isu.
Lisaks veel kultuuriline tähelepanek: hindud otsivad väga tihti pargist McDonaldsit ja ma pean neid kurvastama, et pargis endas polegi seda. Disney Village'is on see siiski olemas.
Mu seekordne töönädal oli suht üksik, sest hommikul on tööl alati vähem inimesi ja nii olingi enamust ajast ka tööpostil üksi. Kui koju läksin, siis olin varajasest ärkamiseks nii väsinud ja ei viitsinud midagi teha ja nii olingi põhimõtteliselt terve nädal nagu erak. Samas viimase tööpäeva pärastlõuna (seesama Nomade'is olemine) tegi tuju kohe palju paremaks. Ilm läks paremaks ja team leader, kes minuga raha luges, oli nii sõbralik ja hakkas imeväel ka inglise keelt rääkima. Prantslastega ongi see, et enamus neist suhtleb sinuga kangekaelselt prantsuse keeles, aga kui mingil hetk, kui kuidagi muudmoodi enam ei saa, tuleb nende suust ka ingliskeelseid sõnu. Mõnikord isegi lauseid. Naljakas on see, et kui nende inglise keelt oskavad kolleegid (mõned managerid siin räägivad päris head inglise keelt) seda kuulevad, siis hakkavad omavahel naljatlema, et "näed, sina räägid ka inglise keeles, vau".
Laupäeval mõtlesin, et lähen kohe pärast tööd koju magama, aga siis küsis üks team leader mu käest, et noh, õhtul lähed peole või. Siis mõtlesin, et tegelt tahaks küll välja minna. Niisiis käisimegi kõigepealt Sports Baris istumas ja seejärel väike tants Billy Bob'sis. Päris mõnus oli, eriti ilm, täitsa suvine õhk oli üle pika aja.

Pühapäeval otsustasin üle pika aja Pariisi minna (kaks nädalat on juba päris pikk aeg ju :D). Kuna tundub, et põhilised vaatamisväärsused on juba nähtud, siis külastasin hoopis Marché aux Puces'i ehk Euroopa suurimat kirbuturgu. Ma lugesin enne, et seal on nädalavahetustel jube palju rahvast ja hull sagimine ja tuleb hoolega oma kotti valvata, et varguse ohvriks ei langeks. Samuti ei vaevunud ma täpselt välja otsima juhiseid, kuidas sinna metroopeatusest saada, sest ühe allika järgi tuleb lihtsal rahvamassidele järgneda. Mu üllatuseks võttis mul ikka veits aega, et see üldse üles leida, sest inimmasse seal küll veel polnud. Kõigepealt nägin mingit turu moodi asja ja läksin sinna lettide vahele ja mõtlesin, et kas see ongi see kuulus turg. Nimelt olid seal ainult mingid mõttetud turukaubad odavate riiete näol, mida saab ka igalt Eesti väikelinna turult.  Edasi kõndides selgus, et see oli vaid mingi eelturg. Marché aux Puces nime alla koguneb tegelikult suur hulk väiksemaid turge, mis kõik on mingile konkreetsemale teemale orienteeritud. Hästi palju antiiki, käisin nt ühes hoones, kus võis ikka väga luksuslikke ja ilmselt ka kalleid esemeid leida. Samuti hästi palju igasuguseid vanu raamatuid, plaate, postreid jms. Ma ise väga suur antiigi fänn ei ole ja seetõttu täpsemalt midagi ei uurinud ja niisama oli mõnus seal lettide vahel üksi ringi uidata. Ja vahepeal ma olingi mõnes koridoris täitsa üksi, seda suurt inimestemassi polnud kusagil. Hiljem käisin ka turu populaarsemas osas, kus enamasti riideid, ehteid jms müüdi.
Kesklinna tagasi jõudes tahtsin mõnes riidepoes käia, aga ma polnud arvestanud sellega, et oli pühapäev ja kõik kohad olid kinni. Suure kaubamaja Les Halles'i uksed olid lahti ja jalutasin sinna lootusrikkalt sisse, aga eest leidsin vaid suletud poed.
Veel käisin kuulsas ingliskeelsete raamatute poes Shakespeare & Company. Mulle meeldib jubedalt raamatupoodides niisama raamatuid vaadata ja mõelda, mida ma ostaks. Mõnikord juba peaaegu ostan raamatu, aga siis mõtlen ikka, et selle saab ju raamatukogust ka ja ost jääb ikka sooritamata. Antud poes on ka jube mõnus niisama ringi vaadata, sest ta on hästi teistsugune suurtest kaubanduskeskuste poodidest. Nimelt on seal kõrged riiulid maast laeni ja hästi palju pisikesi soppe, kuhu saad sukelduda erinevaid raamatuid uurima. Kaalusin ka mõne raamatu ostsin, aga lõpuks mõtlesin, et mul niigi ei ole kohvris ruumiga priisata ja raamat ei aitaks sellele eriti kaasa.
Selle aja peale oli kõht juba päris tühi ja leidsin Louvre'i juures asuvast ajutisest lõbustuspargist soolaseid pannkooke, mida siis Jardin de Tuileries'is muru peal istudes mõnusalt sõin. Tükk aega lihtsalt istusin seal ja ei viitsinud kuhugi minna, nii mõnus oli lihtsalt olla ja Pariisi õhkkond nautida.

Pariisist rongiga tagasi tulles olin megaväsinud ja oleks hea meelega kohe hotellis voodisse kobinud, aga selleks polnud aega, sest olime Janika ja ta toakaaslasega kokku leppinud, et lähme Buffalo Billi Wild West Show'd vaatama. Tegemist on metsiku lääne teemalise show'ga, kus osalevad ka Miki ja ta sõbrad. Päris lahe asi oli, aga kõige toredam oli see, et kogu show ajal said pealtvaatajad süüa. Hästi head söögid olid ja kõht sai kohe juba täis. Kokkuvõttes oli söök ja show isegi meie makstud hinda väärt. Meile maksis see nimelt 24 eurot. Tavainimestele on see aga vähemalt 50 eurot, mis on küll natuke kallis. Aga noh, kui sa juba Disneysse tuled, siis pead ikka kõik ära nägema.

Täna oli ka vaba päev, aga ma ei teinud midagi põnevat. Magasin kõik need hommikud, mil pidi vara tööle minema, järgi ja tšillisin niisama. Lisaks tegi päeva rõõmsaks kolm kääru musta leiba, mis ma Janikalt sain, kuna ta ema töökaaslane külastas Disneyt ja tõi talle seda.
Nüüd ongi ainult kaks nädalat veel jäänud, mis peaksid suht kiiresti mööduma, sest Hanna-Liisa tuleb varsti siia ja veel on plaanis NEBi pidu.