Crazy Paris

Reedel läksime Janikaga jälle Pariisi, sest ta otsustas ka standup comedy õhtul esineda. Alustasime oma päeva Triufmikaare vaatamisega. Me mõlemad olime seal üleval juba käinud ja seepärast piirdusime lihtsalt  selle ümber tiiru tegemisega. Üritasime ka seda pildistada, aga sellega oli raskusi, sest see on lihtsalt nii suur. Lahe oli see, et eelmisest päevast (14. juuli, Bastille' vallutamise aastapäev) oli Champs Elysee veel kaunistatud prantsuse lippudega. Siis jalutasime mööda ühte avenüüd Eiffeli torni juurde. Mõtlesime just, et tegelikult see ei ole ju mingi eriti ilus ehitis. Lihtsalt üks raudkonstruktsioon. Aga ometi on see nii kuulus ja saanud kogu maailma jaoks Pariisi sümboliks. Sellele lähemale jõudes mõistsime aga paremini selle fenomeni - see on lihtsalt nii massiivne ja võimas. Lisaks veel need vaated, mis torni tipust avanevad. Seekord ei läinud ka Eiffeli tippu vaid jalutasime hoopis selle alt läbi. Olime enne baguette'i ja koogikese valmis ostnud ja nüüd asusime oma lõunat pargis nautima. See päev oli ka üllatavalt soe ja nii mõnus oli lihtsalt muru peale istuda, nautida Pariisi, vaadata Eiffelit. Meeleolu oli kuidagi nii hea, et igasugune valvsus kadus mul ära. Nt käisid meie juures pidevalt igasugused immigrandid vett, õlut, veini jms müüa pakkumas. Janika rääkis pärast, et ta mõtles kohe, et äkki mõni neist lihtsalt jookseb meist mööda ja haarab käekoti maast kaasa. Mina ei tulnud selle pealegi ja mu käekott oli minu ees umbes 50 cm kaugusel ja lukk oli veel lahti. Tavaliselt olen ma oma asjadega ülihoolikas, aga seekord küll mingit ohtu ei näinud.
Mingi hetk tuli meie juurde üks noor mees prantsuse keeles midagi seletama. Alguses mulle tundus, et ma sain aru, mida ta rääkis (nagu mingit tasuta pidu soovitas) ja ütlesin talle ei. Siis hakkas ta veel midagi rääkima ja me Janikaga tuvastasime sealt järgmised sõnad: pidu, tasuta, meditsiinitudeng, massaaž. Arutasime omavahel eesti keeles, et mida ta rääkida võis. Arvasime, et ju ta ikka meile midagi pakub ja ütlesin selgelt, et ei, ma ei taha midagi. Siis muutus ta suht kurjaks ja küsis, et mis ma siis vastan ja mida te siin rääkisite omavahel. Lõpuks küsis inglise keeles, et kas me saime üldse aru. Janika ütles, et meie prantsuse keel ei ole väga hea ja vist ei saanud. Ma küsisin veel inglise keeles üle, et mida sa siis tahad meilt. Selle peale sai tüüp jumala vihaseks, ütles mulle "f*ck you" ja marssis täiega kurjalt minema. Üliimelik situatsioon :D
Natukese aja pärast tuli meie juurde umbes 3-4 last, kes vehkisid mingite artiklitega ja tundus, et nad kerjavad raha. Me ei teinud neist välja ja siis tuli järsku üks tüdruk mu näole eriti lähedale ja raputas oma käsi mu näo ees. Ma ei saanud üldse aru, mis toimub ja mõtlesin, et eriti imelik. Üks poiss võttis Janikalt pooliku Coca purgi ära. Vaatasin veel kuhu suunas lapsed läksid ja istusin rahulikult edasi. Umbes minuti või kahe pärast jagasin ära, et mu kott oli minust eemal ja lukk lahti. Loomulikult oli sealt rahakott puudu. Saime kohe aru, et need lapsed olid selle ära võtnud ja tüdruk oli oma vehkimisega mu tähelepanu hajutanud. Pakkisime hästi ruttu enda asjad kokku ja läksime sinna suunda, kuhu olime näinud lapsi minemas. Mu peas tiirlesid juba õudsed mõtted sellest, kuidas ma olen ilma oma ID-kaardist, juhiloast, pangakaartidest ja milline jamamine oleks nende asendamine Prantsusmaal. Siis aga nägime neid lapsi ja läksime nende juurde. Üks poiss kohe kõndis mulle vastu ja andis põhimõtteliselt ise mulle mu rahakoti tagasi. Ma mõtlesin, et mul oli seal ka 10 eurot ja küsisin ka seda tagasi, aga ilmselgelt tegid nad lolli nägu ja kõndisid minema. Olin nii kergendunud, et oma kaardid tagasi sain ja mõtlesin, et suva see raha, ei viitsi nendega kaklema hakata. Pärast tuli aga Janikal meelde, et ma olin oma 10-eurose poes lahti teinud ja tegelikult oligi mul rahakotis ainult umbes 3-4 eurot. Nii et mul vedas ikka täiega. Kui ma oleks sealt pargist minema kõndinud ja siis avastanud, et rahakott puudu on, ei oleks enam kuidagi neid lapsi kätte saanud ja mu rahakott oleks ilmselt kuskil Pariisi prügikastis oma lõpu leidnud (lastel ei ole ju nende kaartidega midagi teha). Ülihea õppetund, mis õnneks väga õnnelikult lõppes!
Vaatasime möödaminnes Hotel des Invalides'i ära (seal sees asuvat Napoleoni hauda otsustasime mõni teine kord vaatama minna) ja läksime tuttavasse kaubamajja Les Halles. Pärast mõnetunnist shopingut sõime ja asusimegi Pranzo baari poole teele. Seal toimus nimelt New York Comedy Night. Selleks ajaks oli meiega liitunud ka soomlane Suvi, kes ka Disneys töötab. Seekord oli laval kuus koomikut, nende hulgas ka Janika. Janika meeldis rahvusvahelisele publikule väga ja ma arvan, et üheks põhjuseks oligi see, et ta karakter oli niivõrd erinev teiste omadest. Tavaliselt on koomikud laval väga ülevoolavad ja energilised, siis Janika on loonud endale hoopis reserveeritud, häbeliku ja vaikse karakteri. Väga kihvt oli! Väga hea oli ka üks Kanada koomik.
Kui show läbi sai ja me ära hakkasime minema, siis tulid mitmed külastajad Janikat kiitma ja uurima, et miks me, eestlased, Pariisis oleme jne. Üks Jaapani kutt kutsus meid oma seltskonnaga (mis koosnes vist couchsurferitest) liituma ja kuskile edasi minema. Kuigi meie viimase rongini oli kõigest tund aega, otsustasime siiski nendega kaasa minna. Kõndisime täpselt sinna suunda, kuhu poole jäi meie rongijaam ja seepärast arvasime, et oleme sellele vist nüüd üpris lähedal. Väga tore oli nendega istuda ja juttu rääkida. Peamiselt suhtlesime küll ühe ameerika kutiga. Taaskord saime üllatada sellega, kui vähe ikka eestlasi on. Rääkisime veel igasugustest maailma asjadest ja ta jõudis mitu korda öelda, et tal on häbi, et ameeriklased nii lollid on ja midagi ei tea. Ta ise oli aasta sõjaväes ja nüüd on tal enne kolledžisse minekut suvi vaba. Samal ajal maksab aga sõjavägi talle endiselt sõduripalka. Nii ta siis reisibki selle raha eest mööda Euroopat ringi. Aeg möödus väga kiiresti ja lükkasime oma minekut võimalikult palju edasi. Üks hetk muutus juba Suvi väga ärevaks ja otsustasime, et on tõesti viimane aeg minema hakata. Kui aga liikuma hakkasime, siis selgus, et me ei olegi jaamale nii lähedal kui arvasime. Kuna viimasest rongist väga maha ei tahtnud jääda (suht tore oleks keset ööd ennast nii Pariisis leida, et sul pole mitte kuskile minna), siis jooksime igaks juhuks. Mingi hetk olin juba suht kindel, et me ei jõua sellele rongile, sest jaam veel ei paistnudki ja meil oli alla 5 minuti aega. Mina olin kõige ees, umbes 50m tagapool Janika ja tema taga veel Suvi. Lõpuks jõudsime siiski jaama ja pidime veel sajast trepist alla jooksma, et perroonile saada. Õnneks oli veel rongi tulekuni veel mõned minutid aega ja kõik läks kenasti.
Õhtu lõpetasime samuti väikse jooksuga, sest Disneylandis pidime rongijaamast veel oma bussi peale jooksma, et mitte 40 minutit järgmist oodata.