Friday, February 21, 2014

Lastest ja sünnipäevast

Aeg on läinud väga kiiresti ja juba olengi kuu aega au pairina töötanud. Ja endiselt olen oma valikuga rahul, tegelikult iga päevaga naudin oma elu üha rohkem. Peamiseks põhjuseks on kindlasti see, et lapsed on minuga nüüd harjunud ja olen ka ise õppinud, kuidas nendega kõige paremini hakkama saada. Loomulikult tuleb igapäevaselt ette olukordi, kus laps ei tee nii nagu sina tahad, sest talle tundub mõni teine tegevus hoopis lõbusam. Või mõnikord kui 2-ne M millegipeale pahaseks saab, siis ei tahagi ta mitte midagi teha, iga küsimuse vastuseks kõlab "non" ("ei") ja ta võib isegi kõnniteel ennast lihtsalt pikali visata. Sellistel juhtudel võtan appi kõik oma läbirääkimisoskused ja kui ei aita isegi jutud, et kodus ootab sind vanaema ja ema-isa tulevad ka õhtul koju, mitte siia tänavale/sõime/kuhu iganes sind vaatama, siis hädast aitab alati välja kommi lubamine. 4- ja 6-aastasega pean ka väga palju läbirääkimisi. Nt 4-ne poiss ei taha tihtipeale korralikult süüa, või noh, pigem on tal alati nii palju muud teha ja jutustada, et söömiseks pole mahti, nii siis peamegi läbirääkimisi selle üle, et mitu lusikatäit ta veel süüa võiks. 6-ne E ei taha mõnikord õhtuti pesema minna, aga kui ta sinna lõpuks läheb, siis ei taha jälle duši alt välja tulla, siis jälle lepime kokku, et mitu minutit ta veel seal olla võib. Mitte et ta sellest alati kinni peaks..
Aga kui lõpuks kõik kohustusliku toimetused tehtud on, siis teeme nende lemmiktegevust ehk mängime. 2-sele meeldib nt peitus, aga tema jaoks käib see nii, et ta näitab mulle, kuhu ma ennast peitma pean ja siis loeb 1-2-4 (kolme jätab vahele) ja tuleb mind otsima. Lastel on ka igasuguseid lahedaid lauamänge, aga samas mõnikord sobib mängimiseks kõige paremini hoopis mingi suvaline ese. Ma enne arvasin, et äkki tänapäeva lapsed on juba maast madalast tehnika ja teleka sõltuvuses, aga selles peres seda õnneks ei ole. iPadist osatakse vaadata ainult multikaid ja telekat ka just väga tihti ei vaata. Aga rääkides multikatest, siis prantslased on vist asu saanud, et neil see inglise keel eriti ei lähe ja nüüd üritatakse lapsi sellega maast madalast tuttavaks teha. Nt ühes multikas on tihti tegelased, kes räägivad inglise keelt ja siis tuleb ise ka mingeid lihtsamaid inglisekeelseid sõnu järele korrata. Ja tegelikult on Pariisi perede hulgas väga levinud see, et kui võetakse au pair, siis ta peabki lastega ainult inglise keeles rääkima, et keel selgeks saada. Aga minul on küll hea meel, et ma sellise pere leidsin, kus mul seda nõuet ei ole, sest nii saan ikka prantsuse keelt praktiseerida. 

Kuna kogu mu suhtlus lastega käib prantsuse keeles, siis tunnen, et mu keeleoskus on ikka arenenud, ma ütleks, et isegi rohkem, kui terve eelmise semestriga. Kui täiskasvanutega suheldes saab lihtsalt inglise keele peale üle minna, siis lastega pean ju kuidagi ennast selgeks tegema. Ja hea on see, et lastega rääkides ei karda ma vigu teha, peaasi, et nad minust aru saaksid. Ja saavad ka. Kuidas mina neist aru saan? Üldjuhul päris hästi. 2-ne räägib juba täitsa palju, aga tal oma titekeel, mille ma ära olen õppinud. 4-sega on mul kõige lihtsam suhelda, sest ta väljendab ennast selgelt, aga samas mitte liiga keeruliselt ega kiiresti, et ma aru ei saaks. Mingil tasandil ongi mul vist umbes 4-aastase prantslase prantsuse keele oskus (samas ma ju tegin rahvusvahelise õiguse eksami prantsuse keeles..). 6-sest ma alati aru ei saa, sest ta räägib ju nagu tõeline prantslane ehk siis väga kiiresti. Mõnikord kui ta mulle midagi jutustab, siis lihtsalt noogutan kaasa, kuigi tegelikult kõigest aru ei saa. Tema puhul on juba näha ka prantslastele omased žestid ja maneerid. 
Natuke pransuse laste sõnavara ka teile:
doudou - kaisuloom, igal lapsel on üks kindel kaisuloom, mis ühtlasi on ainuke mänguasi, mille 2-ne ja 4-ne võivad sõime/eelkooli kaasa võtta
bobo - meie "aiai" ehk kui kuskilt valus on
dodo - tudu ehk siis magamaminek

Vahepeal oli mul ju sünnipäev ka. Kui eelmine aasta üllatasid mind sünnipäevaõhtul kõik mu sõbrad minu kodus, siis seekordne päev oli hoopis teistsugune. Eelmisel õhtul käisin küll mõnede au pairidega väljas, aga kuna me põhimõtteliselt esimest korda kohtusime, siis oma sünnipäevas suurt numbrit ei teinud. Muideks, sünnipäeva esimesed tunnid möödusid mööda Pariisi tänavaid kõndides, sest alguses otsisime ühte teatud baari, eksisime vahepeal ära ja siis lõpuks kõndisime pikalt bussipeatusesse. Päeva enda veetsin tegelikult enamuses ajas üksinda, sest kuna mul siin suuri südamesõpru pole, siis ei tahtnud ka suvaliste inimestega kokku saada, et viisakusi vahetada ja tühjast-tähjast rääkida. Sellel päeval oli imeilus ilm, päike säras taevas ja oli tõeliselt kevadine, temperatuur küll nii soe ei olnud, aga ometi istusin tükk aega Luxemburgi aias ja skaipisin sealt vanaisa ja vanematega. Kuna mu vennake oli mulle facebooki kaudu väljakutse esitanud, siis filmisin Eiffeli juures väikse video ja kõndisin pikalt mööda Seine'i vasakkallast. Pärast käisin veel söömas ja nautisin Pariisi. Loomulikult oleksin tahtnud, et mu pere ja sõbrad minuga oleks olnud, aga sellel päeval oli ka mu lemmiklinn Pariis mulle päris heaks kaaslaseks. Ostsin kvaliteetmaiustusi, aga pingutasin nendega natuke üle, nii et pärast oli jube hea ema saadetud suitsuvorsti ja -juustu peale süüa. 
Õhtul pidin pere juurde sünnipäeva tähistama minema, aga kuna nad olid tõbised, siis pidasime mu sünnipäeva hoopis esmaspäeva õhtul. Koogi asemel sõime parimaid prantsuse koogikesi (ekleere jms) ning sain eriti helde kingituse ehk juuni alguses saan vaatama minna Roland Garros' tennisturniiri veerandfinaale :):)

Ühel hommikupoolikul käisime teise au pairiga Palais de Tokyos, kus korraldatakse moodsa kunsti näitusi. Nagu minu jaoks moodsa kunsti puhul tihti, tekkis ka seekord kohati küsimus, et kus siin see kunsti nüüd on. Aga isegi kui ma alati kõigest aru ei saa, siis mulle väga meeldib sellistel näitustel käia ja kas või üritadagi aru saada, mida kunstnik öelda on tahtnud. 

Praegu on läbi poole laste 2-nädalasest koolivaheajast. Kui osades peredes on lapsed terve see aeg kodus, mis tähendab au pairidele pikki tööpäevi, siis minu pere lapsed olid esimese nädala jooksul kooli juures korraldatavas klubis ehk nende päev lõppes isegi hiljem kui tavaliselt. Teine nädal on aga suusapuhkus Prantsuse Alpides, kuhu ka mind kaasa võetakse! Loomulikult on mu eesmärk seal eelkõige lastega tegeleda ja aidata, aga kuna lapsed on enamus ajast suusakoolis, siis saan ka ise laua alla panna ja sõita! 
Head Eesti sünnipäeva teile kõigile ja eks tagasi tulles jutustan, kuidas mägedes läks. 



Olümpiamängude puhul tutvustatakse ka prantslastele, mis on murdmaasuusatamine. Sain aru, et maas koguni kunstlumi, aga tegelikult tuleb sõita hoopis selle valge katte peal.


Palais de Tokyo - kunstieksponaat, mis koosneb keerlevatest hamstripuuridest ja piimepudelitest


Palais de Tokyo - seinale ja põrandale projekteeritakse erinevaid pilte ja filme


Palais de Tokyo - ruum, kus näituskülastaja saab ise kunsti loomisest osa võtta ehk panna mägnima mõne plaadi ühel kaheksast plaadimängijast


Palais de Tokyo raamatupoest leidsin killukese Eestit ehk Priit Pärna animatsioonide DVD - ainult väikerahvuse esindaja oskab seda nii palju hinnata, kui oma kaasmaalase või tema töö kuskilt kaugelt leiad :)

Tuesday, February 11, 2014

Teine nädal

Teine nädal möödus samas rütmis, mis esimene, vaikselt harjunud töörütmiga ja lapsed minuga. Kuna ma hommikuti suudan teatavasti väga kaua magada, siis mõnedel päevadel naudin täiega seda, et ei pea midagi tegema. Teinekord aga ikka ajasin end varem üles ja võtsin midagi ette. Ühel päeval nt sain kokku ühe hispaania au pairiga, kellega hiljem ka reede õhtul väljas käisime, meiega liitusid veel mõned au pairid. Sellest õhtust siis selline seik, et meiega tuli rääkima mingi suvaline tüüp ja kui kuulis, et me lapsehoidjad oleme, siis hakkas rääkis, kui lihtne töö see ikka on. Aga vot tema töötab rahaga ja temal on ikka kogu aeg väga suured riskid töös, et see on ikka väga kahjulik ja õudne, kui raha ära kaob. Üritasime talle seletada, et kui laps ära kaob või temaga midagi juhtub, siis see on ikka oluliselt hullem, aga ta väga ei tahtnud seda uskuda. Loobusime temaga rääkimisest suht ruttu…

Reedel käisin oma lemmikmuuseumis Musée d'Orsay's ja laenutasin audiogiidi, et kuulsamate maalide juurde ka nende tausta kuulata. Kuigi oli väga huvitav, siis korralikult kuulasin ära ainult impressionistide saali ja ülejäänu jäi järgmisteks kordadeks. 

Pühapäeval kutsus pere mind vanaema sünnipäeva tähistamisele. Lisaks oli veel kohal vanaema teine tütar ehk siis pereema õde. Oli äärmiselt tore perekondlik lõunasöök. Nagu prantslastele kombeks, siis soolase söögi ja magustoidu vahele jäi ka juustusöömise käik. Juustud on siin ikka niii head! Ja magustoiduks oli imehea makroonitaoline tort värskete marjadega! 

Kuigi ma oma keeleoskuse tõttu ikka päriselt täiskasvanute vahelises vestluses osaleda ei saa, siis ometi oli meeldiv pärastlõuna ja mul on ikka nii hea meel, et ma just sellisesse peresse sattusin, sest nad teevad tõesti kõik, et ma ennast siin võimalikult koduselt tunneksin :)

Monday, February 3, 2014

Igapäevaelu

Esimene nädal au pair'ina on läbi ja ausalt öeldes oli see täitsa ootustekohane. Mõnikord oli väga tore, lapsed käitusid hästi, mängisime kenasti jne. Aga samas sain parajalt ka tülisid lahendada ja nuttu kuulda. 

Esmaspäeviti, teisipäeviti, neljapäeviti ja reedeti algab mu tööpäev kell 16 kui lähen 4-aastasele V-le kooli (meie mõistes ikka pigem lasteaed) järele. Täpselt kell 16 on lastel ette nähtud "gouter" ehk õhtuoode, V hakkab juba kodutee peal (kuna see kool on kodust üle tee, siis see ainult mõned minutid) sööma talle kaasa pandud šokolaadi, küpsist vms, kodus pean talle veel midagi andma. Siis tavaliselt mängime midagi ja enne viite lähme koos 15 minuti kaugusele sõime, et 2-aastane M sealt ära tuua. Minnes on kärus V, tagasi tulles M kärus ja V peaks teoreetiliselt käru kõrval kõndima. Aga praktikas näeb see välja pigem nii, et ta kas tahab kangesti joosta ja ma pean talle koos käruga järele jooksma või siis karjuma, et ta enne autoteed seisma jääks. Teine variant on see, et ta kõnnib väga aeglaselt ja ma pean teda kogu aeg tagant kiirustama. Ja kiirustamise põhjuseks on see, et kella poole kuueks peame olema 6-aastase E kooli juures. Tegemist selle sama kooliga, mis korterist üle tee asub, aga üksi veel E koju ei tule. Ja kohal peab olema täpselt, sest just poole kuuest lastakse kõik lapsed kooliväravatest välja, kus kõik vanemad/lapsehoidjad neid ootavad. Kolme lapsega õnneks pikki vahemaid läbima ei pea ja lähme ainult üle tee koju. 
Siis umbes kuue paiku peaks hakkama laste vannitamine ja pidžaamadesse panek, aga see pole ka kerge. E ei taha eriti üldse duši all käia ja M ei ole veel minuga päris harjunud. Pärast vanni on õhtusöögi aeg. Õnneks minult prantsuse köögikunsti tipproogasid ei oodata. Tegelikult käib laste vanaema esmaspäeviti ja kolmapäeviti seal süüa tegemas ja seega jätkub tema tehtud toitu ka tavaliselt teisipäeval ja neljapäeval soojendamiseks. Kui kõht tais, siis on veel veidi aega mängimiseks ja umbes kaheksa paiku tulevadki vanemad koju. Mõnikord olen pere juurde kauemaks jäänud, et pärast laste magamapanekut koos vanematega õhtust süüa. Üldse võin ma ka nädalavahetusel pere juurde minna ja nendega koos aega veeta. 
Kolmapäeviti lähen sinna juba poole üheksast, et M sõime viia. Tagasi tulles viime koos vanaemaga E ja V tennisetrenni, kus nad siis tund aega mängivad. Minu jaoks oli üllatus see, et siin mängitakse terve talv väliväljakutel. Või noh, nii pisikeste puhul seda päris mängimiseks nimetada ei saa, nad rohkem niisama üritasid pallile pihta saada. Aga igatahes nt eelmisel kolmapäeval oli õues kõigest mõned kraadid sooja ja vihma ka tibutas, aga kõik pisikesed jooksid väliväljakul ringi, enamus mütse-kindaid polnud. Üldse olen tähele pannud, et lapsed käivad siin suhteliselt õhukeselt riides, aga ilmselt nad maast madalast sellega harjunud ja no ega siin nii külm ei ole ka, et peaks väga paksult ennast riidesse toppima. Lõuna valmistab kolmapäeviti ka vanaema ning pärastlõunal viib V muusikatundi. Mina toon ta sealt ära ja õhtul käin veel M-il sõimes järel. Ja edasi läheb kõik samamoodi nagu iga päev. 
Mõnikord hoian lapsi ka õhtul, kui vanemad tahavad välja minna. Laupäeval olingi seal ja minu ülesandeks oli ka lapsed magama panna. See pole ka üldse lihtne ülesanne, aga lõpuks sain ikka hakkama.  

Laste vanemad on väga toredad ja lahked ning igati abivalmid. Pühapäeva õhtul võtsime vanematega ka mu esimese nädala kokku ja tundub, et üldiselt olid nad minuga rahul, aga julgustasid mind rohkem kodusemalt tundma ja ka lastega rohkem füüsiliselt lähedasem olema ehk siis rohkem musitamist-kallistamist :)

Kuigi esimene nädal ei olnud lihtne, siis olen endiselt väga rahul, et just sellise töö siin endale valisin. Erasmusena oli mul liiga lihtne püsida oma mugavustsoonis ehk ühikatoas ja suhelda interneti kaudu ainult lähedaste ja sõpradega. Nüüd aga olen sunnitud iga päev oma mugavustsoonist veidi välja astuma, suhtlema prantsuse keeles ja adapteeruma täiesti teises keskkonnas. Ja kuigi see ei ole alati lihtne, siis on mul selle üle väga hea meel. Ja päeva lõpuks saan tagasi tulla oma armsasse katusealusesse toakesse, kust näeb isegi Sacre Coeuri. 

Sellel nädalal ei olnud mul probleemi oma hommikute sisustamisega. Nimelt käisin iga päev Nanterre'is, sest no ilmselgelt ei saa ju seal asju ühe korraga aetud. Küll on keegi haige, küll pannakse kontor lõunapausiks kinni. Samas iga korraga tõin ka ühikatoast kohvritäie asju oma uute koju. Reedel andsin oma ühikatoa ära ja lootsin, et ei pea enam Nanterre'i sõitma, aga just täna avastasin, et mul on ikka üks paber puudu, mida TÜ nõuab ja pean minema seda eraldi küsima. 


Nädalavahetusel eriti palju teha ei jõudnudki, käisin Põhjamaade raamatukogus, kust lootsin laenutada eestikeelseid raamatuid. Seal on olemas täitsa suur kollektsioon, aga kui hakkasin raamatute nimekirja vaatama, siis kahjuks eriti palju just silma ei jäänud, mida lugeda tahaks, kuidagi kummaline valik on seal. Lõpuks võtsin Jaan Krossi eluloo. Käisin ka vene poes, kust ma tahtsin osta musta leiba ja pelmeene. Aga no nii suur isu mul nüüd nende järele ka pole, et pelmeenide eest 10 eurot ja külmutatud leiva eest 3 eurot maksta.