Viimane nädal oli vääääga väsitav, sest mind õnnistati nelja tööpäevaga, mis algasid kell 8. Ma ei mäletanud, et kooli ajal nii vara ärkamine sama jube oleks olnud, kuigi ma olin tavaliselt siis isegi vähem maganud, aga ilmselgelt väsitab päev otsa seismine ja mingil määral ikkagi füüsilise töö tegemine oluliselt rohkem kui koolipingis istumine. Nii ei jäänudki mul muud üle kui õhtul kell 10 magama minna, et järgmine päev ikka ärgata suudaks. Esimesel tööpäeval ehk teisipäeval alustasin kell 11 ja see aitas õnneks veits paremini vara ärkamise rütmi sulanduda. Siis olin pool päeva saalis ja teise Cable'is filler.
Järgmised kolm päeva alustasin alati Marketis. See on meie restoranide kompleksi kõige suurem koht, kus päeval alati hästi palju rahvast on. Ma polnud seal kunagi varem olnud ja arvasin, et mind sinna ei saadeta ka, aga näed siis. Aga hommikul oli seal suht rahulik. Ühel hommikul isegi nii rahulik, et kaheksast poole üheksani oli mul üks klient. Nimelt avatakse park muidu kell 10, aga Disneylandi hotellide (7 hotelli Disneylandi ümbruses) külalistel on eelis juba 8 siia sisse pääseda. Sellel hommikul sadas jube kõvasti ja ilmselgelt ei viitsinud keegi ennast nii vara üles ajada, et vihma kätte jalutama minna.
Ühel teisel hommikul ootas mind selline üllatus, et kogu restorani avamine oli veel tegemata kui ma juba oma kassa avasin. Seda alustatakse tavaliselt tund aega varem ja pannakse kõik asjad valmis (kahvlid, suhkrud, topsid, koogid jne). Siis saingi rõõmsalt seda ise teha, aga tegelt olin sellega päris rahul, sest nii läks aeg kiiremini.
Pärastlõunati ma tavaliselt enam Marketis ei olnud, sest siis pannakse sinna vanemad töötajad, kes hästi kiiresti kassas trükivad. Ühel päeval oli nii, et tulin oma lõunalt tagasi ja mind saadeti alguses tagasi Marketisse, umbes 10 minuti pärast saadeti mind Cookie'sse, millega ma väga rahul olin, sest seal oli hea rahulik. Aga siis hakkas midagi väga kummalist pihta. Ülejäänud pooleteise tunni jooksul olin ma Gibsonis ja Victorias, Gibsonis ja Victorias, Gibsonis ja Victorias. Just nii, ma jõudsin umbes paar klienti ära teeninda ja mind saadeti teise kohta ja siis jälle tagasi ja siis jälle tagasi jne. Viimane kord oli veel nii, et läksin juba rahalugemisruumi oma kassat tegema, kui järsku tuleb teine team leader ja ütleb, et oi, kes sind juba siia tõi ja viis mu umbes 10ks minutiks tagasi leti taha. Sellise vahetamise ja segaduse peale olin ma ilmselgelt veits rivist väljas ja ei olnud just kõige õnnelikuma näoga. Ja siis veel seesama team leader, kes mind ringi jooksutas, julges küsida, et mis minuga täna lahti on, miks sa nii segaduses oled. Lõpuks oli mu kassas ka veel veits liiga palju raha. C'etait le bordel! (pr k - See oli hullumaja/suur segadus!)
Oma eelviimasel tööpäeval õnnestus mul esimest korda kassaga nulli jääda. Kõlab veits feililt, et ma seda kunagi varem pole suutnud, aga siin on kuni 5 eurosed kõikumised täiesti normaalsed ja nende peale ei tehta teist nägugi. Mul tavaliselt ikka nii palju puudu/üle ei olnud, aga mingid eurosed vahed tulevad ikka, sest hästi tihti saavad nt ühesendised otsa ja kuna sa kohe ei saa neid juurde, siis pead klientidele alati pigem rohkem raha tagasi andma ja annad 5-sendiseid. Teinekord ei taha nt kliendid mingit väikest raha tagasi ja jätavad selle tipiks sulle, aga ma ei ole seda kunagi endale võtnud, sest esiteks ei või su taskutes töö ajal kunagi raha olla, sest kui kassast pärast puudu peaks olema, vaadatakse su taskuid ja teiseks ei tea kunagi, et kuskilt mujult ei või mingit miinust tulla, siis on hea, kui on mingi varu. Aga jaa, ma olin selle nulli jäämise üle väga õnnelik :D
Oma päris viimasel tööpäeval sain olla lemmikkohas - Cookie's! Üllataval kombel oli mul terve hommiku palju tegemist, sest juba poole üheksast oli pargis jube palju inimesi (laupäev oli). Naljakas mõelda, et ma päris viimast korda neid kõiki asju tegin ja ütlesin, mis selle kahe kuuga nii koduseks olid saanud. Huvitav oleks teada, mitu kohvi ma nt suve jooksul kokku valmistasin või mitu korda juhatasin inimesi tualettidesse.
Töölt lahkumine ei ole siin niisama lihtne, et lihtsalt ütled head aega ja lähed. Kui ma kuskil kontoris istusin, et viimased asjad korda ajada, selgus, et ma pean tagastama ka passeporte en scene'i (selle kaardi, millega ma oma külalisi tasuta parki lasin), mida keegi varem polnud mulle loomulikult öelnud. Mis siis, et see on ülioluline ja ilma selleta ei maksta mulle ka viimast palka. Lubasin siis selle postiga järele saata, aga nüüd hoopis proovib Janika selle ise homme ära viia. Loodame, et õnnestub.
Kuna mul oma tänase vaba päevaga polnud midagi siinsama ette võtta (parki enam ei saa, sest id on pooleks ja poed on kõik kinni), siis otsustasin veel viimast korda Pariisi minna. Ma arvan, et Disneylandi ennast ma väga igatsema ei hakka, aga Pariisi küll. See on ikka nii mõnus linn ja ma lihtsalt istusin mitmes kohas ja nautisin seal olemist. Hommikul käisin Pere Lachaise'i surnuaial. Lisaks Edith Piafi, Jim Morrisoni ja Oscar Wilde'i hauale otsisin üles ka Eduard Wiiralt. Nimelt ta on ainuke eestlane, kes sinna maetud on. Väga hea tunne oli ta sealt leida :) Montmartre'il käisin ka, hea oli. Ja üldse igal pool käisin veel ja ütlesin mõttes Pariisile "kohtumiseni", sest ma olen suht kindel, et ühel päeval tulen sinna veel mõneks ajaks elama.
Homme hommikul vara hakkan Eesti poole sõitma ja Pärnusse jõuan alles hilisõhtul. Niiii väga ootan juba! Järgmise nädala jooksul tuleb ilmselt ka mingi kokkuvõttev postitus, et kuidas ma siis rahule jäin jne :)
Kohtumiseni Eestis!
Sunday, August 28, 2011
Wednesday, August 24, 2011
Bye bye Paris!
Põhimõtteliselt ongi mu vabad päevad nüüd siin Disneylandis läbi. Laupäeaval on viimane tööpäev, pühapäev kulub pakkimisele ja siis esmaspäeval ongi juba minek.
Traditsiooniliselt veetsin ühe päeva pargis ja teise Pariisis, aga seekord hoopis Hanna-Liisa ja Kaspariga. Kuna eelmise päeva olid nad veetnud Disneylandis, siis nüüd läksime Walt Disney Studios parki. Loomulikult oli vaja teha kohustuslik Mikiga pilt ja siis hakkasime atraktsioone läbi käima. Esimest korda tegin ühte vägevaimat asja pargis - Tower of Terrorit. See on põhimõtteliselt nagu lift, kus sees istud ja siis see sõidab ülisuure kiirusega üles-alla. Megalahe oli, kui turvavööd poleks olnud, siis oleks lihtsalt vastu lifti lage lennanud. Õnneks ei pidanud me ka kuskil väga kaua järjekorras ootama. Oma töötajad saavad peaaegu alati kasutada atraktsioonile pääsemiseks FastPassi sissepääsu (siin on selline süsteem, et pileti kaasa saad FastPassi, mida saad kasutada ühele atraktsioonile kiiremini pääsemiseks). Õnneks oldi nii kena, et ka Hanna-Liisa ja Kaspar lasti koos minuga peaaegu igale poole kiiremini sisse. Muidu oleks küll see pargis käimine üks suur ootamine, sest paljudel atraktsioonidel võib ootejärjekord olla tund ja isegi rohkem.
Esmaspäeval oli ilmselt mu selle suve viimane Pariisis käik. Kuna H-L ja K olid peamised turistikad juba läbi käinud, siis keskendusime kaubandusele. Päris hea saagi sain :D Puhkepauside ajal tšillisime Seine'i ääres ja hiljem Jardin de Tuileries'is. Mulle nii meeldib Pariisis lihtsalt niisama kuskil istuda ja kogu seda atmosfääri nautida! Käisime päeva jooksul kümnetes poodides, aga üks nendest jääb küll tükiks ajaks meelde. Nimelt on selline ameerika riidebrand Abercrombie & Fitch, mis avas oma esimese poe Pariisis alles sellel kevadel. Keegi rääkis mulle kunagi, et seal on alati järjekord, et poodi sisse saada. Otsustasime järgi vaadata, mis seal siis nii erilist on. Oiii, see ootamine oli seda väärt!!! Kogu poe külastamine on omaette elamus, sest esiteks ootad sa mingi aeg järjekorras, siis lähed läbi uhkete väravate ja ülikenadest turvameestest mööda ja jõuad maja taha, et sealt astuda umbes viiekorruselisse poodi. Uksel tervitab sind palja ülakehaga mees, kellega saab pilti teha ja siis poes avastad, et absoluutselt kõik teenindajad on superilusad!!!! Peaks mainima, et seal poes oli suht palju asju, mis just kaupade valimist eriti ei soodustanud: ülikenad meesmüüjad, hämar valgus, kõva tantsumuusika. Ega me eriti neid riideid seal ei vaadanudki, sest hinnad olid suht kallid ja midagi väga erilist seal ei olnud ka. Aga kogu see külastus ise!!!!!
Pärast toidupoe külastust vaatasime Eiffeli ka pimedas üle. Just siis, kui sinna jõudsime, hakkas jubedalt välku lööma ja müristama ja vihma tibutama. Selline tunne oli, et kohe jõuab ülisuur torm kohale ja saame läbimärjaks. Pole ammu nii vägevat äikest näinud, lisaks andis sellele vägevust juurde veel Eiffeli torn esiplaanil. Tegimegi siis kiiresti paar pilti ära ja läksime juba metroojaama poole, kui avastasime, et äike läheb jälle kaugemale. Otsustasime hoopis veits piknikku pidada ja istusime niisama Eiffeli ees olevas pargis ja nautisime järjekordselt Pariisi. Siis oligi aeg Pariisile "nägemist" öelda ja tagasi kodusesse Disneysse sõita.
Sunday, August 21, 2011
Transfeeri elu
Disney's juhtub suhteliselt tihti seda, et töötajaid saadetakse (transfeeritakse) mingiks ajaks kuskile teise töökohta (ehk siis nt teise restorani, kus sa tavaliselt töötad). Nt juulis kui hästi kehvad ilmad olid, siis olid meie restoranis pidevalt abis ODFid (need, kes töötavad õues kärude taga ja müüvad jooke, jäätist, popkorni jms), sest neil lihtsalt polnud õues külma ilmaga midagi teha. Nüüd aga läksid ilmad soojaks ja toimus vastupidine, meilt saadeti hoopis kärudesse töötajaid. Ma lootsin südamest, et ei pea sinna minema, sest olen oma töökohaga suht rahul. Aga ometi see juhtus.
Tegelikult pean ütlema, et suht huvitav oli ka veits teistsugust tööd teha ja näha, kuidas mujal asjad toimivad. Esimesel päeval olin Adventurelandis suht mõttetu koha peal, kus müüsin ainult jooke, krõpse ja suveniirkõrsi. Inimesi kõndis kogu aeg palju mööda, aga ma müüsin suht vähe. Nii oligi mu põhitegevus vastata kahele küsimule, mida mulle esitati: "Kus tualetid on?" ja "Kus Indiana Jonesi atraktsioon on?". Kõige vägevam on see, et ega ma ise ka täpselt ei teadnud, kus need asuvad, aga õnneks oli mõlema küsimuse esimese esitamise ajal veel stocker (see töötaja, kes mul alguses koha avada aitab ja hiljem sinna tooteid juurde toob) seal ja näitan neile ise suuna kätte. Nii ma siis jätkasingi terve päev sama suuna näitamist, ise täpselt teadmata, kas ja kus see need asjad seal ikka on. Toredaid kliente oli ka päeva jooksul. Näiteks oli üks prantslasest isa oma kahe tütrega. Tütar tahtis mu nime teada ja lasi isal mu nimesilti lugeda. Ebatavaline nimi nagu mul, siis hakkasid nad omavahel arutama, et kust see pärit võib olla. Isa pakkus, et äkki on norra nimi. Sain siis teda parandada ja selle tegeliku päritolu avaldada. Kui nad ära läksid, siis tüdruk ütles mulle nii kenasti "Au revoir, Kärt" (no tegelikult see päris ä ikka ei olnud, aga siiski).
Reedel oli mul hügieenikoolitus. Jaa, ma tean, tekib küsimus, et kas see varem ei oleks pidanud olema, sest ma olen toitlustuses töötanud kaks kuud ja nüüd kohe lähen ära. Pidi küll, aga juuli alguses õnnestus mul see ära unustada ja ma läksin rõõmsalt hoopis tööle. Kui ma siis manageri käest uut aega küsisin, siis õnnestus temal see mitu korda ära unustada ja nii saingi restorani hügieeni osas alles nüüd haritud. Ok, tegelt ma teadsin ikka ise ka, et mustade kätega ei tasu toitu katsuda ja managerid tegid kohe selgeks, et köögis olles tuleb alati kanda "charlotte'i" (müts mis on nagu juuksevõrk, aga päris võrk ikka ei ole :D). Selles mõttes oli päris huvitav nüüd jälle koolitusele minna, sest ma sain võrrelda, kas mu prantsuse keelest aru saamine on paranenud. Mulle tundub, et on küll. Kohati sain ma päris kenasti peaaegu kõigest aru. Samas siis tuli aga mingi hetk, kus järsku ei saanud enam arugi millest jutt käib. Aga noh, üldkokkuvõttes oli päris ok.
Pärast tööd panin oma NEBi (tavalise töökoha) kostüümi selga ja läksin rõõmsalt tööle. Kui manager mulle mu transfeerimisest rääkis, siis ma ütlesin, et mul on reedel hügieenikoolitus ja selle peale ta ütles prantsuse keeles mingi koleda sõna ja muutis midagi ümber, nii et ma sain aru, et selle pärastlõuna olen ikkagi NEBis tööl. Aga ilmselgelt sain ma temast valesti aru, sest kui ta mind reedel tööl nägi, siis oli selline, et mis sa siin teed, sa pead kärudes olema. Ega mul siis muud üle ei jäänud kui ruttu riided uuesti ära vahetada ja teise kohta minna. Kuna koolitus läks samuti mu tööpäeva alla, siis oli mul seal kärudes jäänud kõigest 3-4 tundi, selleks ajaks mulle kassat ei antud ja läksin hoopis ühte popkorni putkasse appi. Pidin slushe (jääjook) tegema. Seal oli kohati hullumaja, sest kõik tulid igast suunast oma soovidega ja ei tahtnud üldse järjekorras oodata.
Õhtul oli meil NEBi pidu, mis oli väga mõnus. Kui tagantjärele mõelda, siis oli meil lausa üks nurk Euroopast kohal: rootsi, soome, eesti, läti, leedu. Lisaks veel inglismaa, prantsusmaa. Naljakas oli see, kuidas üks hetk avastasime, et kõik eestlased ja soomlased istuvad rahulikult laua taga, kui kõik teised kuskil tubade vahet ringi kõnnivad ja üldse väga elavad on. Kohe näha, et sugulased :D
Laupäeva hommikut alustasin pargi külastusega, sest siia jõudsid Hanna-Liisa ja ta vend. Üldse ei tahtnud tööle minna, aga ega mul muud üle ei jäänud. Selgus, et töötan peaväljaku ääres kahe kasti taga, kus müüsin jooke, jäätiseid ja veits muud nänni. Kuna ilm oli äärmiselt palav (jah, lõpuks jõudis suvi ka siia), siis oli kogu aeg suht palju tegemist. Alguses olin ühe leedu poisiga kahekesi, aga teine pool tööajast oli üksi. Vahepeal muud ei teinudki, kus tõstsin järjest külmikust veepudeleid klientidele ette ja võtsin nende raha vastu. Positiivne oli see, et nägin oma töökoha pealt suurepäraselt ära mingi Miki maagia etenduse, mida ma varem polnud kunagi viitsinud vaadata. Negatiivne aga see, et mu tööriietus oli jube paksust materjalist ja päeval oli kohutavalt palav. Aga päev lõppes jälle suht hästi, sest mu kassa kokkulugemisel selgus, et mul oli kõigest 50 senti üle. Arvestades, et kassa kogusumma oli lõpuks ligi 3500 eurot, päeva jooksul töötas seal mitu inimest ja müüdud kogused arvutati puhtalt jääkide järgi, siis on see ülihea tulemus. Seal on väga tavaline ka +- 20 eurot.
Pärast vaatasin veel öist paraadi ja ilutulestikku.
Tegelikult pean ütlema, et suht huvitav oli ka veits teistsugust tööd teha ja näha, kuidas mujal asjad toimivad. Esimesel päeval olin Adventurelandis suht mõttetu koha peal, kus müüsin ainult jooke, krõpse ja suveniirkõrsi. Inimesi kõndis kogu aeg palju mööda, aga ma müüsin suht vähe. Nii oligi mu põhitegevus vastata kahele küsimule, mida mulle esitati: "Kus tualetid on?" ja "Kus Indiana Jonesi atraktsioon on?". Kõige vägevam on see, et ega ma ise ka täpselt ei teadnud, kus need asuvad, aga õnneks oli mõlema küsimuse esimese esitamise ajal veel stocker (see töötaja, kes mul alguses koha avada aitab ja hiljem sinna tooteid juurde toob) seal ja näitan neile ise suuna kätte. Nii ma siis jätkasingi terve päev sama suuna näitamist, ise täpselt teadmata, kas ja kus see need asjad seal ikka on. Toredaid kliente oli ka päeva jooksul. Näiteks oli üks prantslasest isa oma kahe tütrega. Tütar tahtis mu nime teada ja lasi isal mu nimesilti lugeda. Ebatavaline nimi nagu mul, siis hakkasid nad omavahel arutama, et kust see pärit võib olla. Isa pakkus, et äkki on norra nimi. Sain siis teda parandada ja selle tegeliku päritolu avaldada. Kui nad ära läksid, siis tüdruk ütles mulle nii kenasti "Au revoir, Kärt" (no tegelikult see päris ä ikka ei olnud, aga siiski).
Reedel oli mul hügieenikoolitus. Jaa, ma tean, tekib küsimus, et kas see varem ei oleks pidanud olema, sest ma olen toitlustuses töötanud kaks kuud ja nüüd kohe lähen ära. Pidi küll, aga juuli alguses õnnestus mul see ära unustada ja ma läksin rõõmsalt hoopis tööle. Kui ma siis manageri käest uut aega küsisin, siis õnnestus temal see mitu korda ära unustada ja nii saingi restorani hügieeni osas alles nüüd haritud. Ok, tegelt ma teadsin ikka ise ka, et mustade kätega ei tasu toitu katsuda ja managerid tegid kohe selgeks, et köögis olles tuleb alati kanda "charlotte'i" (müts mis on nagu juuksevõrk, aga päris võrk ikka ei ole :D). Selles mõttes oli päris huvitav nüüd jälle koolitusele minna, sest ma sain võrrelda, kas mu prantsuse keelest aru saamine on paranenud. Mulle tundub, et on küll. Kohati sain ma päris kenasti peaaegu kõigest aru. Samas siis tuli aga mingi hetk, kus järsku ei saanud enam arugi millest jutt käib. Aga noh, üldkokkuvõttes oli päris ok.
Pärast tööd panin oma NEBi (tavalise töökoha) kostüümi selga ja läksin rõõmsalt tööle. Kui manager mulle mu transfeerimisest rääkis, siis ma ütlesin, et mul on reedel hügieenikoolitus ja selle peale ta ütles prantsuse keeles mingi koleda sõna ja muutis midagi ümber, nii et ma sain aru, et selle pärastlõuna olen ikkagi NEBis tööl. Aga ilmselgelt sain ma temast valesti aru, sest kui ta mind reedel tööl nägi, siis oli selline, et mis sa siin teed, sa pead kärudes olema. Ega mul siis muud üle ei jäänud kui ruttu riided uuesti ära vahetada ja teise kohta minna. Kuna koolitus läks samuti mu tööpäeva alla, siis oli mul seal kärudes jäänud kõigest 3-4 tundi, selleks ajaks mulle kassat ei antud ja läksin hoopis ühte popkorni putkasse appi. Pidin slushe (jääjook) tegema. Seal oli kohati hullumaja, sest kõik tulid igast suunast oma soovidega ja ei tahtnud üldse järjekorras oodata.
Õhtul oli meil NEBi pidu, mis oli väga mõnus. Kui tagantjärele mõelda, siis oli meil lausa üks nurk Euroopast kohal: rootsi, soome, eesti, läti, leedu. Lisaks veel inglismaa, prantsusmaa. Naljakas oli see, kuidas üks hetk avastasime, et kõik eestlased ja soomlased istuvad rahulikult laua taga, kui kõik teised kuskil tubade vahet ringi kõnnivad ja üldse väga elavad on. Kohe näha, et sugulased :D
Laupäeva hommikut alustasin pargi külastusega, sest siia jõudsid Hanna-Liisa ja ta vend. Üldse ei tahtnud tööle minna, aga ega mul muud üle ei jäänud. Selgus, et töötan peaväljaku ääres kahe kasti taga, kus müüsin jooke, jäätiseid ja veits muud nänni. Kuna ilm oli äärmiselt palav (jah, lõpuks jõudis suvi ka siia), siis oli kogu aeg suht palju tegemist. Alguses olin ühe leedu poisiga kahekesi, aga teine pool tööajast oli üksi. Vahepeal muud ei teinudki, kus tõstsin järjest külmikust veepudeleid klientidele ette ja võtsin nende raha vastu. Positiivne oli see, et nägin oma töökoha pealt suurepäraselt ära mingi Miki maagia etenduse, mida ma varem polnud kunagi viitsinud vaadata. Negatiivne aga see, et mu tööriietus oli jube paksust materjalist ja päeval oli kohutavalt palav. Aga päev lõppes jälle suht hästi, sest mu kassa kokkulugemisel selgus, et mul oli kõigest 50 senti üle. Arvestades, et kassa kogusumma oli lõpuks ligi 3500 eurot, päeva jooksul töötas seal mitu inimest ja müüdud kogused arvutati puhtalt jääkide järgi, siis on see ülihea tulemus. Seal on väga tavaline ka +- 20 eurot.
Pärast vaatasin veel öist paraadi ja ilutulestikku.
Monday, August 15, 2011
Varajane nädal
Eelmisel nädalal oli mul selline "planning", et alustasin tööd hommikul kell 8, 8, 7 ja 10. Ma teadsin juba ette, et sellest midagi head välja ei tule, sest mulle kohe üldse ei meeldi hommikul vara ärgata. Eriti suvel ja nüüd, kui ma olin harjunud sellega, et enamustel päevadel läksin alles pärastlõunal tööle. Nagu juba eelmisest postitusest selgus, siis esimesel päeval õnnestuski mul hiljaks jääda. Järgmistel päevadel olin nii mures hiljaks jäämise pärast, et öösel ärkasin alati mitu korda üles ja vaatasin kella, et ega ma juba tööle ei pea minema. Õnneks sain nüüd alati õigel ajal üles. Kui ma seitsmeks tööle läksin, siis ärkasin 5.30 ja kui hotellist välja läksin, siis oli õues veel pime, siis oli küll jube imelik tunne.
Hommikul vara tööle minemise juures oli positiivne see, et sain mitmel päeval olla Cookie's, mis on mu lemmikkoht. Seal müüakse erinevaid donuteid, küpsiseid, brownie'sid, muffineid jms. Seal on mõnus see, et rahvast on piisavalt, aga samas mitte liiga palju, nii et aeg möödub suht kiiresti, aga samas saab ka vahepeal hinge tõmmata. Ja seal ei ole ka eriti millegagi eksida ja klientidest on suhteliselt lihtne aru saada.
Samas tuleb ikka aeg-ajalt ette olukordi, kus ma ei saa prantslastest hästi aru. Enamasti nad on heatahtlikud ja üritavad kuidagi seletada või siis räägivad inglise keeles. Ükskord oli isegi üks naine, kes ütles, et "oi, sa oleksid võinud öelda, et sa inglise keelt eelistad". Nojah, tema oskas inglise keelt hästi, aga enamus prantslased ilmselt üllatuksid ja ilmselt mitte väga positiivselt kui ma neile kohe ütleks, et rääkige palun inglise keeles. Ükskord oli ka jäätiseleti juures üks naine, kes meie peale pahaseks sai. Me seletasime talle omaarust jumala kenasti, millised on variandid, kuidas jäätist saab osta, aga talle ei sobinud neist ükski ja siis ütles umbes midagi sellist, et ma ikka mõtlesin, et siinsed töötajad saavad prantsuse keelest aru ja jalutas pahaselt minema.
Laupäeaval olin Nomade'is ehk siis meie töökoha ainukese väljas asuva leti taga. Hommik oli päris kole, sest ilm oli suht külm ja mul ei olnud kampsunit ehk ma siis külmetasin seal ja ei müünud väga midagi. Siis hakkas õnneks või kahjuks vihma sadama ja see lett pandi kinni. Pärast sööki ja tunniajast Cookie's olemist pidin jälle õue tagasi minema. Aga nüüd oli nii hea soe ja täitsa mõnus oli seal olla. See on suht käidava koha peal ja nii on mu põhitegevus inimeste vaatamine. Nii põnev on vaadata erinevatest kultuuridest pärit peresid ja näha nende erinevat käitumist. Lisaks olen seda tähele pannud, et kui pered juba siia tulevad, siis siin enam raha kokku ei hoita. Muidu näeb ju ikka, kuidas lapsed kaubanduskeskustes vanematelt igasuguseid asju nuruvad ja vanemad keelduvad. Aga siin on pigem niipidi, et vanemad küsivad iga leti juured lapselt, et kas sa tahad midagi ja lapsed tihtipeale ei tahagi midagi. Keelatud vili on magus, aga kui see kätte tuleb, siis nagu ei olegi enam isu.
Lisaks veel kultuuriline tähelepanek: hindud otsivad väga tihti pargist McDonaldsit ja ma pean neid kurvastama, et pargis endas polegi seda. Disney Village'is on see siiski olemas.
Mu seekordne töönädal oli suht üksik, sest hommikul on tööl alati vähem inimesi ja nii olingi enamust ajast ka tööpostil üksi. Kui koju läksin, siis olin varajasest ärkamiseks nii väsinud ja ei viitsinud midagi teha ja nii olingi põhimõtteliselt terve nädal nagu erak. Samas viimase tööpäeva pärastlõuna (seesama Nomade'is olemine) tegi tuju kohe palju paremaks. Ilm läks paremaks ja team leader, kes minuga raha luges, oli nii sõbralik ja hakkas imeväel ka inglise keelt rääkima. Prantslastega ongi see, et enamus neist suhtleb sinuga kangekaelselt prantsuse keeles, aga kui mingil hetk, kui kuidagi muudmoodi enam ei saa, tuleb nende suust ka ingliskeelseid sõnu. Mõnikord isegi lauseid. Naljakas on see, et kui nende inglise keelt oskavad kolleegid (mõned managerid siin räägivad päris head inglise keelt) seda kuulevad, siis hakkavad omavahel naljatlema, et "näed, sina räägid ka inglise keeles, vau".
Laupäeval mõtlesin, et lähen kohe pärast tööd koju magama, aga siis küsis üks team leader mu käest, et noh, õhtul lähed peole või. Siis mõtlesin, et tegelt tahaks küll välja minna. Niisiis käisimegi kõigepealt Sports Baris istumas ja seejärel väike tants Billy Bob'sis. Päris mõnus oli, eriti ilm, täitsa suvine õhk oli üle pika aja.
Pühapäeval otsustasin üle pika aja Pariisi minna (kaks nädalat on juba päris pikk aeg ju :D). Kuna tundub, et põhilised vaatamisväärsused on juba nähtud, siis külastasin hoopis Marché aux Puces'i ehk Euroopa suurimat kirbuturgu. Ma lugesin enne, et seal on nädalavahetustel jube palju rahvast ja hull sagimine ja tuleb hoolega oma kotti valvata, et varguse ohvriks ei langeks. Samuti ei vaevunud ma täpselt välja otsima juhiseid, kuidas sinna metroopeatusest saada, sest ühe allika järgi tuleb lihtsal rahvamassidele järgneda. Mu üllatuseks võttis mul ikka veits aega, et see üldse üles leida, sest inimmasse seal küll veel polnud. Kõigepealt nägin mingit turu moodi asja ja läksin sinna lettide vahele ja mõtlesin, et kas see ongi see kuulus turg. Nimelt olid seal ainult mingid mõttetud turukaubad odavate riiete näol, mida saab ka igalt Eesti väikelinna turult. Edasi kõndides selgus, et see oli vaid mingi eelturg. Marché aux Puces nime alla koguneb tegelikult suur hulk väiksemaid turge, mis kõik on mingile konkreetsemale teemale orienteeritud. Hästi palju antiiki, käisin nt ühes hoones, kus võis ikka väga luksuslikke ja ilmselt ka kalleid esemeid leida. Samuti hästi palju igasuguseid vanu raamatuid, plaate, postreid jms. Ma ise väga suur antiigi fänn ei ole ja seetõttu täpsemalt midagi ei uurinud ja niisama oli mõnus seal lettide vahel üksi ringi uidata. Ja vahepeal ma olingi mõnes koridoris täitsa üksi, seda suurt inimestemassi polnud kusagil. Hiljem käisin ka turu populaarsemas osas, kus enamasti riideid, ehteid jms müüdi.
Kesklinna tagasi jõudes tahtsin mõnes riidepoes käia, aga ma polnud arvestanud sellega, et oli pühapäev ja kõik kohad olid kinni. Suure kaubamaja Les Halles'i uksed olid lahti ja jalutasin sinna lootusrikkalt sisse, aga eest leidsin vaid suletud poed.
Veel käisin kuulsas ingliskeelsete raamatute poes Shakespeare & Company. Mulle meeldib jubedalt raamatupoodides niisama raamatuid vaadata ja mõelda, mida ma ostaks. Mõnikord juba peaaegu ostan raamatu, aga siis mõtlen ikka, et selle saab ju raamatukogust ka ja ost jääb ikka sooritamata. Antud poes on ka jube mõnus niisama ringi vaadata, sest ta on hästi teistsugune suurtest kaubanduskeskuste poodidest. Nimelt on seal kõrged riiulid maast laeni ja hästi palju pisikesi soppe, kuhu saad sukelduda erinevaid raamatuid uurima. Kaalusin ka mõne raamatu ostsin, aga lõpuks mõtlesin, et mul niigi ei ole kohvris ruumiga priisata ja raamat ei aitaks sellele eriti kaasa.
Selle aja peale oli kõht juba päris tühi ja leidsin Louvre'i juures asuvast ajutisest lõbustuspargist soolaseid pannkooke, mida siis Jardin de Tuileries'is muru peal istudes mõnusalt sõin. Tükk aega lihtsalt istusin seal ja ei viitsinud kuhugi minna, nii mõnus oli lihtsalt olla ja Pariisi õhkkond nautida.
Pariisist rongiga tagasi tulles olin megaväsinud ja oleks hea meelega kohe hotellis voodisse kobinud, aga selleks polnud aega, sest olime Janika ja ta toakaaslasega kokku leppinud, et lähme Buffalo Billi Wild West Show'd vaatama. Tegemist on metsiku lääne teemalise show'ga, kus osalevad ka Miki ja ta sõbrad. Päris lahe asi oli, aga kõige toredam oli see, et kogu show ajal said pealtvaatajad süüa. Hästi head söögid olid ja kõht sai kohe juba täis. Kokkuvõttes oli söök ja show isegi meie makstud hinda väärt. Meile maksis see nimelt 24 eurot. Tavainimestele on see aga vähemalt 50 eurot, mis on küll natuke kallis. Aga noh, kui sa juba Disneysse tuled, siis pead ikka kõik ära nägema.
Täna oli ka vaba päev, aga ma ei teinud midagi põnevat. Magasin kõik need hommikud, mil pidi vara tööle minema, järgi ja tšillisin niisama. Lisaks tegi päeva rõõmsaks kolm kääru musta leiba, mis ma Janikalt sain, kuna ta ema töökaaslane külastas Disneyt ja tõi talle seda.
Nüüd ongi ainult kaks nädalat veel jäänud, mis peaksid suht kiiresti mööduma, sest Hanna-Liisa tuleb varsti siia ja veel on plaanis NEBi pidu.
Hommikul vara tööle minemise juures oli positiivne see, et sain mitmel päeval olla Cookie's, mis on mu lemmikkoht. Seal müüakse erinevaid donuteid, küpsiseid, brownie'sid, muffineid jms. Seal on mõnus see, et rahvast on piisavalt, aga samas mitte liiga palju, nii et aeg möödub suht kiiresti, aga samas saab ka vahepeal hinge tõmmata. Ja seal ei ole ka eriti millegagi eksida ja klientidest on suhteliselt lihtne aru saada.
Samas tuleb ikka aeg-ajalt ette olukordi, kus ma ei saa prantslastest hästi aru. Enamasti nad on heatahtlikud ja üritavad kuidagi seletada või siis räägivad inglise keeles. Ükskord oli isegi üks naine, kes ütles, et "oi, sa oleksid võinud öelda, et sa inglise keelt eelistad". Nojah, tema oskas inglise keelt hästi, aga enamus prantslased ilmselt üllatuksid ja ilmselt mitte väga positiivselt kui ma neile kohe ütleks, et rääkige palun inglise keeles. Ükskord oli ka jäätiseleti juures üks naine, kes meie peale pahaseks sai. Me seletasime talle omaarust jumala kenasti, millised on variandid, kuidas jäätist saab osta, aga talle ei sobinud neist ükski ja siis ütles umbes midagi sellist, et ma ikka mõtlesin, et siinsed töötajad saavad prantsuse keelest aru ja jalutas pahaselt minema.
Laupäeaval olin Nomade'is ehk siis meie töökoha ainukese väljas asuva leti taga. Hommik oli päris kole, sest ilm oli suht külm ja mul ei olnud kampsunit ehk ma siis külmetasin seal ja ei müünud väga midagi. Siis hakkas õnneks või kahjuks vihma sadama ja see lett pandi kinni. Pärast sööki ja tunniajast Cookie's olemist pidin jälle õue tagasi minema. Aga nüüd oli nii hea soe ja täitsa mõnus oli seal olla. See on suht käidava koha peal ja nii on mu põhitegevus inimeste vaatamine. Nii põnev on vaadata erinevatest kultuuridest pärit peresid ja näha nende erinevat käitumist. Lisaks olen seda tähele pannud, et kui pered juba siia tulevad, siis siin enam raha kokku ei hoita. Muidu näeb ju ikka, kuidas lapsed kaubanduskeskustes vanematelt igasuguseid asju nuruvad ja vanemad keelduvad. Aga siin on pigem niipidi, et vanemad küsivad iga leti juured lapselt, et kas sa tahad midagi ja lapsed tihtipeale ei tahagi midagi. Keelatud vili on magus, aga kui see kätte tuleb, siis nagu ei olegi enam isu.
Lisaks veel kultuuriline tähelepanek: hindud otsivad väga tihti pargist McDonaldsit ja ma pean neid kurvastama, et pargis endas polegi seda. Disney Village'is on see siiski olemas.
Mu seekordne töönädal oli suht üksik, sest hommikul on tööl alati vähem inimesi ja nii olingi enamust ajast ka tööpostil üksi. Kui koju läksin, siis olin varajasest ärkamiseks nii väsinud ja ei viitsinud midagi teha ja nii olingi põhimõtteliselt terve nädal nagu erak. Samas viimase tööpäeva pärastlõuna (seesama Nomade'is olemine) tegi tuju kohe palju paremaks. Ilm läks paremaks ja team leader, kes minuga raha luges, oli nii sõbralik ja hakkas imeväel ka inglise keelt rääkima. Prantslastega ongi see, et enamus neist suhtleb sinuga kangekaelselt prantsuse keeles, aga kui mingil hetk, kui kuidagi muudmoodi enam ei saa, tuleb nende suust ka ingliskeelseid sõnu. Mõnikord isegi lauseid. Naljakas on see, et kui nende inglise keelt oskavad kolleegid (mõned managerid siin räägivad päris head inglise keelt) seda kuulevad, siis hakkavad omavahel naljatlema, et "näed, sina räägid ka inglise keeles, vau".
Laupäeval mõtlesin, et lähen kohe pärast tööd koju magama, aga siis küsis üks team leader mu käest, et noh, õhtul lähed peole või. Siis mõtlesin, et tegelt tahaks küll välja minna. Niisiis käisimegi kõigepealt Sports Baris istumas ja seejärel väike tants Billy Bob'sis. Päris mõnus oli, eriti ilm, täitsa suvine õhk oli üle pika aja.
Pühapäeval otsustasin üle pika aja Pariisi minna (kaks nädalat on juba päris pikk aeg ju :D). Kuna tundub, et põhilised vaatamisväärsused on juba nähtud, siis külastasin hoopis Marché aux Puces'i ehk Euroopa suurimat kirbuturgu. Ma lugesin enne, et seal on nädalavahetustel jube palju rahvast ja hull sagimine ja tuleb hoolega oma kotti valvata, et varguse ohvriks ei langeks. Samuti ei vaevunud ma täpselt välja otsima juhiseid, kuidas sinna metroopeatusest saada, sest ühe allika järgi tuleb lihtsal rahvamassidele järgneda. Mu üllatuseks võttis mul ikka veits aega, et see üldse üles leida, sest inimmasse seal küll veel polnud. Kõigepealt nägin mingit turu moodi asja ja läksin sinna lettide vahele ja mõtlesin, et kas see ongi see kuulus turg. Nimelt olid seal ainult mingid mõttetud turukaubad odavate riiete näol, mida saab ka igalt Eesti väikelinna turult. Edasi kõndides selgus, et see oli vaid mingi eelturg. Marché aux Puces nime alla koguneb tegelikult suur hulk väiksemaid turge, mis kõik on mingile konkreetsemale teemale orienteeritud. Hästi palju antiiki, käisin nt ühes hoones, kus võis ikka väga luksuslikke ja ilmselt ka kalleid esemeid leida. Samuti hästi palju igasuguseid vanu raamatuid, plaate, postreid jms. Ma ise väga suur antiigi fänn ei ole ja seetõttu täpsemalt midagi ei uurinud ja niisama oli mõnus seal lettide vahel üksi ringi uidata. Ja vahepeal ma olingi mõnes koridoris täitsa üksi, seda suurt inimestemassi polnud kusagil. Hiljem käisin ka turu populaarsemas osas, kus enamasti riideid, ehteid jms müüdi.
Kesklinna tagasi jõudes tahtsin mõnes riidepoes käia, aga ma polnud arvestanud sellega, et oli pühapäev ja kõik kohad olid kinni. Suure kaubamaja Les Halles'i uksed olid lahti ja jalutasin sinna lootusrikkalt sisse, aga eest leidsin vaid suletud poed.
Veel käisin kuulsas ingliskeelsete raamatute poes Shakespeare & Company. Mulle meeldib jubedalt raamatupoodides niisama raamatuid vaadata ja mõelda, mida ma ostaks. Mõnikord juba peaaegu ostan raamatu, aga siis mõtlen ikka, et selle saab ju raamatukogust ka ja ost jääb ikka sooritamata. Antud poes on ka jube mõnus niisama ringi vaadata, sest ta on hästi teistsugune suurtest kaubanduskeskuste poodidest. Nimelt on seal kõrged riiulid maast laeni ja hästi palju pisikesi soppe, kuhu saad sukelduda erinevaid raamatuid uurima. Kaalusin ka mõne raamatu ostsin, aga lõpuks mõtlesin, et mul niigi ei ole kohvris ruumiga priisata ja raamat ei aitaks sellele eriti kaasa.
Selle aja peale oli kõht juba päris tühi ja leidsin Louvre'i juures asuvast ajutisest lõbustuspargist soolaseid pannkooke, mida siis Jardin de Tuileries'is muru peal istudes mõnusalt sõin. Tükk aega lihtsalt istusin seal ja ei viitsinud kuhugi minna, nii mõnus oli lihtsalt olla ja Pariisi õhkkond nautida.
Pariisist rongiga tagasi tulles olin megaväsinud ja oleks hea meelega kohe hotellis voodisse kobinud, aga selleks polnud aega, sest olime Janika ja ta toakaaslasega kokku leppinud, et lähme Buffalo Billi Wild West Show'd vaatama. Tegemist on metsiku lääne teemalise show'ga, kus osalevad ka Miki ja ta sõbrad. Päris lahe asi oli, aga kõige toredam oli see, et kogu show ajal said pealtvaatajad süüa. Hästi head söögid olid ja kõht sai kohe juba täis. Kokkuvõttes oli söök ja show isegi meie makstud hinda väärt. Meile maksis see nimelt 24 eurot. Tavainimestele on see aga vähemalt 50 eurot, mis on küll natuke kallis. Aga noh, kui sa juba Disneysse tuled, siis pead ikka kõik ära nägema.
Täna oli ka vaba päev, aga ma ei teinud midagi põnevat. Magasin kõik need hommikud, mil pidi vara tööle minema, järgi ja tšillisin niisama. Lisaks tegi päeva rõõmsaks kolm kääru musta leiba, mis ma Janikalt sain, kuna ta ema töökaaslane külastas Disneyt ja tõi talle seda.
Nüüd ongi ainult kaks nädalat veel jäänud, mis peaksid suht kiiresti mööduma, sest Hanna-Liisa tuleb varsti siia ja veel on plaanis NEBi pidu.
Wednesday, August 10, 2011
Montevrain
Naljakas, et mul on siin veel kaks pool nädalat olla, aga kõik mõtted tiirlevad juba Eesti, kodu ja kooli ümber. Ilmselt sellepärast, et olen viimasel ajal suht palju igasuguseid sügise asju ajanud. Nii ongi kuidagi imelik, olen nagu siin, aga mõtlen hoopis teisi mõtteid.
Vahepealsed vabad päevad olid seekord eriti unised. Esimesel päeval suutsime ennast alles pärastlõunal parki venitada ja käisime mõne atraktsiooni peal. Rock'n'Roll Coaster on ikka ülihea!!! Pärast kammisime Disney poode, sest peaks suveniiridele veits varem mõtlema kui viimasel õhtul. Teisel päeval plaanisin Pariisi minna, aga päris ma jõudsin hommikul vara selleks üles tõusta. Tegin hoopis poetiiru ja pesin pesu :D
Täna kahetsesin seda kõvasti, et eile ennast vara üles ei ajanud. Nimelt ei tulnud mul eile õhtul kuidagi und ja see maksis hommikul kõvasti kätte. Ma magasin sajaga sisse ja jäin tööle hiljaks. Õnneks ei olnud manager väga pahane ja ütles, et esimese korra saab mulle andestada :)
Tegelikult on mõnus kohe hommikul tööl ära käia, siis on terve õhtu veel aega midagi teha. Kuna täna oli üle pika aja ilus ilm, siis otsustasin siin ümbruses ringi vaadata. Nimelt elame me Montevraini nimelises linnas, aga selle kõige Disney-poolsemas punktis. Linna endasse pole ma kunagi sattunud. Niisiis jalutasin läbi mingi pargi/puhkeala linna keskele. Väga mõnus ja vaikne koht on see, isegi nii vaikne, et tunni aja jooksul nägin linnas umbes viite inimest. Vaatasin enne kaardilt, et saan seal kena ringi tulla ja siis teist teed pidi tagasi tulla, aga see mul kahjuks ei õnnestunud, sest ma ei leidnud õiget tänavat üles. Vahepeal keerutasin juba päris suvaliselt ringi ja ei saanud eriti aru, kus ma olen, aga siis sain selle tee peale, kust olin tulnud ja läksin sama teed mööda tagasi. Väga mõnus oli lihtsalt jalutada ja iPodist eesti muusikat kuulata. :)
Vahepealsed vabad päevad olid seekord eriti unised. Esimesel päeval suutsime ennast alles pärastlõunal parki venitada ja käisime mõne atraktsiooni peal. Rock'n'Roll Coaster on ikka ülihea!!! Pärast kammisime Disney poode, sest peaks suveniiridele veits varem mõtlema kui viimasel õhtul. Teisel päeval plaanisin Pariisi minna, aga päris ma jõudsin hommikul vara selleks üles tõusta. Tegin hoopis poetiiru ja pesin pesu :D
Täna kahetsesin seda kõvasti, et eile ennast vara üles ei ajanud. Nimelt ei tulnud mul eile õhtul kuidagi und ja see maksis hommikul kõvasti kätte. Ma magasin sajaga sisse ja jäin tööle hiljaks. Õnneks ei olnud manager väga pahane ja ütles, et esimese korra saab mulle andestada :)
Tegelikult on mõnus kohe hommikul tööl ära käia, siis on terve õhtu veel aega midagi teha. Kuna täna oli üle pika aja ilus ilm, siis otsustasin siin ümbruses ringi vaadata. Nimelt elame me Montevraini nimelises linnas, aga selle kõige Disney-poolsemas punktis. Linna endasse pole ma kunagi sattunud. Niisiis jalutasin läbi mingi pargi/puhkeala linna keskele. Väga mõnus ja vaikne koht on see, isegi nii vaikne, et tunni aja jooksul nägin linnas umbes viite inimest. Vaatasin enne kaardilt, et saan seal kena ringi tulla ja siis teist teed pidi tagasi tulla, aga see mul kahjuks ei õnnestunud, sest ma ei leidnud õiget tänavat üles. Vahepeal keerutasin juba päris suvaliselt ringi ja ei saanud eriti aru, kus ma olen, aga siis sain selle tee peale, kust olin tulnud ja läksin sama teed mööda tagasi. Väga mõnus oli lihtsalt jalutada ja iPodist eesti muusikat kuulata. :)
Saturday, August 6, 2011
Minipuhkus
Vahepeal oli mul neli vaba päeva järjest. See on muideks väga harukordne, et nii palju vabu päevi järjest satub. Mul oli aga veel eriline vedamine, sest just sellel ajal olid mu vanemad Pariisis. Nii saingi need neli päeva nendega veeta ja Disneylandist ja tööst täitsa eemal olla.
Enne veel, neljapäeval käisin öist paraadi ja ilutulestikku vaatamas. Nimelt on siin iga päev kaks paraadi, üks kell seitse ja teine siis, kui juba pime on. Siis sõidavad igasugused valgustatud masinad läbi pargi, peal on erinevad tegelased ja kõik muudkui pildistavad ja filmivad. Ei no, valgustusega näevad need asjad tõesti päris head välja. Pärast seda on alati ilutulestik. Jep, iga õhtu ligi viieminutiline ilutulestik. Tegelikult on see jumala kena ja kenasti muusika taustal jne, aga kui hakata mõtlema, milline raha hulk iga õhtu taevasse lastakse, siis hakkab veits kahju küll. Aga samas külastajad on ju iga päev uued, ei saa nii, et osad näevad ilutulestikku ja teised mitte.
Nii, vabad päevad. Reede-laupäeva veetsime täielikult Pariisis. Reedel tegime sama tiiru, mis Janikaga esimene kord Pariisis käies - Ile de Cité, Notre Dame, Ladina kvartal, Pantheon, Luxemburgi aed, Louvre. Ainult selle vahega, et nüüd käisime Notre Dame'is ja Pantheonis sees ka ning lisaks käisima ka Saint Chapelle'i vaatamas. Pariisis on ülihea see, et kõik ELi kuni 26 aastased saavad peaaegu kõikidesse muuseumitesse tasuta sisse. Väga mõnus :) Õhtul käisime osade Disney inimestega Duplexis - ööklubi Triufmikaare kõrval. Väga lahe koht oli!
Laupäeva alustasime Eiffeliga, õigemini järjekorras seismisega, et sinna saada. Kõige toredam oli see, et just siis, kui me pärast tunniajast ootamist piletikassa juurde jõudsime, pandi sinna silt, et kõige ülemine korrus on kinni ja sinna pileteid osta ei saa. Öeldi, et vahepealse korruse pealt saate võib-olla hiljem osta. Tore küll... Läksime siis poole kõrguse peale ja lootsime, et ehk saame sealt pileti. Aga ei, seal oli kassa kinni ja meil ei olnud ka suurt soovi külma tuule käes selle avamist oodata. Mina ja isa olime päris üleval käinud ja ema leppis ka poole kõrgusega. Aa, miks ülemine korrus kinni pandi? Meile küll otseselt ei öeldud seda, aga ilmselt nad lihtsalt pidid inimesi veits hajutama ja koormust vähendama. Ilmselt nad umbes tund aega lihtsalt ei müünud ülemisele korrusele pileteid, et järjekorrad liiga pikaks ei läheks ja siis hakkasid jälle müüma. Bad luck, et me just sellel ajal sinna sattusime.
Halvast õnnest rääkides, seda oli mul Eiffeli juures veel. Nimelt õnnestus mul kuidagi mingi suure kivi otsa astuda, nii et ma oma kinga ära lõhkusin. Sellega enam edasi ei julgend käia, sest siis oleks nii katki läinud, et pärast ei saa äkki parandada ka. Nii ei jäänudki muud üle, kui tuli hotelli poole astuma hakata. Päris naljakas oli keset Pariisi tänavaid paljajalu käia. Peaks mainima, et tänavad on suht puhtad ja üldse polnud ebamugav. Millest ma aga totaalselt keeldusin, oli paljajalu metroosse minemine. Nii üritasimegi leida kuskilt mingeid odavaid plätusid vms, aga nagu alati, kui midagi vaja on, siis seda pole. Lõpuks võtsin lihtsalt oma katkisel kingal kanna ära ja astusin ainult päkaosa peale. Õhtupoole käisime korra Pariisi kuulsates kaubamajades Galeries Lafayette ja Printemps. Aga ega meil seal eriti midagi teha polnud, sest vastu vaatasid Louis Vuitton, Prada, Tiffany jms. Niisama oli tore vaadata :)
Õhtul jalutasime Montmartre'il ja vaatasime Sacre Coeuri kirikut. See on kunstnike linnaosa ja ülimõnus oli seal ringi jalutada ja lihtsalt kogu seda õhustikku nautida.
Terve pühapäev kulus Versailles' lossi ja aedade külastamisele. Täitsa uskumatu, milliseid ruume kuningad ja kuningannad endale kunagi ehitada lasid. Ja neid on veel niii palju. Ja need aiad, kummaline mõelda, et kogu see toredus ja hiilgus oli kunagi vaatamiseks ainult üliväiksele osale rahvast ehk siis kuningale ja ta õukonnale. Ööbimiseks tahtsime leida mõne pisikese ja armsa prantsuse linna. Aga suht keeruline on seda leida, kui sa ei tea, mida sa täpselt otsid. Kõigepealt käisime Barbizonis, mille järgi on nime saanud kunstikoolkond. Nimelt kogunesid selle koolkonna kunstnikud sinna väiksesse linna elama. Väga mõnus väike linnake oli, aga kohe näha, et turismile üle ehitatud ja hotellid olid kõik kallid.
Siis sõitsime Fontainebleau'sse, mis on ka tegelikult suht turistikas, sest seal asub järjekordne loss - Fontainebleau loss, mis oli Napoleoni lemmikkohaks. Leidsime endale väga mõnusa hotelli kesklinnas, mille saime palju soodsamalt, kui selle tavaline hind.
Esmaspäeva hommikut alustasime lossi külastamisega. Loss on vähemalt sama uhke kui Versailles, aga kuna see on palju vähem tuntud, siis oli seal suht vähe rahvast. Nii hea oli rahulikult ringi vaadata, ilma et keegi sul pidevalt kuklas hingaks ja sinust mööda trügiks. Pärastlõunal sõitsime tagasi Disneysse. Kuigi ma olen siin juba kuu aega elanud, siis ometi suutsime mitu korda ära eksida, sest mul pole õrna aimugi, kuidas siin autod sõitma peaksid :D Sain vanemad tasuta parki sisse lasta ja neile näidata, kus ma igapäevaselt töötan ja mida siin teen. Isa oleks isegi ühe atraktsiooni peale tulnud, aga just siis oli pargis elektriga mingi probleem ja see jäi ära.
Järgmine päev oli jube raske tööle minna ja taas selle rütmiga harjuda. Lõuna ajal tekkis korra eriline masendus, et tahaks kohe Eestisse saada. Aga pärast sain jälle õige rütmi sisse ja nüüd olen juba neli päeva rõõmsalt tööl käinud. Kaks veel ja siis jälle vabad päevad.
Enne veel, neljapäeval käisin öist paraadi ja ilutulestikku vaatamas. Nimelt on siin iga päev kaks paraadi, üks kell seitse ja teine siis, kui juba pime on. Siis sõidavad igasugused valgustatud masinad läbi pargi, peal on erinevad tegelased ja kõik muudkui pildistavad ja filmivad. Ei no, valgustusega näevad need asjad tõesti päris head välja. Pärast seda on alati ilutulestik. Jep, iga õhtu ligi viieminutiline ilutulestik. Tegelikult on see jumala kena ja kenasti muusika taustal jne, aga kui hakata mõtlema, milline raha hulk iga õhtu taevasse lastakse, siis hakkab veits kahju küll. Aga samas külastajad on ju iga päev uued, ei saa nii, et osad näevad ilutulestikku ja teised mitte.
Nii, vabad päevad. Reede-laupäeva veetsime täielikult Pariisis. Reedel tegime sama tiiru, mis Janikaga esimene kord Pariisis käies - Ile de Cité, Notre Dame, Ladina kvartal, Pantheon, Luxemburgi aed, Louvre. Ainult selle vahega, et nüüd käisime Notre Dame'is ja Pantheonis sees ka ning lisaks käisima ka Saint Chapelle'i vaatamas. Pariisis on ülihea see, et kõik ELi kuni 26 aastased saavad peaaegu kõikidesse muuseumitesse tasuta sisse. Väga mõnus :) Õhtul käisime osade Disney inimestega Duplexis - ööklubi Triufmikaare kõrval. Väga lahe koht oli!
Laupäeva alustasime Eiffeliga, õigemini järjekorras seismisega, et sinna saada. Kõige toredam oli see, et just siis, kui me pärast tunniajast ootamist piletikassa juurde jõudsime, pandi sinna silt, et kõige ülemine korrus on kinni ja sinna pileteid osta ei saa. Öeldi, et vahepealse korruse pealt saate võib-olla hiljem osta. Tore küll... Läksime siis poole kõrguse peale ja lootsime, et ehk saame sealt pileti. Aga ei, seal oli kassa kinni ja meil ei olnud ka suurt soovi külma tuule käes selle avamist oodata. Mina ja isa olime päris üleval käinud ja ema leppis ka poole kõrgusega. Aa, miks ülemine korrus kinni pandi? Meile küll otseselt ei öeldud seda, aga ilmselt nad lihtsalt pidid inimesi veits hajutama ja koormust vähendama. Ilmselt nad umbes tund aega lihtsalt ei müünud ülemisele korrusele pileteid, et järjekorrad liiga pikaks ei läheks ja siis hakkasid jälle müüma. Bad luck, et me just sellel ajal sinna sattusime.
Halvast õnnest rääkides, seda oli mul Eiffeli juures veel. Nimelt õnnestus mul kuidagi mingi suure kivi otsa astuda, nii et ma oma kinga ära lõhkusin. Sellega enam edasi ei julgend käia, sest siis oleks nii katki läinud, et pärast ei saa äkki parandada ka. Nii ei jäänudki muud üle, kui tuli hotelli poole astuma hakata. Päris naljakas oli keset Pariisi tänavaid paljajalu käia. Peaks mainima, et tänavad on suht puhtad ja üldse polnud ebamugav. Millest ma aga totaalselt keeldusin, oli paljajalu metroosse minemine. Nii üritasimegi leida kuskilt mingeid odavaid plätusid vms, aga nagu alati, kui midagi vaja on, siis seda pole. Lõpuks võtsin lihtsalt oma katkisel kingal kanna ära ja astusin ainult päkaosa peale. Õhtupoole käisime korra Pariisi kuulsates kaubamajades Galeries Lafayette ja Printemps. Aga ega meil seal eriti midagi teha polnud, sest vastu vaatasid Louis Vuitton, Prada, Tiffany jms. Niisama oli tore vaadata :)
Õhtul jalutasime Montmartre'il ja vaatasime Sacre Coeuri kirikut. See on kunstnike linnaosa ja ülimõnus oli seal ringi jalutada ja lihtsalt kogu seda õhustikku nautida.
Terve pühapäev kulus Versailles' lossi ja aedade külastamisele. Täitsa uskumatu, milliseid ruume kuningad ja kuningannad endale kunagi ehitada lasid. Ja neid on veel niii palju. Ja need aiad, kummaline mõelda, et kogu see toredus ja hiilgus oli kunagi vaatamiseks ainult üliväiksele osale rahvast ehk siis kuningale ja ta õukonnale. Ööbimiseks tahtsime leida mõne pisikese ja armsa prantsuse linna. Aga suht keeruline on seda leida, kui sa ei tea, mida sa täpselt otsid. Kõigepealt käisime Barbizonis, mille järgi on nime saanud kunstikoolkond. Nimelt kogunesid selle koolkonna kunstnikud sinna väiksesse linna elama. Väga mõnus väike linnake oli, aga kohe näha, et turismile üle ehitatud ja hotellid olid kõik kallid.
Siis sõitsime Fontainebleau'sse, mis on ka tegelikult suht turistikas, sest seal asub järjekordne loss - Fontainebleau loss, mis oli Napoleoni lemmikkohaks. Leidsime endale väga mõnusa hotelli kesklinnas, mille saime palju soodsamalt, kui selle tavaline hind.
Esmaspäeva hommikut alustasime lossi külastamisega. Loss on vähemalt sama uhke kui Versailles, aga kuna see on palju vähem tuntud, siis oli seal suht vähe rahvast. Nii hea oli rahulikult ringi vaadata, ilma et keegi sul pidevalt kuklas hingaks ja sinust mööda trügiks. Pärastlõunal sõitsime tagasi Disneysse. Kuigi ma olen siin juba kuu aega elanud, siis ometi suutsime mitu korda ära eksida, sest mul pole õrna aimugi, kuidas siin autod sõitma peaksid :D Sain vanemad tasuta parki sisse lasta ja neile näidata, kus ma igapäevaselt töötan ja mida siin teen. Isa oleks isegi ühe atraktsiooni peale tulnud, aga just siis oli pargis elektriga mingi probleem ja see jäi ära.
Järgmine päev oli jube raske tööle minna ja taas selle rütmiga harjuda. Lõuna ajal tekkis korra eriline masendus, et tahaks kohe Eestisse saada. Aga pärast sain jälle õige rütmi sisse ja nüüd olen juba neli päeva rõõmsalt tööl käinud. Kaks veel ja siis jälle vabad päevad.
Subscribe to:
Posts (Atom)