Tuesday, December 17, 2013

Jõuluks koju

Kohver on pakitud, tuba koristatud ja viimased kooliasjad ka tehtud ehk jube mõne tunni pärast hakkan kodu poole tulema!!! Kui enamus siinoldud ajast on tegemist palju olnud ja koduigatsuseks pole aega olnud, siis viimased nädalad olen küll juba seda väga oodanud. Aga et enne jõule ja aasta lõppu veel asjad kokku võtta, siis mõned seigad ja tähelepanukud viimastest nädalatest. 

Esimene ja kõige tähtsam uudis - mul on lõpuks ometi õppelepingul allkiri!!! Viimase allkirja kuupäevaks sai 13. detsember, Eesti reeglite järgi peaks muidu õppelepingu sõlmitud olema enne välismaale minemist... Ja isegi kohalike reeglite järgi oleks see pidanud tehtud olema oktoobri lõpuks. Okei, tunnistan, et kui ma reaalselt iga päev oleks kuskil kontoris käinud allkirju nõudmas, siis ilmselt oleks selle veits kiiremini tehtud saanud, aga no kes seda viitsiks teha. Kuigi noh, prantslased vist viitsivad ja peavadki, kui tahavad selles bürokraatiaõuduses midagi saavutada. 
Rääkides veel ülikooli korralduslikest küsimustest, siis ikka iga natuke aja tagant tuleb jälle kuskilt mingi üllatus või asi, mille peale oskad ainult pead vangutada või muiata. Näiteks täna õhtul sain meili koordinaatorilt, kus ta ütles, et kõik välisüliõpilased, kes on ühikas pool aastat peavad kindlasti homme täpselt kell 11.30 minema tema juurde ja talle ütlema, mis kuupäeval nad ühikast välja kolivad. Esiteks ei taha ma teada, kui kaua ma homme seal ootama peaks, et löögile pääseda ja siis talle üks kuupäev öelda. Teiseks vedas üldse, et ma seda meili nägin, sest alates eilsest ei ole kellelgi ühikas olnud hommikul ja päeval internetti. Täna õhtul siis tuli välja, et keegi oli kuskil näinud silti, kus on kirjas, et nüüdsest alates on vaja ühika neti kasutamiseks küsida ühikabüroost isiklik kood, seda koodi saab küsida loomulikult ainult teatud aegadel. Üks sakslane käis siis täna oma koodi küsimas, aga tema nime kahjuks nimekirjas ei olnud ja tal paluti homme tagasi tulla, ma juba kujutan ette, mitu korda tal sinna järgmisel päeval tagasi kästakse tulla (tuginedes oma elamistunnistuse saamisele). Üldse on see uus koodisüsteem kummaline, sest meil on niigi kaabliga nett mitte wifi ehk ma ei kujuta ette, milleks seda koodi veel vaja on. Lisaks oleks ju võinud meid sellest kuidagi natuke moodsamalt ja varem teavitada kui väikse teatega ühika all koridoris. 
Et mitte valesti aru saada, siis kogu mu eelnev jutt ei ole üldse vingumine. Ma olin juba enne väga kannatlik inimene ja siinses ühiskonnas elamine on minu kannatust veel kõvasti kasvatud, nii et kuskil ootamine või mingite uute probleemide tekkimine mind eriti närvi ei aja. Aga mind lihtsalt ikka ja jälle hämmastab see, kuidas asjaajamine võib nii keeruline ja takistuserikas olla. Ja ei saa öelda, et mis Eestis viga, nii pisike riik, et kõik lähebki ladusamalt, Saksamaa on ju veel suurem kui Prantsusmaa, aga sakslased imestavad samamoodi, et mis siin ikka toimub. 



Aga tegelikult mulle prantslased meeldivad ja üritan ikka metroos või tänavatel nende juttu pealt kuulata ja aru saada. Ühel päeval oli näiteks metroos perekond kahe umbes 5-6-aastase lapsega. Lastest ja nendega rääkivastest vanematest ongi kergem aru saada. Aga igatahes ühel hetkel hakkas ema poja jäest küsima, kuidas mingeid sõnu kirjutada, nad olid seda just harjutanud ja nüüd pidi üle kordama, kas ikka meeles on. Ema küsis, kuidas kirjutatakse "un manteau" ehk mantel (+ artikkel) aga seda sõna hääldatakse ju hoopis "an mantoo". Poiss ütles ilusti artikli ja pool sõna ära, aga see lõpp läks nihu, no katsu sa siis meelde jätta, mis järjekorras need e-d ja a-d ja o-d seal olema peavad, kui ütled ainult "oo". 

Kui muidu oli eelmine nädal suht kodune, sest pärast Inglismaad olid taaskord tõbine, siis pühapäeval käisin Pariisi peal jalutamas. Muideks, prantsuse keeles on isegi eraldi sõna "flâner", mis tähendabki sihitult ringi kõndimist ja lihtsalt enda ümbruskonna nautimist. Igatahes "flaneerisin" siis koos fotokaga kõigepealt Trocaderol, kus avati samuti jõuluturg ja uisuväljak (jõuluturge on siin vist küll peaaegu igas linnaosas), edasi Montmartre'il ja lõpuks veel väga rahvarohkel Champs-Elyséel. Ma ise ka vahel imestan, kuidas üks linn mulle nii väga meeldida saab, et mul momentaalselt tuju heaks läheb, kui ma mööda Pariisi tänavaid kõndida saan. Mõnikord unustad selle ära, aga siis kõnnid mööda nt ülivõimsast Alexandre III sillast või näed kuskilt majade vahelt paistmas Eiffeli torni ja mõtled, et oi, ma ju elan Pariisis :) Eriti pariisi tunne tekib siis, kui kuskil mõni tänavamuusik mängib. 
Aga ei tasu muretseda, et ma siia Pariisi päriseks jääksin. Minu jaoks on ikka kõige-kõigem Eesti ja eestlased! 









Friday, December 13, 2013

Inglismaal

Eelmise nädalalõpu veetsin Inglismaal, sest miks mitte ära kasutada võimalust, et ma olen sellele nii lähedal ja lisaks on seal praegu ka Grethen, kellega koos ringi saime käia. Alustasin oma reisi Pariisist kolmapäeva õhtul, et neljapäeva hommikuks Londonisse jõuda. Kuigi rongiga saaks selle otsa läbida kõigest paari tunniga, siis bussisõit on oluliselt odavam ja nii kuluski mul umbes 9 tundi, et Londonisse jõuda. Inglismaa ja Prantsusmaa vahel on teatavasti La Manche'i väin, millest kuidagi üle tuleb saada. Rongid ja osa bussifirmasid kasutavad selleks Channel Tunnelit ehk siis veealust tunnelit, aga megabus, millega ma sõitsin, kasutab hoopis praami. Nii siis pandigi keset ööd buss Calais's praami peale ning pärast poolteist tundi jõudsime Doverisse kohale.
7.30 olin kohal London Victoria coach stationis ning mul oli aega 3 tundi järgmise bussini. Nimelt ei julgenud varasemat bussipiletit osta, sest sellised pikad bussireisid võivad tihtipeale pikemaks venida. Kuna olin veidi tõbine ja kohvrit polnud ka kuskile panna, siis ei hakanud linna peale minema ja istusin Victoria rongijaamas kohvikus ja lihtsalt vaatasin inimesi. Isegi ajakirja polnud tahtmist lugeda, sest tööle kiirustavaid inimesi oli palju põnevam vaadata. See oli ju täpselt hommikune tipptund ja istusin ühes Londonis busy'imas rongijaamas, nii et rahvast oli väga palju. Prantsusmaaga võrreldes jäi silma see, et tänavapildis on palju rohkem inimesi kohvitopsiga, võib-olla on asi selles, et ma pole lihtsalt hommikul vara Pariisi peamistes sõlmpunktides eriti käinud, aga samas ma nagu mäletan, et lugesin ka kunagi kuskilt, et prantslased ei harrasta eriti palju käigu pealt söömist-joomist, selle tegevuse jaoks tuleb ikkagi aega võtta ja kuskil kohvikus maha istuda. Teine erinevus oli see, et ma olin keskkonnas, kus ma reaalselt kõigest aru sain, loomulikult ei ole ma Pariisis umbkeelne, et nt kui kuulen inimesi omavahel rääkimas, siis kõigest kindlasti aru ei saa. Londonis oli ka nii hea tunne see, et saad kõigest aru ja oskad vabalt kõike küsida ja seletada jne. Heh, ei jõua ära oodata, et päris oma emakeelses keskkonnas juba olla saaks. Aga eks see nii ongi, et õpid teatud asju hindama siis, kui sa nendest eemal oled. 
Kella ühest jõudsin Bathi, mis on Tartus natuke väiksem linn Edela-Inglismaal. Kuna tahtsin näha ka teisi linnasid peale Londoni, siis Grethen pakkus välja Bathi, sest seda peetakse üheks Inglismaa ilusamateks linnadest, lisaks on seal palju ajalugu ja kuulus jõuluturg, linn tervikuna on muuseas ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Kõigepealt käisime tasuta linnatuuril, mida viivad läbi vabatahtlikud (nad isegi ei tohi tippi vastu võtta). Tuur oli väga huvitav ja nägime ära kõik põhilised vaatamisväärsused. Ainukeseks miinuseks oli meeletult külm ilm, just sellel päeval oli Inglismaal suur torm ja meiegi saime tunda jääkülmi tuuleiile. 
Bathi linn tekkis juba roomlaste ajal, nimelt avastati sealt kuumaveeallikad ja sinna rajati tempel ning kogu ümbritsev kompleks, kus roomlased vanne käisid võtmas. Kuigi tänapäeval just selles konkreetses kohas enam vanne võtta ei saa, siis see kompleks on külastajatele avatud ja osa sellest on üllatavalt hästi säilinud. 
Pärast jalutasime niisama mööda Bathi kesklinna ringi ja tutvusime kõikvõimelike kaupadega, mida jõuluturul müüdi. Proovisin esimest korda ka küpsetatud kastaneid (mida ka Pariisis iga nurga peal müüakse), aga minu arust olid need üpris halvad. 



Pulteney Bridge - üks neljast sillast maailmas, millel on kogu ulatuses mõlemal pool poed



The Circus - põhimõtteliselt ringjas ala, mis on ümbritsetud kolme elamublokiga. Valmis 18. sajandil, seega ideaalne näide Inglismaa "georgian" arhitektuurist. 


Royal Crescent - poolkaarekujuline ehitis, mis koosneb 30 majast, samuti 18. sajandi lõpul ehitatud. 



Roman Baths




Õhtuks sõitsime tagasi Londonisse, kus olime hosteli bookinud. Kui check-ini tegime, siis Grethen veel ütles mulle, et näed, administraator kirjutas su nimele isegi ä-täpid peale. Ja suur oli meie üllatus, kui seesama administraator siis meiega eesti keeles rääkima hakkas, tuli välja, et olime bookinud hosteli, mille manager on eestlane, kes üle 10 aasta juba Inglismaal elanud. Päris lahe oli eestikeelset teenindust saada.

Reedel oli Londonis väga ilus ilm ja nii jalutasimegi alguses niisama ringi, käisime Belgravia piirkonnas, kus on palju erinevaid saatkondasid ja lõpuks jõudsime Harrodsisse. See maailmakuulus kaubamaja on jõulude puhul loomulikult väga ilusasti kaunistatud ja muidu vägev, aga seal ostlemise jätmise kuhugi tulevikku :D Siis sõitsime tube'iga (Londoni metroo) Notting Hilli piirkond, kus pikalt mööda Portobello Roadi kõndisime ja sealsedi poode-lette vaatasime. Viimased tunnid sisustasime Oxford Streetil šoppamisega.


King's Crossi jaamas saab teha Harry Potterit ja üritada läbi platvorm 9 3/4 võlumaailma siseneda




Harrods

Laupäeval sõitsime Northamptoni ülikooli students unioni korraldatud reisiga Lincolni - linn Kesk-Inglismaal, kus on samuti kuulus jõuluturg. Tegemist on väga ilusa linnaga ja niisamagi oli seal tore jalutada, aga lisaks olid veel kõik väljakud ja tänavad täis müügilette, kus sai kõikvõimalikku kraami osta. Jookidest on loomulikult kõige populaarsem mulled wine ehk glögi, erinevalt Pariisi jõuluturgudest leidis sealt ka sooja siidrit. Kui kõht tühjaks läheb, siis iga nurga pealt saab osta bradwursti. 
Meile räägiti, et õhtul on kohalikus kirikus christmas carolite kontsert, me kujutasime ette, et tegemist sellise kirikukontserdiga, kus lauldakse erinevaid jõululaule nagu meil Eestis ikka tehakse. Aga see osutus hoopis millekski muuks ja see on oli tõeliselt hea elamus. See toimus võimsas ja vanas Lincolni katedraalis ja  inglise keeles nimetati seda Service of Carols and Candlelight: loeti lõike Piiblist, mõned laulud laulis koor üksi, aga enamus laulude ajaks tõusis kogu rahvas kirikus püsti ja laulis lauluraamatu järgi kaasa. Kuigi mina neid laule ei teadnud ja väga hästi ka kiriklike toimetustega kursis ei ole, siis tundsin ma ennast seal väga hästi. Kõigile külastajatele jagati ka küünlad ja ühe laulu ajal pandi need kõik põlema, tuled keerati maha ja nii valgustaski kogu katedraali inimeste käes põlevad küünlad. Väga meeldis mulle ka kohaliku vaimuliku kõne, mis oli mõnusalt tänapäevane. Kui tihtipeale kirutakse sotsiaalmeediat ja süüdistatakse teda inimeste-vaheliste suhete halvendamises, siis tema nägi seda just positiivselt, sest tegemist on ju ühe lisavõimalusega, kuidas omavahel suhelda. Hästi jäi meelde lause: "We are made for each other". Igatahes oli tegemist väga südansoojendava teenistusega, mis jättis hinge hea tunde ja pani mõtlema jõulude tegeliku tähenduse üle. 




Jõuluvana juures peab ikka natuke lund ka olema








Pühapäeval sõitsime jälle Londonisse. Veetsime mõned tunnid Natural History Museumis, kus saab tutvuda põhimõtteliselt kogu Maa ja sellel elava ajalooga. See on tohutult suur, nii et kõike ei jõudnud läbi käia, aga tegemist on väga kihvti muuseumiga, kus paljud eksponaadid on interaktiivsed, nii et saad ikka ise katsuda ja uurida, mitte lihtsalt ei vaata klaasi taga mingeid vanu asju. Pärast saime kokku Mariiniga, käisime söömas ja tahtsime minna vaatama ka Hyde Parkis asuvat Winter Wonderlandi, aga seal oli meeletu järjekord, nii et see jäi ära. Grethen läks bussi peale ja ma kõndisin niisama mööda Londonit ringi, vaatasin uuesti üle Houses of Parliamendi, Big Beni, Covent Gardeni, Trafalgar Square'i ja jalutasin veel mööda kaunistatud Regent's Streeti ja Oxford Streeti. 
Tagasi Londonisse sõitsin koos 7 tuttava erasmusega, kes juhtumisi samal nädalavahetusel londonis olid. Aga kõik olid meeletult väsinud ja nii mööduski sõit magades eriti kiiresti. 


London Eye




Uisuväljaks Natural History Museum juures


Winter Wonderlandi vaateratas

Arutasime sakslastega ja mõtlesin ka ise seda, kumb linn mulle rohkem meeldib - London või Pariis. Aga ausalt öeldes ei oska ma sellele vastata. Puhtalt arhitektuuri ja õhustiku mõttes ei saa miski Pariisi vastu, ega ta ilmaasjata pole maailma turismisihtkoht number üks. Aga samas London on ka nii mõnus, lisaks veel sõbralikud inimesed ja fakt, et ma kõigest aru saan. Inglismaad ja Prantsusmaad oleks vist aga kohati nende linnade põhjal võrrelda, sest see on teada fakt, et Pariis ei ole Prantsusmaa ja London ei ole Inglismaa.