Magasin siis täna umbes nelja paiku õndsat und, kui järskus hakkab toakaaslane küsima, et mis toimub ja samal ajal kuulen mingit hirmsat huilgamist. Suht kohe sai selgeks, et tegemist on tuletõrjealarmiga. Aga nagu tavaliselt ikka, siis ei uskunud ma, et päriselt midagi lahti on. Vaatasin igaks juhuks korraks koridori ja suitsu ega tuld ei näinud ja mõtlesin, et ei hakka ise kohe alla ronima. Varsti jäi alarm järgi ja mõtlesin, et saan nüüd kenasti edasi magada. Aga kus sa sellega. Järgmised poolteist tundi undas alarm viieminutise vahega. Veits kahtlane tunne oli, aga samas mõtlesin, et kui päriselt mingi evakueerumine peaks toimuma, siis tuleks keegi kontrollima, et kas kõik ikka tubadest välja lähevad. Siis ei osanudki midagi eriti teha ja üritasin uuesti magama jääda. Ega see väga lihtne polnud, kui sul kõrvus huilgab mingi signaal. Samuti muutusin juba paranoiliseks ja mõtlesin, et kuskil ikka on suitsu ja pärast saan vingumürgituse. Igasuguseid hirmsaid mõtteid tuli pähe, aga siiski jäin mingi aja pärast magama ja uut signaali poole kuuest enam ei kuulnudki. Kui juba hiljem üles olin ärganud, siis õnnistati meid veel viimase alarmiga. Kui kõik vait jäi, mõtlesin, et lõpuks ometi saab nüüd normaalselt oma hommikut alustada. Aga kus sa sellega. Selgus tore tõsiasi, et meie toas ei olnud elektrit, mis tähendas, et ka vesi oli jääkülm. Karastasin siis külma veega ja voila, natukese aja pärast tuligi elekter tagasi. Tüüpiline!
Siis läksime Janika ja ta hispaanlasest toakaaslase Nereaga Walt Disney Studios parki. See on teine teemapark Disneylandi kõrval, mis on veidi täiskasvanulikum ja keskendub pigem filmindusele. Nägime show'd, kus demonstreeriti pmst actionfilmi autostseenide filmimist. Autod ja mootorrattad tegid igasuguseid trikke, tuld purskas, inimesed kukkus katuselt alla ja üks mootorrattur pandi põlema. Järgmisena vaatasime Animagique'i etendust, kus Piilupart Donalt mööda erinevaid maailmu ringi rändas ja kohtus erinevate filmitegelastega (nt Lõvikuningaga jne). Atraktsiooniks valisime Studio Tram Touri, kus inimesi veeti vagunitega ringi nagu filmide võtteplatsidel. Üks võtteplats oli eriti vägev, kus tuld ja vett lendas.
Lisaks tahaks rääkida veel sellest, et ma arvan üha tihedamini ära, mis rahvusest inimesega on tegu, enne kui ma teda rääkimas kuulen. Nt tööl olles tunnen suht tihti ära inglased, neil on nagu mingid iseloomulikud näojooned. Samuti on lihtne eristada Rootsi ja teisi põhjamaade peresid, tihtipeale ja kõik blondid ja kuidagi kindla olekuga. Hispaanlaste eristamine ei ole just eriti keeruline.
Eriti uhke olen oma eestlaste tundmise üle! Ükskord täitsin backstage'is mingi leti taga avaldust ja mu kõrvale tuli midagi küsima üks poiss, kes ütles ühe lause prantsuse keeles. Tema aktsendi järgi arvasin kohe, et tegemist võib olla eestlasega. Mõne aja pärast vaataski ta mu nime ankeedil, mida täitsin, ja ütlesi, et tere, sa ka eestlane. Täna istusime Janika ja Nereaga sööklas ja ma vaatasin, et meie kõrvallauda tuli üks kutt istuma, kes oli kuidagi eestlase nägu. Muidu rääkisime inglise keeles, aga mingi hetk hakkasin meelega Janikaga eesti keeles rääkima, et näha, kas see kutt reageerib. Varsti ta pöörduski meie poole ja küsiski, et oi, te olete ka eestlased.
No comments:
Post a Comment