Sunday, May 25, 2014

Varakevad ja kultuur

Kui teil seal Eestis on päris troopika, siis meil on olukord ikka väga erinev. Eelmine nädalavahetus oli küll väga soe, aga alates teisipäevast on pidevalt vihma sadanud ja ka kraade mõnel päeval kõigest 13-14. Ilmateate peaks olukord vaikselt paranema hakkama, aga kuumalainest küll lähitulevikus rääkida ei saa. 
Pärast Praha reisi on olnud kaks täiesti tavalist nädalat koos lastehoidmise, prantsuse keele tundidega ja Pariisi avastamisega. Kui varem tundus alati, et mul on veel aega küll kõike siin teha ja näha, siis nüüd hakkab juba lõpp paistma ja seega tegin endale nimekirja kohtadest, mis kindlasti siin ära tahan näha. Eks olengi nüüd nende külastamise agaramalt ette võtnud. 

Nagu öeldud, oli eelmisel nädalavahetusel siin ka väga mõnusalt suvine ilm. Seetõttu veetsimegi terve laupäeva kahe eestlasega õues päikese käes olles. Avastasime Buttes-Chaumont pargi, mis on väga kihvt. See on väga mägine, keskel on tiik ja siis veel selline kõrge kalju vms, mille otsas hea vaade ümbruskonnale. Igatahes on see park piisavalt suur ja looduslik, nii et seal kõndides võid täitsa ära unustada, et ole tegelikult Pariisis. 
Pärast jalutasime mööda Saint Martini kanali äärset. See on ka väga mõnus piirkond ja tänu ilusale ilmale oli kanaliäärne täis seltskondi, kes seal piknikku pidasid ja elu nautisid. 













Samal õhtul oli üle-Euroopaline muuseumite öö ja kasutasin seda ära ning käisin Grand Palais's kahte tasuta näitust vaatamas. Esimene oli Monumenta, mis on kahe vene kunstniku monumentaalne installatsioon pealkirjaga "Strange City", kuigi mul kõik ei meeldinud, siis oli "tubasid", mis olid väga kihvtid ja üldse juba kogu see massiivsus jättis tugeva mulje. 
Teiseks oli videokunstnik Bill Viola näitus. Ma polnud kunagi varem käinud näitusel, kus eksponeeritaksegi videosid, aga see oli väga huvitav. Sellise näituse külastamiseks tuleb kindlasti palju aega võtta, sest üks video võib kesta isegi 30 minutit. Samas ega nendes videodes tavaliselt just väga intensiivne tegevus ei ole, nii et igaühte päris pool tundi ka ei vaata. Igatahes meeldis mulle see väga, eriti üks viimaseid ruume, neljale seinale projekteeriti viis erinevat videot ja pealtvaatajad võisid keset ruumi põrandat istuda ja siis valida, mis suunas nad ennast parajasti pööravad ja mida vaatavad. 
Mis mul seal muuseumiööl silma hakkas, oli see, et väga palju oli külastajate hulgas noorte gruppe. Millegipärast ei tundu mulle Eestis väga tavaline, et noored saavad omavahel kokku ja mõtlevad, et läheks mingit näitust vaatama. Samas võib-olla on probleem natuke ka selles, et meil lihtsalt pole väga palju huvitavaid näitusi. 











Eelmisel pühapäeval sõitsin oma metrooliini teise otsa ehk Chateau de Vincennes'i. See on üks vana kindlus, kus ma küll sees ei käinud, aga tore oli teda ka väljast vaadata. Sealsamas on ka Pariisi üks suurimaid parke, Bois de Vincennes, kus ka nt taasavatud loomaaed, aga sinna ma ei jõudnud. 




Nädala sees käisin veel korra sedasama Monumenta näitust vaatamas. Nimelt pakkusid vanemad mulle, et neil on sinna kutse, kas ma tahan ka kaasa tulla. Mõte kutsetega privaatõhtust koos šampuse ja suupistetega tundus ahvatlev, nii et läksingi nendega uuesti kaasa. Nimelt sellel õhtul said sinna näitusele sisse ainult kutsetega inimesed, minu pere ema nt sai selle oma eelmise töökoha kaudu. Ega seal nüüd midagi nii fancyt ei olnud, kui võiks arvata, aga päris tore oli kunsti nautimise kõrvale kallist šampust juua ja ilusaid inimesi vaadata. 

Eile käisin Musée Marmottan Monet's, kus on suurim kollektsioon Claude Monet töid ja praegu lisaks veel ajutine näitus "Les Impressionistes en Privée" ehk üle maailma on kokku kogutud tosinaid erakätes asuvaid impressionistide töid (Sisley, Pissarro, Renoir, Morisot jne). Rahvast oli küll korralikult nautimiseks liiga palju, aga kuna impressionistid on maalikunsti osas mu vaieldamatud lemmikud, siis meeldis mulle see muuseum väga. 
Õhtul sain kokku oma onu ja ta elukaaslasega, kes Pariisi Roland Garrose tenniseturniiri vaatama tulid. Tore oli uudiseid jagada ja sain ka ise head kraami Eestist. 

Täna käisin pere juures lõunat söömas, et emadepäeva tähistada (Prantsusmaal oli see alles täna) ja pärast sain jälle ühe muuseumi oma listist maha külastada. Seekord Musée des Arts Decoratifs. Seal oli siis kõiksugu mööblit, lauanõusid, ehteid jms. Kõige huvitavam oli aga ajutine moekunstnik Dries van Noteni näitus, seal oli välja toodud tema erinevate kollektsioonide esemeid koos erinevate teoste või muude asjadega, mis teda selleks inspireerinud on. 







Tuesday, May 13, 2014

Praha

Prantslastele on mai selline kuu, kus lausa kolm riigipüha (1. mai, 8. mai ja 29. mai), sellel aastal sattusid need neljapäevale, mis omakorda tähendab "silla" tegemist, nimelt tehakse paljudes kohtades vabaks ka reede, mis tähendabki 4-päevast nädalavahetust. Ka mina sain sellist pikka nädalavahetust ära kasutada ja otsustasin külla sõita Hanna-Liisale, kes sellel aastal Prahas Erasmusel on ja kellel ka samal nädalal sünnipäev oli. Karmen tuli ka Saksamaalt kohale ja sõbrad saidki kokku :)

Praha teekond oli 15-tunni pikkune, sest läksin sinna bussiga. Aga üllatavalt normaalne oli ja sain isegi päris palju magada, nii et neljapäeva hommikul kohale jõudes olin kohe valmis vaatamisväärsustega tutvuma. Praha meenutas mulle natuke Tallinnat, majad on küll natuke uuemad kui keskaegses Tallinnas, aga neil on samuti punased katused ja üldse on ka linnaõhustik Tallinna sarnane, ilmselt on siin põhjus ka kohati sarnasel minevikul. Silma torkas ka inimeste erinev riietumisstiil, kui Pariisi tänavapildis on ikka suhteliselt palju stiilseid ja enda riietusele rõhku panevaid inimesi, ning trenniriideid ega -jalanõusid vaevalt tänaval ei näe (v.a teatud grupp hipstereid, kes kannavad Nike'i värvilisi tosse koos skinny jeans'ide ja lohvakad mantli või kampsuniga), siis Prahas valitses pigem sportlik ja mugav stiil (tossud, seljakott jne). 
Veel üks väga suur erinevus Pariisiga on hinnatase. Poes polegi kaupade hinnad nii erinevad, aga vot väljas käies on vahe meeletu. Näiteks saab restoranis saab supi kätte vähem kui 3 euro eest, odavama prae umbes 5 euro eest. Ja no alkoholist ei tasu üldse rääkida. Kokteilid umbes 4 eurot, õlut antakse üldse peaaegu ilma raha eest, nimel küsitakse poole liitri eest natuke üle 1 euro. Ja muideks, õlu on restoranides reaalselt odavam kui vesi. 

Neljapäeval jalutasime mööda vanalinna, käisime peaväljaku ääres tornis ja lõunaks sõime traditsioonilist tšehhi guljašši, mida serveeritakse leiva seest. Pärastlõunal kasutasime ära ilusat ilma ja pedaalisime väikse paadikesega mööda Vltava jõge. Pärast sõitsime veel mägitrammiga Petrini mäe otsa ja nautisime sealt head vaadet ning lõpuks jalutasime alla tagasi. 
Kuna Hanna-Liisa Praha to-do listis oli peaaegu viimane veel tegemata asi transverstiitide show külastasime, siis võtsime selle ette. Üritus ise toimus väga vabameelses baaris ja lisaks show'le endale oli väga huvitav ka teisi baarikülastajaid jälgida. Maailm on ikka kirev paik. Aga mis õigus on meil inimesi hukka mõista, kui nad meist erinevad on, peaasi, et nad ise õnnelikud on! 













Reede hommikul pidi Karmen kohale jõudma, aga kuna ta ühe bussi hilinemise tõttu ka teisest maha jäi, siis veetsime terve päeva veel Hanna-Liisaga kahekesi ja Karmen sisustas oma aega hoopis Saksamaal, Dresdenis. Käisime presidendilossi juures, jalutasime üle turistiderohke Karli silla, käisime vahakujude muuseumis ja veetsime niisama mõnusat aega. Õhtul jõudis lõpuks Karmen kohale ja tähistasime oma taaskohtumist ühes mõnusas lounge'is. 





John Lennoni sein



Hanna-Liisa tutvus Lady Gagaga


Mina George Clooney'iga


Restoran, kus joogid toovad lauda rongid

Kuna Karmenil oli veel kogu Praha nägemata, siis laupäevaga käisime läbi uuesti läbi kõik põhilised turistikohad. 
Õhtul käisime väljas söömas ja meie Karmeniga proovisime tüüpilist tšehhi toitu dumplinguid, mis on sellised saia moodi asi, mida serveeriti liha ja kastme kõrvale. Sattusime väga heasse ja mitte üldse kallisse restorani kohe Hanna-Liisa ühika kõrval ja jäime oma einega ülimalt rahule. Otsustasime, et just selle õhtusöögiga tähistasime ka 10 aasta möödumist meie tutvumisest Sütevaka koolilaagris 5. klassis Urumarjal :D Pärast jõime õlut ühes suures kuursaalis moodi pubis ja lõpuks läksime veel ühte kluppi, kus oli küll huvitav aga veidi üksluine muusika. Muideks, Tšehhis on ikka veel lubatud restoranides, baarides ja klubides suitsetamine, nii et pärast igat väljaskäiku lõhnad kui tuhatoos. 


Taluturul järjekorras ootamas, et proovida raclette'i (spetsiaalne sulatatud juust, mis kartulitele peale valatakse)




Trdelnik ehk traditsiooniline maiustus (kaneelirull põhimõtteliselt)







Trdelnikut söömas



Tantsivat maja jäljendamas


Sõbrad väsisid ära

Pühapäeval toimus Praha maraton ja kuna Hanna-Liisa oli end sinna vabatahtlikuks registreerinud, siis iseseisvusime Karmeniga (seni oli ju hea Hanna-Liisa sabas ringi käia, ise täpselt aru saamata, et kus me täpselt asume). Kuna tundus, et kesklinnas on juba põhilised kohad nähtud, siis läksime natuke kaugemale, kus kõigepealt ronisime mäe otsa, kus nägime kunagist sotsialismikangelaste mausoleumi, kus nüüd Tšehhi ajaloomuuseum ja seejärel lähenesime Praha kuulsale teletornile, mida on korduvalt nimetatud maailma koledaimaks ehitiseks. Vanalinnas ühes restoranis süües juhtus ka nädalavahetuse naljakaim asi, mis tegelikult üldse nii naljakas pole, aga mind siiani naerma ajab. Nimelt hakkasime mõlemad oma toidu eest maksma, mina olin juba leti juures, kui järsku kuulen meie laua juurest suurt kolinat ja sinnapoole vaadates näen, et Karmen on diivani pealt maha kukkunud. No ta lihtsalt hakkas ennast diivani ääre poole nihutama, aga siis unustas õigel ajal püsti tõusta, me naersime nagu segased ja isegi ettekandjad pidid naeru tagasi hoidma :D:D Selle lõbusa vahejuhtumiga läksingi bussi peale ja alustasin teed tagasi koduse Pariisi poole. 





Nädalalõpp oli nii väsitav, et lisaks tervele bussisõidule magasin seda veel mitu päeva välja. Aga see oli väga super nädalavahetus. Esiteks sain taas külastada uut linna ja riiki, mida ma varem põhimõtteliselt ei tundnud. Aga palju olulisem, nägin üle pika-pika aja oma parimaid sõpru, mis on lihtsalt nii hea tunne!!!!