Nii, arvake ära, kas ma nägin täna neid toredaid kandikuid, mida ma neljapäeval vihkama hakkasin! Otseloomulikult! Ma mitte ainult ei näinud neid, vaid sain nendega ka terve päev veel tegeleda. Ehk siis ma tegin täpselt sama tööd, mis neljapäeval. Alguses olin küll megapettunud ja nii vastik tunne tuli, et miks mina pean seda tegema. Aga jaa, tegelt ma saan aru, et mul on siiani niigi vedanud, et ma nii palju kassas olen olnud. Hispaanlane Pedro nt oli esimesed kuu aega põhimõtteliselt kogu aeg saalis koristamas, sest tal ei olnud kassa koolitust tehtud. Pärast lõunapausi sain õnneks kohta vahetada ja pidin teisi saale koristama. Seal peab silma peal hoidma küll kahel saalil ja nende vahet jooksma, aga samas on ülisuur pluus see, et seal on suhteliselt vähe kandikuid. Nii läks pärastlõuna veits kiiremini ja olin nõus isegi ühe lisatunnid tegema. Keeldusin teisest, sest closingut ei tahtnud küll teha. Closing on nimelt see aeg, kus kliendid on kõik juba pargist läinud, aga me peame kõik ära koristama - mõned põrandad pesema, asjad kokku panema, aparaadid filmima (see tähendab nende kilega katmist, et siin elavad hiired sinna ronima ei läheks).
Hoiame nüüd kõik pöialt, et ma homme kassas oleks!
No comments:
Post a Comment