Transfeeri elu

Disney's juhtub suhteliselt tihti seda, et töötajaid saadetakse (transfeeritakse) mingiks ajaks kuskile teise töökohta (ehk siis nt teise restorani, kus sa tavaliselt töötad). Nt juulis kui hästi kehvad ilmad olid, siis olid meie restoranis pidevalt abis ODFid (need, kes töötavad õues kärude taga ja müüvad jooke, jäätist, popkorni jms), sest neil lihtsalt polnud õues külma ilmaga midagi teha. Nüüd aga läksid ilmad soojaks ja toimus vastupidine, meilt saadeti hoopis kärudesse töötajaid. Ma lootsin südamest, et ei pea sinna minema, sest olen oma töökohaga suht rahul. Aga ometi see juhtus.
Tegelikult pean ütlema, et suht huvitav oli ka veits teistsugust tööd teha ja näha, kuidas mujal asjad toimivad. Esimesel päeval olin Adventurelandis suht mõttetu koha peal, kus müüsin ainult jooke, krõpse ja suveniirkõrsi. Inimesi kõndis kogu aeg palju mööda, aga ma müüsin suht vähe. Nii oligi mu põhitegevus vastata kahele küsimule, mida mulle esitati: "Kus tualetid on?" ja "Kus Indiana Jonesi atraktsioon on?". Kõige vägevam on see, et ega ma ise ka täpselt ei teadnud, kus need asuvad, aga õnneks oli mõlema küsimuse esimese esitamise ajal veel stocker (see töötaja, kes mul alguses koha avada aitab ja hiljem sinna tooteid juurde toob) seal ja näitan neile ise suuna kätte. Nii ma siis jätkasingi terve päev sama suuna näitamist, ise täpselt teadmata, kas ja kus see need asjad seal ikka on. Toredaid kliente oli ka päeva jooksul. Näiteks oli üks prantslasest isa oma kahe tütrega. Tütar tahtis mu nime teada ja lasi isal mu nimesilti lugeda. Ebatavaline nimi nagu mul, siis hakkasid nad omavahel arutama, et kust see pärit võib olla. Isa pakkus, et äkki on norra nimi. Sain siis teda parandada ja selle tegeliku päritolu avaldada. Kui nad ära läksid, siis tüdruk ütles mulle nii kenasti "Au revoir, Kärt" (no tegelikult see päris ä ikka ei olnud, aga siiski).
Reedel oli mul hügieenikoolitus. Jaa, ma tean, tekib küsimus, et kas see varem ei oleks pidanud olema, sest ma olen toitlustuses töötanud kaks kuud ja nüüd kohe lähen ära. Pidi küll, aga juuli alguses õnnestus mul see ära unustada ja ma läksin rõõmsalt hoopis tööle. Kui ma siis manageri käest uut aega küsisin, siis õnnestus temal see mitu korda ära unustada ja nii saingi restorani hügieeni osas alles nüüd haritud. Ok, tegelt ma teadsin ikka ise ka, et mustade kätega ei tasu toitu katsuda ja managerid tegid kohe selgeks, et köögis olles tuleb alati kanda "charlotte'i" (müts mis on nagu juuksevõrk, aga päris võrk ikka ei ole :D). Selles mõttes oli päris huvitav nüüd jälle koolitusele minna, sest ma sain võrrelda, kas mu prantsuse keelest aru saamine on paranenud. Mulle tundub, et on küll. Kohati sain ma päris kenasti peaaegu kõigest aru. Samas siis tuli aga mingi hetk, kus järsku ei saanud enam arugi millest jutt käib. Aga noh, üldkokkuvõttes oli päris ok.
Pärast tööd panin oma NEBi (tavalise töökoha) kostüümi selga ja läksin rõõmsalt tööle. Kui manager mulle mu transfeerimisest rääkis, siis ma ütlesin, et mul on reedel hügieenikoolitus ja selle peale ta ütles prantsuse keeles mingi koleda sõna ja muutis midagi ümber, nii et ma sain aru, et selle pärastlõuna olen ikkagi NEBis tööl. Aga ilmselgelt sain ma temast valesti aru, sest kui ta mind reedel tööl nägi, siis oli selline, et mis sa siin teed, sa pead kärudes olema. Ega mul siis muud üle ei jäänud kui ruttu riided uuesti ära vahetada ja teise kohta minna. Kuna koolitus läks samuti mu tööpäeva alla, siis oli mul seal kärudes jäänud kõigest 3-4 tundi, selleks ajaks mulle kassat ei antud ja läksin hoopis ühte popkorni putkasse appi. Pidin slushe (jääjook) tegema. Seal oli kohati hullumaja, sest kõik tulid igast suunast oma soovidega ja ei tahtnud üldse järjekorras oodata.
Õhtul oli meil NEBi pidu, mis oli väga mõnus. Kui tagantjärele mõelda, siis oli meil lausa üks nurk Euroopast kohal: rootsi, soome, eesti, läti, leedu. Lisaks veel inglismaa, prantsusmaa. Naljakas oli see, kuidas üks hetk avastasime, et kõik eestlased ja soomlased istuvad rahulikult laua taga, kui kõik teised kuskil tubade vahet ringi kõnnivad ja üldse väga elavad on. Kohe näha, et sugulased :D
Laupäeva hommikut alustasin pargi külastusega, sest siia jõudsid Hanna-Liisa ja ta vend. Üldse ei tahtnud tööle minna, aga ega mul muud üle ei jäänud. Selgus, et töötan peaväljaku ääres kahe kasti taga, kus müüsin jooke, jäätiseid ja veits muud nänni. Kuna ilm oli äärmiselt palav (jah, lõpuks jõudis suvi ka siia), siis oli kogu aeg suht palju tegemist. Alguses olin ühe leedu poisiga kahekesi, aga teine pool tööajast oli üksi. Vahepeal muud ei teinudki, kus tõstsin järjest külmikust veepudeleid klientidele ette ja võtsin nende raha vastu. Positiivne oli see, et nägin oma töökoha pealt suurepäraselt ära mingi Miki maagia etenduse, mida ma varem polnud kunagi viitsinud vaadata. Negatiivne aga see, et mu tööriietus oli jube paksust materjalist ja päeval oli kohutavalt palav. Aga päev lõppes jälle suht hästi, sest mu kassa kokkulugemisel selgus, et mul oli kõigest 50 senti üle. Arvestades, et kassa kogusumma oli lõpuks ligi 3500 eurot, päeva jooksul töötas seal mitu inimest ja müüdud kogused arvutati puhtalt jääkide järgi, siis on see ülihea tulemus. Seal on väga tavaline ka +- 20 eurot.
Pärast vaatasin veel öist paraadi ja ilutulestikku.