Wednesday, September 10, 2014

1 aasta hiljem

Täna möödus täpselt üks aasta päevast, mil ma Pariisi lendasin ja seal oma nn vaheaastat alustasin. Pariisist lahkumisest on mööda juba üle kahe kuu ja nüüdseks olen tudengina tagasi Tartus. 
Seega võib öelda, et selle aasta tõttu minu ellu mingeid suuri muudatusi ei tulnud ja jätkan ikka oma plaaniga lõpetada magister ja seejärel Eestis tööle hakata. Aga kindlasti oli tegemist siiani kõige erilisema aastaga mu elus, mil õppisin meeletult just elukoolis. 

Mu 10 kuud Pariisis saab väga selgeks jagada kaheks erinevaks perioodiks. 
Erasmuse kogemus oli midagi sellist, mida ma juba ülikooli astudes teadsin, et tahan seda kogeda. Ja kui sulle antakse võimalus minna kuskile välismaale "õppima" suhteliselt lihtsalt (kui välja arvata bürokraatiarägastik, millest end vaja läbi murda) ja lisaks selleks veel stipendiumi makstakse, siis lihtsalt tuleb see võimalus ära kasutada. 
Saabudes oli suurimaks mureks elukoha leidmine, aga tänu suurele juhusele ja vedamisel läks mul sellega hästi ja sain ühikas elades kõvasti raha kokku hoida (või siis lihtsalt rohkem Starbucksis käia :D). Oma kahe juuraainega ei pidanud semestri jooksul üldse vaeva nägema, sest seminare ju polnud. Prantsuse keele tundides ka väga midagi teha ei jäetud, seega oli vaba aega nagu muda. Aga see mulle sobis, sest Pariis on suur ja lai ja uudistamist seal jätkus (jätkub veel praegugi). Kui paljude jaoks on Erasmuse märksõna pidutsemine, siis minu kogemus päris selline ei olnud, loomulikult käisime me ka teiste Erasmustega aeg-ajalt väljas, aga ühika ebamugav asukoht ja ööelu kallidus just ei soosinud suurt pidutsemist. Tutvusin paljude põnevate inimestega, aga päris selliseid sõpru ei saanud, kellega tihedalt edasi suhtleks. Kuna Pariisis ja juba minu ülikoolis oli Erasmuseid meeletult, siis on selline kambavaim raskem tekkima. Ja pigem mulle ei meeldigi mingi suure kambaga igal pool ringi käia, sest siis toimub pidev tuiamine ja uimerdamine. Aga kõige paremini sain läbi sakslastega, nende kultuur ja iseloom on ikkagi meile suht sarnane ja seega ka suhtlemine nendega lihtsam. Mis ei tähenda, et põnev poleks ka kõikvõimalike teiste kultuuride esindajatega suhelda, õpib palju maailma kohta. Ja väga huvitav oli suhelda just teiste juuratudengitega ja teada saada, kuidas nende süsteem toimib, nt respekt sakslastele, kelle lõpueksamite kõrval on meie bakaeksam naljaasi.
Negatiivne osa sellest poolest aastast oli pidev prantsuse ja ülikooli bürokraatiaga võitlemine, ma tõesti siiamaani mõtlen ebameeldivustundega nendest lõpututest kordadest, kus ma pidin erinevates kontorites küsimas käima asju, mida ma olin juba 7 korda küsinud ja täitma ankeete, millesuguseid siina Eestis keegi ettegi ei kujuta. Muideks, ma sain oma Erasmuse paberid korda alles see nädal ja sedagi tänu sellele, et küsisin, kas võin TÜ-s esitada mitte nii ametliku paberi ühe aine läbimise kohta. Nimelt tuli hinneteleht koju alles mais ja sealt oli puudu üks aine. Kirjutasin ülikooli mitu korda, mõne kuu pärast saadeti mulle täpselt see sama hinneteleht uuesti, aga endiselt ilma vajaliku ainete. Nüüd leidsin ühe paberi, mida TÜ ka õnneks on valmis aktsepteerima ja saan lõpuks oma Erasmuse aasta lukku panna.

Kuna algusest peale oli plaan aasta aega Prantsusmaal veeta, siis oleks olnud hea lihtne oma Erasmust pikendada ja jääda edasi ühikasse elama, aega surnuks lüüa ja niisama Pariisis edasi tšillida. Aga astusin mugavustsoonist välja ja hakkasin hoopis lapsi hoidma. Okei, tegelikult oli see mõnevõrra lihtsam variant, kui otsida endale eraldi töökoht ja elukoht. Aga see oli tõesti parim otsus, mis ma sellel hetkel teha sain. Jah, loomulikult ma kartsin, et kuidas ma ikka lastega hakkama saan, eriti arvestades seda, et mu prantsuse keel ei olnud väga sorav. Ja see vastutus hoolitseda võõraste laste eest. See oligi raske, eriti alguses, kui lapsed minuga üldse harjunud ei olnud, alustades sellest, et pisikese jaoks sobisin ainult mängimiseks mitte aga riidessepanekuks ja lõpetades 6-se kapriisidega. Ja ma ei suutnud alguses ära imestada, kui teistsugused on ikka lapsed täiskasvanutest, ma tean, et kõlab imelikult, aga kuna ma polnud ju tegelikult igapäevaselt lastega kokku puutunud, siis nende käitumine ikka üllatas tihti. Lisaks veel fakt, et ühe lapse asemel pidin hakkama saama kolmega, kellel kõigil ikka juba parasjagu iseloomu. Aga aja möödudes harjusid lapsed minuga ja mina õppisin iga päev uusi kavalusi ja võtteid, kuidas nt laps sööma saada või teda veenda kiiremini kõndima, kui me kuskile hiljaks hakkasime jääma. Ja loomulikult kiindusin üha enam nendesse lastesse.
Ma ei väsi rõhutamast, et mul vedas meeletult perega. Kui mitmed au pairid võtsid oma kohustusi kui töölkäimist, siis minu jaoks oli seda imelik nimetada tööks ja ma ei tundnud ennast kunagi töölisena. Vanemad tegid kõik, et mul oleks mugav ja tore, tundsid huvi, kuidas mul muidu läheb ja kutsusid mind alati kõikvõimalikele perekondlikele koosviibimistele ning olin alati nende juures teretulnud. Ilmselt tänu sellele ei tekkinud mul ka kordagi väga suurt koduigatsust, sest kuigi ma olin kaugel oma perest ja sõpradest ja ei olnud päris prantsuse pere liige, siis tundsin alati, et mul on võimalus nende pere seltsis aega veeta. Tänu sellele õppisin ma ka tohutult prantsuse kultuuri ja inimeste kohta, seda ei saa sa üldjuhul siis, kui oled erasmus või lihtsalt välisriigis töötad lühikest aega.
Perest lahkumine oli ikka päris kurb. Kogu pere pidi mind rongijaama ära viima ja mind siis sealt kenasti ära saatma, aga juhtus nii, et allahindluste perioodi esimese laupäeva tõttu olid Pariisis meeletud ummikud ja tee võttis tavapärasest palju kauem. Nii et lõpuks arvasid vanemad, et kindlam on mul sõita viimane ots metrooga, et kindlalt ikka rongile jõuda. Kuna mul oli palju pagasit, siis tuli pereisa appi seda tassima ja enda kaasavõtmist nõudis ka 6-ne. Ema üritas kahe väiksemaga autoga ikka järele jõuda rongijaama, aga kahjuks nad lõpuks ei jõudnudki, nii et ei saanud korralikult head aega öelda kõigile. Samas vähemalt jõudsin ma rongile.
Igatahes oli see au pairi kogemus kindlasti üks raskemaid, aga samas ka parimaid asju, mis ma siiani elus teinud olen. Raske just suure vastutuse ja täiesti tundmatus kohas vette hüppamise tõttu, samas parim selles mõttes, et rõõm lastega tegelemisest on niii suur ja võimalus saada osa ühe pere ja kultuuri elust oli lihtsalt võrratu.
Just üks päev skaipisin perega ja nii tore oli lapsi näha, et nad ikka mind mäletavad (nii ruttu ei unustagi vist ära, aga ma tean, et kunagi see juhtub, sest no kes meist mäletaks täpselt inimesi, kellega me 2-aastaselt kokku puutusime) ja nad mulle õhinagi oma tegemistest rääkisid. Ja kui suur oli mu äratundmisrõõm, kui ühel hommikul tuli ETVist multikas, mida mu lapsed igapäevaselt vaatasid ja mille tunnusmuusika mulle pähe kulus.

Ning lõpuks nende kahe perioodi taustsüsteem: Pariis! Ma tean, et see kõlab võib-olla juba imelikult ja ka väga klišeelikult, aga Pariis on linn, millest mul ei saa kunagi küllalt ja millest ma ei väsi rääkimast. Selle aasta jooksul oli mul päris palju vaba aega ja nii saingi väga palju Pariisi nautida alates näituste külastamisest kuni niisama kohvikutes istumisega. Aga endiselt on veel nii palju kohti, mis jäid käimata või asju, mis jäid tegemata. Kuskilt internetist või telekast midagi Pariisi kohta nähes tunnen mõnusat äratundmist, natuke kurbust, et ma enam seal ei ela, aga eelkõige suurt rõõmu, et mul on olnud võimalus ennast selle linna elanikuks nimetada ja seal igapäevaselt ringi jalutada. Midagi ei ole teha, aga see linn on eriline ja igavesti minu südames!

Friday, June 27, 2014

Viimased päevad

Kui Merly ära läks, siis oli mul veel Pariisis jäänud kaks nädalat. Kuigi mu to do list oli veel suht pikk, siis samas ei viitsinud väga palju tõmblema ka hakata, et igal juhul kõik asjad ära teha. Niikuinii tulen ma ju siia kunagi tagasi. 

Eelmisel nädalavahetusel käisime väikse seltskonnaga Fete de la Musique'i kaemas. Nimelt see on iga-aastane ülipopulaarne üritus, mis siit Pariisist on levinud ka teistesse linnadesse ja riikidesse. Tõlkes siis "muusika pidu" ja see tähendab seda, et ühe õhtu jooksul on linna peal nii kontsertipaikades kui ka lihtsalt tänaval tohutult palju igasuguseid kontserte ja etteasteid. Ja sellest tulenevalt loomulikult ka tohutult palju inimesi. Kava oli nii tihe, et me ei osanud midagi konkreetset välja valida ja otsustasime niisama ringi kõndida ja vaadata, mis silma jääb. Kõigepealt olime Marais kandis, siis Republique, lõpuks veel St Michel, St Germain des Pres ja Ladina kvartal. Tegelikult me konkreetselt mingit kontserti ei näinudki, aga jube see melu igal pool oli nii mõnus, ilm oli ka hea soe. Vahepeal istusime ühes mu uues lemmikkohas Pariisis, nimelt Saint Martini kanali ääres, minu jaoks ei ole see väga tüüpiline Pariis, aga ometi on temas midagi väga mõnusat ja just Pariisile omast. 

Pühapäeval tähistas perekond kõige väiksema lapse kolmandat sünnipäeva. Lisaks laste tädile ja vanaemale oli kutsutud veel kaks perekonda, kus väiksed lapsed. Eks ta oli nagu meie laste sünnipäevad. Lapsed sõid oma laua ääres lihtsaid toite (croque monsieur'sid ehk juusturöstsaia), sh palju kooki ja kommi. Kui lapsed söödetud, istusid täiskasvanud lauda, enne väike šampus ja aperitiiv. Mu lemmikosa prantsuse söömaaegadest on kindlasti juustukäik! Ja magustoiduks makroonid, kui prantslaslik! :) 

Üleeile oli 3-se lasteaias aastalõpupidu, teemaks olid erinevad rahvad ja kõik pisikesed olid riietatud tüüpilistest kostüümidesse. Minu oma oli nt Hawaii-teemaliselt riides. Näidati filmi laste tegemistest ja pakuti kommi, kooki ja kõike muud head. Lastel oli loomulikult pidupäev ja see väljendus ka pärastistes kõhuvaludes ja söömatajäänud õhtusöögis. 

Kolmapäeval jõudis kohale ka minu asendaja, kes alates esmaspäevast laste eest suvekuudel hoolitseb. Ta on prantslane ja ma pakun, et tal on ikka natuke lihtsam lastega seetõttu hakkama saada, et pole absoluutlselt mingit keelebarjääri. Minu mõnikord küll tunnen, et tahaks paremini midagi seletada või põhjendada, aga vot ei oska. Eriti tuleb see välja 6-aastasega suheldes. Samas, ta teeb oma kapriise ka vanematega, nii et asi pole ainult mu keeleoskus. Ükskord ütles mulle näiteks pärast söömakutsumist: "Vabandage, proua, aga mul ei ole kõht tühi ja ma ei tule sööma!", seekord oli vähemalt viisakas :D
3-aastane võõrastab uut tüdrukut veel päris palju ja ripub ainult mul sabas kui vanemaid või vanaema pole. Uus sobib mängimiseks, aga mitte nt vannitamiseks või muidu aitamiseks. Mul oli alguses täpselt samamoodi, aga see ongi harjumise asi. 

Minu tööpäevad on nüüdseks läbi, homme veedan veel terve päeva perega ja õhtul hakkan sõitma Salzburgi poole, et seal kaks nädalat suveülikoolis olla ja siis lõpuks 20. juuliks läbi Euroopa sõites koju jõuda. 
Kui aega saan, siis kirjutan kindlasti veel ühe kokkuvõtliku postituse. 

Lastest

Need, kes mind nüüd selle viie kuu jooksul näinud on, teavad, et ma võin lõputult rääkida oma kolmest hoolealusest, täpselt nagu vastsed emad. Aga tõsi on see, et nad moodustavad mu siinoldud ajast ikka päris suure osa ja pealegi on see minu esimene nii tihe kokkupuude lastega, nii et juhtub palju ja minu jaoks on "avastamisrõõmu" palju. 
Et ma Eestis olles teisi oma lastelugudega tüütama ei hakkaks, siis kirjutan siia ühe pika postituse sellest kõigest, mida ma olen laste ja nende kasvatamise kohta õppinud. Et ma aga siin päris suvaliselt lobisema ei hakkaks, siis võtan aluseks ühe internetist leidud postituse "15 things you understand about motherhood after working as a nanny" ehk "15 asja, mida sa mõistad emaduse kohta pärast lapsehoidjana töötamist" (http://thoughtcatalog.com/kailee-mcevoy/2014/05/15-things-you-understand-about-motherhood-after-working-as-a-nanny/) ja lisan oma kommentaarid. 

1. Magava lapse transportimine on raskem kui ekstreem-Jenga: üks vale liigutus ja su raske töö kukub kolinal kokku.
Kuna ma umbes korra nädalas hoian lapsi ka õhtuti, kui vanemad kuskil väljas/külas/kaua tööl on, siis olen tuttav ka nende magamapanekuga. Nad tahavad alati vanemate voodis magama jääda ja ma siis mõnikord olen neid hiljem ikka oma voodisse transportida. Tavaliselt see küll mingit probleemi ei valmista, 6-aastast võib isegi selja tagant talutada ja ta magab ikka edasi. Aga ükskord küll kui 2-se oma voodisse tassisin, siis ta ärkas üles ja jalutas tagasi ema-isa voodisse.

2. Lapse sööma- või magamasaamine on vahel päeva suurim saavutus: asjad, mis on sulle kõige armsamad, söömine ja magamine, on lapse jaoks lihtsalt tüütud.
Nii tõsi!!! Söömine sõltub täiesti päevast, mõnikord söövad kõik ülihästi, aga teinekord tuleb ikka neile pidevalt meelde tuletada, et praegu on söögiaeg, mitte laua alla ronimise aeg, joonistamise aeg või rääkimise aeg. Eriti teisejärguline on söömine 4-se poisi jaoks, ta kohe üldse ei viitsi sellega tegeleda ja nii ongi palju kiirem ja lihtsam teda ise sööta. Ja no loomulikult peame tihti läbirääkimisi selle üle, mitu lusikat ta veel peaks sööma. Mulle meeldib see, kui ta annab mulle valiku, et kas ta sööb veel 6 või 7 lusikat. No ilmselgelt 7 :D
Ja magamasaamine on alati üks suur sõda. Ma ei tea, kas see on normaalne, aga no need lapsed ei taha kohe üldse magama minna, isegi vanematega võib see dramaatiliselt kätte ära minna. Kui mina seal olen, siis lähevad nad tavaliselt isa-ema voodisse, aga kolm väikest ühes voodis tähendab seda, et nad on kõik väga aktiivsed ja hüppavad voodis ringi või siis mõni ikka (tavaliselt 6-ne) tahab neist magada ja siis teised segavad teda. Ja isegi kui lõpuks kõik vaikselt on, siis ikka võib mõne aja pärast keegi toast välja tulla jutuga, et tal on janu, tal on lutt kadunud või veel mõni muu äärmiselt oluline lahendamist vajav probleem. Kui teoreetiliselt peaks uneaeg olema pool üheksa, siis unejuttude, hammastepesuga ja igasuguste vahejuhtumitega võib nende uinumisaeg ikka oluliselt hilisemaks nihkuda. Nii et kui lõpuks kõik magavad, siis on ikka hea tunne küll :)

3. Sa harjud väga kergelt teiste kehaeritistega: lapse ninanuuskamine või mähkmete vahetamine muutub rutiiniks ja sa ei pilguta silmagi. 
Jep, tõsi, esimene kord mähkmeid vahetada oli natuke hirmus, aga no olgem ausad, palju olulisem on ikka see, et laps oleks puhas, mitte see, et sina pead tema puhtaks tegema ja see pole maailma glamuurseim ülesanne. 

4. Raske on hoiduda oma lastest rääkimisest, kui sa oled väljas oma sõpradega: kõik, mis nad teevad, on sinu jaoks armas või naljakas, ja sa tahad seda jagada. Nad on su elu kõige olulisem osa, loomulikult tahad sa neist miljon lugu rääkida. 
Eks ta nii ole jah, need, kes mul külas käinud, teavad. Aga luban, et Eestisse tagasi tulles püüan seda vähem teha. Õnneks suhtlen siin ka teiste au pairidega, kellega hea oma laste tegemisi arutada. 

5. Laste TV-saated on kvaliteedilt langenud võrreldes sinu lapsepõlve vanade heade aegadega.
Ei oska seisukohta võtta. Minu praegusesse multikarepertuaari kuuluvad "Dora l'Exploratrice", kus lastele inglise keelt õpetatakse, ja "Yakari", mis jutustab indiaanipoisi seiklustest. Ei oska neid väga võrrelda omaaegsete lastesaadetega. 

6. Lapse kallistus on mõnikord ainus, mida sa vajad, et muuta päev halvast heaks.
Vahel on küll päevi, kus ise oled väsinud, lapsed teevad pahandusi, ei kuula sind ja üldse läheb kõik valesti. Aga kui siis enne äraminekut nad sulle ise jooksevad musi tegema (kui nad seda ka ei taha alati teha, siis tervituseks ja hüvastijätuks musitamist kasvatatakse lastele sisse maast madalast ka kohustuslikult) ja sulle rõõmsalt ütlevad "homseni", siis tuled ikka pere juurest ära, naeratus näol. Eriti armas on poiss, ükskord läksin pärast musitegemist uksest juba peaaegu välja, kui ta veel hüüdis järele, et ma unustasin midagi. Mõtlesin, et ta tahtis mulle kaasa anda mõnda joonistust, pliiatsi vms mida ta armastab kõigile kinkida, aga tuli välja, et olin hoopis kallistuse unustanud :)

7. Lihtne on muutuda täiskasvanuks, kes ütleb "kui mina väike olin...", sest järsku saad sa aru, kui teistsugune on olla tänapäeva laps: kui sa vaatad 5-aastast iPadi kasutamas, pead rääkima loo, kuidas sina mängisid sama vanalt õues palli, sest iPad ei olnud veel isegi Steve Jobsi mõtetes. 
Lapsed on tehnikaga tõesti päris osavad. Kõige väiksem (nüüd teist päeva 3-aastan) jumaldab mobiiltelefone, kuigi tegelikult ta veel ei oska nendega midagi (õnneks) teha. Ja kui lauatelefon heliseb, siis peab tema selle kindlasti vastu võtma. Tavaliselt on helistajaks vist erinevate asjade müüjad. Aga tema vastab igatahes alati, et "issi läks ära" ja "emme läks ära" ja siis paneb ära. Ei tea, mida need müüjad mõtlevad, kui 3-ne võtab telefoni vastu ja räägib, et emmet-issit pole kodus.. 6-ne oskab vabalt endale iPadis Youtube'is videosid valida. Tavaliselt satub ta küll inglise- või ka nt poolakeelsete multikate peale, aga see teda ei sega, ikka on põnev. 
Ainuke asi, mille puhul ma "kui mina väike olin..." moraali loen, on lutid. Nimelt on ka 4- ja 6-aastaselt kodus mängides tihtipeale lutt suus ja magama minnes on see kindlasti vajalik. See on minu jaoks ikka väga kummaline. 

8. Sa leiutad erinevaid väljendeid viha, üllatuse või põnevuse väljendamiseks, et mitte laste ees vanduda. 
Prantsuskeelne vandumine mu harjumuste hulka niikuinii ei kuulu, nii et otseselt mingeid väljendeid pole pidanud välja mõtlema. Aga samas nii multikate kui pere sõnapruugist on külge jäänud küll mõned väljendid, mis sellistel puhkudel kasutada. Nt "mince!" sobib siis, kui midagi ei läinud nii, kuidas sa tahtsid. Või siis üllatust väljendab "oh la vache" ehk "oo lehm" :D Ja kuulus "oh la la" on ka mu keeles päris tihe külaline ja seda saab öelda absoluutselt iga asja peale, tuleb ainult intonatsiooni vahetada. 

9. Laste eest hoolitsemine on paljuski nagu su ülikooli nädalavahetused: vähe und, palju pisaraid ja palju oksendamist. 
Enda ülikoolikogemuse jooksul pole päris selliseid nädalavahetusi olnud ja laste puhul peab paika ka ainult "palju pisaraid". Loomulikult mitte iga päev, aga mõnikord võib küll ikka üks korralik nutt või tüli tõusta mingist eriti tühisest asjast. 

10. Materiaalsed asjad ei ole nii olulised, kui sa kunagi arvasid: kui laps mängib õnnelikult, siis see ei ole ju maailma lõpp, et ta oma uue särgi katki tõmbas, millest ta niikuinii paari kuu pärast välja kasvab. Asju saab asendada, noorust ei saa. 
Poiss kukub iga uue püksipaari esimese nädala jooksul katki ja harva on päev, mil tema hommikul puhtana selga pandud riideid ei pea õhtul pessu panema. Kuigi vanemate jaoks võib olla veidi frustreeriv, kui uued kingad kohe esimesel õhtul mullas mängides ära trööbatakse, siis lastel oma riietest ja jalanõudest küll täiesti savi. 

11. Keegi ei plaani öelda klišeelikke ema väljendeid, need lihtsalt tulevad suust välja: "Mina kuulen televiisorit väga hästi ja sinu kõrvad on 17 aastat nooremad kui minu omad".
Selliseid ütlusi ei ole ennast veel tähendanud ütlemast :D

12. Lapsed tahavad olla täpselt nagu sina, nad imiteerivad kõike, mida sa teed: Lihtsaim viis last rahulikuna hoida, on ise rahulikuks jääda.
Mm, no mina olen peaaegu alati rahulik, aga sellest hoolimata lähevad lapsed vahel ikka mingite megamõttetute asjade pärast närvi. Üldiselt on mind raske närvi ajada, aga kui mõnikord mind üldse kuulata ei taheta, siis ei jää muud üle, kui kõva häält teha seni kuni kurk valus. 
Aga väiksemate puhul on tõsi see, et nad peavad kõike järele tegema, mida 6-ne ees teeb. See on nii hea kui halb. Hea on see, et kui 6-sele suudad midagi selgeks teha, siis teised teevad järele. Aga samas võib ta ikka piisavalt kangekaelne olla ja just meelega teisi endaga kaasa tõmmata, nt pargist äratulek on tihtipeale see, kus ta lihtsalt testib mind ja ega siis väiksemad ka ei tule. Eriti palju "ahvib" vanemat õde 3-ne, kes isegi samasuguse taldriku peab saama kui suur õde. 

13. Lapsed ütlevad kõige nutikamaid/naljakamaid asju: lapse loogika on parim. Lapsed vaatavad kõike erilise lihtsusega, neilt on mõnikord hea õppust võtta. Isegi kui nende soovitus ei ole alati kõige loogilisem, paneb see su naerma. 
Jaa, neid pärle ikka tuleb laste suust. Eriti 4-se omast. Aga millegipärast ei jää need mulle üldse meelde. Aga nt ükskord kõndisime mööda majast, mille ees alati politsei on, ma siis küsisin, et huvitav, miks nad seal kogu aeg on. Kui E arvas, et seal elavad rikkad inimesed, kellel palju kulda ja seda tuleb valvata, siis V oli veendnud, et seal elavad hoopis merineitsid. Ükskord võtsin veel selle teema üles ja taaskord rääkis ta mulle pikalt, et seal on merineitsitel bassein jne. Väga lamp :D

14. Laste eest hoolitsemine on tõesti täiskohaga töö ja seda tuleks kohelda sama austusega: See on tähtis, vajalik, rahuldust pakkuv ja väsitav. See, kes arvab, et täiskohaga ema või isa olla on lihtne, pole ilmselgelt kunagi sellega kokku puutunud.
See on nii tõsi! Kuigi ma ei kasvata otseselt neid lapsi ja olen nendega koos ainult teatud osa päevast, siis see kogemus on mul aidanud palju paremini mõista vanemaks olemist. Seda, et ema või isa ametist ei ole sul mitte kunagi puhkust, et lapsed on sinu jaoks kõige olulisem ja et olgugi, et sa üritad teha kõike, et neil oleks hea ja turvaline, siis laste eest hoolitsemine on jube keeruline. Eriti kui nad on veel suhteliselt pisikesed ja nad ei mõista üldse neid ümbritsevaid ohte. Ma ei räägi siin terroristidest või narkokootikumidest (kuigi muideks prantsuse koolides pidid narkootikumid teismeliste hulgas suht suur probleem olema, nii et mingi hetk tuleb neid ka selle eest kaitsta), vaid sellistest lihtsatest asjadest, nagu teravad käärid, järsk trepp või tiheda liiklusega tänav, asjad, mida täiskasvanud võtavad nii loomulikuna ja teavad, kuidas endale mitte viga teha, aga laste jaoks on ohutunne nii väike. 
Igatahes väga suur austusavaldus kõikidele vanematele, kes kasvatavad üles lapsed turvalises ja armastavas keskkonnas!! Sealhulgas minu enda vanematele! :)

15. Kõige rahulduspakkuvam asi, mida sa teha saad, on vaadata, kuidas laps õpib, kasvab ja avastab.
Taaskord täiskasvanute jaoks nii iseenesestmõistetavad asjad võivad olla lapse arengus suured sammud. Nii saan ka mina rõõmustada selle üle, kuidas kõige pisem on õppinud endale ise kingad jalga panema, keskmine saab ise kenasti enda pesemise hakkama või kõige vanem oskab juba soravalt lugeda. Ja kuigi kõrvaltvaatajale tundub võib-olla tobe see, kui plaksutada selle peale, et laps ise potil käis, siis lapse enda siiras rõõm sellest on nii nakatav ja kaasaelamine lapse arengule nii suur, et no oledki ise ka rõõmus. 
Kõige suurem areng on toimunud just kolmeseks saanud rääkimises. Kui ma jaanuari lõpus alustasin, siis ta rääkis pigem veel titekeelt, aga nii lahe on vaadata, kuidas ta iga päevaga uusi sõnu õpib ja neid ritta üritab seada. Ja mõnikord ta nii väga tahab midagi öelda ja sa näed, et tal on see mõte peas olemas, aga lihtsalt ta ei oska seda sõnadesse panna, aga proovib ikka. Aga eks võõrkeelte õppimisel on ka nii ju. 

Igatahes, see on olnud suurepärane kogemus ja kuigi ma seda ka varem kuskil ajusopis tajusin, siis nüüd olen selles täiesti veendunud, et laste kasvatamine on üks paremaid asju, mida sa elus teha saad, aga ka kindlasti üks raskemaid! 

Monday, June 23, 2014

Merly Pariisis

Kui Triin ära saadetud, siis sain pool päeva hinge tõmmata ja juba oligi Merly kohal. Kuna ta tuli juba kolmapäeval, siis pidin palju ajast olema lastega või prantsuse keele tunnis. Aga sellegipoolest sain ka Merlyga palju ringi käia ja käisime nii mõneski kohas, kuhu ma varem sattunud polnud. 

Kolmapäeva õhtul käisime ühe eestlase juures veiniõhtul, sest ka minu Pariisi eestlased on nüüdseks juba Eestisse tagasi jõudnud. Kuna ei raatsinud veel viimase metrooga koju tulla, siis võtsime hoopis rattad ja kihutasime ligi pool tunnikest läbi öise Pariisi kodu poole. Öösel on siin ikka palju mõnusam rattaga sõita, sest ei pea eriti teiste kaasliiklejate pärast muretsema.

Nagu Triinuga, siis ka Merlyga tuiasime suht palju niisama mööda Pariisi tänavaid või poode ringi, vahepeal ostsime kuskilt jälle mõne hea koogikese, istusime kuskil jne. Aga pärast kõikide vaatamisväärsuste sajakordset nägemist ongi see minu Pariisi lemmiktegevus. Üldse, kui on plaan Pariisi külastada, siis KINDLASTI tuleb võtta aega lihtsalt niisama ringi jalutamiseks, pigem jäägu siis mõni top 10 vaatamisväärsus külastamata, aga selle linna võlu tuleb välja just kuskil kohvikuterrassil istudes, mööda jõekallast jalutades või kas või nt saiapoes baguette'i ostes, mitte aga Louvre'i või Eiffeli torni järjekorras oodates (kuigi noh, need järjekorrad on vist esmakülastusel vältimatud). 


Palais Royal aed



Reede õhtul käisime Palais Chaillot's vaatamas Monte Carlo balletiteatri balletti "LAC", mis on tehtud "Luikede järve" ainetel. Mulle väga-väga meeldis ja olen rahul, et sain ikka korra siinoldud aja jooksul teatris ka käidud. Pärast jalutasime mööda linna ringi, üritasime leida head kohta niisama istumiseks, aga lõpuks ei leidnudki eriti midagi ja läksime hoopis koju.

Laupäeval külastasime Palais Garnier'd ehk Pariisi Ooperiteatri peamaja. Plaanisin ikka aasta jooksul sinna päriselt ka mõnda etendust vaatama jõuda, aga kuidagi selleni ei jõudnuki, see-eest on see kindlalt plaanis järgmise Pariisi külastuse ajal (ei tea küll, millal see toimub, aga kindlasti mitte väga kauges tulevikus). Õnneks saab seda niisama ka uudistama minna ja see tasus küll ära. Juba koridorid on uskumatult vägevad, rääkimata saalist, mis näeb nii uhke välja. Ainult et see oli üllatavalt pisike. Lisaks on seal väga hea valikuga pood, kus palju plaate, DVDsid, raamatuid lavakunsti teemadel. 
Pärast astusime sisse ka luksuslikku Repetto poodi, mis on üks Prantsusmaa kuulsamaid tantsuvarustuse tootjaid, lisaks traditsioonilistele varvaskingadele ja tutudele saab sealt nüüd ka osta igas värvis ballerrinasid või vabaajariideid. 
Õhtu plaanisime veeta Seine'i ääres siidrit juues ja seda ka tegime, aga ilm kohe üldse ei soosinud meid, sest tuul oli vastikult külm ja väga kaua seal istuda ei kannatanud. 







Pühapäeval sõitsime Pariisi kirdeosas asuvasse Parc de la Villette'i, mis ka üks hiigelsuur roheala, kus erinevad asutused (nt Cité de la Musique), muuseumid, kontserdipaigad, lisaks ka palju lihtsalt hängimisruumi. Ja no ilmselgelt inimsed kasutavad võimalust ja hängivad seal, üksi, sõpradega, peredega. 
Pärastlõuna oli väga kunstirohke, käisime Musée de l'Art Modernis ehk moodsa kunsti muuseumis, mille olemasolust mul ausalt öeldes õrna aimugi polnud, mis siis, et see Palais de Tokyo kõrval asub. See oli päris lahe ja meeldis mulle vist isegi rohkem kui Centre Pompidou. Palais de Tokyos külastasime ainult tasuta näitust, mida näituseks nimetada on natuke naljakas. Nimelt oli suur ala täidetud vanade autorehvidega ja siis sinna vahele oli igasuguseid muid asju pandud, nt diivanid, lauad jne. Lisaks sai veel igaüks "näitusesse" panustad ja vabalt võis nt kuskile paberile midagi kirjutada, joonistada või ükstapuha kuidas neid objekte seal oma käepäraselt muuta. 
Kolmandat nädalavahetust järjest läksin päikseloojangu ajaks Montparnasse'i tippu. Kuna õhtud siiani kogu aeg pikemaks olid läinud, siis pidi seda pimedaksminemist ikka päris kaua ootama, seega tšillisimegi seal tornis niisama. 






Esmaspäeva hommikul saatsin Merly RER-i peale ja tulin ise koju magama, et olla valmis oma kaheks viimaseks nädalaks siin. Nüüdseks on mul siin jäänud kõigest 5 päeva, aga sellest juba järgnevates postitustes. Muideks, rongijuhid streigivad ikka veel, homme saab kaks nädalat täis...

Wednesday, June 18, 2014

Triin Pariisis

Üleeelmine nädalavahetus oli ka 3-päevane! Mulle väga sobib, et prantslastel neid riigipühasid nii palju on. Kuni reedeni mul erilisi plaane polnudki, aga siis otsustas Triin pärast eksamitulemuse teadasaamist mulle siia külla sõita. Kuna meil mõlemal olid järgenvad nädalad suht kinni, siis ei jäänudki üle, kui lennupilet järgmiseks päevaks osta. Ja nii tõotaski tulla suurepärane nädalavahetus koos Triinuga, kes õnneks oli juba kõik vaatamisväärsused läbi käinud. Kuigi mulle meeldib ka Pariisi esmakülastajatega mööda turismiobjekte käia, siis ütlemata mõnus on ka niisama mööda Pariisi ringi tuiata. 
Igatahes, Triin jõudis siia laupäeva õhtul suht hilja, aga ikkagi läksime natukeseks linna peale jalutama ja mohiitot jooma. 

Pühapäeva hommikul oli siin Neuilly's braderie ehk kõik kaupmehed olid oma kaubaga tänavatele tulnud, kuigi me väga ei süvenenud šoppamisse, siis tundus, et olid päris head pakkumised. Enne linnatulekut käisime läbi ka päris turult, mis iga kolmapäev ja pühapäev Place de la Marché'l aset leiab. Kuigi Eestis on ju ka turukultuur täitsa olemas, siis siin tundub see palju populaarsem olevat ja no valik ka ikka teistsugune. Nt saab osta igasuguseid erinevaid juuste või siis hoopis erinevalt marineeritud oliive. Oma ostetud sööki nautisime Montmartre'i otsas, Sacre Coeuri ees. Pärast jalutasime Montmartre'i vaiksematel tänavatel. Seal piirkonnas on osa tänavaid väga turistikad, aga kui keerad kuskile kõrvaltänavasse, siis on seal täielik rahu ja vaikus ning on tunne, nagu oleks kuskile vaiksesse külla sattunud. Leidsime üles ka seal asuva viinamäe ehk Clos Montmartre. Vanasti oligi Montmartre eraldi külake Pariisist eemal ja seal valmistati palju veini. Kuigi nüüd on Montmartre linnaga kokku kasvanud, siis vähemalt üks viinamarjaistandus on seal alles ja iga-aastane 1000 kg toodangut müüakse oksjonil heategevuseks. 
Siis sõitsime Ladina kvartalisse ja pidasime Jardin de Luxembourgis piknikku. Ja lõpuks kolisime oma pikniku Champ des Marsile ehk Eiffeli torni juurde. Üldse võib öelda, et päris suur osa sellest nädalavahetusest kulus kuskile mõnusas kohas süües ja juues ja laterdades. Aga Champ de Marsile minek oli väga hea otsus, sest seal oli väga hea jälgida äikest, mis see õhtu lahti läks. Terve see nädalavahetus olid hästi palavad ilmad ja siis õhtul/öösel oli palju äikest ja ka vihma. Igatahes sellel õhtul veel vihma ei sadanud, aga äike oli selline, mida ma pole kunagi varem näinud. Iga mõne sekundi tagant lõi taevasse piksenooli ja valgust. Oleks statiiv olnud, oleks megalahedaid pilte saanud. 




Montmartre'il on selline sein, kus igas keeles on kirjutatud "Ma armastan sind", üks kunstnik otsis kunagi erinevast rahvusest inimesi ja lasi neil kõigil selle lause kirjutada ja nüüd ongi nende inimeste käekiri sinna seinale jäädvustatud. 


Viinamägi keset Pariisi


Parim pilt, mis mul äikesest õnnestus saada


Esmaspäeval veetsime veidi aega Printemps'i terrassil. Printemps on üks mitmest suurest ja vanast kaubamajast, kus ma väga šoppamas ei saa käia, kui just laenu ei taha võtta Chaneli kostüümi või Louis Vuittoni koti jaoks. Aga see-eest on seal tore n-ö window-shoppingut teha või siis hoopis nende viimase korruse terrassil Pariisi vaadet imetleda. 
Lõunaks sõitsime La Défense'i, kus otsustasime kohaliku Vapiano ära proovida. Muidu on kõik täpselt sama, mis Eestis ja igal pool mujal, ainult hinnad olid mitu eurot kallimad. Aga sellest polnud midagi, sest pitsameistrite eksimuse tõttu saime kahe pitsa asemel hoopis kolm :D
Päikeseloojangu ajaks ronisime (tegelt sõitsime lifitga) Montparnasse'i otsa. Kui eelmine kord seal käies oli meeletu tuul ja üleval lahtisel vaateplatvormil väga kaua aega ei tahtnud veeta, siis seekord oli nii mõnus soe, et lihtsalt istusime seal ja ootasime kuni pimedaks läheb. Juba torni otsas olles hakkas äikest lööma ja ausalt öeldes oli natuke kõhe küll olla linna ainsas kõrghoones. Tahtsime veel Champs-Elysée'l jalutada, aga kui sinna jõudsime, hakkas juba sadama. Kuna me suhkrust pole, siis ei lasknud ennast sellest segada, panime kummiplätud jalga (me mõlemad olime oma ärahõõrutud jalgadega suht hädised, sellepärast said need ka kaasa võetud), ütlesime #yolo ja pladistasime mööda ujuvat Champs-Elysée'd. Loomulikult hakkas ka äikest lööma ja seda saime vaadata Triumfikaare juures. Ehk oli väga meeleolurikas õhtu :D




Teisipäeva hommikul me vist midagi väga erilist ei teinudki, Triin otsis kleiti ja jalutasime niisama mööda Pariisi ringi. Pärastlõunal läksin lapsi hoidma ja õhtul läksime enne Triinu äraminekut sööma. Kuigi lennuk läks alles kolmapäeva hommikul, siis igasuguste jamade vältimiseks läks ta juba öösel lennujaama. Ja jamade juhtumise tõenäosus oli suurem, sest kolmapäevast alates otsustasid kõiksugused rongijuhid Prantsusmaal streikima hakata. Muideks, nad streigivad siiamaani ehk juba nädal. Aga õnneks lennujaama RER-id ikka liiguvad, kuigi veidi harvemini. 

Pilte lisan kunagi hiljem veel juurde..

Wednesday, June 4, 2014

Roland Garros

Pariisi spordiaasta üks tippsündmusi on kindlasti French Open ehk Roland Garrose tenniseturniir, mis iga aasta siia maailma tennisetipud kaheks nädalaks kokku toob. Ma olen ammu tahtnud mõnda suure slämmi turniiri näha ja nüüd avaneski selleks ideaalne võimalus. Läks isegi nii hästi, et sain piletid oma võõrustaja-perelt sünnipäevaks. 

Piletid olid eilseks Suzanne Lengdeni väljakule, et näha ühte naiste ja ühte meeste veerandfinaali. Nimelt on siin kaks peaväljakut, kus on numbritega kohad, ülejäänud väljakutele saab peaväljaku pileti olemasolul niisama vaatama minna. Aga ilmselgelt toimuvad kõige tähtsamad ja paremad mängud just peaväljakutel. 

Läksin staadiumile kohale juba enne 12, et niisama alal ringi vaadata ja ka mõnesid teisi mänge näha. Ma olin ikka sinna jõudes väga excited ja tõesti supertunne oli juba seal väljakute vahel ringi jalutada.
Mis mänge ma siis nägin? Kõigepealt nägin mõned geimid meeste paarismängu veerandfinaali lõppu (Golubev/Groth - Kubot/Lindstedt) ja siis samal väljakul ühte setti naiste paarismängu veerandfinaalist (Hsieh/Peng - Black/Mirza). Polnud varem eriti paarismängu vaadanud ja see oli ka omamoodi huvitav vaadata, kuidas paarilised koostööd teevad jne. 










Kahest hakkasid esimesed veerandfinaalid. 
Kõigepealt kanadalanna Eugenie Bouchard (18) ja hispaanlanna Carla Suarez Navarro (14). Kui alguses oli korra tunne, et mäng on ühekülgne ja läheb ruttu Suarez Navarro kätte, siis tegelikult oli tegemist ülimalt tasavägise mänguga. Bouchard võitis esimese seti kiires lõppmängus, teise seti sai hispaanlanna, aga kolmandas setis näitis Bouchard suurepärast tagasitulekut ja lõpuks võitiski. Mäng kestis ligi 2.5 h ja tegemist oli tõesti väga ilusa ja hea matšiga, lõpptulemus 7-6(4) 2-6 6-4.




Ja siis meeste veerandfinaal. Lätlane Ernests Gulbis (18) ja tšehh Tomas Berdych (6). Gulbis võitis muideks eelmises ringis Federeri. Ja see oli ka antud mängust näha, et tal oli hoog tõesti sees. Kuigi Berdych pani ikka korralikult vastu, siis Gulbis väga mängu võitmisega raskusi ei olnud: 6-3 6-2 6-4. Pean tunnistama, et nagu Mikk ütles, siis meeste tennis on tõesti põnevam, pallivahetused on pikemad, omaeksimusi on vähem ja üldiselt on rohkem lahedaid pallipäästmisi. 




Matšpall

Samal ajal mängisid teisel peaväljakul kõigepealt Šarapova ja siis Djokovic, kahju, et neid ei näinud. Aga samas jäin väga rahule ka enda nähtud mängudega, sest kumbki polnud liida ühepoolne ega lühike. Aga küll ma kunagi päris esinumbreid ka näen, sest nüüd sain suure slämmi maigu suhu ja tahan kindlasti veel neid vaatama minna. Tennis on ikka nii ilus mäng ja ka see turniiri atmosfäär on omaette eriline. 

Tegelikult õnnestus mul ikka ühte esinumbrit näha ka. Nimelt kõndisin seal enne mängude algust ringi ja ühe väljaku ääres oli järsku väga palju erutatud inimesi, kes, telefonid valmis, ootasid. Läksin ka lähemale asja uurima ja mõne minuti pärast saingi koos rahvahulgaga Rafael Nadalile sünnipäeva laulda. Nimelt oli tal see päev sünnipäev ja ta oli just lõpetanud oma trenni. Kuigi inimesi oli jube palju, siis natuke jäi ta isegi mu video peale :)



Päeva lõpp oli ka mõnusalt pariisilik, jõin St Germain des Pres's kohvi ja siis otsustasin jalgrattaga koju sõita. Ilm oli mõnusalt soe ja nii kärutasingi mööda rue de Rivolit ja Champs-Elysée'd, mõeldes, et mul on ikka väga vedanud, et ma saan Pariisis elada ja sellised asju teha. Samal ajal vaatasin, kuidas Champs-Elysée'l seati Sephora poe ette tõkkeid, sest homme külastab seda poodi Rihanna. Ja mõnikümmend meetrit eemal oli vähemalt 30 märulipolitseinikku, sest tundus, et seal toimus mingi pisike meeleavaldus vms, lippude järgi inimeste nägudel midagi seoes Egiptusega. Suure linna võlud - igasse päeva mahub nii palju erinevaid sündmusi ja inimesi! 

Karmen Pariisis

Prantslastel oli neljapäeval jälle üks riigipüha (Taevaminemispüha), nagu kombeks, tehti reedel "silda" ja oligi valmis 4-päevane nädalavahetus. Minu pere sõitis Amsterdami, seega oli mul 4 täitsa vaba päeva. Ja mulle sõitis Hannoverist külla Karmen ehk veetsime terve nädalavahetuse Pariisiga tutvudes. Nagu alati külaliste puhul, tegime läbi põhilised vaatamisväärsused, aga sain ikka mõned uued kohad ka kirja. 

Neljapäeval alustasime Triumfikaarega, mis annab suurepärase esimese mulje Pariisist. Pärast seda aga läksime tuurile, nimelt siin korraldatakse ka free toure ehk tasuta linnaekskursioone, lõpus annad giidile raha nii palju, kui ise heaks arvad. Tuur kestis 3 tundi, aga tegelikult ei kõndinud me selle aja jooksul üldse väga palju, olime ainult Ile-de-la-Cité ja Louvre'i ümbruses. Olin kõigis külastatud kohtades küll käinud, aga sellegipoolest oli tuur väga-väga huvitav, sest giid rääkis palju igasuguseid huvitatavaid lugusid nii Pariisi ajaloo kui tänapäeva kohta ja seejuures väga haaravalt ja lahedalt. 
Panen enda jaoks siis mõned põnevamad lood kirja ka:
- mina teadsin Victor Hugo'd kui kirjanikku, aga tuli välja, et tegemist oli ka väga tuntud ja armastatud riigimehega, kes pühendas suure osa oma elust prantslaste elude paremaks muutmisele. Sh päästis ta Notre Dame'i katedraali, nimelt kui ta kirjutas "Jumalaema kirik Pariisis", siis oli Notre Dame varemetes ja lagunemas, aga see raamat sai suureks hitiks ja inimesed sõitsid üle maailma kokku seda vaatama, sealt siis tuli ka initsiatiiv ja tahe see uuesti korda teha. 
- Marie Antoinette'i lugu. Tegemist oli Louis XVI noore naisega, kes oli prantslaste poolt sügavalt vihatud. Louis XVI oli olnud imelik ja kummaline mees, kellel huvi ainult oma kindlate hobide vastu, noor naine teda üldse ei huvitatud. Seega hakkas Marie Antoinette ise enda meelt lahutama, pidades uhkeid pidusid ja elades meeletult luksuslikku elu, nt oli tal väidetavalt 10 000 paari kingi. Ja kui enamus prantsuse rahvast maksis suure osa maksudest riigile, et ise samal ajal vaesuse käes vireleda, siis loomulikult ajas selline priiskav elustiil neid vihale. Igathes kui prantsuse revolutsiooni käigus Marie Antoinette kinni peeti, siis peeti tema üle eriti karm kohtuprotsess, kus teda süüdistati kõikvõimalikes kuritegudes. Ja teatavasti lõppes ta elu giljotiini all Concorde väljakul. Giljotiini trepist üles astudes ta komistas ja vabandas ennast oma kohmakuse pärast, mis jäid ta viimasteks sõnadeks. 
- Henri IV ehk Navarra Henri oli üks äge kuningas. Ta meeldis väga rahvale, sest tegi palju nende heaks. Aga lisaks meeldis talle ta väga pidutseda ja ta oli tuntud võimsate pidude korraldamise poolest. Ta lasi ehitada Pariisi esimese kivisilla, mis on praegu Pariisi vanim sild (nimeks Pont Neuf ehk vana sild). Kui sild valmis sai, siis oli see taaskord hea vabandus suure peo korraldamiseks, kus alkoholi voolas ojadena. Kuulujutt räägib, et peol oli ka kunstnik, kes purjus peokülalistest pilte maalis. Aga järgmisel päeval ei otsustanud Henri mitte neid pilte külalistele kätte toimetada, vaid lasi hoopis skulptoril need purjus näod kujudeks voolida ja kinnitas need Pont Neufile. Tõesti, tänase päevani on sellel sillal kummalise näokujud. Giid võrdles seda hästi Facebooki tag'imise palju varasema vormiga. 
- Louvre (kus praegu asub kunstimuuseum) oli vanasti kuningapalee. Katarina di Medici oli abielus kuningas Henri II-ga, aga kuna ta kuninganna silme ees armukest pidas, siis lasi Katarina di Medici ehitada Louvre'i vastu Tuileries palee, mis küll Prantsuse Kommuuni ajal maha põletati, aga kus täna on kuulsad Tuileries' aiad. 
- Teise Maailmasõja ajal oli osa Prantsusmaast natside poolt okupeeritud, aga siin toimis poolautonoomne Vichy vabariik, mida juhiti tegelikult ikkagi natsid. Aga kui liitlased Normandiasse jõudsid ja hakkas selgeks saama, et Hitler Prantsusmaa kaotab, siis otsustas ta, et seega tuleb ka kogu Pariis hävitada. Ta ise lahkus ja and is ühele oma alluvatest korralduse panna pomm iga Pariisi tähtsaima hoone alla. See tehti ära, aga seesama alluv mõistis, et kui ta selle plaani ellu viib, siis tema saatus on sõja võitjate kätes ning ilmselt ei lähe mehel, kes Pariisi hävitas, väga hästi. Samas kui ta oleks käsu täitmata jätnud, siis oleks natsid ilmselt viga teinud tema Saksamaal asuvale perele. Otsus oli raske ja mees sulges end päevadeks oma kabinetti. Lõpuks otsustas ta liitlasvägedega ühendust võtta ja nendega koostööd teha. Pomm pandi plahvatama ainult Grand Palais all, kuna tegemist on klaaslaega konstruktsiooniga, siis sellest plahvatusest tekkis linna kohale suur ja kauakestev suitsupilv, nii et tundus, nagu oleks kogu Pariis õhku lastud ja käsk täidetud. Igatahes pääses suur osa Pariisist hävimisest, kas just tänu sellele mehele, aga ometi võime mõelda, et kui tema asemel oleks olnud pimesi käskutäitev alluv, siis ei oleks Pariis täna pooltki see, mida me oleme harjunud nägema.

Neljapäeva õhtul käisime söömas mu onu ja ta sõpradega, kes kõik siin tennist vaatamas olid. Sattusime restorani Les Deux Magots, mis on üks tuntumaid Pariisi restorane, sest seal armastasid kunagi aega veeta nt Picasso, Hemingway ja Sartre. Igatahes olid toidud väga head ja seltskond oli ka äärmiselt huvitav, nii et veetsime ühe toreda õhtu. 

Reedel jõudsime vaadata läbi pisikese osa Louvre'ist, peale kohustusliku Mona Lisa külastasime Islami kunsti osakonda. Ma ikka ei väsi kordamast, kui kummaline see Mona Lisa hullus seal on. 
Õhtul sõitsime Montmartre'ile, kus pärast jalutuskäiku sõime ühes restoranis tigusid. Teod on siiani iga korraga paremaks läinud, mil ma neid söönud olen, ei tea, kas olen rohkem harjunud või ongi lihtsalt paremad järjest sattunud. 




Laupäeval kasutasime ära ilusat ilma ja läksime Versaille'sse. See oli mul siis seal kuues kord. Loss hakkab küll juba vaikselt ära tüütama, aga aedade külastusega jäin küll väga rahule. Nimelt sellel aastal olen seal käinud ainult talvel, mil aias puud raagus ja purskkaevud kinni. Aga nüüd on enamus purskkaeve ikka töökorras ja läbi aedade on tõesti väga mõnus jalutada. Lisaks pannakse teatud ajal kõik purskkaevud korraga tööle ja neid saadab klassikaline muusika. Nii et võikski täitsa arvata, et oled sattunud Marie Antoinette'i elust jutustava filmi võtteplatsile. 

Karmen otsustas, et on piisavalt hipster, et mitte minna Eiffeli torni tippu ja ma olin selle valikuga väga rahul. Selle asemel läksime hoopis Tour Montparnasse'i tippu. See on Pariisi kesklinna ainuke pilvelõhkuja, pärast selle ehitamist polegi muideks lubatud Pariisi kõrgeid maju ehitada. Ilmselt sellepärast, et see torn ikka üldse ei sobi linna pilti ja osa inimesi vihkavad seda nii palju, et viimastel kohalikel valimistel lubas üks linnapeakandidaat selle koguni maha lammutada. Aga selle torni pluss on see, et sealt otsast on imehea vaade Pariisile. Ja kuna seda oled koleda maja otsas, siis maja ennast ei ju ei näe. Samas aga näeb suurepäraselt Eiffeli torni, mida teatavasti ei tea, kui sea Eiffeli otsas oled. Sattusime sinna just enne päikeseloojangut, nii et nägime linna nii valges kui pimedas. Nii et soovitan piisavalt rebelitel, kes suudavad Pariisi külaskäigu ilma Eiffeli torni külastuseta üle elada, hoopis Tour Montparnasse'i otsa minna. Hind on umbes sama ja vaade on minu meelest palju kihvtim. 













Tour Montparnasse'i otsas






Pühapäeval tahtsime minna katakombidesse, aga kuna sealne järjekord tundus meeletu, siis pöörasime otsa ringi ja läksime hoopis Musée d'Orsay'sse, kus sain Karmenile ära näidata oma lemmikud impressionistid. Tegime ka kiire külastuse Pompidou keskusesse ehk moodsa kunsti muuseumisse, aga kolm tühja ruutu ja paljud muud geniaalsed kunstiteosed jäid nägemata, sest vastav korrus oli lihtsalt suletud. Üritasime pärastlõunal veel katakombidesse pääseda, aga järjekord oli endisel liiga pikk. Üldse on nüüd muuseumite ja turismiobjektide järjekorrad muutunud oluliselt pikemaks kui kogu mu siiani siin veedetud aja jooksul. Märtsis polnud asi veel üldse hull, aga nüüd on juba näha, et turismihooaeg juba käes ja seega tuleb iga koha külastamiseks oluliselt rohkem aega varuda. Samas on aga plussiks praegusel ajal see, et ilmad on üldiselt ikka ilusamad ja saab mõnusamalt lihtsalt Pariisi peal ringi jalutamist või parkides lebotamist nautida.