Täna möödus täpselt üks aasta päevast, mil ma Pariisi lendasin ja seal oma nn vaheaastat alustasin. Pariisist lahkumisest on mööda juba üle kahe kuu ja nüüdseks olen tudengina tagasi Tartus.
Seega võib öelda, et selle aasta tõttu minu ellu mingeid suuri muudatusi ei tulnud ja jätkan ikka oma plaaniga lõpetada magister ja seejärel Eestis tööle hakata. Aga kindlasti oli tegemist siiani kõige erilisema aastaga mu elus, mil õppisin meeletult just elukoolis.
Mu 10 kuud Pariisis saab väga selgeks jagada kaheks erinevaks perioodiks.
Erasmuse kogemus oli midagi sellist, mida ma juba ülikooli astudes teadsin, et tahan seda kogeda. Ja kui sulle antakse võimalus minna kuskile välismaale "õppima" suhteliselt lihtsalt (kui välja arvata bürokraatiarägastik, millest end vaja läbi murda) ja lisaks selleks veel stipendiumi makstakse, siis lihtsalt tuleb see võimalus ära kasutada.
Saabudes oli suurimaks mureks elukoha leidmine, aga tänu suurele juhusele ja vedamisel läks mul sellega hästi ja sain ühikas elades kõvasti raha kokku hoida (või siis lihtsalt rohkem Starbucksis käia :D). Oma kahe juuraainega ei pidanud semestri jooksul üldse vaeva nägema, sest seminare ju polnud. Prantsuse keele tundides ka väga midagi teha ei jäetud, seega oli vaba aega nagu muda. Aga see mulle sobis, sest Pariis on suur ja lai ja uudistamist seal jätkus (jätkub veel praegugi). Kui paljude jaoks on Erasmuse märksõna pidutsemine, siis minu kogemus päris selline ei olnud, loomulikult käisime me ka teiste Erasmustega aeg-ajalt väljas, aga ühika ebamugav asukoht ja ööelu kallidus just ei soosinud suurt pidutsemist. Tutvusin paljude põnevate inimestega, aga päris selliseid sõpru ei saanud, kellega tihedalt edasi suhtleks. Kuna Pariisis ja juba minu ülikoolis oli Erasmuseid meeletult, siis on selline kambavaim raskem tekkima. Ja pigem mulle ei meeldigi mingi suure kambaga igal pool ringi käia, sest siis toimub pidev tuiamine ja uimerdamine. Aga kõige paremini sain läbi sakslastega, nende kultuur ja iseloom on ikkagi meile suht sarnane ja seega ka suhtlemine nendega lihtsam. Mis ei tähenda, et põnev poleks ka kõikvõimalike teiste kultuuride esindajatega suhelda, õpib palju maailma kohta. Ja väga huvitav oli suhelda just teiste juuratudengitega ja teada saada, kuidas nende süsteem toimib, nt respekt sakslastele, kelle lõpueksamite kõrval on meie bakaeksam naljaasi.
Negatiivne osa sellest poolest aastast oli pidev prantsuse ja ülikooli bürokraatiaga võitlemine, ma tõesti siiamaani mõtlen ebameeldivustundega nendest lõpututest kordadest, kus ma pidin erinevates kontorites küsimas käima asju, mida ma olin juba 7 korda küsinud ja täitma ankeete, millesuguseid siina Eestis keegi ettegi ei kujuta. Muideks, ma sain oma Erasmuse paberid korda alles see nädal ja sedagi tänu sellele, et küsisin, kas võin TÜ-s esitada mitte nii ametliku paberi ühe aine läbimise kohta. Nimelt tuli hinneteleht koju alles mais ja sealt oli puudu üks aine. Kirjutasin ülikooli mitu korda, mõne kuu pärast saadeti mulle täpselt see sama hinneteleht uuesti, aga endiselt ilma vajaliku ainete. Nüüd leidsin ühe paberi, mida TÜ ka õnneks on valmis aktsepteerima ja saan lõpuks oma Erasmuse aasta lukku panna.
Kuna algusest peale oli plaan aasta aega Prantsusmaal veeta, siis oleks olnud hea lihtne oma Erasmust pikendada ja jääda edasi ühikasse elama, aega surnuks lüüa ja niisama Pariisis edasi tšillida. Aga astusin mugavustsoonist välja ja hakkasin hoopis lapsi hoidma. Okei, tegelikult oli see mõnevõrra lihtsam variant, kui otsida endale eraldi töökoht ja elukoht. Aga see oli tõesti parim otsus, mis ma sellel hetkel teha sain. Jah, loomulikult ma kartsin, et kuidas ma ikka lastega hakkama saan, eriti arvestades seda, et mu prantsuse keel ei olnud väga sorav. Ja see vastutus hoolitseda võõraste laste eest. See oligi raske, eriti alguses, kui lapsed minuga üldse harjunud ei olnud, alustades sellest, et pisikese jaoks sobisin ainult mängimiseks mitte aga riidessepanekuks ja lõpetades 6-se kapriisidega. Ja ma ei suutnud alguses ära imestada, kui teistsugused on ikka lapsed täiskasvanutest, ma tean, et kõlab imelikult, aga kuna ma polnud ju tegelikult igapäevaselt lastega kokku puutunud, siis nende käitumine ikka üllatas tihti. Lisaks veel fakt, et ühe lapse asemel pidin hakkama saama kolmega, kellel kõigil ikka juba parasjagu iseloomu. Aga aja möödudes harjusid lapsed minuga ja mina õppisin iga päev uusi kavalusi ja võtteid, kuidas nt laps sööma saada või teda veenda kiiremini kõndima, kui me kuskile hiljaks hakkasime jääma. Ja loomulikult kiindusin üha enam nendesse lastesse.
Ma ei väsi rõhutamast, et mul vedas meeletult perega. Kui mitmed au pairid võtsid oma kohustusi kui töölkäimist, siis minu jaoks oli seda imelik nimetada tööks ja ma ei tundnud ennast kunagi töölisena. Vanemad tegid kõik, et mul oleks mugav ja tore, tundsid huvi, kuidas mul muidu läheb ja kutsusid mind alati kõikvõimalikele perekondlikele koosviibimistele ning olin alati nende juures teretulnud. Ilmselt tänu sellele ei tekkinud mul ka kordagi väga suurt koduigatsust, sest kuigi ma olin kaugel oma perest ja sõpradest ja ei olnud päris prantsuse pere liige, siis tundsin alati, et mul on võimalus nende pere seltsis aega veeta. Tänu sellele õppisin ma ka tohutult prantsuse kultuuri ja inimeste kohta, seda ei saa sa üldjuhul siis, kui oled erasmus või lihtsalt välisriigis töötad lühikest aega.
Perest lahkumine oli ikka päris kurb. Kogu pere pidi mind rongijaama ära viima ja mind siis sealt kenasti ära saatma, aga juhtus nii, et allahindluste perioodi esimese laupäeva tõttu olid Pariisis meeletud ummikud ja tee võttis tavapärasest palju kauem. Nii et lõpuks arvasid vanemad, et kindlam on mul sõita viimane ots metrooga, et kindlalt ikka rongile jõuda. Kuna mul oli palju pagasit, siis tuli pereisa appi seda tassima ja enda kaasavõtmist nõudis ka 6-ne. Ema üritas kahe väiksemaga autoga ikka järele jõuda rongijaama, aga kahjuks nad lõpuks ei jõudnudki, nii et ei saanud korralikult head aega öelda kõigile. Samas vähemalt jõudsin ma rongile.
Igatahes oli see au pairi kogemus kindlasti üks raskemaid, aga samas ka parimaid asju, mis ma siiani elus teinud olen. Raske just suure vastutuse ja täiesti tundmatus kohas vette hüppamise tõttu, samas parim selles mõttes, et rõõm lastega tegelemisest on niii suur ja võimalus saada osa ühe pere ja kultuuri elust oli lihtsalt võrratu.
Just üks päev skaipisin perega ja nii tore oli lapsi näha, et nad ikka mind mäletavad (nii ruttu ei unustagi vist ära, aga ma tean, et kunagi see juhtub, sest no kes meist mäletaks täpselt inimesi, kellega me 2-aastaselt kokku puutusime) ja nad mulle õhinagi oma tegemistest rääkisid. Ja kui suur oli mu äratundmisrõõm, kui ühel hommikul tuli ETVist multikas, mida mu lapsed igapäevaselt vaatasid ja mille tunnusmuusika mulle pähe kulus.
Ning lõpuks nende kahe perioodi taustsüsteem: Pariis! Ma tean, et see kõlab võib-olla juba imelikult ja ka väga klišeelikult, aga Pariis on linn, millest mul ei saa kunagi küllalt ja millest ma ei väsi rääkimast. Selle aasta jooksul oli mul päris palju vaba aega ja nii saingi väga palju Pariisi nautida alates näituste külastamisest kuni niisama kohvikutes istumisega. Aga endiselt on veel nii palju kohti, mis jäid käimata või asju, mis jäid tegemata. Kuskilt internetist või telekast midagi Pariisi kohta nähes tunnen mõnusat äratundmist, natuke kurbust, et ma enam seal ei ela, aga eelkõige suurt rõõmu, et mul on olnud võimalus ennast selle linna elanikuks nimetada ja seal igapäevaselt ringi jalutada. Midagi ei ole teha, aga see linn on eriline ja igavesti minu südames!
Kuna algusest peale oli plaan aasta aega Prantsusmaal veeta, siis oleks olnud hea lihtne oma Erasmust pikendada ja jääda edasi ühikasse elama, aega surnuks lüüa ja niisama Pariisis edasi tšillida. Aga astusin mugavustsoonist välja ja hakkasin hoopis lapsi hoidma. Okei, tegelikult oli see mõnevõrra lihtsam variant, kui otsida endale eraldi töökoht ja elukoht. Aga see oli tõesti parim otsus, mis ma sellel hetkel teha sain. Jah, loomulikult ma kartsin, et kuidas ma ikka lastega hakkama saan, eriti arvestades seda, et mu prantsuse keel ei olnud väga sorav. Ja see vastutus hoolitseda võõraste laste eest. See oligi raske, eriti alguses, kui lapsed minuga üldse harjunud ei olnud, alustades sellest, et pisikese jaoks sobisin ainult mängimiseks mitte aga riidessepanekuks ja lõpetades 6-se kapriisidega. Ja ma ei suutnud alguses ära imestada, kui teistsugused on ikka lapsed täiskasvanutest, ma tean, et kõlab imelikult, aga kuna ma polnud ju tegelikult igapäevaselt lastega kokku puutunud, siis nende käitumine ikka üllatas tihti. Lisaks veel fakt, et ühe lapse asemel pidin hakkama saama kolmega, kellel kõigil ikka juba parasjagu iseloomu. Aga aja möödudes harjusid lapsed minuga ja mina õppisin iga päev uusi kavalusi ja võtteid, kuidas nt laps sööma saada või teda veenda kiiremini kõndima, kui me kuskile hiljaks hakkasime jääma. Ja loomulikult kiindusin üha enam nendesse lastesse.
Ma ei väsi rõhutamast, et mul vedas meeletult perega. Kui mitmed au pairid võtsid oma kohustusi kui töölkäimist, siis minu jaoks oli seda imelik nimetada tööks ja ma ei tundnud ennast kunagi töölisena. Vanemad tegid kõik, et mul oleks mugav ja tore, tundsid huvi, kuidas mul muidu läheb ja kutsusid mind alati kõikvõimalikele perekondlikele koosviibimistele ning olin alati nende juures teretulnud. Ilmselt tänu sellele ei tekkinud mul ka kordagi väga suurt koduigatsust, sest kuigi ma olin kaugel oma perest ja sõpradest ja ei olnud päris prantsuse pere liige, siis tundsin alati, et mul on võimalus nende pere seltsis aega veeta. Tänu sellele õppisin ma ka tohutult prantsuse kultuuri ja inimeste kohta, seda ei saa sa üldjuhul siis, kui oled erasmus või lihtsalt välisriigis töötad lühikest aega.
Perest lahkumine oli ikka päris kurb. Kogu pere pidi mind rongijaama ära viima ja mind siis sealt kenasti ära saatma, aga juhtus nii, et allahindluste perioodi esimese laupäeva tõttu olid Pariisis meeletud ummikud ja tee võttis tavapärasest palju kauem. Nii et lõpuks arvasid vanemad, et kindlam on mul sõita viimane ots metrooga, et kindlalt ikka rongile jõuda. Kuna mul oli palju pagasit, siis tuli pereisa appi seda tassima ja enda kaasavõtmist nõudis ka 6-ne. Ema üritas kahe väiksemaga autoga ikka järele jõuda rongijaama, aga kahjuks nad lõpuks ei jõudnudki, nii et ei saanud korralikult head aega öelda kõigile. Samas vähemalt jõudsin ma rongile.
Igatahes oli see au pairi kogemus kindlasti üks raskemaid, aga samas ka parimaid asju, mis ma siiani elus teinud olen. Raske just suure vastutuse ja täiesti tundmatus kohas vette hüppamise tõttu, samas parim selles mõttes, et rõõm lastega tegelemisest on niii suur ja võimalus saada osa ühe pere ja kultuuri elust oli lihtsalt võrratu.
Just üks päev skaipisin perega ja nii tore oli lapsi näha, et nad ikka mind mäletavad (nii ruttu ei unustagi vist ära, aga ma tean, et kunagi see juhtub, sest no kes meist mäletaks täpselt inimesi, kellega me 2-aastaselt kokku puutusime) ja nad mulle õhinagi oma tegemistest rääkisid. Ja kui suur oli mu äratundmisrõõm, kui ühel hommikul tuli ETVist multikas, mida mu lapsed igapäevaselt vaatasid ja mille tunnusmuusika mulle pähe kulus.
Ning lõpuks nende kahe perioodi taustsüsteem: Pariis! Ma tean, et see kõlab võib-olla juba imelikult ja ka väga klišeelikult, aga Pariis on linn, millest mul ei saa kunagi küllalt ja millest ma ei väsi rääkimast. Selle aasta jooksul oli mul päris palju vaba aega ja nii saingi väga palju Pariisi nautida alates näituste külastamisest kuni niisama kohvikutes istumisega. Aga endiselt on veel nii palju kohti, mis jäid käimata või asju, mis jäid tegemata. Kuskilt internetist või telekast midagi Pariisi kohta nähes tunnen mõnusat äratundmist, natuke kurbust, et ma enam seal ei ela, aga eelkõige suurt rõõmu, et mul on olnud võimalus ennast selle linna elanikuks nimetada ja seal igapäevaselt ringi jalutada. Midagi ei ole teha, aga see linn on eriline ja igavesti minu südames!
No comments:
Post a Comment