Viimased päevad

Kui Merly ära läks, siis oli mul veel Pariisis jäänud kaks nädalat. Kuigi mu to do list oli veel suht pikk, siis samas ei viitsinud väga palju tõmblema ka hakata, et igal juhul kõik asjad ära teha. Niikuinii tulen ma ju siia kunagi tagasi. 

Eelmisel nädalavahetusel käisime väikse seltskonnaga Fete de la Musique'i kaemas. Nimelt see on iga-aastane ülipopulaarne üritus, mis siit Pariisist on levinud ka teistesse linnadesse ja riikidesse. Tõlkes siis "muusika pidu" ja see tähendab seda, et ühe õhtu jooksul on linna peal nii kontsertipaikades kui ka lihtsalt tänaval tohutult palju igasuguseid kontserte ja etteasteid. Ja sellest tulenevalt loomulikult ka tohutult palju inimesi. Kava oli nii tihe, et me ei osanud midagi konkreetset välja valida ja otsustasime niisama ringi kõndida ja vaadata, mis silma jääb. Kõigepealt olime Marais kandis, siis Republique, lõpuks veel St Michel, St Germain des Pres ja Ladina kvartal. Tegelikult me konkreetselt mingit kontserti ei näinudki, aga jube see melu igal pool oli nii mõnus, ilm oli ka hea soe. Vahepeal istusime ühes mu uues lemmikkohas Pariisis, nimelt Saint Martini kanali ääres, minu jaoks ei ole see väga tüüpiline Pariis, aga ometi on temas midagi väga mõnusat ja just Pariisile omast. 

Pühapäeval tähistas perekond kõige väiksema lapse kolmandat sünnipäeva. Lisaks laste tädile ja vanaemale oli kutsutud veel kaks perekonda, kus väiksed lapsed. Eks ta oli nagu meie laste sünnipäevad. Lapsed sõid oma laua ääres lihtsaid toite (croque monsieur'sid ehk juusturöstsaia), sh palju kooki ja kommi. Kui lapsed söödetud, istusid täiskasvanud lauda, enne väike šampus ja aperitiiv. Mu lemmikosa prantsuse söömaaegadest on kindlasti juustukäik! Ja magustoiduks makroonid, kui prantslaslik! :) 

Üleeile oli 3-se lasteaias aastalõpupidu, teemaks olid erinevad rahvad ja kõik pisikesed olid riietatud tüüpilistest kostüümidesse. Minu oma oli nt Hawaii-teemaliselt riides. Näidati filmi laste tegemistest ja pakuti kommi, kooki ja kõike muud head. Lastel oli loomulikult pidupäev ja see väljendus ka pärastistes kõhuvaludes ja söömatajäänud õhtusöögis. 

Kolmapäeval jõudis kohale ka minu asendaja, kes alates esmaspäevast laste eest suvekuudel hoolitseb. Ta on prantslane ja ma pakun, et tal on ikka natuke lihtsam lastega seetõttu hakkama saada, et pole absoluutlselt mingit keelebarjääri. Minu mõnikord küll tunnen, et tahaks paremini midagi seletada või põhjendada, aga vot ei oska. Eriti tuleb see välja 6-aastasega suheldes. Samas, ta teeb oma kapriise ka vanematega, nii et asi pole ainult mu keeleoskus. Ükskord ütles mulle näiteks pärast söömakutsumist: "Vabandage, proua, aga mul ei ole kõht tühi ja ma ei tule sööma!", seekord oli vähemalt viisakas :D
3-aastane võõrastab uut tüdrukut veel päris palju ja ripub ainult mul sabas kui vanemaid või vanaema pole. Uus sobib mängimiseks, aga mitte nt vannitamiseks või muidu aitamiseks. Mul oli alguses täpselt samamoodi, aga see ongi harjumise asi. 

Minu tööpäevad on nüüdseks läbi, homme veedan veel terve päeva perega ja õhtul hakkan sõitma Salzburgi poole, et seal kaks nädalat suveülikoolis olla ja siis lõpuks 20. juuliks läbi Euroopa sõites koju jõuda. 

Kui aega saan, siis kirjutan kindlasti veel ühe kokkuvõtliku postituse.