Lastest

Need, kes mind nüüd selle viie kuu jooksul näinud on, teavad, et ma võin lõputult rääkida oma kolmest hoolealusest, täpselt nagu vastsed emad. Aga tõsi on see, et nad moodustavad mu siinoldud ajast ikka päris suure osa ja pealegi on see minu esimene nii tihe kokkupuude lastega, nii et juhtub palju ja minu jaoks on "avastamisrõõmu" palju. 

Et ma Eestis olles teisi oma lastelugudega tüütama ei hakkaks, siis kirjutan siia ühe pika postituse sellest kõigest, mida ma olen laste ja nende kasvatamise kohta õppinud. Et ma aga siin päris suvaliselt lobisema ei hakkaks, siis võtan aluseks ühe internetist leidud postituse "15 things you understand about motherhood after working as a nanny" ehk "15 asja, mida sa mõistad emaduse kohta pärast lapsehoidjana töötamist" (http://thoughtcatalog.com/kailee-mcevoy/2014/05/15-things-you-understand-about-motherhood-after-working-as-a-nanny/) ja lisan oma kommentaarid. 

1. Magava lapse transportimine on raskem kui ekstreem-Jenga: üks vale liigutus ja su raske töö kukub kolinal kokku.

Kuna ma umbes korra nädalas hoian lapsi ka õhtuti, kui vanemad kuskil väljas/külas/kaua tööl on, siis olen tuttav ka nende magamapanekuga. Nad tahavad alati vanemate voodis magama jääda ja ma siis mõnikord olen neid hiljem ikka oma voodisse transportida. Tavaliselt see küll mingit probleemi ei valmista, 6-aastast võib isegi selja tagant talutada ja ta magab ikka edasi. Aga ükskord küll kui 2-se oma voodisse tassisin, siis ta ärkas üles ja jalutas tagasi ema-isa voodisse.

2. Lapse sööma- või magamasaamine on vahel päeva suurim saavutus: asjad, mis on sulle kõige armsamad, söömine ja magamine, on lapse jaoks lihtsalt tüütud.

Nii tõsi!!! Söömine sõltub täiesti päevast, mõnikord söövad kõik ülihästi, aga teinekord tuleb ikka neile pidevalt meelde tuletada, et praegu on söögiaeg, mitte laua alla ronimise aeg, joonistamise aeg või rääkimise aeg. Eriti teisejärguline on söömine 4-se poisi jaoks, ta kohe üldse ei viitsi sellega tegeleda ja nii ongi palju kiirem ja lihtsam teda ise sööta. Ja no loomulikult peame tihti läbirääkimisi selle üle, mitu lusikat ta veel peaks sööma. Mulle meeldib see, kui ta annab mulle valiku, et kas ta sööb veel 6 või 7 lusikat. No ilmselgelt 7 :D

Ja magamasaamine on alati üks suur sõda. Ma ei tea, kas see on normaalne, aga no need lapsed ei taha kohe üldse magama minna, isegi vanematega võib see dramaatiliselt kätte ära minna. Kui mina seal olen, siis lähevad nad tavaliselt isa-ema voodisse, aga kolm väikest ühes voodis tähendab seda, et nad on kõik väga aktiivsed ja hüppavad voodis ringi või siis mõni ikka (tavaliselt 6-ne) tahab neist magada ja siis teised segavad teda. Ja isegi kui lõpuks kõik vaikselt on, siis ikka võib mõne aja pärast keegi toast välja tulla jutuga, et tal on janu, tal on lutt kadunud või veel mõni muu äärmiselt oluline lahendamist vajav probleem. Kui teoreetiliselt peaks uneaeg olema pool üheksa, siis unejuttude, hammastepesuga ja igasuguste vahejuhtumitega võib nende uinumisaeg ikka oluliselt hilisemaks nihkuda. Nii et kui lõpuks kõik magavad, siis on ikka hea tunne küll :)

3. Sa harjud väga kergelt teiste kehaeritistega: lapse ninanuuskamine või mähkmete vahetamine muutub rutiiniks ja sa ei pilguta silmagi. 

Jep, tõsi, esimene kord mähkmeid vahetada oli natuke hirmus, aga no olgem ausad, palju olulisem on ikka see, et laps oleks puhas, mitte see, et sina pead tema puhtaks tegema ja see pole maailma glamuurseim ülesanne. 

4. Raske on hoiduda oma lastest rääkimisest, kui sa oled väljas oma sõpradega: kõik, mis nad teevad, on sinu jaoks armas või naljakas, ja sa tahad seda jagada. Nad on su elu kõige olulisem osa, loomulikult tahad sa neist miljon lugu rääkida. 

Eks ta nii ole jah, need, kes mul külas käinud, teavad. Aga luban, et Eestisse tagasi tulles püüan seda vähem teha. Õnneks suhtlen siin ka teiste au pairidega, kellega hea oma laste tegemisi arutada. 

5. Laste TV-saated on kvaliteedilt langenud võrreldes sinu lapsepõlve vanade heade aegadega.

Ei oska seisukohta võtta. Minu praegusesse multikarepertuaari kuuluvad "Dora l'Exploratrice", kus lastele inglise keelt õpetatakse, ja "Yakari", mis jutustab indiaanipoisi seiklustest. Ei oska neid väga võrrelda omaaegsete lastesaadetega. 

6. Lapse kallistus on mõnikord ainus, mida sa vajad, et muuta päev halvast heaks.

Vahel on küll päevi, kus ise oled väsinud, lapsed teevad pahandusi, ei kuula sind ja üldse läheb kõik valesti. Aga kui siis enne äraminekut nad sulle ise jooksevad musi tegema (kui nad seda ka ei taha alati teha, siis tervituseks ja hüvastijätuks musitamist kasvatatakse lastele sisse maast madalast ka kohustuslikult) ja sulle rõõmsalt ütlevad "homseni", siis tuled ikka pere juurest ära, naeratus näol. Eriti armas on poiss, ükskord läksin pärast musitegemist uksest juba peaaegu välja, kui ta veel hüüdis järele, et ma unustasin midagi. Mõtlesin, et ta tahtis mulle kaasa anda mõnda joonistust, pliiatsi vms mida ta armastab kõigile kinkida, aga tuli välja, et olin hoopis kallistuse unustanud :)

7. Lihtne on muutuda täiskasvanuks, kes ütleb "kui mina väike olin...", sest järsku saad sa aru, kui teistsugune on olla tänapäeva laps: kui sa vaatad 5-aastast iPadi kasutamas, pead rääkima loo, kuidas sina mängisid sama vanalt õues palli, sest iPad ei olnud veel isegi Steve Jobsi mõtetes. 

Lapsed on tehnikaga tõesti päris osavad. Kõige väiksem (nüüd teist päeva 3-aastan) jumaldab mobiiltelefone, kuigi tegelikult ta veel ei oska nendega midagi (õnneks) teha. Ja kui lauatelefon heliseb, siis peab tema selle kindlasti vastu võtma. Tavaliselt on helistajaks vist erinevate asjade müüjad. Aga tema vastab igatahes alati, et "issi läks ära" ja "emme läks ära" ja siis paneb ära. Ei tea, mida need müüjad mõtlevad, kui 3-ne võtab telefoni vastu ja räägib, et emmet-issit pole kodus.. 6-ne oskab vabalt endale iPadis Youtube'is videosid valida. Tavaliselt satub ta küll inglise- või ka nt poolakeelsete multikate peale, aga see teda ei sega, ikka on põnev. 

Ainuke asi, mille puhul ma "kui mina väike olin..." moraali loen, on lutid. Nimelt on ka 4- ja 6-aastaselt kodus mängides tihtipeale lutt suus ja magama minnes on see kindlasti vajalik. See on minu jaoks ikka väga kummaline. 

8. Sa leiutad erinevaid väljendeid viha, üllatuse või põnevuse väljendamiseks, et mitte laste ees vanduda. 

Prantsuskeelne vandumine mu harjumuste hulka niikuinii ei kuulu, nii et otseselt mingeid väljendeid pole pidanud välja mõtlema. Aga samas nii multikate kui pere sõnapruugist on külge jäänud küll mõned väljendid, mis sellistel puhkudel kasutada. Nt "mince!" sobib siis, kui midagi ei läinud nii, kuidas sa tahtsid. Või siis üllatust väljendab "oh la vache" ehk "oo lehm" :D Ja kuulus "oh la la" on ka mu keeles päris tihe külaline ja seda saab öelda absoluutselt iga asja peale, tuleb ainult intonatsiooni vahetada. 

9. Laste eest hoolitsemine on paljuski nagu su ülikooli nädalavahetused: vähe und, palju pisaraid ja palju oksendamist. 

Enda ülikoolikogemuse jooksul pole päris selliseid nädalavahetusi olnud ja laste puhul peab paika ka ainult "palju pisaraid". Loomulikult mitte iga päev, aga mõnikord võib küll ikka üks korralik nutt või tüli tõusta mingist eriti tühisest asjast. 

10. Materiaalsed asjad ei ole nii olulised, kui sa kunagi arvasid: kui laps mängib õnnelikult, siis see ei ole ju maailma lõpp, et ta oma uue särgi katki tõmbas, millest ta niikuinii paari kuu pärast välja kasvab. Asju saab asendada, noorust ei saa. 

Poiss kukub iga uue püksipaari esimese nädala jooksul katki ja harva on päev, mil tema hommikul puhtana selga pandud riideid ei pea õhtul pessu panema. Kuigi vanemate jaoks võib olla veidi frustreeriv, kui uued kingad kohe esimesel õhtul mullas mängides ära trööbatakse, siis lastel oma riietest ja jalanõudest küll täiesti savi. 

11. Keegi ei plaani öelda klišeelikke ema väljendeid, need lihtsalt tulevad suust välja: "Mina kuulen televiisorit väga hästi ja sinu kõrvad on 17 aastat nooremad kui minu omad".

Selliseid ütlusi ei ole ennast veel tähendanud ütlemast :D

12. Lapsed tahavad olla täpselt nagu sina, nad imiteerivad kõike, mida sa teed: Lihtsaim viis last rahulikuna hoida, on ise rahulikuks jääda.

Mm, no mina olen peaaegu alati rahulik, aga sellest hoolimata lähevad lapsed vahel ikka mingite megamõttetute asjade pärast närvi. Üldiselt on mind raske närvi ajada, aga kui mõnikord mind üldse kuulata ei taheta, siis ei jää muud üle, kui kõva häält teha seni kuni kurk valus. 

Aga väiksemate puhul on tõsi see, et nad peavad kõike järele tegema, mida 6-ne ees teeb. See on nii hea kui halb. Hea on see, et kui 6-sele suudad midagi selgeks teha, siis teised teevad järele. Aga samas võib ta ikka piisavalt kangekaelne olla ja just meelega teisi endaga kaasa tõmmata, nt pargist äratulek on tihtipeale see, kus ta lihtsalt testib mind ja ega siis väiksemad ka ei tule. Eriti palju "ahvib" vanemat õde 3-ne, kes isegi samasuguse taldriku peab saama kui suur õde. 

13. Lapsed ütlevad kõige nutikamaid/naljakamaid asju: lapse loogika on parim. Lapsed vaatavad kõike erilise lihtsusega, neilt on mõnikord hea õppust võtta. Isegi kui nende soovitus ei ole alati kõige loogilisem, paneb see su naerma. 

Jaa, neid pärle ikka tuleb laste suust. Eriti 4-se omast. Aga millegipärast ei jää need mulle üldse meelde. Aga nt ükskord kõndisime mööda majast, mille ees alati politsei on, ma siis küsisin, et huvitav, miks nad seal kogu aeg on. Kui E arvas, et seal elavad rikkad inimesed, kellel palju kulda ja seda tuleb valvata, siis V oli veendnud, et seal elavad hoopis merineitsid. Ükskord võtsin veel selle teema üles ja taaskord rääkis ta mulle pikalt, et seal on merineitsitel bassein jne. Väga lamp :D

14. Laste eest hoolitsemine on tõesti täiskohaga töö ja seda tuleks kohelda sama austusega: See on tähtis, vajalik, rahuldust pakkuv ja väsitav. See, kes arvab, et täiskohaga ema või isa olla on lihtne, pole ilmselgelt kunagi sellega kokku puutunud.

See on nii tõsi! Kuigi ma ei kasvata otseselt neid lapsi ja olen nendega koos ainult teatud osa päevast, siis see kogemus on mul aidanud palju paremini mõista vanemaks olemist. Seda, et ema või isa ametist ei ole sul mitte kunagi puhkust, et lapsed on sinu jaoks kõige olulisem ja et olgugi, et sa üritad teha kõike, et neil oleks hea ja turvaline, siis laste eest hoolitsemine on jube keeruline. Eriti kui nad on veel suhteliselt pisikesed ja nad ei mõista üldse neid ümbritsevaid ohte. Ma ei räägi siin terroristidest või narkokootikumidest (kuigi muideks prantsuse koolides pidid narkootikumid teismeliste hulgas suht suur probleem olema, nii et mingi hetk tuleb neid ka selle eest kaitsta), vaid sellistest lihtsatest asjadest, nagu teravad käärid, järsk trepp või tiheda liiklusega tänav, asjad, mida täiskasvanud võtavad nii loomulikuna ja teavad, kuidas endale mitte viga teha, aga laste jaoks on ohutunne nii väike. 

Igatahes väga suur austusavaldus kõikidele vanematele, kes kasvatavad üles lapsed turvalises ja armastavas keskkonnas!! Sealhulgas minu enda vanematele! :)

15. Kõige rahulduspakkuvam asi, mida sa teha saad, on vaadata, kuidas laps õpib, kasvab ja avastab.

Taaskord täiskasvanute jaoks nii iseenesestmõistetavad asjad võivad olla lapse arengus suured sammud. Nii saan ka mina rõõmustada selle üle, kuidas kõige pisem on õppinud endale ise kingad jalga panema, keskmine saab ise kenasti enda pesemise hakkama või kõige vanem oskab juba soravalt lugeda. Ja kuigi kõrvaltvaatajale tundub võib-olla tobe see, kui plaksutada selle peale, et laps ise potil käis, siis lapse enda siiras rõõm sellest on nii nakatav ja kaasaelamine lapse arengule nii suur, et no oledki ise ka rõõmus. 

Kõige suurem areng on toimunud just kolmeseks saanud rääkimises. Kui ma jaanuari lõpus alustasin, siis ta rääkis pigem veel titekeelt, aga nii lahe on vaadata, kuidas ta iga päevaga uusi sõnu õpib ja neid ritta üritab seada. Ja mõnikord ta nii väga tahab midagi öelda ja sa näed, et tal on see mõte peas olemas, aga lihtsalt ta ei oska seda sõnadesse panna, aga proovib ikka. Aga eks võõrkeelte õppimisel on ka nii ju. 

Igatahes, see on olnud suurepärane kogemus ja kuigi ma seda ka varem kuskil ajusopis tajusin, siis nüüd olen selles täiesti veendunud, et laste kasvatamine on üks paremaid asju, mida sa elus teha saad, aga ka kindlasti üks raskemaid!