Rahulik(um) nädal

Pärast kahte väga intensiivset nädalat veetsin mõned päevad suhteliselt mitte midagi tehes, kooli ikka üritasin jõuda. Samas pakkus parajalt pinget mu jätkuv Erasmuse õppelepingu allkirjastamise saaga. Tavaliselt peaks see protsess välja nägema nii, et enne välisülikooli minemist allkirjastavad õppelepingu TÜ dekanaat ja välisüliõpilastalitlus, siis saadan selle lepingu välisülikooli, nad allkirjastavad selle ja saadavad Tartusse tagasi ja ongi kõik. Aga no minul on see sada kora keerulisem olnud. Esiteks ei tulnud kõne allagi Nanterre'i-poolne allkirastamine enne oktoobri keskpaika, sest alles siis koguti kõik lepingu kokku. Aga kuna ma pidin oma valitud aineid muutma, siis tuli veel see eraldi vormistada ja saada kõikvõimalikud allkirjad sellele. Kuna samas on kogu aeg ka mingid tähtajad, mis ajaks need tehtud peavad olema, siis sain õnneks kõike seda teha meili teel, nii et mina ja TÜ kordamööda dokumente sisse skännisid allkirjadega. Eelmisel nädalal tundus mulle, et nüüd lõpuks ometi saab selle saaga ära lõpetada ja läksin kohalikku teaduskonda templit saama, et see siis omakorda koordinaatori juurde viia. Aga oh ei, mulle öeldi teaduskonnas, et sinna lepingule nad küll allkirja ei saa panna, sest sealt puudub TÜ tempel, allkiri on olemas, aga täiesti hädavajalik on ka tempel! Eks ma siis jälle skännisin ja saatsin taaskord TÜsse oma uued soovid. TÜ osas on mul küll ainult head sõnad, kuigi olen neid suht palju tüüdanud, siis olen ikka suhteliselt kiiresti kõik vajalikud asjad tehtud saanud. Homme lähen siis kohaliku koordinaatori juurde uuele katsele, et kas äkki nüüd on mu paber täiuslik. Naljakas on aga see, et kuna seda õppelepingut on nii palju skänneeritud, siis näeb see fail juba suht kole välja ja varsti ei loegi sealt enam midagi välja, ma loodan, et nüüd sellest omakorda mingit probleemi ei teki. 

Nädalalõpu puhul mõtlesin, et võiks ikka toast välja ka minna ja reedel käisin ühe inglasega vaatamas ingliskeelset stand-up comedy't. Sama ameeriklase poolt korraldatud stand-up'e käisime vaatamas ka kaks aastat tagasi Janikaga, kui suvel Disney's olime. Koht oli sama, kontseptsioon sama ja pean tunnistama, et isegi naljad tulid tuttavad ette. Kokku oli kuus erinevat koomikut, aga nende tase oli väga erinev, üldiselt võib rahule jääda, aga no ütleks, et Tartu Vilde omadel on tase ikka tavaliselt parem olnud. 

Laupäeval käisin Maison Européenne de la Photographie's (Euroopa fotograafiamaja) vaatamas fotonäitust, mis on pariislaste hulgas niivõrd populaarne, et pidin kõigepealt ligi 40 minutit järjekorras ootama, et sisse saada. Aga see tasus väga ära, sest tegemist oli superhea näitusega. Näituse pealkiri on Genesis (ing. k. saamine, teke) ja fotode autoriks brasiillane Sebastiao Salgado. Ta on teinud 8 aasta jooksul ligi 30 reisi maailma eri paigus ning sellest nüüd kokku pannud 245-fotolise näituse. 

Lisan ingliskeelse kirjelduse, mis suht hästi kogu näituse sisu edasi annab: GENESIS is the result of an epic eight-year expedition to rediscover the mountains, deserts and oceans, the animals and peoples that have so far escaped the imprint of modern society - tha lande and life of a still pristine planet. The GENESIS project is dedicated to showing the beauty of our planet, reversing the damage done to it, and preserving it for the future.

Loodusfotod olid väga võimsad (nii Antarktikast, Amazonase vihmametsadest kui ka Aafrika kõrbetest), aga mulle meeldisid enim fotod erinevatest põlisrahvastest, kes reaalselt elavad veel praegu täpselt samamoodi nagu kümneid tuhandeid aastaid tagasi - kasutavad kivikirveid, katavad enda kehaosi lehtedega, kannavad nt huuleplaate jne. Uskumatu, et üks liik (inimene) võib aastal 2013 elada niivõrd erinevat elu. 

Õhtul sain kokku ühe suure saksa tüdrukute kambaga ja kuna mina saksa keelt ei mõika, siis rääkisime omavahel enamus õhtust ikka prantsuse keeles. Kesköö paiku sõitsime linna teise otsa, et osaleda ühe prantslase soolaleivapeol. Päris naljakas oli sinna nii minna, sest tegelikult teadis ainult üks saksa tüdruks seda prantslast, aga tal ei olnud midag selle vastu, et ta veel ligi 8 tüdrukut endaga kaasa võtab. See oli siis taaskord uus korteripeo kogemus Pariisis ja oli väga lõbus. No ainus mitte nii lõbus fakt oli see, et siin on ikka nii tavaline pidude ajal korteris sees suitsetada. Mingi kolme-nelja paiku oleks tahtnud juba tegelt koju ära tulla, aga kojutulekuga on lugu nii, et metroo ei sõida öösel ühest kuni viieni. Ööbuss küll sõidab, aga sellega võib teatud Pariisi kohtades Nanterre'i jõudmine võtta mitu tundi, nii et pole mõtet sellega ka loksuda. Seega ootasimegi ära esimese metroo ja jõudsime tagasi ühikasse alles poole seitsmest. Sellest mõttes on siin ühikas elamine hea, sest peaaegu alati on keegi veel, kes siia tuleb ja ei pea päris üksi mööda öist Pariisi seiklema.

Aga see pooleseitsmene kojutulek nullis täielikult ära mu pühapäevase päeva, äratust ei pannud ja mõtlesin, et küll ma mingi ühe paiku ikka üles ärkan, aga vot ärkasin hoopis kell pool viis õhtul, kui mulle aeg-ajalt silmi lahti tehes hakkas tundub, et päiksevalgus hakkab juba kahtlaselt õhtuseks muutma. Aga no, mis seal ikka, Erasmus ongi selline puhkuseaasta ja võin endale lubada mõne päeva mahamagamist :D

Esmaspäev oli jälle meil vaba päev, sest Prantsusmaa tähistas Esimese maailmasõja lõppu. Pärastlõunal sõitsime saksa tüdruku Rafaelaga Pariisi ja käisime vaatamas näitust Lost in Paris. Laias laastus oli tegemist Pariisi disaini ja turismi alase projektiga, kus erinevad kunstnikud olid loonud igasuguseid huvitavaid Pariisiga seonduvaid eksponaate, midagi erilist just ei olnud, aga kahju ka pole, et seal käisin. Pärast käisime veel Pere-Lachaise'i surnuaial. See on siis Pariisi kõige kuulsam ja suurem surnuaeg, kuhu maetud tohutult igasuguseid tähtsaid tegelasi nii Prantsusmaalt kui mujalt (sh meie oma Wiiralt). Eelmine kord käisin seal suvel, aga sügiseses atmosfääris oli see isegi ilusam ja erilisem. Kohati kummaline mõelda, et surnuaeg on saanud vaatamisväärsuseks. 

Homme tuleb mulle uus külaline ehk tegevust on jälle palju. Lisaks on ka novembri lõpuks ja detsembri alguseks juba mõned plaanid ja kui nii mõelda, siis juba varsti ongi käes 18. detsember, mil ma koju tulen. Homme saab täis 10 nädalat, mil ma siin olen olnud, ja jääb veel 5 nädalat ehk täpselt kaks kolmandikku on juba läbi.