Meie teiseks hostiks oli Andreu, põline katalaan ehk siis Barcelonas sündinud ja terve elu seal elanud. Sellest mõttes läks meil kahe hosti valikuga väga hästi, et saime Kataloonia probleemile vaate nii hispaania kui katalaani poole pealt. Nimelt Kataloonia piirkond tahab kangesti iseseisvaks saada. Katalaanlaste arvates on nad ikkagi väga erinev rahvus, neil omad traditsioonid ja praegu Hispaania riik ei hooli nendest piisavalt. Lisaks on Barcelona ja ümbrus majanduslikult oluliselt paremal järjel kui ülejäänud Hispaania ja neile tundub ebaõiglane teisi Hispaania piirkondi üleval pidada. Hispaanlased (või vähemalt Diego) arvavad, et tegelikult nad pole midagi nii erinev rahvus ning iseseisvusmõte on ajendatud just kriisist ja sellest, et nad ei taha oma paremat toimetulekut ülejäänud Hispaaniaga jagada. Samas nt Diegol poleks midagi selle vastu, kui Kataloonia iseseisvaks saaks, loomulikult oli selle poolt ka Andreu. Aga samas arutasime, et see oleks juriidiliselt ikka väga keeruline, mis saaks Euroopa Liidust ja muudest rahvusvaheliste organisatsioonide liikmelisusest.
Igatahes Andreu elab koos kolme korterikaaslasega (kuna osad olid nädalavahetuseks ära läinud, siis mahtusime ka meie sinna) ning on liiklusinsener. Kui olime asjad ära pannud, siis läksime taaskord sinna põhilisele tänavale ja tutvusime omavahel veidi. Mulle ikka nii meeldib välismaalasi üllatada põnevate faktidega Eesti kohta, kui tegemist on lõunamaalastega, siis fakt, et talvel külmub meri ära ja sellel saab autoga sõita, jätab alati neil suu lahti :D
Õhtupoole (ehk siis tegelikult kell 12 öösel, aga hispaanlaste jaoks on see alles peo algus) läksime ühte baari, kus kohtusime Andreu eelmise couchsurferiga, kes oli bulgaaria tüdruk, kes oli seal koos oma uue hostiga ja tema sõbraga. Ehk siis väga rahvusvaheline seltskond oli. Oli lõbus, aga kui kohaliud kelle kolme paiku hakkasid mõtlema, et kuhu nüüd peole minna, siis meie bulgaarlasega arvasime, et oleks aeg koju minna.
Laupäeval otsustasime linnast välja sõita ja minna mägedesse. Umbes pooleteise tunni rongisõidu kaugesel asub Montserrat mägi, kõige kõrgem tipp on lausa 1200 meetrit. Kuulus on see piirkond sellepärast, et seal asub üks Euroopa vanimaid benediktiini kloostreid (ligi 1000 aastat) ja see on väga oluline palverännakute sihtpunkt. Sealsed palved läkitatakse Montserrat Jumalaema Musta Madonna poole, kelle kuju väidetavalt koopast kunagi leiti. Usutakse, et kui selle kujukese ees kummardada, siis läheb täide su kõige suurem soov ja selle tõestuseks toovad inimesed sinna pärast nt tervenenud inimeste või sündinud laste pilte või hoopis oma pruutkleite. Aga no seda lugu lugesin alles praegu ja kohapeal mõtlesime, et huvitav, miks kõik inimesed järjekorras seisavad, et seda kujukest näha.
Kui kloostri juurde saab suuremat sorti funikulööriga, mis pigem nagu rong, siis sealt saab veel kõrgematele tippudele väikeste kabiinikestega funikulööriga. Seal on mitmeid erinevaid matkaradasid, aga kuna polnud selleks valmistunud, siis jalutasime niisama natuke ringi ja vaatasime huvitava kujuga mägesid.
Tundub, et selles kloostril läheb päris hästi, kogu see territoorium oli väga ilus ja korralik ja väljapanekud olid ka väga moodsad. Kika arvas, et kui ta oleks munk (ehk siis kui ta oleks kõigepealt mees), siis ta valiks just selle kloostri, sest lisaks on seal ikka väga ilusad vaated.
Õhtul oli jalgpallisõprade jaoks väga suur sündmus ehk FC Barcelona ja Real Madridi vaheline mäng ehk el classico. Kuigi me erilised jalgpallisõbrad ei ole, siis seda oleks küll staadionile vaatama läinud, aga 375 eurosed piletihinnad panid uuesti meelt muutma. Aga sellegipoolest nägime mängu ühes baaris. Tundus, et tõesti kogu linna istus kodus telekate ees, kui Barca esimese värava lõi, siis olime veel teel baari poole ja reaalselt terve linn rõkkas. Teise värava ajal olid ka emotsioonid baaris päris kõvad. Samas kui Real Madrid värava lõi, siis jäid kõik korra väga vaikseks. Õnneks jäigi seis 2:1 Barca kasuks ja selle ja ilmselt ka jätkuva sooja ilma tõttu oli linn õhtul taaskord rahvast täis.
Tegime väga hilise siesta ehk puhkasime mingi 23ni õhtul ja siis läksime Andreuga koos ühte jazziklubisse elavat muusikat kuulama. Istusimegi seal päris mitu tundi ja lihtsalt kuulasime muusikuid, kui ma plaadi pealt ilmselt sellist muusikat kuulata ei viitsiks, siis live'is oli see väga mõnus ja minu jaoks ikka kohati uskumatu, kui hea muusikaline kuulmine saab inimestel olla :D
Kuna pühapäevaks lubas seni kõige soojemat ilma ehk 30 kraadi, siis kuulasime kohalike käest, mis on Barcelona läheduses kõige parem rand ja sõitsime Castelldefelsi. Rongiga pool tunnikest ja jõudsimegi kuurortisse, mis praegu oli küll tegelikult suhteliselt välja surnud. Rand oli väga ilus, mõnusalt lai ja pikk liivariba ja helesinine puhas vesi. Kui Barceloneta rand oli paksult inimesi täis (suviti pidi olema isegi raske oma rätikule kohta leida), siis seal oli ruumi kui palju. Päris palju oli lohesurfi õppijaid ja harrastajaid, lisaks veel purjelaudureid. Päevitasime ja käisimegi isegi ujumas (vesi oli täitsa soe), kõndisime pikalt mööda liivariba edasi ja lõpuks sõime ühes rannarestoranis suure taldrikutäie tundmatut liha (ei saanud katalaani keelest aru, aga pakkumine oli hea). Kui pärast läbi linna rongijaama poole kõndisime, siis linn oli uskumatult vaikne nii ilusa ilma kohta, aga nojah, seda ütlesid kohalikud ka, et kui ikka hooaeg läbi on, siis isegi ilusa ilma puhul ei käida enam naljalt rannas.
Õhtul saime kokku Diegoga, me rääkisime talle, mis me vahepeal teinud olime ja tema rääkis meile hästi palju lohesurfist. Tundub, et ta nakatas meid ka selle pisikuga, sest vähemalt ära tahaks küll selle spordiala.
Viimasel päeval üritasime taas Sagrada Familiasse minna, aga hommikul sinna jõudes oli järjekord kordades pikem kui eelmine kord ja mõtlesime, et proovime hoopis õhtul vahetult enne sulgemist tagasi tulla. Istusime veidi külmas Starbucksis (poes, metroos ja kohvikutes oli tihti suht jahe ja siis meil oli see nali, et kui sooja tahad saada, siis tuleb õue minna), vaatasime üle sotsiaalmeedia uudised ja läksime lõpuks veel viimast korda randa. Pärast jalutasime sadamapiirkonnas ringi ja õhtuks olime tagasi Sagrada juures.
Sagrada Familia on Antoni Gaudi meistriteos, aga trikk on selles, et kuigi seda hakati ehitama 1882, siis see pole siiani valmis. Praeguse plaani järgi peaks see valmima 2026, aga kohalikud selles küll väga kindlad polnud. Kõik reisiraamatud räägivad, et on erakordne võimalus näha valmimas ühte maailma suurehitistest, aga ausalt öeldes on see ikka natuke nadi, kui enamust hoonet ümbritsevad tellingud. Plaani järgi peaks sinna tulema 18 torni, praegu on valmis ainult 8. Samas progressi on näha. Kui me Karmeniga seal 2010 käisime, siis oli ka seest kõik täitsa poolik, aga nüüdseks oli sisemus vist enamvähme valmis. Paavst pühitses 2010 aasta sügisel selle sisse.
Kui muidu on igas suuremas linnas asuvad kirikud ikka suhteliselt sarnased oma suurte gooti sammaste ja altaritega, siis Sagradat on sees tõesti huvitav vaadata. Gaudi stiil on väga eriline, ta on tohutult palju inspiratsiooni saanud loodusest ja paljude elementide puhul tunneb ära mingi looma või taime tuttava mustri. Ja tohutult võimas on see ka.
Läksime veel viimast korda carrer de Blaile ja jõime 3-euroseid (ehk siis imeodavaid) mohiitosid ja nautisime sooja ilma. Õhtul võtsime oma asjad Andreu juurest ära ja enne lennujaama minekut käisime veel Diegoga tüüpilises hispaania-pärases kohas tapaseid söömas, kus saime proovide igasuguseid meie jaoks teistsuguseid toite. Lõpuks sõitsime veel Barcelona uude linnaosasesse, kus on nt Londoni Gherkinit meenutav värviline torn ja veel muud moodsad uusehitised. Iseenesest sellised linnaosad mulle meeldivad (nagu ka Le Defense Pariisis), aga nendel on see häda, et nad on igas maailma otsas täpselt ühesugused ja nendel ei ole mingile kindlale linnale või riigile iseloomulikku eripära.
Kuna meie lend Pariisi oli hommikul kell 6, siis sõitsime kell 12 õhtul lennujaama valmis. Üritasime küll okupeerida ühe suletud kohviku diivaneid, aga üks töötaja käis vapralt sealt iga tunni aja tagant meiesuguseid ära ajamas ja seega pidime leppima lihtsalt kõva põrandaga, kuhu rätiku maha viskasime ja siis mõned tunnid und saime. Kell 4 hakkasid turvamehed ringi käima ja kõik üles ajama. Samas magamatuse tõttu läks lennusõit väga kiiresti: istusin oma kohale, panin turvavöö kinni, silmad vajusid kinni ja põhimõtteliselt järgmist korda tegin need lahti siis, kui juba Pariisis maandusime.
Pariis tervitas meid väga-väga külma ja jäise tuulega, aga ometi oli tore jälle oma lemmiklinnas tagasi olla :)
No comments:
Post a Comment