Kika Pariisis

Kui Barcelonasse minnes oli Pariisis ka veel kohati täitsa suvine või siis varasügisene tunne, siis tagasi tulles oli sügis ikka siia ka juba kohale jõudnud ja "tundratuuled" olid päris koledad. Kuna öö oli pmst vahele jäänud, teisipäeval ei teinudki midagi erilist. Ostsime külmkapi süüa täis ja mina pidin veel kahes prantsuse keele tunnis käima. Kohe hea tunne oli, kui mitmed inimesed, kes ei teadnud, et ma Barcelonas olin, küsisid, et kas ma olen kuskil käinud, et nägu pruun. No nüüd on see jume juba ammu kadunud, aga vähemalt natuke oli seda rõõmu :D

Kolmapäeval alustasime suure hooga turistitsemist ja seda soosis ka ilm, kuigi oli sügiseselt jahe, siis päike paistas ja Pariis näitas ennast väga ilusast küljest. Alustasime triumfikaarest, mul siis kolmas kord juba selle sügise jooksul seal otsas käia ja näen, et enne jõule tuleb paar korda kindlasti veel. Aga kuna see on tasuta ja vaade väga mõnus, siis pole mul selle vastu midagi. Pärast jalutasimemööda Champs-Elysée'd, tegime Chaneli, Diori jms juures window-shoppingut, puhkasime jalga Tuileries' aia kaheksanurkse tiigi ääres, jõime väikses nunnus kohvikus kohvi. 

Nii ja siis tegime midagi väga ägedat. Palais de Justice'is asub siinne kohus. Ma teadsin küll, et kohtuistungid peaksid avalikud olema, aga polnud nagu kunagi varem tihanud sinna sisse minna. Igatahes nüüd, kaks juuratudengit koos, mõtlesime, et vaatame üle, mis Prantsusmaa kohtutes toimub. Pärast range turvakontrolli läbimist olimegi kohtuhoones sees ja võisimegi suvalisse saalis sisse astuda. Tundus, et istungitele ei ole määratud kindlat kellaaega, vaid see toimub pigem jooksvalt, seepärast saabki saalist suvaliselt sisse-välja käia. Kahjuks ma nüüd kõigest istungil toimuvast aru ei saanud, samuti pole mu teadmised prantsuse õigussüsteemist just eriti laialdased, seega jäi palju segaseks. Aga sellest mõttes meil vedas, et sattusime vaatama kohtuasja, mida isegi Kikal oli huvitav vaadata (olenemata sellest, et ta prantsuse keelt põhimõtteliselt üldse ei oska). Nimelt oli tegemist kaasusega, kus kaks naist olid tänavanurgal kaklema hakanud. Ohvriks oli mustanahaline naine, kes tunnistajapinki kutsudes oli põhimõtteliselt kogu juhtunu uuesti läbi mängis - ta oli meeletult emotsionaalne, vehkis käte ja jalgadega, näitas kõik ette. Ja kõige parem oli vaadata, kuidas terve saal, sh kohtunik, oma järge ootavad advokaadid, sekretärid jne, naeru üritasid tagasi hoida. Selle naise teatritegemisoskus oli ikka suurepärane :D

Pärast käisime veel läbi Notre Dame'ist ja jalutasime kaks Seine'i saarekest läbi, lisaks sai Kika hoogu juurde oma crepe'i-armastusele. 

Neljapäeval võtsime ette maailma suurima muuseumi ehk Louvre'i. Ma ei olnud seal pärast Disneylandi suve käinud ja ausalt öeldes ei plaani ma sinna ka niipea tagasi minna. Jah, see on väga võimas muuseum, kus on koos tohutult kunstiajalugu. Aga minu jaoks ei ole see koht, kus mulle meeldiks olla. Seal on liiga palju rahvast, kellest enamus on tulnud sinna selleks, et saada kirja linnuke (Louvre ja Mona Lisa) ning lisaks ei ole enamus seal eksponeeritavaid töid minu jaoks just kõige lemmikumad (ma ei ole väga suur skulptuuride või religioosse kunsti fänn). Ilmselt on põhjus ka selles, et ma lihtsalt ei tea piisavalt kunstiajaloost ja ei oska paljusid seal olevaid töid piisavalt hinnata, aga ma tõesti külastaksin iga kelle hoopis Musee d'Orsay'd või Orangerie'd, kus mulle meeldivamad stiilid ja kus suurus on just paras, et jõuaks süveneda. 

Pärastlõunal läksime Montmartre'ile, mis on traditsiooniline kunstnike ja muidu loomeinimeste piirkond. Samas tänapäeval on ta loomulikult väga turistikaks muutunud ja tegelikult öösel on sealsed lähedased piirkonnad pigem sellised, kus ma üksi väga jalutada ei tahaks. Aga päeval ja õhtul kui veel rahvast palju, siis on see minu meelest tõeliselt pariisilik piirkond, just see mida filmides Pariisi kohta näidatakse - pikad trepid, tänavakunstnikud, väiksed kohvikud, ilusad linnavaated. 

Kuna oli 31. oktoober ehk Halloween, siis otsustasime seda ikka väljaminekuga tähistada. Kuigi Halloween on pigem USA ja Inglismaa püha, siis see on hakanud ka Prantsusmaale jõudma ja üle linna oli päris igasuguseid Halloweeni pidusid. Meie valisime ühe klubi, kus oli nii Erasmuseid kui ka kohalikke. Saime tee peal tuttavaks ühtede hispaanlastega, kes samasse kohta läksid ja klubis tutvusime veel ka mõnede kohalikega. Igatahes oli väga lõbus ja läksime koju alles esimese metrooga ehk siis päras viite. 

Ei pea vist ütlema, et tegemist on siis Mona Lisa ühisvaatamisega

Kunst väsitab

Erasmus Rotterdamist

Kuna neljapäev läks pikale, siis reedel päeval midagi erilist peale poeskäimise ei teinudki. Tahtsime minna Abercrombie'ss, aga järks oli liiga pikk ja seega vaatasime üle justavatud Forever 21 poe rue de Rivolil ja sõitsime tagasi La Défense'i. 

Õhtul käisime aga taaskord Halloweeni-peol, seekord aga hoopis majapeol. Mind kutsus sinna üks austria poiss, kellega samas keelerühmas olime. Ta elab koos kolme teise tudengiga, kellest osad vist ka prantslased. Seega oli peol väga rahvusvaheline seltskond, kus lisaks erasmustele oli ka kohalikke. Taaskord oli väga lõbus, aga seekord otsustasime õhtu ikka natuke varem lõpetada ja võtsime ühe saksa tüdrukuga, kes ka ühikas elab, takso. Aga see osutus mu elu kummaliseimaks taksosõiduks. Peokoht ei olnud meie ühikast väga kaugel ja see oleks pidanud olema umbes 10 minuti kaugusel. Aga kui taksosse sisse istusime, siis juba alguses oli taksojuht meie sihtkoha suhtes natuke segaduses, vaatas on GPSi jne. Mingi hetk vaatasime, et sõidame jälle linna poole, siis ta vist üritas uuesti alustada, aga lõpuks jõudis hoopis sellesse kohta, kust kiirtee peale saab minna ja selleks maksta tuleb. Küsis veel sealt putkast juhiseid ja minu arusaamise järgi see mees ütles talle, et ta on liiga kaudel ja peab tagasi pöörama, aga ta maksis tasu ära ja sõitis ikka otse edasi linnast eemale. See oli väga kahtlane ja vaatasime üksteisele juba otsa, et mis nüüd toimub. Mingi hetk lülitas taksomeetri ka välja. Ja siis lampi keeras tagasi ja sõitis sinnasamma, kust me alustasime, ütles, et vabandust ja näete, siit saate uue takso võtta. Raha ei küsinud loomulikult. Aga me ei saanudki aru, miks ta siis Nanterre'i üles ei leidnud, sest meie nägime küll tee peal päris palju silte, mis sinna juhatasid. Igatahes sõitsime selles taksos ligi 40 minutit. Õnneks uus taksojuht ikka teadis, kuhu minna ja juba varsti olimegi kodus. 

Laupäeval käisime mu lemmikus Orsay muuseumis. Pärast ostsime poest süüa, sõime seda pargipingi peal ja lõpuks kõndisime veel Eiffeli juurde, et seda põlemas näha. Nimelt pimedas hakkab iga täistund Eiffel mõneks minutiks vilkuma ja see on tõesti kaunis. Üldse on Eiffel pimedas palju ilusam kui valges, tegemist ju siiski ühe suure raudkonstruktsiooniga. 

Pühapäevaks olime kokku leppinud, et lähme teistega koos Versailles'isse. Lõpuks aga selgus, et meid oli kokku ligi 10, mis tegelikult sellise koha külastamiseks üldse hea number pole. Nimelt kui juba nii palju inimesi, kes omavahel pealegi üksteist just ülihästi ei tea, siis käib pidev loivamine ja keegi ei taha mingeid otsuseid vastu võtta ega teisi natukenegi tagant kiirustada. Kõigepealt kõndisime aedades ringi, kuigi seal praegu midagi väga vaadata pole, sest purskkaevud enam ei tööta ja ilmselgelt pole ka enam lilli. Ja siis pärast kappasime läbi lossi - uskumatu ikka mõelda, et üks kuningas kunagi mõtles, et tal oleks uut lossi vaja ja siis kõik see valmis ehitati. Ja no raske uskuda, et kuningas tegelikult väga õnnelikku elu elas, nt toimus igapäevane riietumine ja lahtiriietumine samuti tseremooniate näol. No rääkimata faktist, et tal lõpuks üldse pea maha võeti :D

Pärast linna tagasijõudmist käisime osadega veel mäkis söömas (sest see on üks odavamaid viise, kuidas Pariisis väljas olles kõht täis saada) ja siis läksime Kikaga Pompidou'sse. Seekord oli natuke rohkem aega, kui eelmine kord, aga endiselt pean tunnistama, et moodne kunst on ikka üks naljakas asi. Samas tore on see, et vähemalt ei jäta see kedagi ükskõikseks, isegi kui sa ei näe kolmes suures valges ruudus elu mõtet, siis mõtled, et no issand mis asi see veel on, ma võiks ju ka seda teha. 

Pompidou's

Esmaspäeval alustasime kohe uue katsega Abercrombie'sse, järksi ei olnud, saime kenasti sisse, vaatasime modellid ja müüjad ja riided üle, aga kahjuks põhieesmärki ehk modelliga pildi tegemist täita ei saanud, sest seekord lihtsalt ei olnud seal seda võimalust. Siis läksime järgmisse "kultusbrändi" poodi ehk Ladurée'sse makroone ostma. Mõni päev tagasi olime ostnud täiesti tavalise palju odavamaid supermarketi makroone ja peab ütlema, et ega maitsevahe nüüd nii suur ei olnudki. 

Kuigi tegemist oli esmaspäeva pärastlõunaga, pidime päris kaua ootama järjekorras, et pääseda Orangerie'sse, mis muidu kuulus Monet vesirooside maalide poolest, aga järjekorra tingis ilmselt see, et praegu on seal väljas Frida Kahlo ja Diego Rivera näitus. Tasus oodata küll, sest Monet oli endiselt tore ja ka Kahlo ja Rivera elu ja tööde kohta oli väga huvitav teada saada.

Mina pidin vahepeal koolis käima ja Kika saatsin šoppama. Pärast läksime tagasi Pariisi, jõime sooja veini (mis meie ootustele vastupidiselt oligi reaalselt soojaks tehtud punane vein mitte meie mõistes glögi) ja vaatasime veel üle Hotel de Ville'i. 

Koogikesed Laduree's

Teisipäeva hommikul oligi aeg Kikal tagasi Rootsimaale minna ja minul uuesti sukelduda tavalisse koolirutiini. Kuigi ausalt öeldes tegelikult väga palju rutiini just ei ole, sest kooli on suhteliselt vähe ja Pariisis elades on alati midagi põnevat oma vaba ajaga ette võtta :D