Otsin kodu

Esimene nädal on Pariisis läbi. Emotsioonid on vastandlikud. Pariis on endiselt sama kaunis ja suurepärane, olen kohtunud juba paljude ägedate inimestega, saan keelekursusel ja ka igapäevaelus prantsuse keelega järjest rohkem sina peale, AGA seda kõike täielikult nautimast takistab üks väike (või siis tegelikult päris suur) mure. Nimelt pole ma endiselt endale püsivat elamispinda leidnud.

Esimesteks päevadeks bookisin endale sellise lehe nagu airbnb.com kaudu majutuse kolme tüdruku korteris (keegi neist on pidevalt ära ja siis nad üürivad voodikohta välja). Olen nüüd tänaseni siin olnud ja täitsa rahul, koht ise on täiesti kesklinnas (Les Halles piirkond) nii et igale poole on olnud hea liikuda. Ja korter ise ka mugav, kuigi ma natuke lootsin, et äkki saab kohalike kaudu kohe mingi hea vihje elamispinna leidmiseks, aga seda kahjuks ei juhtunud.

Kohale jõudsin teisipäeva õhtul ja kolmapäev oli täitsa vaba. Põhimõtteliselt jalutasin niisama Pariisis ringi, vaatasin üle mõned kohad, kus kuulutusi leiab. Mingi hetk valdas mind täpselt sama emotsioon, mis kolm aastat tagasi Hispaanias seljakotiga rännates. Me olime Karmeniga Malagas, kuhu me üldse tegelikult ei plaaninud jääda, aga asjaolude sunnil seda siiski tegema pidime, kõndisime linnas oma raskete seljakottidega ringi, sõitsime bussidega edasitagasi ja otsisime öömaja. Ja vaatasime suure kadedusega kõiki neid inimesi, kes linnas ringi käisid teadmisega, et neil on kodu, koht ööseks minna. Kuigi kolmapäeval oli mul teadmine, et öömaja on vähemalt pühapäevani olemas, siis ikkagi vaatasin kadedusega kõiki neid pariislasi, kellel see koduleidmise kadalipp juba läbitud. (Vaheinfoks: Malagas Hispaanias leidsime me lõpuks siis täiesti suurepärase odava hotelli ja olime selle üle ülirõõmsad)

Kolmapäeva õhtul sain kokku ühe inglasega, väga tore õhtu oli ja ühelt maalt rääkisime veidi isegi prantsuse keeles, sest oleme ju mõlemad selleks siia tulnud.

Neljapäeval algas ülikooli juures kahenädalane prantsuse keele intensiivkursus, mis ongi mõeldud sinna tulevatele Erasmustele ja teistele vahetusüliõpilastele. Minu ülikool on sellise vägeva nimega: l'Université Paris Ouest Nanterre La Défense. Asub see natuke Pariisist väljas äärelinnas nimega Nanterre. Aga päris keskusest saab sinna kergelt linnalähirongiga ehk RERiga ja see võtab umbes 15-20 minutit. Tegemist on campus-tüüpi ülikooliga ehk kõik õppehooned ja muud vajalikud asutused on koos (sh ka ühiselamu, kuhu ma ruumi puudusel kahjuks ei saanud). Ülikooli kohta veel nii palju, et kohe alguses ütles keeleõpetaja meile, kommenteerides katkist tahvlit, et materiaalselt on see ülikool natuke alaarenenud (nt pole tahvlilappe, makid ei tööta jne), aga akadeemiliselt on täitsa hea.

Pärast tutvustusringi selgus, et minu grupis on jube palju saksa keelt rääkivaid inimesi ja jube palju juuratudengeid (neid on üldse vahetusüliõpilaste hulgas palju). Lisaks on meil veel nt kaks jaapanlast ja kaks lõunakorealast.

Keelekursus tundub pärast kolme päeva väga hea, õnneks olin valinud endale okei taseme (B1), nii et pole liiga raske, aga samas ikka õpib juurde ka. Kursus kestab kuni nüüd kuni 25nda septembrini ja on iga tööpäev 4 tundi. Samas pean mainima, et mul on õnnestun kolmest päevast kahel tundi hiljaks jääda, mis pole üldse minu moodi. Aga no ma ei ole veel harjunud sellega, et igale poole jõudmine võtab meeletult aega. Näiteks täna ei mõelnud ma selle peale, et kui ma pean metroos liini vahetama, siis ühest peatusest teise jõudmine võtab ka ligi 10 minutit, lisaks veel vaja oodata õiget rongi. Eks ma homme olen targem.

Reede õhtul olin viimase hetkeni kodus, aga siis rääkisin ühe uue sõbraga keelekursuselt (Rita Portugalist) ja otsustasime minna paadipeole. Tema kutsus kaasa ühe sakslase samuti keelekursuselt ja tema omakorda austraallase, kellega ta just hostelis oli tutvunud. Lisaks saime paadipeol kokku inglastega, nii et väga rahvusvahelne seltskond oli. Tegemist oli siis ühe päris suure paadiga, mis Seine'i peal asub (enne meie saabumist tegi jõe peal tiiru ka), aga põhimõtteliselt oli see nagu klubi ikka, muusika oli isegi äärmiselt mainstream klubimuusika. Võib-olla natuke erilisemaks tegi see, et paadilt oli suurepäraselt näha tuledes Eiffeli torn :) Esimese Pariisis väljaskäiguga võib väga rahule jääda. Kuigi metrood öösel ei sõida, siis igale poole saab siiski ööbussidega (noctilien), nii et öösel pole kojusaamise muret ka.

Laupäeva õhtul käisin Pariisi sõbranna Sarah soolaleivapeol, kus olid kõik prantslased. Loomulikult sain kõigile öelda, et kes ma olen, kust ma tulen ja kuidas Sarah't tean. Teile siis ka teadmiseks, et kohtusime 2007 Inglismaal keelelaagris, järgmisel aastal käisin mina Sarah'l ja Mathilde'el (a keelelaagrit) Prantsusmaal külas ja järgmine aasta nemad mul Eestis. Kuigi vahepeal ei olnud 4 aastat näinud, siis tänu sõber facebookile teadsin, et ta õpib Pariisis ja võtsin temaga ühendust ja see on ikka super, kui võõras linnas on keegi tuttav ees. Praegu tegelikult kirjutangi seda postitust tema korterist :) Peol igatahes oli tore, üllatavalt paljud sõbrad rääkisid minuga väga hästi inglise keeles. Aga no taaskord sain kinnitust sellele, et kõik prantslased suitsetavad, enamus ajast oli rohkem rahvast akna juures suitsu tegemas kui laua ümber söömas/joomas.

Kogu ülejäänud vaba on möödunud elukoha otsimise tähe all. Et Pariisis elukoha leidmine saab raske olema, teadsin juba tegelikult kevadel. Eks ma suvel ikka natuke vaatasin ka neid kortereid ja muid variante, aga mingi hetk ma loobusin, sest tundus suhteliselt võimatu leida midagi nii, et ise vaatama ei saa minna (kui just tutvusi mängus pole). Niisiis alustasin suure hooga kolmapäeval kuulutuste lugemist, aga suhteliselt kiiresti jõudis kohale reaalsus, et ma pole võimeline prantsuskeelseid telefonivestlusi pidama. Neljapäeval sain kokku Sarah'ga ja koos vaatasime/helistasime läbi palju-palju kuulutusi, ühte käisime isegi õhtul vaatamas, aga sinna ma kahjuks ei saanud. Suurimaks komistuskiviks välismaalastele, eriti õpilastele, on see, et meil puuduvad prantsuse vanemad. Nimelt tahavad enamus korteriomanikke sinult korterikülastuseajal sellist müstilist asja nagu "dossier". See on siis kaust, kuhu sõltuvalt korteriomanikust tuleb lisada kõikvõimalikke koopiaid sinu ja su vanemate elust.. No tegelikult on seal tavaliselt vaja isikutunnistuse koopiat (mõnikord ka vanemate omasid), paberit, mis tõestab, et oled õpilane ja siis midagi sellist, mis vist meil vastaks tuludeklaratsiooni dokumentidele ja ka palgalehti. Viimaste abil tahetakse siis tagada sinu maksevõime. Aga sellest üldjuhul ei piisa, et mu vanemad Eestis palka saavad, palka peaksid nad ikka Prantsusmaal saama. Nt laupäeval käisin vaatamas ühte stuudiot, kus mu jutu peale, et mu vanemad on eestlased, saatis korteriomanik mu kohe minema. Ja no loomulikult, mis tal viga valida, kui vähemalt 10 inimest ukse taga ootamas.

Pühapäeva õhtul käisin ühte suurepärast stuudiot vaatamas, kus omanik isegi sellest suurt lugu ei teinud, et mul pole prantslastest vanemaid ja ma ei tulnudki sealt nii lootusetult ära, aga õhtul selgus ikkagi, et mind sinna korterisse elama ei valitud. Ma tean, et tegelikult olen ma võib-olla natuke liiga valiv, aga kaks pakkumist olen ära öelnud just asukoha pärast (ja need ei olnud superodavad ka), sest ma tahaks ikka väga just Pariisis elada, mitte äärelinnas. Pariis nimelt isegi koosneb 20 arrondissement'ist ehk linnaosast ja see on ümbritsetud suure ringteega. Pärast seda ringteed algavad äärelinnad, mis tegelikult väga hästi linnaga ühendatud ja kus elab meeletult inimesi, aga ma mõtlen, et ma veel üritan natuke aega sinisilmne olla ja "päris" Pariisis elamise leida.

Kuna eile pidin oma eelnevalt bookitud elukohast välja kolima, siis võttis mind lahkelt vastu Sarah, kes õega väga mõnusas korteri elab. See on neist nii lahke ja mul on ikka super hea meel, et mul on koht, kus olla ja kohalik, kelle käest igasuguseid asju uurida. Aga ikkagi tahaks ikka jubedalt kuskil oma asjad juba lahti pakkida ja mingi normaalse elurütmi sisse saada. Sellepärast kulutangi ilmselt kogu aja nüüd korteriotsingutele ja loodetavasti saan järgmise postituse juba oma kodust kirjutada :)

Pilte ei ole mul mõtet lisada, sest fotokat pole viitsinud veel kaasa tassida ja telefonis on pildid korterikuulutustest ja niisama mõnedest vaatamisväärsustest, mis linna peal asju ajades on ette jäänud, nagu Eiffeli torn, triumfikaar jne (aga neid saab google'ist ka vaadata).