Eestikeelne nädalavahetus

See nädalavahetus oli peaaegu täielikult eestikeelne. Nimelt reedel sain kokku ühe eestlasega, kes tuleb minu ülikooli järgmisel semestril Erasmust tegema, aga tuli juba praegu Pariisi, et keelt õppida. Seletasin talle igasuguseid erasmuse süsteeme ja kõike muud asjaajamisega seotut, mille osas ma juba siin prantsusmaal targemaks olen saanud. Kõigepealt tegime Notre Dame'is sees ühe tiiru ja siis jalutasime Louvre'ini, et Tuiliers'i aias baguette'i süüa. Lõpuks sõitsime metrooga veel Triumfikaare juurde, kuhu ka üles ronisime. Sealt avaneb päris äge vaade: Eiffel on ilusti näha, ühele poole jääb Champs-Elysee ja lõpuks Louvre, teisele poole La Défense ehk siis ärikvartal oma uue triumfikaarega (Grande Arche). 

Rue Quincampoix - tänav kesklinnas, kus esimesed viis päeva elasin

Champs-Elysée Triumfikaare otsast

Ja Eiffeli torn Triumfikaare otsast

Reede õhtul käisin hispaanlastega Erasmuse peol ühes klubis. Klubi ise oli suht tavaline, taaskord jube palju rahvast. Ja hispaanlasi oli ikka jube palju, läksin koos ühe seltskonnaga, aga seal nad leidsid veel uusi hispaanlasi. Vahepeal ikka rääkisime prantsuse keeles, aga arusaadavalt oli neil omavahel palju lihtsam oma emakeeles rääkida. Pärast tulime Marina ja Miriamiga tagasi ühikasse, aga me ei leidnud üles õiget ööbussi. Seega tulime sellisega, mis peatub Nanterre'i linnas mitte ülikoolis (see on üks peatus RERiga). Mõtlesime, et võtame Nanterre'is takso, et ülikooli jõuda, aga buss meid seal maha pani, siis ei olnud seal ühtegi liikuvat autot ega inimest, rääkimata taksodest. Päris hirmus oli, sest teatavasti Pariisi äärelinnad ei pruugi alati kõige turvalisemad kohad olla. Me ei teadnud takso numbrit ja kellelgi polnud ka internetti, et seda välja uurida. Hakkasime ühele poole kõndima ja õnneks tuli meile vastu üks mees, kes lahkelt meile taksonumbri otsis ja selle ka kohale kutsus. Saime kenasti tagasi campusesse ja lisaks oli veel taksojuht ka hästi tore ja sõbralik. 

Laupäeva ja pühapäeva veetsin eestlaste Karoline ja Tuulikesega, kes Lyonis erasmust teevad ja tulid nädalavahetuseks Pariisi. Kõigepealt vaatasime v'äljast üle Notre Dame'i ja Louvre'i ja siis kõndisime läbi Tuiliers'i aia, üle Concorde väljaku ja lõpuks mööda Champs-Elysée'd, et jõuda Triumfikaareni. Saime jagada oma kogemusi prantsuse bürokraatiaga ja mina sain nautida eesti keeles rääkimist, ükskõik kui hästi sa mingit keelt oskad, siis oma emakeeles on ikka kõige mõnusam rääkida :) Tee peale jäi üks maja, mis oli väga tugevalt turvatud ja tahtsime kangesti teada, et mis koht see selline on. Kaks meest tulid seal meile just vastu ja siis Karoline lendas neile peale oma "pardoniga", lihtsalt naljakas situatsioon oli :D Aga tuli välja, et tegemist on USA saatkonnaga, mis pidid igal pool umbes selliste turvameetmetega olema. 

Champs-Elyséel käisime ka kuulsas Ladurée butiigis. Tegemist on luksuspagariäriga (nii ütles vikipeedia), kus kõige kuulsamad tooted on makroonid (macaron). Väidetavalt leiutas just Ladurée pagariäri selle Prantsusmaal ülipopulaarse maiustuse, mida praegu müüakse 15000 tükki. Ma polnud varem ühtegi makrooni proovinud ja nüüd saingi kohe väidetavalt kõige parematest alustada. Need olid tõesti head, nii et 1.85 € ühe eesti võis maksta küll. 

Kui seekord Triumfikaare otsas olime, siis oli juba pime ja avanes hoopis teine vaatepilt, kui eelmisel päeval. Eiffeli torn on pimedas palju ilusam kui valges, eriti siis kui igal täistunnil sellel tuluksed vilkuma hakkavad.

Õhtu lõpetasime Quick burgeris, tres francais, ma tean :D Aga me ei jaksanud otsida mingit normaalse hinnaga prantsusepärast kohta ja seega sobis vana hea burks ka. 

Väga tüüpiline turistikas Louvre'i püramiidiga

Ladurées, kus alati on järjekord

Makroonid

Pühapäeva alustasime La Défense'is. Tegemist on Euroopa suurima spetsiaalselt loodud ärirajooniga, ehitama hakati seda 1960ndatel. Kuigi seal elab ainult mõnikümmend tuhat inimest, siis igapäevaselt käib sinna tööle ligi 180 000 inimest ja seal on vähemalt 1500 korporatsiooni peakontorid. 1989 ehitati sinna Grande Arche, mis asub samal joonel Triumfikaarega ja ongi nagu selle moodne versioon, aga seal on ka kontorid sees. 

Siis sõitsime Trocaderosse, kust avaneb kuulus vaade Eiffelile ja kõndisime sealt Eiffeli juurde, selle alt läbi ja nautisime veidi Champ du Marsi pargis niisama sooja ilma (terve viimane nädal on olnud üle 20 kraadi sooja ja sama lubab ka eelolevaks nädalaks). Siis liitus meiega ka Alex, nii et suhtlus muutus ingliskeelseks. 

Tuiliers'i aias käisime Musee de l'Orangerie's, kus on koos palju kuulsaid impressioniste ja post-imporessioniste (Renoir, Picasso, Matisse, Cézanne), sh Monet ringjas maal "Vesiroosid". 

Päris pimedas jõudsime lõpuks Centre Pompidou'sse, mis on moodsa kunsti muuseum. Ausalt öeldes moodsa kunsti suhtes on mul sellised vastandlikud emotsioonid, mõned teosed on kohati väga lahedad, aga samas siis näed nt maali, kus on keset valget tausta punane täpp või siis on lihtsalt seinal kolm valget ruutu ja mõtled, et oota, ma oskaks ka seda ju teha.. 

Ja muideks, muuseumid ei ole siin Pariisis ainult turiste täis. Prantslased ja eriti pariislased käivad ka ise väga aktiivselt muuseume ja näitusi külastamas, tihtipeal ka koos lastega. 

Õhtu lõpetasime Montmartre'i piirkonnas. Alex oli siis juba koju läinud ja natuke oli isegi kõhe seal piirkonnas tühjadel tänavatel ringi jalutada, sest kuigi see on väga kuulus ja turistirikas piirkond, siis samal ajal on seal ka punaste laternate tänavad ja muud kahtlased kandid ja kontingendid. Sacre Coeuri sattusime just õhtuse missa ajaks, mis oli päris huvitav kogemus. Lõpuks tegime kohustusliku pildi Moulin Rouge'i juures ja läksime lahku.

La Défense ja Grande Arche

Tuulikese ja Karolinega

Sacre Coeur

Täna oli mul esimene koolipäev, muljeid on juba mitmesuguseid, aga kirjutan nendest siis, kui juba veidi rohkem erinevates ainetes käinud olen. 

Aga omaette naljakas lugu on see, kuidas ma ühika kontoris ühte paberit küsimas käin. Nimelt on kõiksugusteks toimetusteks (nt pangakonto avamine) vaja attestation de residence'i (ehk paberit, mis ütleb, et sa elad ühikas). Küsisin seda neljapäeval, öeldi, et tule reedel, küsisin reedel, öeldi, et tule pärastlõunal, pärastlõunal olin Pariisis, sest väga ei arvanudki, et seda lootust saada on. Nüüd käisin täna hommikul, öeldi, et oi, ikka pole, tule pärastlõunal ja üllatus-üllatus, ka pärastlõunal ei leitud seda paberit kuskilt üles. Lõpuks oldi nii targad, et pandi mu nimi kirja ja nüüd on vist suurem lootus, et äkki ma ikka homme saan selle kauaigatsetud paberi kätte :D