Ära hõiska enne õhtut ehk kuidas prantslased mind esimest korda tõsiselt närvi ajasid

Ei, ma ei kirjuta seda postitust oma ühikatoast nagu lootsin. Sest see olekski ju liiga lihtne olnud, kui ma kohe täna rõõmsalt oma tuppa oleks saanud minna. Olen hoopis ikka veel Sarah juures ja loodan, et ehk homme saan lõpuks pärast kahte nädalat kohvri otsas elamist oma asjad lahti pakkida. Aga kõigest algusest. Läksin siis täna pärast keeletunde ülikooli rahvusvaheliste suhete osakonda, et saada sealt vajalikud dokumendid, mis ühikas ette näidata. Otseloomulikult pidime kõigepealt seal umbes 45 minutit ootama (olin koos ühe saksa tüdrukuga, kes sarnaselt minuga keelekursusel, aga ka alles nüüd toa sai). Lõpuks saime Sorayalt kätte kõikvõimalikud dokumendid ja lisaks veel nimekirja dokumentidest, mille peame veel igale poole esitama. Siis läksime ruttu-ruttu ühika administratiivosakonda, et jõuaks enne nelja kenasti ennast nn "check-in-ida". Seal ees oli juba ligi kümme inimest ja meid oleks juba peaaegu tagasi saadetud, sest neljast tahetakse ju ometi see asutus kinni panna. Õnneks ignoreerisime seda minemasaatmist ja ootasime kõigepealt tükk aega, et me saaksime müstilised rohelised kaustad, mille vahel taaskord mitmeid dokumente, mis vaja ära täita. Seda kausta, kus vahel oli umbes 5 erinevat dokumenti, ootasime ligi 20 minutit ja terve see aeg nägime, kuidas üks naine üliaeglaselt neid dokumente sinna kausta vahele toppis ja voltis. Mitu korda pidi meelde tuletama, et vabandust, ma nüüd tahaks neid lehti enda kätte saada, et ma neid täitma saaksin hakata. Kui jälle igale poole oma nime ja sünniaega jms asju kirjutanud olime, siis jõudsime lõpuks maksmiseni ja võtmete saamiseni. Tundus, et nüüd on küll kõik, võtmed käes, võib sisse kolida. Aga oh ei! Mina läksin rõõmsalt oma tuppa, aga mind ootas seal juba üks noormees, kellele oli antud täpselt sama toanumber. Jooksin ruttu tagasi sinna büroosse, aga ilmselgelt oli see selle aja peale juba suletud. Kurtsin suvalisele mehele (kes tundus olevat ühika töötaja) oma muret ja õnneks sain kuidagi läbi tagauste sinna büroosse sisse ja seal olid veel mõned inimesed. Selgus, et üks number oli sassi aetud ja 5 asemel oleks pidanud olema 4. Okei, andestatav viga, saan aru, palju tööd jne. Läksin siis uue lootusega oma tuba uurima. Kõigepealt selgus, et tuleb veel tükk aega oodata, sest mingi mees pidi igaühele toa eraldi üle andma, veenduma et kõik korras jne. Kui me siis lõpuks minu toani jõudsime, oli kohe ust avades selge, et vot siia tuppa ma küll täna ei tule - kõik oli koristamata, juuksekarvad maas, külmkapp oli üles sulanud jne. Õnneks sai see mees ka sellest aru ja läksime siis edasi vaatama, et mis minust nüüd saab. Ega muud ei saanudki, kui küsiti, et kas mul on võimalik üks öö kuskil hotellis ööbida, sest toa saan alles homme. Kuna mul õnneks koht olemas, kuhu tulla, siis leppisin viha ja nördimusega ja ütlesin, et tulen homme tagasi. Aga kui ma oleks sellel samal päeval oma kohvritega Pariisi saabunud ja siis ilma peavarjuta olnud, siis ma ei tea, mis ma teinud oleks... Rääkisin sellest kõigest Sarah'le ja ta ütles, et jah, nii ongi, Prantsusmaa on superbürokraatlik riik, kõik asjad liiguvad megaaeglaselt ja sellega tuleb lihtsalt leppida. Eks ma teadsin seda ise ka, aga pärast sellist kogemust tundub Eesti lausa superriik olevat, kus kõik nii hästi toimib (vähemalt minul on siiani kõik asjaajamised väga kiirelt ja valutult läinud) Keeletundides pidi iga õpilane tegema ettekande endale olulisel teemal, ma valisin Eesti. Ilmselgelt olen ma oma grupis ainuke eestlane ja kuna ma niikuinii kõigile pidevalt pean Eesti kohta seletama, siis otsustan vähemalt oma keelerühma korralikult Eesti teemal harida. Suur rõhk oli Skype'il ja kõiksugustel elektroonilistel teenustel, veel rääkisin loodusest (palju metsa, meri külmub ära) ja laulupidudest ja laulvast revolutsioonist. Maailmas on nüüd 23 inimest rohkem, kes teavad, kus Eesti asub, mis keelt me räägime ja muud põnevat