Imeline India!

Siin on see kauavalminud (reisi lõpust on juba 4 kuud) postitus meie India reisist. Pigem on see kirjutatud mu enda jaoks, et lugedes kõik emotsioonid ja mälestused jälle meelde tuleksid, seega on jutt kohati võib-olla liiga üksikasjalik ja pikk, aga ehk on ikka huvitavaid kohti ka :)

Lõuna - India 20. jaanuar – 8. veebruar 2012        

Mumbai – Cochin – Munnar – Pondicherry – Bangalore – Hampi – Goa – Mumbai

Ettevalmistused

Juba mitu aastat on minus olnud mingi eriline soov minna just Indiasse. Eriti suurenes see soov pärast meie seljakotireisi Hispaanias ja Portugalis. Indiat peetakse üheks backpackerite ideaalseks sihtkohaks – odav elu ja transport, tohutult palju vaadata, inglise keelega saab hakkama, meeletu kultuurilide mitmekesisus, ja mis kõige tähtsam, see on lääne inimeste jaoks äärmiselt eksootiline ja väljakutseid pakkuv.

Oktoobris juhtuski selline lugu, et avastasime mingi hetk, et Mumbaisse on mitu päris head pakkumist ja haarasime Karmeniga härjal sarvist, meiega liitus ka Margit ja siis võisimegi reisi ootama jääda. Loomulikult plaanisime enne hästi palju eeltööd teha, aga kool võttis oma aja ja liiga põhjalikult me nüüd küll ennast ette ei valmistanud. Lennupiletid olid Mumbaisse ja arvasime, et lähme kas põhja või lõunasse, terve India jaoks on meie reisi aeg liig lühike. Põhjas olid küll ahvatlevad Varanasi, Taj Mahal ja Delhi, aga otsustasime, et jaanuarikuus tahame ikka sooja ilma ja päikest rohkem näha. Berlitzi “India” reisijuhi järgi kirjutasime välja kohad, mida Lõuna-Indias võiks külastada ja siis hakkasime nende kohta netist veidi täpsemalt lugema. Paika sai ka esialgne plaan, et kus kui kaua olla, aga võin juba etteruttavalt öelda, et me muutsime seda kohapeal. Me ei tahtnud väga siduvaid plaane teha, sest sellisel reisil on spontaansusel väga oluline koht. Ainukesena ostsime ära ühe siselennu piletid: Mumbai-Cochin, sest tundus, et nii lühikese aja jooksul ainult rongiga lõunasse välja ja siis Mumbaisse tagasi liikumine kulutab liiga palju aega.

Enne reisi oli võrreldes tavalise Euroopa reisiga päris palju asjaajamist. Mina tegin endale vaktsiinid, mida reisikabinetis soovitati, samuti võtsin malaariatablette. Sellel ajal ei ole Lõuna - Indias küll ülisuur oht malaariat saada, aga ma mõtlesin, et parem karta kui kahetseda. Lisaks pidime Helsingi saatkonna kaudu viisa taotlema. See juhtus just sellisele ajale, kus taotlemise süsteem muutus ja sellega oli päris palju segadust, aga õnneks saime kena ajavaruga ka oma viisad kätte. Natuke peavalu tekitas ka seljakoti pakkimine – mida ikka on vaja ja mida sealt saab. Lisaks tavapärasele kraamile võtsin kaasa niiskeid salvakaid (väga kasulikud asjad, sest Indias on su käed kogu aeg mustad), erinevaid kõhurohtusid (mida õnneks vaja ei läinud), tabaluku ja keti seljakoti lukustamiseks (kasutasin ainukesel korral, kui me sleeper rongiga reisisime), õhukese magamiskoti (õhukesest linasest riidest ise kokku õmmeldud, oli ülihea, sest kuigi enamustes kohtades oli palav, siis oli hea enda puhta magamiskoti sisse ronida) ja WC-paberi (mis on hädavajalik, aga mida kohapealt saab alati juurde osta).

Tartu – Riia – Istanbul – Mumbai (19.-20.01)

Meie reis algas 19. jaanuari õhtul, kui istusime Karmeniga Tartu – Riia bussi peale. Läbi kohutava lumetori jõudsime varahommikuks Riia lennujaama, kus üritasime veidi magada, aga kohutava külma tõttu ei tulnud sellest midagi välja. Ma mäletan, kuidas just siis mõtlesin, et varsti-varsti saan sooja ja ma ei pea kolm nädalat kuskil külmetama (milles ma siiski eksisin). Enne lennukile istumist oli veel üks ärev moment, kus mulle check-in-is öeldi, et praegu on 50-50 võimalus, kas te saate lennukile või mitte. Nimelt ei olnud mul kaasa krediitkaarti, millega mu pilet ostetud oli, aga samas oli olemas selle koopia. Õnneks mingi ülemus ikkagi leidis, et ilmselt ma pole krediitkaarti varastanud ja lubas mu lennukile. Turkish Airlines lennutas meid Istanbuli ja sealt edasi lendasime ligi 7 tundi Mumbaisse. Kohale jõudsime kohaliku aja järgi alles 21. jaanuari hommikul ja juba selleks ajaks oli mul kahe öö peale und umbes 4 h, sest lennukites ja bussides magamine pole just mu tugevaim külg. Ees oli aga väga pikk päev.

Mumbai 1. päev – liiklus, pesula, lehmad, Elephanta Island ja klubi (21.01)

Ootasin lennujaama saabudes, et saan suure šoki sellest, kuidas kõik on kole must ja räpane ja inimesi on igal pool jube palju. Aga ilmselt ma olin nii palju selliseid olustikukirjeldusi lugenud, et oskasin seda kõike oodata ja tegelikult ei olnud olukord isegi üldse nii hull. Meie Mumbaisse saabumise tegi oluliselt lihtsamaks ka see, et juba lennujaamas oli meil vastas Kabir. Nimelt meie Couchsurfingu kaudu leitud majutaja, kelle juures ööbisime järgnevad kolm päeva. Ta jättis meile juba enne saabumist väga hea mulje, sest oli siiralt huvitatud Eestist ja uuris netist ise selle kohta (nt üllatas ta meid küsimusega, et mis on Tartu vaim).

Kell 5.30 võttis Kabir meid oma auto peale ja sõidutas enda koju. Juba selle sõidu ajal saime aru, et tegemist on väga toreda inimesega, kellega igav ei hakka. Autoaknast nägime öist Mumbaid ja kõigepealt torkas silma see, kuidas kõik on kulunud ja poolik ja must. Aga samas ei olnud see üldse vastumeelne, vaid sa lihtsalt teadvustada endale, et siin on kõik ikka väga teistmoodi. Kabir rääkis meile, et tema linnaosa on üks parimaid kohti Mumbais elamiseks ja seal elavad ka Bollywood B-kategooria staarid (mis on väga hea näitaja, sest Bollywood on India mõistes täielik staarimaailm). Korraks mõtlesin, et satume mingisse häärberisse, aga tegelikult oli tegemist suure kortermajaga, kus Kabiri vanemate korter (ta on küll 26-aastane advokaat, aga elab vanematega koos, sest Mumbais lihtsalt on ülikallis enda korterit osta) oli suhteliselt tagasihoidlik. Aga selle saime varsti selgeks, et indialaste jaoks ongi elamisstandardid hoopis teised kui meil läänemaailmas. Nemad ei pea nii oluliseks piinlikku puhtust ja euroremonti, pigem kulutavad nad raha mingite esemete või siis nt hariduse jaoks.

Kui me riideid vahetasime, siis suutsime umbes viie minutiga kõik oma asjad mööda tuba laiali tõmmata, sest seljakotist pole neid just kõige mugavam kätte saada, kui Kabir küsima tuli, kas ma oleme valmis, siis ta näoilme järgi võis aimata, et ta oli päris ehmunud, et me nii kiiresti kogu tema toa suutsime vallutada. Aga loomulikult panime me asjad kohe kokku tagasi ja pärast kirjutas Kabir Karmeni CS reference’i, et me hoidsime ta elamise väga puhta ja korras.

Mumbai suurusest saime aru juba siis, kui sõitsime varahommikul ligi poolteist tundi bussiga Kabiri juurest kesklinna. Aga oleks siis tema linnaosa mingi vaikne äärelinn. Ei, see on sama ülerahvastatud ja lärmakas kui kogu ülejäänud Mumbai. Mumbais on 12 miljonit inimest ja see paistab igal sammul välja. Nagu kogu Indias, jahmud ka seal kogu aeg sellest, kui tohutult palju inimesi ikka igal pool on. Tänaval liikudes oli tunne, et oleme laulupeo rongkäigule sattunud. Omaette teema on liiklus. Loomulikult on vaja neil 12 miljonil inimesel ju kogu aeg kuskile liikuda, olgu siis veoauto, auto, takso, rikša, jalgrattaga või jala. Ja indialased ei armasta eriti liikluseeskirju. See teeb kokku tohutu tohuvabohu, milles meil on alguses päris keeruline liikuda. Kõnniteid võibki seal otsima jääda ja seega pead lihtsalt arvestama sellega, et sa moodustad sõiduteel omaette rea. Üks suurimatest julgustükkidest on tee ületamine. Kõige targem on lihtsalt mõne kohaliku sappa võtta. Õnneks oli esimestel päevadel Kabir meil alati omast käest võtta ja tema kõrvalt õppisime ka kohalike nippe. Tuleb lihtsalt käsi kõrvale sirutada, autojuhile otsa vaadata ja minna. Väidetavalt siis näevad sind kõik ja peavad täpselt nii kinni, et sa ei jää auto alla. Selle peale ei tasu lootma jääda, et ma ootan, kuni ühtegi autot ei tule, sest autosid tuleb ALATI. Kõige osavamaks teeületajaks sai meist Margit, keda me terve reisi jooksul ära kasutasime, et üle tee saada. Liikluse juurde käib ka lahutamalt pidev signaalide hääl. Autojuhid kasutavad seda kogu aeg, hea näide on see, et kui auto läheneb ristmikule, siis ta laseb enne signaali, et teistest suundadest tulijad ikka teaksid, et ta tulemas on.

Esimeseks vaatamisväärsuseks oli Dhobi Ghat e väidetavalt üks maailma suurimaid välipesulaid. Nimelt on see suur maa-ala, kus väikestes boksides töötajad iga päev tundide viisi käsitsi pesu pesevad. Seda teenust kasutavad nii perekonnad kui ka hotellid ja asutused. Siis sõitsime Mahalaxmi templisse, mis on Lonely Planeti järgi üks Mumbai populaarsemaid ja värvilisemaid templeid. Oma osa on ilmselt ka sellest, et Mahalaxmi on rahajumal ja Mumbais mängib raha inimeste elus ilmselt suuremat rolli kui paljudes teistes India osades. Kabir ise ei identifitseeri ennast mingi konkreetse religiooni järgijaks, kuid ta austab paljusid uskusid, ka selles templis tõi ta jumalale anni e siis lillevaniku. Üks Mumbai kuulsaimaid vaatamisväärtusi on Victoria Teriminus (uue nimega Chhatrapati Shivaji Terminus), 19. sajandil inglase poolt disainitud linna uhkeim gooti stiilis hoone, mis täna on Aasia kõige rahvarohkeim (busiest) rongijaam.

Dhobi Ghati pesula

Victoria Terminus

Juba varsti kohtusime ka esimese lehmaga India tänavatel. Nimelt on lehm hinduismis püha loom ja seepärast on neid lihtsalt igal pool. Lehmaliha ei sööda ja teda ei või ka tappa. Paljud lehmad elavadki ilma omanikuta tänavatel ja toituvad inimeste heldusest ja ka prügist. Aga osa lehmi on renditavad, maksad lehma eest päevarendi raha ja siis istud temaga kuskil tänavanurgal. Ise teed samal ajal mingeid heinapalle jms mida lehmad söövad ja müüd siis neid hindudele ja turistidele, kes lehma toita tahavad. Nii saimegi keset Mumbai tänavaid lehma toita. 

Et kohalikega odavamalt suheldada, otsustasime endale ühe kohaliku numbri hankida. Eestis oleks see imelihtne, lihtsalt lähed ja ostad kõnekaardi. Aga Indias mitte. Selleks oli vaja mul täita pikk ankeet, anda neile oma pilt ning passikoopia ja saada Vodafone'i kliendiks. Lisaks oli vaja kohaliku aadressi. Seda bürokraatiat on Indias igal sammul jube palju, pidevalt on vaja mingeid mõttetuid pabereid kuskil täita.

Esimesel päeval nägime kohe ära ka Indias ja üldse Aasia maades tavalist tualetti, kus puudub WC-pott, vaid selle asemel on lihtsalt üks auk. Ja asi ei ole üldse selles, et neil poleks raha WC-potte osta, usutakse, et selline tualetis käimine on inimesele kasulikum. Lisaks arvavad nad ka seda, et palju hügieenilisem on kasutada WC-paberi asemel veeämbrit ja oma vasakut kätt... Õnneks mõtlevad nad ka lääne turistide peale ja müüvad WC-paberit, mis küll maksab hingehinda (pool eurot üks rull).

Pärastlõunal külastasime kõige turistiderohkemat Mumbai piirkonda – Colabat. Seal on kuulus Taj Mahal Palace, lukshotell, kus 2008. aastal toimus terrorirünnak, ja Gateway of India, suur triumfikaare moodi värav, mis on kohalike hulgas populaarne kogunemiskoht. Sealt sõitsime 45 ruupia eest väikse laevaga Elephanta Islandile. Peaks mainima, et kohalikele oli sissepääs 10 ruupiat ja turistidele 250 ruupiat (60 Rs= u 1 €). Tegemist on saarega, kus on väga vanad kaljudesse raiutud templid. Väga erilist muljet need just ei jätnud, aga oli tore seal ära käia.

Elephanta Island

Colaba - Taj Mahal hotell ja Gateway of India

Saime päeva jooksul ka esimeste India toitudega tutvust teha. Kõigepealt sõime biryani't, mis on riis koos erinevate vürtsidega, kuhu võib lisada kana, kala vms. Meie kogu reisi lemmikuks osutusid dosa'd, mis on õhukesed pannkoogid (tehtud riisitaignast ja mustadest läätsedest), meie eelistasime seda niisama süüa, aga kohalikud söövad tavaliselt koos mingi vürtsise segu või kastmega.

Õhtul kohtusime Kabiri sõbra Anishiga, nendega koos istusime ühes kohalikele elanikele mõeldud klubihoones (mitte ööklubi, vaid selline huvialakeskus rohkem, kus nt jõusaalid ja bassein) ja arutasime maailma asju. No tegelikult me küsisime hästi palju India kohta ja saime väga palju targemaks. Ka nemad tundsid Eesti vastu huvi, aga üldiselt said nad ikkagi enda kodumaast rääkida.  Mingi aeg sõitsime viiekesi rikšaga öökluppi. See oli päris naljakas, sest rikša on mõeldud kolmele reisijale tagaistmel, Kabir ja Anish kõõlusid juhi kõrval. Klubis kohtasime veel Kabiri CS sõpru, sh ühte soome tüdrukut, kes Mumbais õpib. Klubide kohta on huvitav see, et enamustesse ei laste sisse india traditsiooniliste riietega. Kui enamus naisi kannab tänaval traditsioonilist sari või salwar kameezi, siis klubides peab olema riides läänelikult.

Tegemist oli tõelise maratonpäevaga, sest olime jala peal põhimõtteliselt 5st hommikul kuni 3ni öösel ja terve see aeg ahmisime endasse uusi emotsioone!

Mumbai 2. päev – slumm, mošee, parsid, pani puri’d ja Bollywood (22.01)

Väidetavalt elab 55 % Mumbai elanikkonnast slummides. Ehk siis umbes-täpselt sellistes tingimustes, nagu “Rentslimiljonäris” näha võib. Ma lugesin enne netist, et slummides korraldatakse tuure ja me plaanisime ka ühele minna (Reality Tours & Travels), sest päris omapead hulkuma minna sinna väga ei julgenud. Kui Kabir meie plaanist kuulis, siis ta arvas, et pole mõtet sellise asja eest maksta ja ta nõustus meiega ise kaasa tulema (tegelikult ma usun ikkagi, et see tuur oleks ka väga huvitav olnud). Me nägime väga pisikest osa linna suurimast slummist – Dharavist. Seda slummide olukorda on raske kirjeldada, kui sa sisened slummi, siis ootab 

sind ees tohutu kitsaste tänavate võrgustik, pea kohal ripuvad juhtmed, kuivav pesu, jalgade all on torud, prügi, putukad. Inimesi on igal pool, nad tegelevad on igapäevaste asjadega oma lahtiste uste peal. Loomulikult vaadati meid uudishimulikult, aga kõik olid väga sõbralikud. Eriti vaimustusse sattusid meist lapsed ja natukese aja pärast oli meie ümber juba ligi 15 last, kõik küsisid meie nime, tahtsid kätt suruda ja lihtsalt vaatasid meid oma suurte silmadega. Aga põhiline oli see, et need lapsed olid nii rõõmsad ja õnnelikud. Kui me arvame, et slummis elamine on vaesuse tipp, siis Mumbais on lood teistmoodi. Nimelt maksavad kõik slummi elanikud üüri, kõikidel on olemas töökoht ja nende majanduslik olukord pole üldse nii hull kui arvata võiks. Täiesti tavaline on see, et inimestel on seal lisaks televiisorile veel DVD-mängijad ja pesumasinad. LP-st lugesin, et osa noori töötab isegi “valgekrae” töökohtadel, aga nad ei taha slummist lahkuda, sest see on nende kodu ja nad ei taha sealt lahkuda. Ilmselt on neil sealt ka keerulisem lahkuda, sest india kultuuris on sinu perekondlik taust ja päritolu väga oluline. Kuigi kastisüsteem on ametlikult kadunud, siis tegelikult on selle mõjud veel väga tugevad ja nii töölesaamisel kui elukoha otsingutel võib su taust olulist rolli mängida.

Õnnelikud slummilapsed

Kontrastiks slummidele sõidutas Kabir meid ülimoodsasse linnaossa, mis arhitektuuriliselt nägi välja täpselt nagu iga teine lääne suurlinn. Mumbai on tohutute kontrastide linn, pilvelõhkuja aknast avaneb tihti vaade slummidele. Kogu India on praegu tohutute muutuste teel, areng on hästi kiire ja väga põnev on jälgida, kui kiiresti ja kuhu see maailma suurim demokraatia areneb. India traditsioonid on hästi tugevad, aga samas praegu on sinna väga palju tulnud ka lääne mõjusid ja seda tohutut segu traditsioonidest ja läänelikust popkultuurist on kohati naljakas, kohati keeruline mõista.

Siis käisime Mumbai kuulsaimat mošeed vaatamas. Haji Ali mošee asub tehissaarel lahel, mõnisada meetrit kaldast eemal. Mõnemeetrine tee, mis sinna viis, oli kogu aeg inimesi paksult täis. Peale moslemite oli seal ka hästi palju hindusid, Kabir rääkis, et hinduismis on kombeks teatud arv kordi oma elu jooksul ka teisi pühakodasid külastada. Mošees sain ka esimest korda tunda kuulsust, kui üks tüdruk küsis, kas ta võib minuga koos pilti teha :)

Selliseid "kaalumehi" oli Mumbais iga nurga peal 

Õhtupoolikul olime päris kaua aega ühes tundmatus kohas, mille nime ma olen ära unustanud. Aga tegemist oli ülivaikse kohaga keset Mumbais, kus majade vahel oli selline suur tiik, selle ümber trepid. Kunagi oli sinna kellegi lastud nool maandunud ja nüüd on seal olev vesi püha. Seal rääkis Kabir meile veel hästi palju india mütoloogiast, aga kahjuks on see jutt juba meelest läinud. 

Õhtul nägime ka väravat, kus algab parside ülisalajane territoorium, kus nad oma surnuid hoiavad. Nimelt on parsid zoroastrismi usu kummardajad, elavad Indias ja Iraanis. Nende usk on hästi sissepoole, nt ei või nende pühakodasid keegi väljastpoolt külastada. Oma surnuid nad ei mata ega põleta, vaid jätavad nad mingitesse suurtesse kastidesse lageda taeva alla ning siis tulevas kotkad surnukehasid nokkima. Aga keegi päris täpselt ei tea, kuidas see käib, sest nad hoiavad seda väga suures saladuses. Kui me sealsamas seisime, siis oli seal ka umbes 5 meest, kes Kabiri käest küsisid, et kust me tuleme (pole just raske aru saada, et me pole indialased). Pärast Kabir rääkis, et ta ütles, et tema vend abiellus venelannaga ja meie oleme vennanaise sugulased vms. Aga põhimõte oli selles, et ta tutvustas meid kui enda peret, sest tavalisel indialasel on raske mõista couchsurfingu kontseptsiooni ja seda, et miks täiesti võõraid inimesi peaks enda juures majutada. Kabir rääkis neile edasi imelugusid sellest, kuidas meil on praegu Eestis -20 kraadi ja meri külmub ära ja selle peal saab autoga sõita. Kui te tahate mõnda lõunamaalast šokeerida, siis jääteede lugu on meie praktikas nad alati ahhetama pannud.

Õhtul tutvusime tõelise india toiduga e siis äärmiselt vürtsika toiduga. Mingist putkast ostsime pani puri'sid. Tegemist on rasvasest taignast tehtud seest tühja “junniga”, kus sees on magus-vürtsikas vedelik. Pean ausalt ütlema, et tegemist oli ühe päris jubeda asjaga. Oma osa mängis seal see, et mulle üldse ei istu vürtsikad asjad ja lisaks oli seal veel selline kummaline kõrvalmaitse, mis kohe üldse hästi ei mõjunud. Teine ebameeldiv maitseelamus oli ka Mumbais, kui me proovisime tänaval müüdavat buttermilk'i, mis oli nagu halvaks läinud piim pipraga. Kui veel toitudest rääkida, siis peaaegu iga söömaaeg oli uus elamus. Õnneks saime alguses Mumbais täna Kabirilie mingid põhiasjad teada, aga üldiselt oli menüü vaatamine ikkagi nagu hiina keele lugemine, tellisime lihtsalt midagi, mis tundus olevat normaalne. Ma tean, et paljudele maitseb tohutult india köök, aga kuna ma ei talu väga vürtsikaid asju, siis mina seda vaimustust ei saa jagada. Aga ikkagi oli tohutult põnev neid erinevaid asju proovida, sest kõik oli tõesti väga erineva sellest, mis meil siin on.

Pärast sööki oli meil eksprompt rahvuslik õhtu. Nimelt jalutaime koos Kabiri ja ta sõbraga mööda rannapromenaadi ja kuidagi juhtus nii, et Margit ja Karmen õpetasid indialastele Kaera-Jaani ning hiljem laulsime neile “Kungla rahvast”. Loomulikult ei saanud nemad kehvamad olla ja esitasid meile Bollywoodi popimaid laule ja tantse. Kogu meie Indias oleku ajal oli ülipopp laul “Kollaveri”, mis on kohalikus inglise slängis ja tegelikult ühes Tamiili filmis.

http://www.youtube.com/watch?v=CkZhGfZPKuc

Selle loo järgi õppisime ka Bollywoodi tantsuliigutusi: http://www.youtube.com/watch?v=6FteXhp7MZY

Mumbai 3. päev – iseseisvus, slow train ja turg (23.01)

Nüüd oli aeg iseseisvaks saada, sest Kabir pidi lõpuks ju tööle ka minema. Saime ta käest põhjalikud juhised, kuidas rongide ja bussidega seigelda ja asusime tööle. Alguses tundus kogu selle virvarri sees ise kuhugi jõudmine päris keeruline, sest olime ju kaks päeva kohalike sabas tolknenud, aga tegelikult polnud see üldse nii keeruline ja oligi ise palju põnevam hakkama saada. Kogu aeg sai kohalike käest abi küsida, suht tihti juhtus ka seda, et kolm erinevat inimest juhatasid sind täiesti erinevasse suunda, nimelt pidi indialastel olema selline komme, et nad ei taha öelda, et nad ei tea, vaid pigem näitavad sulle mingit suvalist suunda. Aga siis tuleb lihtsalt veel mõnede inimeste käest küsida ja usaldada kõhutunnet, et mis inimene kõige rohkem teadja paistis olevat. Sellest hommikust oli mul veidi ehk liigagi eredalt meeles seik, kus me leidsime Subway võileivakohviku ja nautisime seda täiega. Olime ju tervelt kaks päeva järjest ainult india toite söönud! Aga tegelikult tõesti, hea oli vahelduse mõttes istuda euroopalikus kohvikus ja süüa mittevürtsist toitu. Kabiri juurest pidime kõigepealt bussiga sõitma mõnikümmend minutit rongijaama ja siis rongijaamast veel ligi 45 minutit, et jõuda kesklinna. Mumbai linnasiseste rongide süsteem on täiesti omaette teema. Nimelt sellel rajaneb põhimõtteliselt kogu linna liikumine, kui rongidega midagi juhtuma peaks, siis linna elu jääks lihtsalt seisma. Nimelt reisib Mumbai linnarongidel üle 7 miljoni inimese päevas. Seepärast on rongid ka kogu aeg ülerahvastatud. Kabir ütles kohe, et “fast traini” peale pole meil mõtet minna, sest meil oleks seal väga raske hakkama saada. See on nimelt üli-üli-ülerahvastatud ja kui sa ei tea ka täpselt kuhu ja millal minna, siis võib seal päris hätta jääda. Ma nägin mingit filmi kunagi, kus üks kohalik rääkis, et ta peab trenni tegema, et ta jõuaks trügida, et rongi peale saada. Samuti on teatud liinidel välja kujunenud kirjutamata seadused, kuidas üldse rongist maha saada, nimelt moodustub iga konkreetse peatuse jaoks rongi sisse mingi järjekord, kui sa seal järjekorras pole, siis sa lihtsalt ei saa maha, sest suvaliselt ennast inimestest läbi suruda on võimatu. Meie läksime “slow traini” peale, kus olukord oli veidi rahulikum, lihtsamaks tegi asja ka see, et seal on naistele eraldi vagunid ja nendes on tavaliselt ikka veidi vähem rahvast. Meie jaoks naljakas on see, et rongiuksed on kogu aeg lahti ja inimesed kõõluvad seal.

Otsisime üles Magaldase turu, et endale mingeid kohalikke riideid osta. Tegemist on hästi suure turuga, aga meie üllatuseks olid seal igal pool “fixed prices” e siis kindlad hinnad. Tavaliselt käib india ostlemiskultuuri juurde alati kauplemine, see on nii tavaline, et müüja võib isegi solvuda, kui sa esimese hinnaga ta asja ära ostada või liiga vähe kaupled. Samas oli hea mugav ilma kauplemiseta hakkama saada, sest meie jaoks on see ikka natuke segane ja ebamugav protseduur. Kunagi ei tea, et mis see asja õige hind siis olema peaks, kui palju on lubatud hinnas alla minna, äkki müüja solvub, kui ma liiga madalat hinda pakun jne. Reisi jooksul sai kõige osavamaks kauplejaks Margit, kes nii mõnigi kord vist mõne kaupmehe natuke pahaseks tegi, aga samas sai ta asjad alati ülihea hinnaga kätte :) Mina ja Karmen ostsime endale kurtid (pikad värvilised pluusid), et kohalike hulka paremini sulanduda.

Pärastlõunal istusime kalda ääres ühes muuli moodi asja juures Nariman Pointil ja lihtsalt nautisime päikest, sooja, Mumbaid ja üldse oma elu. Vaatasime üle ka Bombay ülikooli hoone ja kohtuhoone (High Court). Tagasi Andherisse (Kabiri linnaosa) sõitsime just õhtuse tipptunni ajal ja see on ikka uskumatu, kui palju inimesi igal pool oli. Õhtul tutvusime veel mõnede Kabiri sõpradega, jõime kohvi, ajasime juttu ja lõpuks käisime veel Roti Punjabis taaskord vürtsikaid asju söömas.

Nariman Point

Väike osa Mumbai skyline'ist

Naiste vagun tipptunni ajal slow trainis

Siis oligi aeg Mumbaile mõneks ajaks head aega öelda ja lõunasse lennata. Ma polnud kunagi nii suures linnas varem käinud ja see jättis kustumatu mulje. Ta on tõeline suurlinn, kus leiab tõesti kõike. Indiale omaselt on see ka tohutult must ja räpane, aga ka enda üllatuseks ei häirinud see üldse nii palju, sa lihtsalt harjud sellega ja vaatad sellest mööda, sest inimesi on palju põnevam vaadata. Ka kohalikel oli meid põnev vaadata. Kuna Mumbai on nii suur, siis turistid on seal väga hajutatud ja seega olime meie ikkagi läheduses ainukesed valged. Samas ei häirinud see jõllitamine üldse, sest sa tead, et nad vaatavad lihtsalt uudishimust ja me ise vaatasime vastu. Mumbai märksõnadeks jäävad inimmass ja meeletu liiklus. Tegelikult kehtivad need märksõnad kogu India kohta, aga Mumbais on need ekstreemsemad ja pealegi oli see ka meie esimene kokkupuude Indiaga.

Kochi – Kerala ja elektrikatkestus (24.01)

Pärast pooleteist tunnist und pidime lennujaama poole liikuma hakkama. Paar tundi lennukis ja maandusime Kochis (Cochin). Esimest korda nägime India loodust (siiani olime ju ainult suures linnas) bussiga lennujaamast linna sõites. Kõik tundus lopsakas, palme ja jõgesid oli palju. Olime jõudnud Kerala osariiki, nimi “Kerala” tähendab kohalikus malayalami keeles kookospalmide maad ja neid on seal tõesti palju. Pärast liiga pikka bussisõitu jõudsime Fort Kochisse, linna ajaloolisse ossa. Kochis on 1.4 miljonit elanikku ja põhiline kohalike elu on koondunud uuemasse linnaossa Ernakulami. Aga vaatamist väärib Fort Kochi, suhteliselt pisike ja vaikne linnaosa, mida on ajalooliselt kujundanud inglased, portugallased ja hollandlased. See oli kolonistidele oluline kaubandussadam. Arvestades seda, et linnas on 1.4 miljonit elanikku, siis Fort Kochi oli üllatavalt vaikne ja rahulik. Samas aga torkas kohe silma see, et turiste nägime nüüd igal sammul.

Meie koduks sai Maison Casero – kodumajutus, mida pidas väga armas perekond. Siis otsustasime veidi linnas ringi vaadata. Käisime Santa Cruzi basiilikas, kus vaatamisväärsuseks osutusime hoopis meie ise. Nimelt oli seal koolilaste grupp ja nad kõik sattusid meist vaimustusse, tahtsid ühe kaupa kätt anda ja küsisid nime. Jalutasime mööda linna ringi ja vaatasime LP soovitatud kohti. Kochi on kõige kuulsam Hiina kalavõrkude poolest. Tegemist on kalapüüdmissüsteemiga kallastel, mida kasutatakse ainult Kerala osariigis. Nägime ära ka mittemidagiütleva kiriku, kuhu kunagi Vasco da Gama maeti. Mingi hetk peatas meid üks rikša ja palus meil endale üks teene teha. Nimelt ta viib meid tasuta suveniiripoodidesse ja siis tema saab selle eest mingeid bensiinisoodustusi vms. Teadsime küll neid skeeme, aga kuna meil niikuinii midagi teha polnud, siis sõitsime rikšamehega veidi ringi. Palusime ennast viia ka juutide linnaossa, kus on kuulus vürtsiturg, aga kuna oli nii hilja, siis enamus kohti olid juba kinni. Ühte kohta siiski juhatati meid veel sisse ja loomulikult hakkas peremees meile siis kõikvõimalikke erinevaid teesid ja vürtse pakkuma. Kuna nad olid tegelikult juba suletud, aga meie jaoks laoti kõik jälle lagedale, siis ostsime sealt veidi kalli hinna eest igaüks paki teed, mina nt ingveri oma.

 Hiina kalavõrgud

Kohalik nendel samadel võrkudel tööd tegemas 

Ja veel kalavõrke 

Karmeni kuulsushetk kohalike laste seas

Kochi – tagaveed e paradiis (25.01)

Päev algas ülimõnusa hommikusöögiga, nimelt istusime rõdul, nautisime enda ümbrust ja sõime kookose pannkooke, mis olid ülimaitsvad. Hotellist korjati meid peale ja läksime Kerala backwaters tourile, mis on üks põhilisi asju, mille pärast üldse Keralasse tullakse. Nimelt on Kerala kuulus tagavete poolest (põhimõtteliselt jõgede rägastik) ja seal tehakse erinevaid paadisõite, et kogu seda ilu näha. Hästi populaarne on võtta mitmepäevane tuur, nii et ööbid ka paadis jõe peal, aga meil polnud nii palju aega ja piirdusime 7-tunnise tuuriga (maksis 650 Rs).

Alustasime reisi ühe suurema jõe pealt ja liikusime umbes 8-kohaliste countryboatidega. Paadimees lükkas paati edasi pika bambuskepiga mööda põhja. Enamus aega sõitsime mööda kitsaid jõekesi keset troopikat ja tegime vahepealt peatusi. Saime palju teada kookosest ja selle erinevatest kasutusviisidest. Kõik kookose osad kasutatakse kuidagi ära. Koore kiududest punutakse nööri, õitest tehakse alkoholi, lehtedest katuseid, vilja valgest sisust õli jne. Kookose töötlemine on Kerala omaette tööstus ja seal on selleks eraldi firmad kelle kaudu perekonnad saavad sellega tegeleda. Järgmises peatuses tutvustati meile erinevaid vürtse ja muid meile tuttavaid asju, mida seal kasvatatakse. Nii nägimegi, kus ja kuidas kasvavad must pipar, nelk, kardemon, kaneel, papaia, kohvioad jne. Lõuna söömine toimus ühel saarel, kus söök serveeriti nii nagu Indias kombeks on – banaanilehel ja ilma söögiriistadeta. Nimelt ei kasuta indialased eriti söömiseks nuge ja kahvleid, mis mingitel puhkudel on täitsa okei, aga riisi ja kastme söömine sõrmedega jäi meile ikka natuke kummaliseks. Ja oluline on see, et söömiseks kasutatakse ainult paremat kätt, sest vasak käsi on muude asjade jaoks. Edasi sõitsime paar tundi ringi suurema paadiga – houseboatiga – laiematel vetel. Nüüd me olime paradiisi sattunud! See oli lihtsalt imeilus: rahulikud laiad jõed ja nendel kitsad saared palmipuudega, päike paistab ja kerge tuul on juustes. Kuna paati lükati endiselt edasi bambuskepiga, siis oli ka totaalne vaikus. See paar tundi oli tõesti üks mõnusamaid ja rahulikumaid olekuid sellel reisil. Ilmaasjata ei ole Kerala tunnuslause “jumala enda maa”.

Õhtul läksime linna peale süüa otsima, aga kuna me kaarti ei viitsinud lugeda, siis toetusime Margiti ja Karmeni vaistule (minu orienteerumisvõime oli selles linnas totaalselt null). Kõndisime suhteliselt suvaliselt mööda linna ringi ja saime ka oma söögi kätte, aga mingi hetk me ei saanud küll enam aru, kus me oleme ja kuhu poole minema peaks. Sellest polnud veel midagi hullu, aga siis läks järsku kogu linnas elekter ära ja kõik oli kottpime. Korraks tekkis küll natuke kõhe tunne olla võõras linnas suvalises kohas pimedas, aga õnneks jõudsime peaaegu kohe mingi suure tähtsa maja juurde, kus olid valvurid ja tuled ka põlesid. Saime sealt rikša ja sõitsime tuttavasse kohta tagasi. Irooniline on loomulikult see, et kui muidu on rikšad iga nurga peal ja tahavad sind kogu aeg peale võtta, siis nüüd pidime vaeva nägema, et mõni rikša leida ja kinni pidada. Pärast lühikest poodlemist läksime tagasi “koju”.

Kochi – Munnar (26.01)

Taaskord oli hommikusöök valmistatud kookosest, aga seekord ei olnud see nii hea. Nimelt oli tegemist kookoshelveste kokkupressitud massiga, mis oli niisama suhteliselt kuiv ja peale pakuti kastet, mis oli ikka parajalt vürtsikas. Aga väga põnev oli midagi nii teistsugust süüa. Pärast praamisõitu Ernakulami (kesklinn) matkasime mööda tüüpilisi (räpaseid ja olematuid) teid mööda bussijaama. Vat nüüd oli mul esimest korda tunne, et ma olen sellises Indias, kuidas ma seda ette kujutasin. See bussijaam oli ikka tõeliselt India – ülivana, must, haisev, lärmakas jne. Aga mu jutus ei ole mingit hukkamõistvat hinnangut, see on nende elu ja mind ei häirinud see üldse nii palju, kui ma arvasin, et võiks häirida, sellega harjub ruttu. Küsides busside kohta, saime jälle palju erinevat ja vasturääkivat infot. Lisaks soovitati meil minna platvormile 3, aga seda lihtsalt ei eksisteerinud. Aga nagu alati, lõpuks leidsime ikka oma bussi kenasti üles ja asusime Munnari poole teele. See bussisõit oli jälle omaette elamus. Nimelt oli see ülivana buss, millel aknaid polnud, lärmi tegi kõvasti, raputas ka ja lõpuks oli see buss puupüsti rahvast täis. Alguses oli päris põnev, aga 4.5 h oli juba natuke palju. Me sõitsime nüüd India läänerannikult ida poole mägedesse. Isegi Skandinaavias on sõiduautoga korralikel mägiteedel natuke jube sõita, aga Indias saavad mägiteed uue tähenduse, kui need on umbes ühe sõidurea laiused, auklikud ja sa sõidad nendel koliseva bussiga, mille juht tundub rallit sõitvat. Üldiselt ma säästsin ennast ja lihtsalt ei vaadanud välja. Viimased lõigud oli aga juba võimatu mitte välja vaadata, sest ümbrus oli lihtsalt fantastiline. Nimelt olime jõudnud Munnari lähedusse, mis on üks olulisemaid teekasvatus keskuseid Indias. Seetõttu on kõik mäeküljed kaetud teepõõsastega ja moodustavad tohutult ilusaid maastikke.

Otsisime platvormi 3

Kochi bussijaam

Ja buss, millega Munnarisse mööda mägiteid 4.5 tundi sõitsime

Munnar ise on piklik ja suhteliselt väike linnake, mis elabki teeistanduse najal. See on tööstuse keskpunkt ja samas ka baas turistidele, kes teekasvatamist ja üldse mägesid vaatama tulevad. Leidsime mõistliku hotelli ja läksime linna vaatama. Kuna oli 26. jaanuar ehk India iseseisvuspäev (sellel päeval võeti vastu põhiseadus), siis oli linnas hästi palju kohalikke ja neil oli seal mingi oma pidustus. Sõime ainult taimetoite pakkuvas restoranis ja tellisime punjabi thali. Thali on indiale tüüpiline eine, mida pakutakse suurel kandikul ja see koosnebki erinevatest kastmetest, riisist, saiadest. Aga neid erinevaid asju oli seal tõesti palju ja meil polnud õrna aimugi, kuidas ja mida millega sööma peaks. Nii improviseerisimegi ja ilmselt panime kombinatsioonidega päris mööda, sest kelnerid seisid meile suht lähedal ja oli näha, kuidas nad kommenteerisid meie söömist ja vaatasid imelikult. Aga no vahet pole, oleks võinud siis õpetada, mis millega kokku käib :D Kuna Munnar asub 1450 meetri kõrgusel, siis pärast päikeseloojangut oli juba päris jahe ja pidime üle mitme päeva pikad riided selga panema. Õnneks oli hotellis soe tekk olemas, sest öö jooksul muutus ka tuba väga jahedaks.

Munnar 

Thali

Munnar – päikesetõus, tammid, elevandid ja Kathakali (27.01)

Kell 5 hommikul ärkamine ei ole üldse tore. Veel mittetoredam on see, kui sa pead siis välja kobima ja suveriietes külmetades autot ootama. Nimelt oli temperatuur kõigest natuke üle nulli ja pärast kuulsime, et seal mägedes oli nädal tagasi isegi -4 kraadi olnud.  Kohalik giid Rajesh (kui teda giidiks saab nimetada, sest ta inglise keele oskus just kõige suurepärasem ei olnud) võttis meid oma džiibi peale (auto oli ainult meile kolmele ja maksime selle eest näkku 400 Rs) ja alustasime sõitu mägedesse, et sinna päikesetõusu ajaks jõuda. See autosõit oli päris kole, sest sellel džiibil polnud uksi (nende asemel oli mingi present), õues oli äärmiselt külm ja mingist soojendusest pole mõtet Indias rääkida, nii et jah, väga külm hommik oli. AGA see tasus ennast totaalselt ära, sest meil oli imeline päev. See algas päikestõusu vaatamisega mägede vahel ühel vaateplatvormil, kus peale meie oli vaid kaks kohalikku. Alguses oli päike mäe taga ja hakkas vaikselt meist teisel pool olnevaid mägesid valgustama, vari liikus järjest edasi ja lõpuks olime meie ka päikese käes. Nii pea kui päike välja tuli, hakkas ka kohe temperatuur tõusma. Väga rahulik ja ilus hommik oli see. Pärast jõime veel seal samas kohaliku poe juures teed ja nautisime vaikust. Rääkides veel külmast, siis sealsamas vaateplatvormi juures elasid kohalikud kileonnides ja üks kohalik jalutas paljajalu ringi, nad peavad ikka päris karastunud olema. 

Järgmine peatus kujunes meile taaskord paradiisiks. Nimelt jalutasime lõputute roheliste mäenõlvade vahel. Roheliseks muudavad need nõlvad teepõõsad, mis katkematult mäekülgi katavad. Selline tunne nagu oleks üks suur roheline vaip mägedele peale visatud. Lisaks veel see, et kõik see oli nii ehtne, kuna me ei näinud seal ühtegi teist turisti, see-eest aga kohalikke teekorjajaid, kes hommikul oma suurte korvidega tööle läksid. Peale silmailu kuulsime oma giidi käest ka veidi tee enda kohta. Näiteks sõltub tee kvaliteet sellest, kui noorelt teeleht ära korjatakse.

Järgnevalt sõitsime mägede vahel ringi ja tegime mitmeid peatusi. Nägime mitut suurt tammi, järve ja veel mitmeid kauneid kohti. Lahe oli see, et Rajesh oli väga asjatundlik looduse suhtes, ta peatus tihtipeale suvalise koha peal, et näidata meile mingit erilist taime või looma. Lõpuks läksime tõeliselt turistikasse kohta, kus sai elevandiga sõita. Kuna ma olin korra juba Tais elevandiga sõitnud, siis see nüüd midagi niii erilist ei olnud, aga samas ma jätsin endale meelde ühe eriti mõnusa vaate mägedele ja selle tunde, et ma olen Indias elevandi seljas.

Õhtul otsustasime kultuursed olla ja läksime vaatama Kathakali etendust. Kathakali on Keralale iseloomulik tantsudraama stiil, mille olulisteks osadeks on suursugused kostüümid, värviline meik, erilised näoilmed ja žestid. Meigi tegemine on oluline osa etendusest ja seepärast läksime seda juba enne etendust vaatama. Süžeelt on põhimõtteliselt tegu armudraamaga. Kuigi me tegevusest väga aru ei saanud, siis ometi oli põnev jälgida, kuidas näitljead puhtalt näoilmetega püüavad emotsioone edasi anda.

Munnar – Pondicherry (28.01)

Algselt oli meil plaan pärast Munnarti minna Chennaisse, kuna aga Kabir väitis meile, et see on suhteliselt mõttetu suurlinn, siis võtsime kuulda tema soovitust ja läksime hoopis Pondicherrysse. Omajagu tegemist oli, et välja selgitada, kuidas me sinna üldse saada võiksime. Munnaris rongijaama pole, seega oli ainuke võimalus minna bussiga. Kui rongiplaanid on ülitäpselt internetis olemas (ja seal toimib ka väga efektiivselt broneerimissüsteem), siis riiklikud bussiliinid internetis nii hästi esindatud ei ole. Küsisime mitmest kohast, et mis kell kõige varasem buss Munnarist ida poole minna võiks ja me saime ikka päris palju erinevaid vastuseid. Lõpuks usaldasime sellist aega, mis meile endale kõige paremini sobis ja lootsime, et ehk läheb õnneks.

Seetõttu algaski meie hommik lausa kaks tundi varem kui eelmisel päeval. Nagu arvata võib, oli kell 3 ikka täitsa külm, aga seekord olime targemad ja toppisime põhimõtteliselt kõik oma riided üksteise otsa selga. Juba eelmisel õhtul saime teada, et öösel kell 3 pole meil lootustki ühtegi rikšat või taksot kohata ja seetõttu hakkasime aegsasti vantsima, et paari kilomeetri kaugusele bussijaama jõuda. See oli vist üks esimesi kordi India linnas, kus me olime täiesti üksi ja isegi ühtegi häält polnud kuskil kuulda. Õnneks oldi meile eelmine päev tõtt räägitud ja kell 4 oli buss ees ning meie rõõmuks olid sellel bussil ka aknad (soojem temperatuur)! No vat siis, mida kõike sa hindama õpid, kui Indias reisid. Hommikuks jõudsime Thenisse, kust täiskiilutud bussiga Maduraisse edasi põrutasime. Madurais on tegelikult üks väga kuulus tempel, aga me ei jõudnud seda vaatama minna, sest tahtsime õhtuks Pondicherrysse jõuda.

Nüüd ootas meid ees esimene rongisõit Indias ja ma ootasin seda väga. Ma olin enne ülipalju selle kohta lugenud ja kõikjal kirjutati, et see on midagi erakordset ja omaette kogemus. Hoolimata suurest lugemusest oli mul jäänud sinisilmne mulje, et rongipileteid ei pea väga palju ette broneerima ja küll neid ikka vajadusel saab. Samas olin lugenud ka erinevate klasside kohta, mis India rongides on. Kolm kõige kallimat klassi on konditsioneeriga ehk siis AC1, AC2 ja AC 3. Seljakotiränduritele soovitati odavamat “sleeper” klassi, kus konditsioneeri pole, aga voodid on olemas (vooditeks on neid natuke palju nimetada, pigem lavatsid). Ja siis on olemas “unreserved” klass, millega reisib India kõige vaesem elanikkond, mis on alati ülerahvastatud ja kus sinu kõrval võivad olla ka kõiksugused elukad. Üldiselt seda soovitati turistidel vältida.

Lähme siis rongijaama kassasse ja palume kolme sleeper klassi piletit järgmisele rongile Pondicherrysse. Ja onu teatab, et ainult unreserved klassi on vabu pileteid. See ehmatas korraliklt ära, aga ega meil muud üle ka ei jäänud. Me tahtsime ikkagi sealt ära saada. Sõime üliruttu kohalikus restoranis kõhu täis ja läksime oma rongi otsima. Kuigi me istusime rongi peale ligi tund aega enne väljumist, siis olid peaaegu kõik kohad juba võetud. Me olime seal veidi hädiste nägudega ja kohe tõttas üks mees meile appi. Hakkas korraldama, et kuhu me istuma saaksime. Nimelt selles klassis ei ole ka määratud istekohti, vaid igaüks istub sinna, kuhu mahub. Alguses jäi seis selline, et Margit istub normaalselt pingi peal, aga meie Karmeniga pidime ronima selle pingi kohal olevale pagasiriiulile. Mingi hetk võttis aga üks tädike end siiski koomale ja me saime pingile kaks kohta. Nii, see reis kestis 6 tundi, aga tundus oi kui palju pikem!!! Nimelt oli seal väga palav, kitsas ja umbne, kord surid jalad, siis tagumik. Lõpuks selgus, et pagasiriiulil oli palju mugavam olla, sest alguses sai seal isegi pikali visata. Aga samas kompenseeris kogu selle ebamugavuse selle reisi põnevus! Rongiga sõitmine on tõesti Indias omaette elamus. Esiteks loomulikult see inimeste mass, mis suudetakse nii väiksele ruumile mahutada. Inimesi järjest tuli ja tuli juurde ning lõpuks olid kõik põrandad, ukseavad, pagasiriiulid inimesi täis. Teiseks kogu see sagimine, mis toimus siis, kui rong jõudis jaama. Akende taha ja vagunitesse ilmusid kõiksugused müüjad, kes pakkusid kõikvõimalikke sööke. Ja indialased kasutavad võimalust süüa ära. Iga natukese aja tagant osteti jälle biryanisid, igasuguseid rasvaplönne jms. Otseloomulikult süüakse endiselt oma mustade näppudega. Ja mis meie jaoks kõige kummalisem, seejärel visatakse absoluutselt kõik jäätmed lihtsalt rongiaknast välja. Okei, prügikaste seal rongis ei olnud ja 6-tunnise reisi jooksul oleks päris rõve kogu oma sodi pingi alla koguda. Aga siiski oli meil alguses lausa valus vaadata, kuidas kõik aknast välja lendas. Kui nüüd ausalt öelda, et siis mingi hetk tuli ka endal sama teha, sest isegi kui sa selle prügi alles hoiad, siis pole sul ka rongist väljudes seda suure tõenäosusega kuhugi mujale kui tänavale visata. Kõige toredam selle rongisõigu juures oli aga ehe kokkupuude india inimestega. Olgugi, et meie lähikondlased rongis (meie vastas ja kõrval istujad) inglise keelt ei rääkinud, siis nad olid nii siiralt sõbralikud ja lahked. Eriti palju oli neist abi siis, kui me pidime maha hakkama minema, aga meil polnud õrna aimugi kus ja millal see toimuda võiks. Siis nad ikka ütlesid meile, et mitme minuti pärast me umbes kohale jõuame ning rongijaamas juhatasid meid järgmise rongi peale, millega Pondicherryse veel 20 minutit tuli sõita.

Pondicherrys olime leidnud CSi hosti, kes meile põhjalikud juhised oli saatnud, kuidas tema juurde kohale jõuda. Umbes poole tee peal tuli meile vastu üks valge tüdruk, kes tuli kohe juurde ja küsis, et kas meil on abi vaja, selgus et tema couchsurfis ka sama inimese juures. Meie host Rob on austraallasest sukeldumisinstruktor Rob, kes on juba ligi 10 aastat Indias elanud. Tema juures oli veel igasuguseid tegelasi, nagu ta ise ütles “heaps of bodies sleeping everywhere” ja me ei saanudki aru, kes need täpselt kõik olid.

Kuna Pondicherry on mingis osas väga euroopalik linn, siis leidsime toreda prantsuse söögikoha, kus nautisime  mittevürtsiseid toite. Pärast Robi juures sotsialiseerusime veel veidi teiste külalistega. Seal oli veel kolm couchsurferit, kes kõik üksi mööda Indiat ringi reisid ja väga imestasid, et me nii lühikest aega reisil oleme. Norm on ikka see, et noored lähevad sinna vähemalt kuuks seljakotiga rändama.

Kuna me olime päevast üliväsinud, siis uni tuli suht kergelt, mis siis et toas oli megapalav ja seal oli tohutult sääski. Aga need india sääsed on äärmiselt salakavalad, nad ei pinise üldse ja tegelikult ei tee isegi eriti valu kui sind nõelavad. See-eest jätavad nad aga meeletud punnid, nii et alates järgmisest hommikust olime me kolmekesi nagu tuulerõugetes.

Pondicherry - uued tutvused ja kohalik haigla (29.01)

Magasime hästi kaua ja siis läksime linna peale, et rongipiletid ära osta. Aga loomulikult oli rongijaama kassa just sellel ajal millegipärast kinni. Otsustasime kõigepealt leida mõni hea koht hommikusöögiks ja siis edasi mõelda. LP abil sattusime ülimõnusasse kohta, kus pakuti euroopa hommikusööki. Koht oli 3-korruselise maja katuseterrassil ja sealt avanes hea vaade ookeanile. Kuigi meil oli ikka väike mure, et kuidas me Pondicherryst üldse ära saame, siis see hommikusöök oli nii mõnus, et nautisime seda täiega ja lootsime, et küll asjad kuidagi ikka lahenevad. 


Pärast sööki hakkasime linnas otsima internetipunkte ja veel mingeid kohti ja siis juhtuski kuidagi nii, et kõndisime kogu aeg edasi-tagasi. Mingi aeg vaatasime, et me näeme kuidagi kahtlaselt tihti kahte meest meist rolleriga mööda sõitmas. Mingi hetk hakkasid nad Karmeniga rääkima ja väitsid, et linnas on jutt lahti, et modellid on linna jõudnud. Ilmselgelt äratasime me sellel päeval natuke rohkem tähelepanu, sest arvates, et me oleme nüüd natuke euroopalikumas ja turistikamas linnas, võime ka läänelikumalt riietuda (põlveni kleidid). Läksime edasi, aga natuke aja pärast tuli meie juurde üks noorem kutt ja tutvutas ennast, et ta on kohalikus haiglas arst ja ta teab, et me ilmselt tunneme ennast ebamugavalt, kui mehed meid mööda linna jälitavad, aga tegelikult on nad normaalsed ja väga korralikud arstid. Selgus, et need kaks rolleriga venda olid ta sõbrad. Karmen veendus, et tegemist on tõesti arstidega ja uuris nende meditsiinihariduse kohta ja pakkus siis välja sellise idee, et nad võiksid meid kohalikku haiglat vaatama viia. Kutid olid nõus ja nii me istusimegi kolme täiesti võõra kohaliku mehe autosse, et Mahatma Gandhi nimelist haiglat külastama minna. Eks ta natuke riskantne oli, aga samas, sisetunne ütles, et see käik tuleb ette võtta. Pealegi, reisimine oleks väga igav, kui sa ei võtaks kinni ootamatutest võimalustest ja ei riskiks üldse.

Kohaliku haigla nägemine oli tõesti väga huvitav. Need arstid viisid meid igasugustesse erinevatesse osakondadesse ja näitasid meile patsiente. Meie jaoks oli kummaline see, et patsiendid ise olid väga altid meiega suhtlema ja tahtsid meie piltide jaoks poseerida. Tingimused on loomulikult palju kehvemad kui meil siin Eestis. Kohati oli ikka keskkond natuke must ja palatid olid suht suured ja lahtised. Aga samas tundus, et midagi väga hullu ei ole. Samas, see pidi piirkonna üks ilusamaid haiglaid olema, nii et need teised on ilmselt päris jubedad. 

Pärast pakkusid arstid, et võiksime minna Paradise beachile. See on rannikule ja jõele suht lähedal olev saar, kuhu perekonnad sõidavad piknikke pidama ja noored niisama tšillima. Rand oli tõesti väga ilus ja vesi tundus ka täitsa mõistlik (rahulik ja mitte kohe sügav) olevat, aga mitte keegi ei ujunud seal. Me otsustasime, et ei hakka ka kohalikele šokki tekitama ja piirdusime jalgupidi vees käimisega. Olime seal rannas päris pikalt ja rääkisime arstidega igasugustest maailma asjadest. Näiteks olid nad väga üllatunud, et läänes ei ole üldse korraldatud abielusid. Nimelt Indias on need endiselt väga levinud.

Tagasi linna jõudes tahtsime kindlasti minna Sunday Marketile, mis seal hästi kuulus on. Selgus aga, et see oli meie jaoks suhteliselt mõttetu, sest seal müüdi ainult “poola turukaupa” ja kohalikke kangaid ja riideid, meie aga tahtsime käsitööd jms kaupa. Pidime kokku saama ka Robi ja ta sõpradega, aga me lihtsalt ei suutnud üles leida, kus nad linna peal paiknesid. Karmen pidas nendega ülipikki telefonivestlusi, aga keegi ei osanud täpselt seletada, kus see koht asub ja nii me lõpuks loobusimegi.

Rob ja teised tema juures ööbivad sulelised-karvalised olid vahepeal koju jõudnud ja me veetsime nendega natuke aega. Kuigi tegelikult see meile eriti ei meeldinud, siis tundsime moraalset kohustust seda teha, sest couchsurfimise puhul pole ilus ainult oma hosti juures ööbimas käia, vaid peaks ka temaga aega veetma ja tutvuma (kultuuride tutvustamine jms). Tavaliselt pole see suhtlemine mitte kohustus vaid just ülimeeldiv viis riigiga tutvuda (Kabir on ideaalne näide), aga seekord me tõesti ei leidnud Robi ja tema sõpradega ühist keelt. Nad olid pinnapealsed, jõid suht palju ja nendega ei olnud tore aega veeta. Niisiis läksimegi suht ruttu magama ära. Aga noh, sellest magamisest ei tulnud väga palju midagi välja, sest esiteks oli ülapalav, aga teiseks läks nende pidu edasi ja muusika oli reaalselt maksimumi peal. Aga mis teha, CS-i puhul tuleb sellega alati arvestada, et alati ei saagi saa ideaalseid tingimusi.

Pondicherry - Auroville ja paanika bussijaamas (30.01)

Alustasime päeva jälle oma ülimõnusas hommikusöögi kohas ja pidime seejärel oma transpordi probleemid lahendama. Kõigepealt oli rongijaama kassa üldse kinni ja kui see lahti tehti, siis meie soovitud rongile loomulikult pileteid enam polnud. Lootsime neilt siis abi saada, et kuidas me ikkagi võiksime lõpuks Hospetisse jõuda, aga meid kupatati kohe leti juurest minema ja võeti järgmine klient ette.Üritasime reisibüroost abi saada, aga nemad ei tahtnud ka meile pileteid bookida. Niisiis otsisime ühe internetikohviku ja olime seal reaalselt 3 tundi. Ja kogu selle aja kulutasin ma piletite otsimisele, kombineerimisele ja ostmisele. Ostsime kõik vajalikud piletid reisi lõpuni ära, et ei peaks enam sellega tegelema. Meil oli vaja sõita neli otsa ja kuigi ma lootsin, et need saab kõik rongiga sõita, siis tegelikult olid kõik rongid juba välja müüdud ja seega saime ainult ühe vajaliku rongipileti, ülejäänud reisid pidime tegema bussiga. Kui lõpuks kõik ostetud oli, siis oli küll hea tunne, et nüüd selgus jälle majas on. Taaskord väike asi, aga teeb õnnelikuks.

Pärastlõunal sõitsime rikšaga umbes 10 kilomeetri kaugusele Auroville’i. See on nimelt üks rahvusvaheline kogukond, kuhu tulevad üle maailma kokku elama inimesed.  Ise ütlevad nad enda kohta nii: "Auroville wants to be a universal town where men and women of all countries are able to live in peace and progressive harmony above all creeds, all politics and all nationalities. The purpose of Auroville is to realise human unity." Tundub väga üllas idee olevat, aga mina olen selliste ürituste suhtes ikkagi natuke skeptiline ja ka Auroville ei suutnud mind ümber veenda. Iseenesest on tore, et nad midagi muuta üritavad. India mõistes on väga suur asi, et seal prügi sorteeritakse ja energiat säästetakse, aga meie jaoks on see juba suhteliselt tavaline asi. Praegu elab Auroville’is natuke üle 2000 inimese (kolmandik nendest on indialased), kuid tegelikult on see mõeldud kuni 50000 inimesele. Kogu selle ala keskel on üks suur kuldne “pall” Matrimandir, mida ümbritseb rahu ala. Selle “palli” sees asub valgest marmorist tuba, kus tõelised Auroville’i elanikud saavad käia ja leida enese teadvuse.

See kõik on üks puu 

Matrimandir 

Alguses pidime kohtuma ka ühe kohaliku elanikuga, aga kahjuks ei sobinud talle see aeg. Nimelt kõndisime me eelmisel õhtul Pondicherry tänavaturul, kui järsku jookseb meile järele üks valge naine ja küsib, et ega me juhuslikult norrast või mõnest skandinaavia riigist pärit pole. Nimelt olid nad oma sõbraga istunud kohvikus ja meid nähes oli sõber naisega kihla vedanud, et ma oleme Norrast. Pidime seda sõpra kurvastama ja paljastasime oma tegelikult päritolu, aga no ega ta väga mööda ei pannudki ju. Selgus, et nad elavad mõlemad Auroville’is ja olid nõus meile oma elu näitama. Väga kahju, et me lõpuks neid ei näinudki. Kui me neile järgmine päev Auroville’is helistasime, siis oli neil pooleli kontsentreerumis/palvetamis sessioon ja meie ei tahtnud seal päris õhtuni ka olla.

Õhtul veetsime veel veidi aega Robi juures ja siis hakkasime aegsasti bussijaama poole liikuma, et sleeper bussiga Bangaloresse sõita. Kaardi järgi tundus bussijaam suhteliselt lähedal olevat, aga me muudkui kõndisime ja kõndisime, aga seda ei olnud ikka. Küsides kohalike käest, juhatati meid aina edasi. Lõpuks jõudsime sinna siiski kohale, aga see bussijaam oli üks suur kaos. Meeletult suur plats, busse täis, aga meil polnud õrna aimugi, kust just meie buss väljuda võiks. Otseloomulikult oli info kinni ja kõik kohalikud jagasid meile vastuolulist infot. Üks kohalik noor kutt tuli ise meie käest küsima, et mis me otsime. Rääkisime talle ja ta hakkas nagu otsima õiget kohta, aga siis saime aru, et ta on purupurjus ja ei saa ise ka midagi aru. Ta rebis meie käest piletid ära ja siis tekkis esimest (ja tegelikult ka ainukest) korda Indias väike hirm. Aga tõttas meile appi üks kohalik müüja ja ajas selle kuti minema ja pakkus meile abi, see oli kohe näha, et purjus inimest ei aktsepteerita niimoodi avalikult ja eriti viltu vaadati sellele, et ta meid kui naisterahvaid tüütas. Ometi olime me endiselt teadmatuses oma bussi asukoha suhtes, aga väljumisaeg hakkas juba lähenema. Lõpuks leidsime ühe naise, kes tõesti tundus teadvat, kuhu ta meid juhatab ja siis läksime tema juhatuse järgi bussijaamast välja mööda teed veel mitusada meetrit edasi. Selgus, et bussijaam on sellele firmale väga lai mõiste. Alguses tormasime kohe bussi juurde, aga selle juht ei saanud eriti aru, mis piletid meil on (internetist prinditud), lõpuks viis ta meid bussifirma kontorisse sealsamas ja tuli välja, et need piletid oli vaja mingite teiste vastu veel välja vahetada. Aga no loomulikult polnud seda infot kuskil piletitel kirjas. Õnneks laabus kõik hästi ja jõudsime kenasti bussi peale. Aga see ligi tund aega oli küll päris kohutav aeg, ma kartsin tõsiselt, et me jääme bussist maha ja siis oleks me endiselt Pondicherryse kinni olnud ja kõik plaanid oleks luhta läinud. Aga nagu alati, kõik sai korda. See oli meie esimene sõit sleeper bussiga. Nimelt on see selline buss, kus istmete asemel on hoopis voodid – kaks tasandit, mõlemal pool vahekäiku kaks aset. Tundus, et tuleb päris mugav sõit ja me mõtlesime, et huvitav, miks Euroopas selliseid busse pole. See sai aga suht ruttu selgeks, et ilmselt pole tegemist kõige turvalisema sõiduviisiga. Ja India oludes või vähemalt selle tee oludes ei olnud see sõit ka eriti mugav. Nimelt oli tee kohutavalt auguline ja terve tee ma põhimõtteliselt hüppasin oma voodi peal. Lisaks oli mu pea kohal mingi toru, mis logisedes kohutavat lärmi tegi. Aga samas, me saime transpordi ja majutuse ühe hinnaga, mis seal ikka viriseda.

Bangalore - McDonalds, kaubamaja ja kino (31.01)
Buss jõudis Bangaloresse kell  6 hommikul ja nüüd pidime midagi oma päevaga ette võtma. Meil polnud õrna aimugi, kus linnaosas me olla võiksime ja nii lasimegi ühel rikšal ennast rongijaama sõidutada. Seal panime oma kotid pagasihoidu, et siis õhtul jälle rongi peale minna. Vaatasime kaardi pealt mingi kiriku, mis tundus olevat kesklinnas ja palusime ennast rikšal sinna sõidutada. Rikšajuhil polnud õrna aimugi, kus see asub ja nii tiirutasimegi tükk aega seal ringi. Me olime kesklinnas küll, aga linn oli täiesti tühi ja kõik kohad olid kinni – sest kell oli alles 7. Hakkasime otsima kohta, kus hommikust süüa ja lihtsalt oodata, et linnaelu käima läheks, aga see oli suhteliselt lootusetu üritus. Tiirutasime edasi-tagasi, aga kõik kohad olid kinni. Ja siis – me nägime McDonald’sit, mis oli lahti!!!! Poleks uskunud, et Maci nägemine võib nii suurt rõõmu tekitada. Istusime seal kohe mitu tundi ja tegime plaane linna avastamiseks. 

Bangalore on India IT-pealinn ja üks läänelikumaid linnu Mumbai kõrval. Kesklinnas oli tõesti vahepeal selline tunne, et oleks kuskile lääne suurlinna sattunud, isegi tänavad olid puhtamad. Jalutasime mööda linna ringi, käisime ühes suures pargis (Cubbon Park), vaatasime kohtuhoonet ja veetsime niisama aega. Pärastlõunal läksime ühte ülisuurde kaubamajja, mis oli täpselt nagu iga teine lääne kaubamaja. No põhimõtteliselt ainsaks erinevuseks on see, et suht palju on selliseid poode, kus müüakse ainult traditsioonilis india riideid. Tahtime kinno mõnda Bollywoodi filmi vaatama minna, aga ühelgi ei olnud ingliskeelset tõlget ja seega pidime leppima lääne filmiga “The Descendants”. Väga hea film oli ja kui me kinosaalist välja astusime, siis oli raske endale meelde tuletada, et me oleme tegelikult Indias. Viimased tunnid olime me Indiast ju täielikult eemal olnud. Õhtul viibisime ka kaubanduse keskel, aga seekord palju traditsioonilisema india kaubanduse keskel. Sinna sõitsime eriti hullu rikšamehega, kes oli meid nõus tasuta sõidutama, kui käime kahes suveniiripoes. Selles poodides käimises polnud midagi, aga ta sõidustiil oli lihtsalt kohutav! Täitsa hirm oli vahepeal. Õnneks jõudsime ikka tervelt City Marketile kohale ja käisime edasi-tagasi mööda tänavaid, mis kõik on täis pisikesi poekesi ja müügilette. Lõpuks oli seal väga naljakas ringi kõndida, sest absoluutselt iga müügiputka müüa ütles meile midagi, et meid enda poodi meelitada, põhilised sõnad olid: “hello”, “yes?!”, “madam” ja “come”. Hea, et me rongijaama piisavalt vara minema hakkasime, sest taaskord juhatati meid alguses hoopis valesse suunda ja kohta. Lõpuks võtsime rikša, et kindlalt kohale jõuda.

Jäädvustasime McDonaldsis reisi kõige hädavajalikumaid asju 

Äärmiselt läänelik kaubamaja 

Bangalorest sõitsime rongiga Hospetisse. See oli meie ainuke rongisõit sleeper-klassis ja seepärast väga põnev. Kuna olime suht palju lugenud ja kuulnud, siis mustus väga ei ehmatanud. Nt taipasime õnneks enne “voodisse” heitmist need salvakaga üle käia, neid kattis ikka väga paks mustusekiht. Rongisõit oli üllatavalt mugav: ase oli piisavalt pehme,  ei raputanud nii nagu bussis, temperatuur oli paras (laes olid propellerid), lärmi ka polnud. Mida sa veel tahta oskad. Igal juhul soovitan Indias rongiga reisides sleeper klassi kasutada, sest üliodava hinna eest saad väga normaalse sõidu (üks pilet 270 Rs).

Hospet ja Hampi - ajalugu ja jumalad (01.02)

Varahommikul jõudsime Hospetisse ja enne kui me rongist välja jõudsime astuda, oli kohe meie juures üks rikšamees, kes meile Hampisse sõitu pakkus. Sõitsimegi temaga 14 kilomeetrit Hampisse. Ta näitas meile ka erinevaid majutusi, aga me olime ikka suht valivad, alguses olid kõik liiga kallid. Lõpuks ütlesime talle, et võime ise edasi vaadata, aga ta käis ikka meil järel ja ühes kohas kaupleski meie jaoks hinna päris kõvasti alla (Kamala guesthouse, 700 Rs).

Hampi kunagise keskaegse Vijayanagara riigi (hõlmas peaaegu kogu Hindustani poolsaare lõunaosa) pealinn. Hampi on mitte üksnes India, vaid kogu maailma üks olulisemaid arhitektuuripärleid. 25 ruutkilomeetril laiunud linna asukoha määras loodus ise – Dekkani kiltmaa üksluiselt tasaseid, kuid viljakaid põllumaid läbiv selgeveeline Tungabhadra jõgi kohtub siin laugete, suhteliselt pehmest graniidist kaljumägedega. Viimaseid katavad suured, aastatuhandete vältel ümardunud rahnud, mis sageli müstiliselt üksteise otsas seisavad. Seega olid siinsel veidi Skandinaaviat meenutaval maastikul pealinna rajamiseks olemas nii loodusliku vundamendiga kõrgendikud, materjal templite, losside ja suurte jumalakujude valmistamiseks kui ka puhas vesi. Hampi on tänini püha paik. Arvatakse, et iidses hindu eeposes “Ramayana” kirjeldatud ahvide riik Kishkinda asus just siin. Ka praegu on kõikjal palju ahve, punanäolised makaagid ronivad templitel, mustanäolised languurid hoiavad kaljudele.

Hampi põhikeskuses Hampi Bazaaril asub Virupaksha tempel, see on üks linna vanimaid ehitisi. Peamine torn e gopuram on 50 meetrit kõrge ja ehitati 1442. Tempel on pühendatud Virupakshale, Šiva ühele inkarnatsioonile. Kuigi hinduismis on tuhandeid jumalaid, siis tegelikult peetakse neid kõiki ühe jumala e Brahmani erinevateks vormideks. Brahman väljendub kolmes jumalas: Brahma (looja), Višnu (hoidja/säilitaja) ja Šiva (hävitaja). Selles templis elab templielevent Lakshmi, kes võtab osa kõikidest pühadest tseremooniatest. Me lasime ennast tal ka õnnistada, annad talle londi vahele rahatähe, ta annab selle oma peremehele ja siis asetab oma londi sulle õrnalt pähe. Ühes templis tehti meile ka otsa ette punased täpid e bindi. See aitab säilitada energiat, keskenduda, kaitseb deemonite ja halva energia eest. Lisaks peaks see kujutama kolmandat silma. Nendes teplites tasub kindlasti mõni kohalik giid võtta, sest üksinda ringi käies on ilus ja tore küll, aga giid räägib väga palju tausta ja juhib tähelepanu väikestele detailidele.

Õhtust sõime LP poolt soovitatud Mango Tree restoranis, mis oli ülimõnusa koha peal. Jõe ääres terrassil olid madalad lauad, istusime mattide peal ja nautisime mõnusat vaadet pühale jõele ja pärast vürtsikat sööki sõime puuviljasalatit ja tundsime elust rõõmu. Tee peal nägime seda sama rikšameest, kes meid oli Hampisse toonud ja ta oli täiesti veendunud, et me peaks järgmine päev temaga Hospetisse tagasi sõitma. Me ei võtnud eriti vedu, aga ta ei jätnud jonni, kõndis meil järel ja muudkui kauples. Margit oli temaga kauplemises väga konkreetne, aga see vend läks kohe eriti äksi täis. Lõpuks andsime talle suure järjekindluse eest järele ja nõustusime, samas pärast saime teada, et tegelikult oleks ikka odavamalt saanud Hospetisse. Aga noh, oli siis tal hea päev :) Õhtul ronisime ühe väikemat sorti mäe otsa, mis templi kõrval oli ja lihtsalt lebotasime seal, vaatasime puu otsus istuvaid ahve ja vaatasime päikseloojangut.

Templielevant Lakshmi 

Gopuram Virupaksha templis 

Hampi - veel palju ajalugu (02.02)
Natuke kaugemal asuvaid templeid otsustasime jalgrattaga vaatama minna. Alguses ei plaaninud küll giidi võtta, aga juba esimese templi juures rääkis üks meid ära ja nii jätkasimegi oma teed koos giidi ja 3 ameeriklasega. Külastasime Royal Centre’it, Queen’s Bathi. Taaskord oli giidist ikka väga palju kasu, aga kahjuks enamus tema räägitust pikemaks meelde ei jää, emotsioone on nii palju, et pigem võtad teadmised korraks enda teada ja siis järgmise koha juures on eelmised juba kadunud. Tegemist oli paraja kuumaastikuga ja seal oli kohati päris raske rattaga sõita. Lõuna sõime ühel järjekordsel katuseterrassil patjadel istudes ja postkaarte kirjutades.

Õhtuks sõitsime Hospetisse, et sealt jälle ööbussi peale istuda ja Goasse sõita. Buss oli nagu ikka. Magada eriti hästi ei saanud, sest me teadsime, et millalgi öösel on meie peatus ja seetõttu ei julgenud eriti sügavalt magama jääda, et mitte peatust maha magada.

Palolem (Goa) - puhkus (03.02)

Kell 4 hommikul hüütigi välja meie peatus Chaudi ja kobisime bussist välja, et leida ennast keset mingit maanteed mitte kusagil. Me olime Palolemist e oma “rannast” kahe kilomeetri kaugusel ja öösel ei jäänud meil muud üle kui öelda jah kohe esimesele rikšamehele ja temaga Palolemi sõita. Rikšamees tõi meid mingi suvalise majutuskoha juurde ja ajas isegi selle omaniku üles, et meile tema majutusteenust pakkuda, aga ilmselgelt ei tahtnud see naine eriti meiega öösel kell 4 tegeleda. Nii otsustasimegi, et ootame, kuni valgeks läheb ja hakkame siis ise majutust otsima. See ei tõotanud väga raske tulla, sest me olime saabunud randa, kus kogu rannik on järjest täis erinevaid beach hut’e e rannahütikesi. Seal ongi nii, et on ookean, umbes 30 meetri laiune liivariba ja siis palmisalu, mille varjus need hütikesed asuvad. Valisime siis ühe kena palmi ja panime oma seljakotid maha ja vajusime ise nende peale lebotama. Nii möödusidki paar järgmist tundi palmi all magades, väga kummaline oli mõelda, et me oleme mingis täiesti suvalises kohas kuskil India ookeani ääres ja lihtsalt ootame, et päev algaks. Kodustasime selle ajaga ühe koera, kes meie juures ennast väga hästi tundis.

Hommiku saabumine oli väga mõnus. Lahe oli vaadata, kuidas rand järjest ärkab, puhkust veetvad inimesed tulid oma hüttidest välja, ringutasid, läksid hommikujooksu tegema, ujuma, mõned tegid joogat. Päike tõusis ja päev paradiisis oli algamas J

Naine, kelle hütikeste ees me olime lamanud, tuli meid enda restorani hommikust sööma kutsuma. Võtsime ta pakkumise lahkelt vastu ja veetsime veel aega banaanipannkooke süües ja kohvi juues, vaadates samal ajal ookeani ja imeilusat randa. Kui kell juba piisavalt palju oli, hakkasime mööda randa edasi liikuma, et endale majutus leida. Umbes kolmandas kohas saime hütikese, mille eest pidime maksma kõigest 500 Rs öö kohta. See hütt oli otseloomulikult ülilihtne, seinade vahel olid praod jne, aga ometi olime sellega ülirahul, sest täpselt midagi sellist lihtsat ja odavat me tahtsimegi.

Otseloomulikult panime oma asjad ära ja läksime kohe randa ennast päikse kätte praadima. Kui liiga palavaks läks, siis käisime ujumas – vesi oli ülimõnusalt soe ja põhi oli ka hea liivane. Aga see suure hooga praadimine ei lõppenud minu jaoks eriti hästi, sain ilmselt päiksepiste ja ülejäänud päeva veetsin hütis magades…

Palolem (Goa) - veel puhkust (04.02)
Hommikul ärgates oli õnneks tervis korras ja sain jälle täiega paradiisi nautida. Võtsime päikest, ujusime, vahepeal sõime, võtsime jälle päikest, mängisime liival frisbeet – elu oli ilus!

LP ja ka kohalikud rääkisid, et õhtul toimub ranna lähedal üks kuulus pidu – Silent Noise. Nimelt on tegemist sellise peoga, et muidu on nagu klubi ikka, aga alates 10st saavad kõik endale kõrvaklapid ja siis kuuluvad sealt muusikat ja tantsivad. Niimoodi on lahendatud probleem, et kohalikud hakkasid kaebama, et peod muutusid liiga valjuks. Olime väga põnevil ja läksime Karmeniga ranna lõunatippu kohale (sellel päeval oli Margit natuke haige), maksime India kohta kohta meeletut hinda, et sisse saada (vist oli 400-500 Rs) ja saime siis natuke pettumuse osaliseks. Nimelt selgus, et kuna Goas olid sellel perioodil valimised (mis tegelikult tähendas seda, et nendeni oli veel vähemalt kuu aega), siis on igasugune pidude pidamine pärast 23 keelatud. Vaatasime seal niisama ringi, tantsida eriti ei viitsinud, sest polnud kõige parem muusika.

Ühel hetkel tulid meie juurde kaks meest, kes küsisid esimese asjana, et kust me pärit oleme. Vastuse peale, et Eestis, küsisid kohe, et kas vene keelt oskame. Karmen siis rääkis nendega natuke vene keeles ja nad väitsid, et vaatasid kohe, et me pole anglosaksi näoga (ehk siis me pole kuskilt lääne-euroopast) ja arvasid, et äkki oleme venelased. Pärast arutasime, et huvitav, kas tõesti saab inimese näo järgi niimoodi päritolu määrata, samas, tõsi, me ju pole lääneeurooplased, aga huvitav kui tihti niimoodi näo järgi määrates päritoluga täppi saab panna. Kuna meil oli seal peol siiani suht igav olnud, siis rääkisime nende kuttidega veel päris pikalt ühes restoranis. Õigemini, enamus ajast rääkis nendega Karmen vene keeles, sest nende inglise keel oli ikka päris kehvakene. Nad küll üritasid, et ma saaks ka vestluses osaleda, aga see oli suht lootusetu. Aga tegelikult oli väga põnev nendega rääkida, ma polnud varem ühegi Venemaa venelasega kokku puutunud. Otseloomulikult oli meie jaoks ka veits kummalisi ja mõistmatuid asju, mida nad väitsid, nt üks neist oli veendunud, et kommunism on kõige õigem maailmakorraldus. Nad ise peatusid muidu Põhja-Goas, aga sõitsid selleks peoks Lõuna-Goasse, rääkisid, et põhjas on hoopis teistsugune atmosfäär ja et seal pidi ikka lahedam olema.

Palolem (Goa) - ikka veel puhkame (05.02)

Kuidagi eriti eredalt on sellelt reisilt meelde jäänud hommikusöögid. Kui me olime öö mõnes normaalses majutuses veetnud (päris mitu korda olime ju bussides-rongides), siis oli nii mõnus hommikul üles ärgates lihtsalt otsida mõni söögkohta, lauda istuda ja siis menüüst mida iganes valida. Kodus on hommikusöök pigem kohustus enne kooli minekut midagi hamba alla saada, aga reisil sai seda just tõeliselt nautida. Hinna pärast põdema ei pidanud, sest kõik oli odav ja iga hommik võis menüüst valida midagi erinevat. Nii istusimegi kuskil päiksevarju all, sõime head toitu ja planeerisime uut päeva. Väga mõnus J

Ka see päev algas rahuliku hommikusöögiga, millele järgnes taas päevitamine-ujumine. Pärastlõunal jalutasime Palolemi ranna põhjatippu, kus ookeani suubub üks jõgi. Nii põhjas kui lõunas “lõpetavad” ranna kaljud, mis vette ulatuvad ja see rand ongi ainult 1.6 kilomeetrit pikk. Aga asustus on seal väga tihe, kui mööda rannaäärt jalutada, siis kogu see äär on kaetud restoranidega, restorani juurde kuuluvad tavaliselt ka mõned rannahütid, mis siis restoranist alates sisemaa poole ulatuvad.

Oma jalutuskäigul nägime ülipalju imepisikesi krabisid, kes liiva sees liikudes ja sinna peitudes moodustavad liivale väga lahedaid mustreid. Peaaegu sama palju kui krabisid, oli rannas ka paadimehi, kes meile väga agaralt paadisõitu pakkusid, nimelt on seal samas üks saar, kuhu saaks paadiga sõita. Otseloomulikult ei puudunud rannast ka lehmad, kes väga rahulikult liival peesitasid.

Tegemist oli meie viimase õhtuga Palolemis ja seega veetsime eriti palju aega soojas ookeanis ligunedes ja mõeldes, et Eestis on samal ajal -30 kraadi.

Õhtuks toovad kõik restoranis lauad ja toolid liivale, kus on eriti mõnus istuda ja süües-juues päikseloojangut nautida. Seda tegime ka meie ja olime väga kurvad, et juba järgmisel päeval sealt lahkuma peame. Pärast käisime veel “linnas” ehk kaubatänavatel valikuga tutvumas ja kauplemas. Huvitav, et seekord pakuti mitu korda, et me oleme Rootsist.

 Muster, mille imepisikesed krabid liivale tegid

Meie hütike

Palolem-Canacona-Margao (06.02)

Kui teised Eestis esmaspäeval uut semestrit alustasid, siis pidime ka meie vaikselt oma reisi lõpetama hakkama. Pakkisime oma vähesed asjad kokku ja läksime majutuse eest maksma ja Karmeni passi tagasi küsima. Aga nemad väitsid meile kindlalt, et nemad andsid passi juba tagasi ja neil seda kohe kindlasti pole. Meie olime aga veendunud, et seda passi pole me tagasi saanud. Vahepeal oli paanika juba päris suur, sest passi kadumine oleks meie reisi palju-palju keerulisemaks muutnud. Lõpuks tuli see aga siiski kuskilt sahtlist välja ja selgus, et tüübid olid lihtsalt unustanud selle kohe tagasi anda, aga kuna tavaliselt nad seda teevad, siis ei arvanud, et see nende käes võiks olla.

Olime selle paari päevaga palava bussisõidu ebamugavused juba täiesti ära unustanud, aga nüüd pidime taas sellega harjuma. Sõitsime kõigepealt Canaconasse ja siis sealt suuremasse linna Margaosse, kust õhtul Mumbai bussile minema pidime. Kuna selles linnas midagi erilist teha polnud, siis natuke jalutasime niisama ringi. Aga see oli suhteliselt tüütu, sest esiteks oli see linn eriti palav ja teiseks muutis jalutamise väga keeruliseks kõnniteede puudumine. Seetõttu veetsimegi enamus ajast kahes kohvikus, kus nautisime konditsioneeri ja euroopalikku puhtust. Õhtul astusime jälle ööbussi, et hommikuks Mumbaisse jõuda.

Mumbai - hüvastijätt Indiaga (07.02)
Meil polnud õrna aimugi, kuhu see buss ilmatusuures Mumbais lõpuks jõuab ja seega üritasime selgeks teha, et me tahaksime bussijaama saada. Ma ei tea, kas meist saadi üldse aru, aga meid pandi kuskil suvalise tänaval peal maha ja öeldi, et edasi võtke takso. Mis seal siis ikka, sõitsime taksoga kesklinna ja panime seljakotid rongijaama pakihoidu.

Otsisime üles Gandhi muuseumi, mis tõotas väga põnev olla (Gandhi on Indias väga oluline, peaaegu igas linnas on ta kuju ja tema-nimeline tänav, ka Kabir ja teised indialased rääkisid temast meile korduvalt). Aga kahjuks oli just sellel päeval muuseum mingi putukatõrje tõttu suletud.

Natuke aega veetsime Mumbai Chowpatty rannas. Võrreldes Goaga on see ikka öö ja päev. Ilmselgelt on käida seal ujumas ega päevitamas, aga samas suht palju oli inimesi seal niisama istumas ja jalutamas. Ostsime mingit jäätise moodi asja, milles olid sees põhimõtteliselt nagu väiksed nuudlitükid, väga huvitav :D Meie lähedal istus üks noor kutt ja küsis, et kust me pärit oleme. Ja ta teine küsimus oli see, et kas me oleme Facebookis. Siis tuli kohe agaralt oma nime meile jagama, et me ikka facebookis sõpradeks saaksime. Meie juurde tulid veel mingid kaks noort poissi, aga mõlemad olid suht umbkeelsed, samas üritasid väga agaralt suhelda. Üks aitas meil pärast takso võtta ja oli üldse väga lahke.

Siis selgus, et Kabiril on tööpäev läbi saanud ja ta oli nõus meiega veel kohtuma. Sinna linnaossa, kus Kabir meid ootas, jõudmine võttis päris palju aega, lisaks pidime veel tükk aega ootama, et oma kotid pakihoiust kätte saada. Seega jõudsimegi Kabiri juurde ligi tunniajase hilinemisega, aga õnneks ta vist ei olnud pahane. Istusime Kabiriga üheks kohvikus ja jagasime oma reisimuljeid, saime ära küsida kõik küsimused, mis selle ajaga olid tekkinud ja saime jälle palju targemaks. Kabiri oli äärmiselt huvitav kuulata, tal on iga asja kohta oma seisukohad ja ta oskab neid väga hästi seletada. Saime teada, et nt haridus on Indias äärmiselt kallis. Perekonnad elavad tihti ise väga vaest elu, et võimaldada oma lastele hea haridus. Indias on äärmiselt oluline inglise keel, paremates koolides hakatakse juba varakult inglise keeles õppima ja põhimõtteliselt toimub suur osa professionaalsest elust inglise keeles. Noored on orienteeritud läände ja palju tahavad Indiast ära tulla (sh ka Kabir). Indias on üldse praegu väga huvitav aeg, sest nagu me aru saime, siis just praegu on toimumas väga suur läänestumine, seda põhiliselt ikkagi suurlinnades. Aga samas suur osa Indiast on veel väga traditsiooniline. Nii ongi huvitav jälgida, et kuidas nii suur riik läänestumisele reageerib.

Õhtul liitusid meiega veel mõned Kabiri sõbrad ja veetsime aega ühes restoranis. Nad rääkisid ühest oma india CS sõbrast, kes pidi igatmoodi kummaline olema, nt tahab ta endale kõrgelt haritud naist, kes samas ei oleks ambitsioonikas.

Sõitsime kuskile moslemi linnaossa, kus Kabir ja Anish ostsid väidetavalt Mumbai parimat kebabi. Siis sõitsime Kabiri maja juurde ja pidasime selle ees piknikku. Päris naljakas oli öösel kuskil Mumbai korterelamute vahel istuda ja kebabi süüa. Kabir ja Anish sõidutasid meid isegi lennujaama ära ja seal jätsime nendega hüvasti. Väga kurb oli lennujaama astuda, sest India oli juba päris tugevalt meie südametesse pugenud.

Lennusõidud möödusid tavaliselt. Kuigi Mumbai-Istanbuli lennuk jäi päris palju hiljaks, siis Istanbul-Riia lennuk ootas meid kenasti ära ja nii olimegi juba varsti külmas Riias. Ja ilm oli tõesti külm, õnneks oli selletalvine külmarekord -30 juba möödas, aga 30-kraadisest Indiast tulnutena ja ilma jopedeta oli -20 ka paras katsumus. Esimene asi, mida ma lennujaamas märkasin, oli see, et kõik oli nii vaikne ja igal pool oli jube palju ruumi. Indias oli ju tõesti inimesi igal sammul tohutult palju ja seega tundus lausa luksus see, et sa võid üksinda terve laia pingi peal istuda. Lennujaamast välja saades ja bussiga Tartu poole vurama hakates oli samuti väga kummaline tunne – ma näen, et autod sõidavad, aga kõik on nii vaikne. Selle kolme nädalaga olime nii ära harjunud, et autodega kaasneb alati lakkamatu signaalide hääl.

Tagasi kodus
Tagantjärgi mõeldes tundub mulle, et kojujõudmise (euroopasse) tunne oli palju erilisem kui Indiasse jõudmine. Mitte sellepärast, et ma oleks väga seda igatsenud või mulle poleks India meeldinud. Vastupidi, see oli siiani mu elu parim reis ja siiani tuleb mõnikord tohutu igatsus India järele. Kui me Indiasse jõudsime, siis oligi kõik meie jaoks uus ja võõras, harjusime sellega tasapisi, ahmisime järjepanu kõike põnevat endasse. Aga tagasitulek oli kuidagi nii äkk – kõik on tuttav, aga samas nii teistsugune. Kuigi me olime Indias kõigest kolm nädalat, siis õppisime ja nägime selle aja jooksul, et kogu elu võib olla nii teistsugune. Seega oligi kuidagi kummaline tulla tagasi oma tuttavasse keskkonda, aga ometi seda veidi võõristada.

Veelkord, tegu oli siiani mu elu põnevaima, harivaima, seiklusrikkaima, lõbusaima, eksootiliseima (ja veel sada positiivset omadussõna) reisiga. Ma pean tõdema, et väga suure lisaväärtuse andis meie reisile Kabiriga tutvumine. Tänu temale saime me kohe alguses Indiast veidi sügavaimaid teadmisi, kui vaid reisiraamatust ja oskasime mitmetele asjadele rohkem tähelepanu pöörata. Seda olen ka varem kogenud, et reis saab hoopis uue tähenduse, kui sul tekib külastatava riigiga ka inimeste kaudu mingi isiklikum suhe. Väga oluliseks pean ka seda, et kogu reis on päris meie enda korraldatud, ausalt öeldes pole seda tänu internetile väga keeruline teha, aga samas annab see sulle nii palju rohkem võimalusi. Näiteks saime kohalike soovituste järgi valida just neid sihtkohti, mis tundusid huvitavamad. Meil ei olnud kohustust kinni pidada mingitest ajalistest raamidest, vaid olime igal pool just nii kaua kui tahtsime. Loomulikult tekitas selline planeerimatus mõnikord ka natuke muresid ja ootamatusi, aga samas lahenesid need alati hästi. Näiteks tänu sellele, et me polnud rongipileteid ette ostnud, saime sõita unreserved klassis, mida ma internetist loetu järgi poleks muidu küll ette võtnud. Tegelikult kujunes see aga üheks äärmiselt huvitavaks kogemuseks. Tänu sellele, et me pidime mööda Pondicherry linna ringi jooksma ja internetipunkte taga ajama (et pileteid osta), tutvusime kohalike arstidega ja nägime kohalikku haiglat. Kokkuvõttes jäime rahule ka oma valitud sihtkohtadega – nägime nii suurlinnu, pühasid templeid, imeilusat loodust kui ka turistilikku randa. Just mitmekülgsus saigi üheks meie reisi märksõnaks.

Aga peamine, mis selle reisi nii suurepäraseks tegi – India ise. See on tõesti üks äärmiselt müstiline maa, mida lihtsalt peab ise kogema! Kui ma peaksin seda ühe omadussõnaga kirjeldama, siis valiksin selleks “värviline” – tohutud kontrastid nagu must ja valge, kollased rikšad, punased bindid, rohelised teepõõsad, lillad sarid, oranžid vanikud jumalatele, sinised rongid, roosad päikeseloojangud ja veel sada miljonit muud asja. Kahjuks nägime selle lühikese aja jooksul ainult pisikest osa nendest India värvidest, aga seda enam tahan ma sinna kindlasti tagasi minna!

KAART

Busside-rongidega reisisime selle aja jooksul 2100 kilomeetrit. Lisaks veel juurde Mumbai-Cochin lennuots u. 1100 km.

Reisi jooksul panime jooksvalt kirja asju, millest me puudust tundsime, aga samas ka neid, mis meile väga meeldisid.

Mida me hindama õppisime:

• vesi – kraanist joomine, duši all käimine, mõningatel hetkedel oli ka pudelivesi meie suurim soov
• aknad, uksed – eriti bussiaknad-uksed, kui õues on kas väga külm või väga palav või väga tolmune
• mage söök
• privaatsus
• voodi, mis on puhas, pehme ja ei rappu – kui sa oled kaks päeva järjest ööbussis maganud
• normaalne liiklus
• tähelepanutus – kuulsuse tunne on ju ka päris tore, aga tegelikult on ikkagi mugavam niimoodi tänaval käia, et sind kogu aeg ei vaadata
• mittekleepumine
• söögiriistad
• tualettpaber
• keelebarjääri puudumine
• hinnasildid ja mittekauplemine

Mida me Indias armastame:

• ilm – vahet pole kui palju me hindame oma nelja aastaaega ja lund, aga päikesepaiste ja soojus on ikka jube hea
• odavus – äärmiselt tore on poes käia ja imestada, et kõik nii vähe maksab
• inimeste avatus, sõbralikkus, abivalmidus
• loodus – palmid, ookean, teepõõsad
• spontaansus
• mitmekülgsus
• melu
• värvikirevus
• peanõksutus – indialased nimelt teevad sellist kummalist pealiigutust, mis võib tähendada nii jaad, eid, võib-ollat ja vajadusel ka kõike muud

Vabandan võimalike faktivigade pärast, sest see jutt on enamasti kirjutatud mu mälu ja märkmiku järgi ning vabalt võib mõni number või nimi kuskil valesti olla.