Mul on kodu!!!

Alustame kõige paremast uudisest - mul on lõpuks ometi Pariisis kodu!!! Terve eelmise nädala tegelesin väga aktiivselt kodu otsimisega, saatsin meile, helistasime jne aga kuhugi ei jõudnud ikka. Neljapäeval sattusin aga rääkima ühe hispaanlasega oma keelegrupist. Kui siin kellegagi kohtuda, siis kolm esimest küsimust on alati: kust pärit oled, mida õpid ja kus Pariisis elad. Sest no ilmselgelt on kõigi jaoks Pariisis elamise teema väga oluline ja keeruline. Selgus, et ta elab meie ülikooli ühikas ja kuidagi tuli jutuks, et ta ei saanud seda kohta mitte suvel vaid käis alles Pariisi saabudes uuesti välisüliõpilaste koordinaatoriga rääkimas ja talle antigi tuba. Ka mina kandideerisin kevadel ühikasse, aga pärast suvel saadud emaili, et ühikas on täis, ma isegi ei mõelnud selle peale, et võiks sinna saada. Aga selle jutu peale läksin ka Sorayaga (see koordinaator siis) rääkima ja selgus, et oh üllatust, tal on veel vabu tube. Ta tegi mingid arvutused, et kes veel saabumas ja selgus, et ma saangi endale viimase toa. Loomulikult ei saanud ma sellest pakkumisest keelduda. Mul oli küll väike unistus, et saaks ikka päris Pariisis sees elada (ülikool ja kogu selle campus asub teoreetiliselt Nanterre'i linnas mitte Pariisis), aga no kui nii lihtsalt elukoht kätte tuleb (sh ilma kõiksuguste vanemlike käendajate ja kes teab milleta), siis tuleb sellest kinni haarata. Ehk siis alates homsest on mul päris oma tuba. Kirjutan sellest täpsemalt siis, kui sinna kohale olen jõudnud. 

Selgub, et selline otsene info küsimine ongi ainuke viis, kuidas Prantsusmaal asju saab ajada. Prantsuse keele õpetaja just ükspäev rääkis meile, et prantsuse stiil ongi see, et kui sul on vaja midagi teada saada, siis tuleb minna ja küsida, mitte oodata, et info sulle kätte tuleks. Ja kui sulle öeldakse, et ei tea või pole võimalik, siis tuleb peale käia, uuesti küsida ja veidi isegi agressiivne olla. Ja siis hakkab vaikselt kuskilt selguma, et tegelikult ikka kuskil keegi on, kes teab ja võib-olla isegi on võimalik. Minu jaoks on see harjumatu, ma olen pigem sellega harjunud, et igast nurgast tuleb lademetes informatsiooni, ma võtan selle teadmiseks ja kasutan endale vajalikku. Aga ilmselgelt siin nii ei saa, tuleb kogu aeg ise peale käia, et üldse midagi teada saada. Lisaks pidi see nähtud veel võimenduma Nanterre'i ülikoolis, sest tegemist on äärmiselt suure ülikooliga, kus tohutult palju asjaajajad ja siis võibki tekkida olukord, kus tegelikult keegi ei vastuta ja lõpuks jäävadki asjad tegemata või info väljastamata. Praegu on meil sama teema tunniplaanidega, nimelt oleks meil neid vaja, et vastavalt nendele saaks homme ennast prantsuse keele tundidele registreerida, aga no kuskilt ei taheta meile oma erialaainete kohta infot anda.

Reedel käisime keelegrupiga Radio France'is vaatamas raadiosaate "On va tous y passer" (tõlkes "me kõik sureme") otseülekannet. Seda saavadki kõik soovijad vaatama minna. Tegemist on sellise meelelahutusliku programmiga, kus palju nalja tehakse ja alati on ka mingid artistid kohal. Tõotas tulla põnev kogemus, aga kurb tõsiasi on see, et tegelikult ma sain ikka väga vähesest aru. Osa saatejuhtidest rääkis eriti kiiresti, lisaks veel prantsuse kultuuritausta nõudvad naljad, nii oligi natuke masendav seal istuda ja mõtlesin huviga/hirmuga, et millal see päev tuleb, mil ma päris prantslastest aru hakkan saama. Kui õpetaja tunnis räägib, siis saan kõigest aru ja lugemisega pole ka hullu, aga no igapäevane prantslaste vestlus on ikka teine asi. 

Aga muidu seekord oli saates prantsuse lauljanna Juliette. Pidi väga kuulus olema, aga YouTube'is ta väga hästi esindatud ei ole, nii et võib-olla pigem vanema generatsiooni seas.

Laupäeval oli hästi ilus ilm, jalutasin niisama linna peal ringi, tegin mõned pildid. Käisin maailma kõige ägedamas raamatupoes "Shakespeare & Company" ja ostsin sealt ühe raamatu, kus inglane räägib oma Pariisi elust. Ja siis lugesin seda Tuileries'i aias, nautisin päikest ja üldse Pariisi. 

Õhtul käisin nelja saksa tüdrukuga väljas. Tegemist oli sellise pigem klubilaadse asutusega, aga mitte väga uhkega. Muusika oli täitsa mõistlik ja oli tore tantsida. Aga mis mind häiris, oli see, kuidas inimesed minust möödusid. Ma saan aru, et jube kitsas on ja kui sa tahad ringi liikuda, siis ilmselgelt lähed sa inimestele pihta. AGA sa ei pea seda tegema nii, et igakord kellestki möödudes toetad sa oma käe inimese õlale või seljale. Kuna mul põhjamaalasena on isiklik ruum ikkagi päris oluline, siis eelistan ma seda, et keegi minust möödudes kogemata mulle pihta läheb, mitte seda, et võõras inimene teadlikult iga mööduvat inimeste käperdab :D

Pärast kolme hakkasime peolt ära tulema, teised kõik läksid ühikasse, seega pidin päris üksi natuke kesklinnas seiklema. Ööbussid on muidu toredad asjad, aga nende marsruudid võivad suhteliselt kaootilised ja keerulised olla, nii et sa võid ühe bussiga tund aega enne linnas tiirutada enne kui kohale jõuad (kuigi metrooga saaksid kohale umbes 20 minutiga). Minul seekord vedas, esimese bussiga sõitsime veel sakslastega koos ja kui bussi vahetama pidin, siis õnneks seda ootama ei pidanud ja sain suhteliselt kiiresti Chatelet'sse. Kuna Chatelet'st on Sarah juurde umbes 20 minuti tee, siis ei hakanud uusi busse otsima vaid hoopis kõndisin koju. Kuigi kell oli neli, siis linna peal liikus ikka suht palju inimesi ja autosid, nii et tundsin ennast suhteliselt turvaliselt. 

Täna ei olegi midagi erilist teinud, pean homseks tunniks presentatsiooni ette valmistama ja raadiokülastusest jutu kirjutama. Lisaks pidin enne 12.30 toidupoes ära käima, sest just nii kaua on siinne kohalik pood pühapäeviti lahti, enamus peod on üldse kinni. Ilmselgelt oleks nõudlus pikema poepäeva järele olemas, sest 12 paiku oli poes nagu laulupidu. 

Lisaks veel mõned tähelepanekud:

• teed ületades vaatavad fooritulesid ainult turistid, kuna ma ju ei ole/ei taha näida siin kui turist, siis torman ka vapralt punase tulega üle tee
• põhitoit on sai, seda süüakse siin tõesti meeletult ja ega ma ka prantslastele palju alla ei jää, pealegi on see siin nii hea, et lausa võimatu on mitte süüa baguette'i või croissante, rääkimata kõiksugustest magusatest saiadest. Samas mitmed usaldusväärsed allikad räägivad, et Prantsusmaal sai paksuks ei tee, eks siis testime järele :)
• poes juustulett võttis silme eest kirjuks
• järgnevate kuude jooksul tuleb Pariisi nii palju erinevaid artiste, keda ma live'is näha tahaksin, kuna Erasmuse stipp just miljonäriks ei tee, siis tuleb vist ühe-kahega piirduda

 Notre Dame'i esine laupäeval

Seine 

 Kõige mõnusam raamatupood

Vaade Sarah ja ta õe korterist