Saturday, November 30, 2013

Jõuluturud, parfüümimuuseum ja Klangkarussell

Eelmisel nädalavahetusel oli mul jälle rõõm mööda Pariisi külalistega ringi käia. Nimelt Margit oli siin koos iirlasest sõbraga, sain nendega iga päev kokku, vahetasime Margitiga välismaal õppimise muljeid ja jagasin nendega oma senikogutud teadmisi Pariisist ja Prantsusmaast. Enamus ajast rääkisime loomulikult inglise keeles, aga vahepeal ikka rõõmustasime, et meil on nii tore salakeel, mida võib julgelt igas avalikus kohas rääkida ja tõenäosus, et keegi midagi aru saab, on üliväike. 
Kuna eelmisel nädalal pandi pidulikult põlema Champs Elysée jõulutuled, siis vaatasime ka need üle. Tuled iseenesest midagi väga erilist ei ole, aga kui ühest või teisest otsast tänavat vaadata, siis efekt on tõesti võimas, hästi palju annavad juurde ka tuhanded autodetuled, aga autod liiguvad seal ju läbi aasta ööpäevaringselt. Käisime ka mitu korda läbi jõuluturu, mis on ikka väga massiivne ja osta saab sealt küll kõikvõimalikke erinevaid toite ja loomulikult "chaud vin'i" ehk sooja veini ehk midagi glögi sarnast (päris Eesti mõiste glögiks ma seda ei nimetaks, sest pigem on tegu lihtsalt sooja punase veiniga, puuviljade ja vürtside maitset on minu meelest vähem).

Eile käisime ühes klubis kontserdil, kus peaesinejaks oli Klangkarussell (elektromuusika duo Austriast), kelle kuulsaim hitt on Sonnentanz. Ega ma eriline sellise muusika fänn ei ole, aga klubis on seda päris hea kuulata. Tegime selle vea, et läksime kluppi liiga vara ehk juba kell 12. Peaesineja tuli lavale alles kell 3 ja senikaua vaibakloppimise muusika kuulamine viskas üle. Lisaks oli seal megapalju rahvast ja ülipalav, pärast just rääkisime, et huvitav, et nad üldse tohivad nii palju inimesi sinna sisse lasta, sest kui midagi peaks juhtuma, oleks pärast kehvad lood. Klangkarussell oli tegelikult üllatavalt hea, aga päris lõpuni seda ei jaksanud kuulata ja tahtsime ära tulla. Aga see oli ka omaette katsumus, nimelt oli riiete garderoobist kättesaamine üks väga ebameeldiv ettevõtmine, seal puudus igasugune järjekord ja seega kõik lihtsalt surusid ennast vastu letti, nii et põhimõtteliselt pidigi ligi pool tundi inimeste vahel võitlema, et letile lähedale saada, oma number anda ja siis pärast sealt inimeste vahelt samamoodi oma tee välja võidelda. Vabandust vingumise pärast, tegelikult oli tore õhtu :D



Täna käisin kahe saksa tüdrukuga parfüümimuuseumis. Sattusime sinna just samal ajal koos grupid prantsuse daamidega, kellele seal ekskursioon tehti. Nii sissepääs kui ekskursioon on tasuta, aga kui me seal niisama ringi oleks jalutanud, siis poleks pooltki nii huvitav olnud. Muuseumi pidajaks on üks prantsuse kuulus parfüümitootja Fragonard, meie sellest midagi ei tea, sest nende tooteid müüaksegi ainult Prantsusmaal, aga kohalikud daamid olid küll kõik väga teadlikud. Ekskursioon oli prantsuse keeles, aga selle läbiviijale ei olnud prantsuse keele emakeel ja seega saime ka meie temast väga hästi aru. Kõigepealt tehti ringkäik mõnes saalis, kus näidati erinevaid parfüümipudeleid läbi ajaloo ja seletati valmistamise nüannse. Igal parfüüm koosneb erinevatest aroomidest, kõige kergemini lenduvad moodustavad lõhna tipu, seda tunned kõige esimesena, järgmisena tuleb lõhna süda, mis tihtipeale peaks varjama esialgu võib-olla ebameeldivana tunduvat baaslõhna, need nn põhjanoodid tulevad aga korralikult esile alles ligi 30 minutit pärast nahale kandmist. Ja parfüüm võib erineval inimesel erinevalt lõhnata, seega on oluline alati enne enda peal lõhna testida. Nagu näha, siis parfüümivalmistamine pole niisama lihtne ja seega tegelevad sellega spetsiaalsed inimesed, inglise keeles nimetatakse neid perfumer'ideks, mõnikord ka pr k "nez" ehk nina. Vanasti anti "nina" amet üle perekondlikult, aga tänapäeval on maailmas lausa kaks kooli, kus seda ametit õppida saab. Kuna lõhnataju peab väga hea olema, siis "nina" ei tohiks suitsetada ega alkoholi juua. Maailmas on praegu umbes 50 "nina", osa töötab konkreetsete brändide juures, osa on iseseisvad ja teevad tellimustöid.
Siis viidi meid Fragonard'i butiiki, kus tutvustati umbes 6-7 parfüümi. Parfüüm on siis lõhn, milles on kõige suurem lõhnaaine konsentratsioon (30%), siis tuleb eau de parfum (15 %), eau de toilette (10%) ja eau de cologne (mõni protsent). Parfüüm on ilmselgelt kõige kallim, aga samas ka kõige kauempüsivam. Pärast pikka valimisprotseduuri ostsime ka kõik endale parfüümi ja saime grupisoodustuse tõttu päris hea diili:
Minu lõhn on nüüd "Belle Chérie" ehk: A bouquet of flowers, fruits, and wood to celebrate this carefree fragrance: A top note of tangerine and star fruit, a middle note of jasmine, heliotrope and lily-of-the-valley and a back note of sandalwood, tonka bean and vanilla.
Igatahes oli tegemist äärmiselt põneva külastusega :)
Pärast käisime veel La Défense'i jõuluturul, mis on minu arust parem kui Champs-Elysée oma, esiteks on seal veidi vähem rahvast ja teiseks on kaubad ka palju põnevamad, kui Champs-Elyséel on põhirõhk toidukaupadel, siis La Défense'is võib küll kõikvõimelikke asju leida alates käsitööst kuni elektroonikani. 


Louvre


Nii tore muusikapoest Pärt leida :)


Klangkarussell ja väga palju rahvast


Sest kunagi pole liiga vähe pilte Eiffeli tornist. See siis Galeries Lafayette'i terrassilt


Galeries Lafayette'i jõulukuusk

Natuke nalja ka õppelepingu allkirjastamise kohta - see ei ole veel allkirjastatud. Ma oma teaduskonna kontoris juba iganädalane külaline ja iga kord kui ma sealt taaskord ilma allkirjata lepinguta välja astun, siis tahaks lihtsalt kõva häälega naerda. Tõesti, ei ole isegi pettunud või pahane, ainult naeran selle olukorra naeruväärsuse üle. Näiteks teisipäeval sain teaduskonna koordinaatorilt meili, millel pealkirjaks suurelt URGENT ehk kiire, kus ütles, et vaatas mu õppelepingut ja ainetel registreerimisi ja selgus, et ma pole ühele ainele registreerinud, tõestuseks veel skännitult kaasa pandud need. Aga järgmine päev läksin seletasin talle, et mul on ju õppelepingu muudatused ka, seal ma kirjutasingi, et ma seda ühte ainet ikka ei võta. Ja seesama paber muudatustega on originaali külge klammerdatud!
Positiivne on see, et õppelepingul endal oli vajalik allkiri olemas. Aga muudatustel ilmselgelt mitte, nii et seetõttu väljusingi sealt kontorist taaskord ilma lepinguta. Kaks korda olen juba uuesti küsimas käinud, käsiti esmaspäeval tagasi tulla... Samas senikaua kuni mind milleski ei süüdista ja ma oma stipendiumi mingil põhjusel tagasi maksma ei pea vms, siis mul vahet pole, ongi hea lugu, millega illustreerida Prantsusmaa bürokraatiat :D

Võtsin nüüd senisest intensiivsemalt ette ka prantsuse keele õppimise, ostsin grammatikaraamatu endale, kust harjutusi teen ja üritan ise igapäevaselt sõnu õppida. Senini on küll areng olnud, kindlasti on väga paranenud kõnest arusaamine (nt kolmapäevases prantsuskeelses loengus sain peaaegu kõigest aru ja tegin isegi märkmeid, seda küll eesti keeles, aga siiski) ja grammatikat-kirjutamist olen ka ikka harjutanud. Aga kõige rohkem tahaks ikka ise rääkimise selgeks saada, mis hetkel ongi kõige nõrgem külg, lihtsalt ei tule need sõnad lausekonstruktsioonid nii lihtsalt kui võiks. Aga õnneks mul veel aega on :)

Ilm on siin novembri lõpu kohta minu jaoks harjumatult soe, päeval 6-7 kraadi, ma ikka ootan juba külmakraade, mida vist jäängi ootama. Külmakraadide puudumise pähe saab vist kirjutada ka selle, et enamus puid on ikka veel suhteliselt lehes, lehed on küll kollased ja sügisesed, aga no raagus puudest küll veel rääkida ei saa. 

Homme on esimene advent ja kuigi Pariis on praegu eriti ilus, siis mida lähemale jõulud jõuavad, seda rohkem tahaks juba kodus olla :)

Monday, November 18, 2013

Grethen Pariisis

Nüüd elasin jälle neli päeva täielikku turistielu, sest mul oli külas Grethen, kes muidu Inglismaal Erasmust teeb. Nii tore on külalisi vastu võtta ja nendega koos nii juba tuttavaid kui ka uusi Pariisi kohti avastada. Ja loomulikult on ikka suur rõõm rääkida eesti keeles ja tuttavatest asjadest-inimestest. 

Neljapäeva tahtsime alustada pika jalutuskäiguga Triumfikaarest kuni Louvre'ini, aga pärast Triumfikaare otsa ronimist ja Abercrombie poe külastust hakkas nii hullult sadama, et isegi metroopeatusesse joostes saime läbimärjaks. Saatsin Gretheni Louvre'isse ära, aga ise sõitsin hoopis tagasi Grand Palais'sse, kus just sellel nädalavahetusel ehk ainult 4 päeva toimus iga-aastane Pariisi fotomess Paris Photo. Mess ongi vist selle kohta kõige õigem sõna, sest see oligi sellisel kujul, et suurde näitustesaali olid üles pandud boksid, kus olid kohal fotogaleriid üle maailma (enamus Londonist, New Yorgist, Pariisist, Berliinist, Tokyost jne) ning eksponeerisid oma parimaid töid. Kuigi isegi sooduspilet oli päris kallis (14 €, täishind lausa 28€), siis olen väga rahul, et sellel näitusel käisin. Fotosid oli tõesti väga-väga palju ja sealjuures olid need kõik ka väga erinevad. Loomulikult ei jõudnud kõigesse süveneda, aga palju mõtlemisainet sai siiski. Taaskord pean ütlema, et super on ikka elada suurlinnas, kuhu nt antud juhul toodi kokku kogu maailma fotograafia tipptööd. 
Pärast jalutasime veel linnas ringi, vaatasime pimedas Notre Dame'i ja Eiffeli torni. Viimase juures oli päris naljakas see, et sinna võibki jääda võõraid inimesi nende kaameratega pildistama, nimelt tahavad ju kõik endast Eiffeli torni juures pilti ja kui sa juba kellest teed pilti, siis tulevad järjest uued võõrad sedasama küsima. 















Reede hommikut alustasime Notre Dame'i külastusega ja käisime ka tornide otsas. Praegu remondi tõttu päris torni otsa ei saa, aga juba poolelt maalt saab Pariisile päris hea vaate. Ja seal käisin ma esimest korda, nii et sugugi ei ole mul veel kõik turismiobjektid Pariisis juba avastatud. Siis jalutasime mööda Seine'i äärt Orsay muuseumi juurde, kus vaatasime ajutist näitust Masculin Masculin (meesaktid läbi aegade) ja lisaks veel mu lemmikuid impressioniste. Olin seal sellel sügisel juba kolmandat korda, aga ikka võiks sinna uuesti ja uuesti minna. Õhtuks sõitsime Montmartre'ile, kuhu minu arust ongi kõige parem minna vahetult enne pimedaks minemist. Siis saab veel valges nautida vaadet Pariisile Sacre Coeuri kiriku juurest ja aga pimedas jalutada alla mööda väikseid Montmartre'i tänavaid ja lõpuks jõuda kohustusliku Moulin Rouge'i juurde, mis pimedas natuke parem välja näeb kui valges. Otsustasime ka veidi laristada ja Place du Tertre'il restoranis süüa, 15 euro eest sai kolmekäigulise söögi, aga kahjuks tegin steak'i näol veidi vale valiku ja kohe üldse ei suutnud seda pooltoorest ja rasket lihatükki süüa. Proovisin ära ka Starbucksi jõulu-speciali ehk karamelli-pähkli latte ja see on imehea!!! Kui hind nii kõrge ei oleks, siis jooks küll seda iga päev. 
Kõndisime tagasi kesklinna poole läbi Opera piirkonna, kus asuvad kaks Pariisi tuntuimat ja vanimat kaubamaja - Printemps ja Galerie Lafayette. Kuna jõulud pole ju enam sugugi kaugel, siis hakkab juba tänavapilti vaikselt ilmuma ka jõulukaunistusi ja nt nende kaubamajade vaateaknad olid täiesti jõuluehtes. Juba praegu oli seal nii palju inimesi neid aknaid vaatamas, et ma ei kujuta ette, mis veel enne jõule saab. Aga ilusad ja kihvtid olid need küll. Õhtu lõpetuseks jõime veel kahes erinevas kohas veini ja saime küll ümber lükata arvamuse, et Pariisi ettekandjad on ebaviisakad, meile sattusid mõlemas kohas väga sõbralikud ja lahedad teenindajad. 












Laupäev möödus Versailles'is, kus seekord jõudsime lisaks lossile külastada ka kahte teist paleed, mis seal valdustel asuvad - Grand Trianon ja Petit Trianon. Kuigi kõik need on seest ka väga uhked, siis Versailles'd tuleks ikka suvel külastada, sest lilledes aiad ja purskkaevad annavad väga palju juurde. Samas, praegusel hooajal on losside ja ka kõikide muude turismiobjektide külastamine oluliselt mugavam ja kiirem kui suvel, turiste jääb ikka iga nädalaga järjest vähemaks. 
Pärast sõime ühes restos kreppe ja eriti põnev oli magusate kreppide serveerimine. Nimelt oli neil nimeks "crepes flambés" ehk siis leegitsetud (ma ei tea, kas see õige sõna, aga põhimõtteliselt see tegevus, mida mõnede magustoitudega tehakse, kui neid lahtise leegiga kõrvetatakse) krepid. Minu oma pidi olema leegitsetud calvadosega. Ettekandja tõi lauda krepi ja calvadose väikses kausikeses, pani calvadose põlema ja siis valas selle mu krepile nii et mõnda aega sai veel vaadata, kuidas mu krepp põleb. Ja no ütleme nii, et pärast sellise krepi söömist ma rooli ei julgeks küll istuda, sest alkomaitse oli päris tugev :D
Linnas käisime Champs Elysee'l, kus nüüd on juba püsti pandud ka jõuluturg, kus müüakse vist küll kõike - söögikraami, plaate, postreid, jooke, käsitööd jne. Kuigi turg natuke nagu tekitas jõulumeeleolu, siis lumi on ikka puudu, aga seda on Pariisi kohta liiga palju oodata. Ilmselt kui jõulud reaalselt lähemale jõuavad, siis tuleb jõulutunne ka ilma lumeta ja päris jõuludeks tulen ju koju, kus ikka lund loodan näha. 
Õhtuks olime plaaninud Eiffeli külastuse. Kuigi järjekord ei tundunud üldse pikk, siis ikkagi saime oodata 45 minutit, et torni tippu 280 meetri kõrgusele sõita. Suvel on seal ikka olulisemalt pikemad järjekorrad, samas praegu tegi ootamiseks ebameeldivamaks jube külm ilm ja tuul. Üldse oli see nädalalõpp Pariisis väga jahe, päeval ka ainult 4 kraadi samal ajal kui teil seal Eestis mingi 10 kraadi oli. Igatahes ka see külastus oli mu jaoks mõnes mõttes esimene kord, sest ma polnud pimedas Eiffeli otsas käinud ja päevane ja öine vaade Pariisile on ikka päris erinev. Fun fact - Gustave Eiffelil oli torni tipus oma kontor, kus ta tähtsaid külalis vastu võttis. Eiffel ehitati 1889 aasta maailmanäituseks tingimusega, et 1909ndal aastal lammutatakse see ära, aga see torn osutus väga kasulikuks sidepidemisel ja seega jäigi see alles. Ja tänaseks on tegu maailma enimkülastatud tasulise monumendiga (nt 2011 käis seal 7.1 miljonit külastajat).










Pühapäevaks jäid Hotel des Invalides ja Pantheon. Invalides ehitati kunagi sõjaveteranide majutamiseks, tegemist on tohutult suure hoonetekompleksiga keset Pariisi. Praegu on seal nt relvamuuseum (mida me huvipuuduse tõttu ei külastanud) ja suure kullast kupli all puhkab Napoleon ise. Pantheoni on maetud paljud prantsuse suurkujud, sh Voltaire, Rousseau, Hugo, Zola. 
Vahepeal üritasime veel Champs Elysee'l mõnes poes käia, aga see oli suhteliselt võimatu, sest seal oli meeletult rahvast. Kuna muidu on kõik poed pühapäeviti kinni, siis ilmselt kogunesid kõik šopingulembelised just sinna (Champ Elysee'l on nt H&M ja Sephora iga päev südaööni lahti). Opera kandis sõime veel sushit ja siis saigi nädalavahetus läbi ning saatsin Gretheni bussile.  



Tuesday, November 12, 2013

Rahulik(um) nädal

Pärast kahte väga intensiivset nädalat veetsin mõned päevad suhteliselt mitte midagi tehes, kooli ikka üritasin jõuda. Samas pakkus parajalt pinget mu jätkuv Erasmuse õppelepingu allkirjastamise saaga. Tavaliselt peaks see protsess välja nägema nii, et enne välisülikooli minemist allkirjastavad õppelepingu TÜ dekanaat ja välisüliõpilastalitlus, siis saadan selle lepingu välisülikooli, nad allkirjastavad selle ja saadavad Tartusse tagasi ja ongi kõik. Aga no minul on see sada kora keerulisem olnud. Esiteks ei tulnud kõne allagi Nanterre'i-poolne allkirastamine enne oktoobri keskpaika, sest alles siis koguti kõik lepingu kokku. Aga kuna ma pidin oma valitud aineid muutma, siis tuli veel see eraldi vormistada ja saada kõikvõimalikud allkirjad sellele. Kuna samas on kogu aeg ka mingid tähtajad, mis ajaks need tehtud peavad olema, siis sain õnneks kõike seda teha meili teel, nii et mina ja TÜ kordamööda dokumente sisse skännisid allkirjadega. Eelmisel nädalal tundus mulle, et nüüd lõpuks ometi saab selle saaga ära lõpetada ja läksin kohalikku teaduskonda templit saama, et see siis omakorda koordinaatori juurde viia. Aga oh ei, mulle öeldi teaduskonnas, et sinna lepingule nad küll allkirja ei saa panna, sest sealt puudub TÜ tempel, allkiri on olemas, aga täiesti hädavajalik on ka tempel! Eks ma siis jälle skännisin ja saatsin taaskord TÜsse oma uued soovid. TÜ osas on mul küll ainult head sõnad, kuigi olen neid suht palju tüüdanud, siis olen ikka suhteliselt kiiresti kõik vajalikud asjad tehtud saanud. Homme lähen siis kohaliku koordinaatori juurde uuele katsele, et kas äkki nüüd on mu paber täiuslik. Naljakas on aga see, et kuna seda õppelepingut on nii palju skänneeritud, siis näeb see fail juba suht kole välja ja varsti ei loegi sealt enam midagi välja, ma loodan, et nüüd sellest omakorda mingit probleemi ei teki. 

Nädalalõpu puhul mõtlesin, et võiks ikka toast välja ka minna ja reedel käisin ühe inglasega vaatamas ingliskeelset stand-up comedy't. Sama ameeriklase poolt korraldatud stand-up'e käisime vaatamas ka kaks aastat tagasi Janikaga, kui suvel Disney's olime. Koht oli sama, kontseptsioon sama ja pean tunnistama, et isegi naljad tulid tuttavad ette. Kokku oli kuus erinevat koomikut, aga nende tase oli väga erinev, üldiselt võib rahule jääda, aga no ütleks, et Tartu Vilde omadel on tase ikka tavaliselt parem olnud. 

Laupäeval käisin Maison Européenne de la Photographie's (Euroopa fotograafiamaja) vaatamas fotonäitust, mis on pariislaste hulgas niivõrd populaarne, et pidin kõigepealt ligi 40 minutit järjekorras ootama, et sisse saada. Aga see tasus väga ära, sest tegemist oli superhea näitusega. Näituse pealkiri on Genesis (ing. k. saamine, teke) ja fotode autoriks brasiillane Sebastiao Salgado. Ta on teinud 8 aasta jooksul ligi 30 reisi maailma eri paigus ning sellest nüüd kokku pannud 245-fotolise näituse. 
Lisan ingliskeelse kirjelduse, mis suht hästi kogu näituse sisu edasi annab: GENESIS is the result of an epic eight-year expedition to rediscover the mountains, deserts and oceans, the animals and peoples that have so far escaped the imprint of modern society - tha lande and life of a still pristine planet. The GENESIS project is dedicated to showing the beauty of our planet, reversing the damage done to it, and preserving it for the future.
Loodusfotod olid väga võimsad (nii Antarktikast, Amazonase vihmametsadest kui ka Aafrika kõrbetest), aga mulle meeldisid enim fotod erinevatest põlisrahvastest, kes reaalselt elavad veel praegu täpselt samamoodi nagu kümneid tuhandeid aastaid tagasi - kasutavad kivikirveid, katavad enda kehaosi lehtedega, kannavad nt huuleplaate jne. Uskumatu, et üks liik (inimene) võib aastal 2013 elada niivõrd erinevat elu. 

Õhtul sain kokku ühe suure saksa tüdrukute kambaga ja kuna mina saksa keelt ei mõika, siis rääkisime omavahel enamus õhtust ikka prantsuse keeles. Kesköö paiku sõitsime linna teise otsa, et osaleda ühe prantslase soolaleivapeol. Päris naljakas oli sinna nii minna, sest tegelikult teadis ainult üks saksa tüdruks seda prantslast, aga tal ei olnud midag selle vastu, et ta veel ligi 8 tüdrukut endaga kaasa võtab. See oli siis taaskord uus korteripeo kogemus Pariisis ja oli väga lõbus. No ainus mitte nii lõbus fakt oli see, et siin on ikka nii tavaline pidude ajal korteris sees suitsetada. Mingi kolme-nelja paiku oleks tahtnud juba tegelt koju ära tulla, aga kojutulekuga on lugu nii, et metroo ei sõida öösel ühest kuni viieni. Ööbuss küll sõidab, aga sellega võib teatud Pariisi kohtades Nanterre'i jõudmine võtta mitu tundi, nii et pole mõtet sellega ka loksuda. Seega ootasimegi ära esimese metroo ja jõudsime tagasi ühikasse alles poole seitsmest. Sellest mõttes on siin ühikas elamine hea, sest peaaegu alati on keegi veel, kes siia tuleb ja ei pea päris üksi mööda öist Pariisi seiklema.

Aga see pooleseitsmene kojutulek nullis täielikult ära mu pühapäevase päeva, äratust ei pannud ja mõtlesin, et küll ma mingi ühe paiku ikka üles ärkan, aga vot ärkasin hoopis kell pool viis õhtul, kui mulle aeg-ajalt silmi lahti tehes hakkas tundub, et päiksevalgus hakkab juba kahtlaselt õhtuseks muutma. Aga no, mis seal ikka, Erasmus ongi selline puhkuseaasta ja võin endale lubada mõne päeva mahamagamist :D

Esmaspäev oli jälle meil vaba päev, sest Prantsusmaa tähistas Esimese maailmasõja lõppu. Pärastlõunal sõitsime saksa tüdruku Rafaelaga Pariisi ja käisime vaatamas näitust Lost in Paris. Laias laastus oli tegemist Pariisi disaini ja turismi alase projektiga, kus erinevad kunstnikud olid loonud igasuguseid huvitavaid Pariisiga seonduvaid eksponaate, midagi erilist just ei olnud, aga kahju ka pole, et seal käisin. Pärast käisime veel Pere-Lachaise'i surnuaial. See on siis Pariisi kõige kuulsam ja suurem surnuaeg, kuhu maetud tohutult igasuguseid tähtsaid tegelasi nii Prantsusmaalt kui mujalt (sh meie oma Wiiralt). Eelmine kord käisin seal suvel, aga sügiseses atmosfääris oli see isegi ilusam ja erilisem. Kohati kummaline mõelda, et surnuaeg on saanud vaatamisväärsuseks. 

Homme tuleb mulle uus külaline ehk tegevust on jälle palju. Lisaks on ka novembri lõpuks ja detsembri alguseks juba mõned plaanid ja kui nii mõelda, siis juba varsti ongi käes 18. detsember, mil ma koju tulen. Homme saab täis 10 nädalat, mil ma siin olen olnud, ja jääb veel 5 nädalat ehk täpselt kaks kolmandikku on juba läbi. 

Sunday, November 10, 2013

Kika Pariisis

Kui Barcelonasse minnes oli Pariisis ka veel kohati täitsa suvine või siis varasügisene tunne, siis tagasi tulles oli sügis ikka siia ka juba kohale jõudnud ja "tundratuuled" olid päris koledad. Kuna öö oli pmst vahele jäänud, teisipäeval ei teinudki midagi erilist. Ostsime külmkapi süüa täis ja mina pidin veel kahes prantsuse keele tunnis käima. Kohe hea tunne oli, kui mitmed inimesed, kes ei teadnud, et ma Barcelonas olin, küsisid, et kas ma olen kuskil käinud, et nägu pruun. No nüüd on see jume juba ammu kadunud, aga vähemalt natuke oli seda rõõmu :D

Kolmapäeval alustasime suure hooga turistitsemist ja seda soosis ka ilm, kuigi oli sügiseselt jahe, siis päike paistas ja Pariis näitas ennast väga ilusast küljest. Alustasime triumfikaarest, mul siis kolmas kord juba selle sügise jooksul seal otsas käia ja näen, et enne jõule tuleb paar korda kindlasti veel. Aga kuna see on tasuta ja vaade väga mõnus, siis pole mul selle vastu midagi. Pärast jalutasimemööda Champs-Elysée'd, tegime Chaneli, Diori jms juures window-shoppingut, puhkasime jalga Tuileries' aia kaheksanurkse tiigi ääres, jõime väikses nunnus kohvikus kohvi. 
Nii ja siis tegime midagi väga ägedat. Palais de Justice'is asub siinne kohus. Ma teadsin küll, et kohtuistungid peaksid avalikud olema, aga polnud nagu kunagi varem tihanud sinna sisse minna. Igatahes nüüd, kaks juuratudengit koos, mõtlesime, et vaatame üle, mis Prantsusmaa kohtutes toimub. Pärast range turvakontrolli läbimist olimegi kohtuhoones sees ja võisimegi suvalisse saalis sisse astuda. Tundus, et istungitele ei ole määratud kindlat kellaaega, vaid see toimub pigem jooksvalt, seepärast saabki saalist suvaliselt sisse-välja käia. Kahjuks ma nüüd kõigest istungil toimuvast aru ei saanud, samuti pole mu teadmised prantsuse õigussüsteemist just eriti laialdased, seega jäi palju segaseks. Aga sellest mõttes meil vedas, et sattusime vaatama kohtuasja, mida isegi Kikal oli huvitav vaadata (olenemata sellest, et ta prantsuse keelt põhimõtteliselt üldse ei oska). Nimelt oli tegemist kaasusega, kus kaks naist olid tänavanurgal kaklema hakanud. Ohvriks oli mustanahaline naine, kes tunnistajapinki kutsudes oli põhimõtteliselt kogu juhtunu uuesti läbi mängis - ta oli meeletult emotsionaalne, vehkis käte ja jalgadega, näitas kõik ette. Ja kõige parem oli vaadata, kuidas terve saal, sh kohtunik, oma järge ootavad advokaadid, sekretärid jne, naeru üritasid tagasi hoida. Selle naise teatritegemisoskus oli ikka suurepärane :D
Pärast käisime veel läbi Notre Dame'ist ja jalutasime kaks Seine'i saarekest läbi, lisaks sai Kika hoogu juurde oma crepe'i-armastusele. 












Neljapäeval võtsime ette maailma suurima muuseumi ehk Louvre'i. Ma ei olnud seal pärast Disneylandi suve käinud ja ausalt öeldes ei plaani ma sinna ka niipea tagasi minna. Jah, see on väga võimas muuseum, kus on koos tohutult kunstiajalugu. Aga minu jaoks ei ole see koht, kus mulle meeldiks olla. Seal on liiga palju rahvast, kellest enamus on tulnud sinna selleks, et saada kirja linnuke (Louvre ja Mona Lisa) ning lisaks ei ole enamus seal eksponeeritavaid töid minu jaoks just kõige lemmikumad (ma ei ole väga suur skulptuuride või religioosse kunsti fänn). Ilmselt on põhjus ka selles, et ma lihtsalt ei tea piisavalt kunstiajaloost ja ei oska paljusid seal olevaid töid piisavalt hinnata, aga ma tõesti külastaksin iga kelle hoopis Musee d'Orsay'd või Orangerie'd, kus mulle meeldivamad stiilid ja kus suurus on just paras, et jõuaks süveneda. 
Pärastlõunal läksime Montmartre'ile, mis on traditsiooniline kunstnike ja muidu loomeinimeste piirkond. Samas tänapäeval on ta loomulikult väga turistikaks muutunud ja tegelikult öösel on sealsed lähedased piirkonnad pigem sellised, kus ma üksi väga jalutada ei tahaks. Aga päeval ja õhtul kui veel rahvast palju, siis on see minu meelest tõeliselt pariisilik piirkond, just see mida filmides Pariisi kohta näidatakse - pikad trepid, tänavakunstnikud, väiksed kohvikud, ilusad linnavaated. 
Kuna oli 31. oktoober ehk Halloween, siis otsustasime seda ikka väljaminekuga tähistada. Kuigi Halloween on pigem USA ja Inglismaa püha, siis see on hakanud ka Prantsusmaale jõudma ja üle linna oli päris igasuguseid Halloweeni pidusid. Meie valisime ühe klubi, kus oli nii Erasmuseid kui ka kohalikke. Saime tee peal tuttavaks ühtede hispaanlastega, kes samasse kohta läksid ja klubis tutvusime veel ka mõnede kohalikega. Igatahes oli väga lõbus ja läksime koju alles esimese metrooga ehk siis päras viite. 




Ei pea vist ütlema, et tegemist on siis Mona Lisa ühisvaatamisega



Kunst väsitab



Erasmus Rotterdamist




Kuna neljapäev läks pikale, siis reedel päeval midagi erilist peale poeskäimise ei teinudki. Tahtsime minna Abercrombie'ss, aga järks oli liiga pikk ja seega vaatasime üle justavatud Forever 21 poe rue de Rivolil ja sõitsime tagasi La Défense'i. 
Õhtul käisime aga taaskord Halloweeni-peol, seekord aga hoopis majapeol. Mind kutsus sinna üks austria poiss, kellega samas keelerühmas olime. Ta elab koos kolme teise tudengiga, kellest osad vist ka prantslased. Seega oli peol väga rahvusvaheline seltskond, kus lisaks erasmustele oli ka kohalikke. Taaskord oli väga lõbus, aga seekord otsustasime õhtu ikka natuke varem lõpetada ja võtsime ühe saksa tüdrukuga, kes ka ühikas elab, takso. Aga see osutus mu elu kummaliseimaks taksosõiduks. Peokoht ei olnud meie ühikast väga kaugel ja see oleks pidanud olema umbes 10 minuti kaugusel. Aga kui taksosse sisse istusime, siis juba alguses oli taksojuht meie sihtkoha suhtes natuke segaduses, vaatas on GPSi jne. Mingi hetk vaatasime, et sõidame jälle linna poole, siis ta vist üritas uuesti alustada, aga lõpuks jõudis hoopis sellesse kohta, kust kiirtee peale saab minna ja selleks maksta tuleb. Küsis veel sealt putkast juhiseid ja minu arusaamise järgi see mees ütles talle, et ta on liiga kaudel ja peab tagasi pöörama, aga ta maksis tasu ära ja sõitis ikka otse edasi linnast eemale. See oli väga kahtlane ja vaatasime üksteisele juba otsa, et mis nüüd toimub. Mingi hetk lülitas taksomeetri ka välja. Ja siis lampi keeras tagasi ja sõitis sinnasamma, kust me alustasime, ütles, et vabandust ja näete, siit saate uue takso võtta. Raha ei küsinud loomulikult. Aga me ei saanudki aru, miks ta siis Nanterre'i üles ei leidnud, sest meie nägime küll tee peal päris palju silte, mis sinna juhatasid. Igatahes sõitsime selles taksos ligi 40 minutit. Õnneks uus taksojuht ikka teadis, kuhu minna ja juba varsti olimegi kodus. 

Laupäeval käisime mu lemmikus Orsay muuseumis. Pärast ostsime poest süüa, sõime seda pargipingi peal ja lõpuks kõndisime veel Eiffeli juurde, et seda põlemas näha. Nimelt pimedas hakkab iga täistund Eiffel mõneks minutiks vilkuma ja see on tõesti kaunis. Üldse on Eiffel pimedas palju ilusam kui valges, tegemist ju siiski ühe suure raudkonstruktsiooniga. 

Pühapäevaks olime kokku leppinud, et lähme teistega koos Versailles'isse. Lõpuks aga selgus, et meid oli kokku ligi 10, mis tegelikult sellise koha külastamiseks üldse hea number pole. Nimelt kui juba nii palju inimesi, kes omavahel pealegi üksteist just ülihästi ei tea, siis käib pidev loivamine ja keegi ei taha mingeid otsuseid vastu võtta ega teisi natukenegi tagant kiirustada. Kõigepealt kõndisime aedades ringi, kuigi seal praegu midagi väga vaadata pole, sest purskkaevud enam ei tööta ja ilmselgelt pole ka enam lilli. Ja siis pärast kappasime läbi lossi - uskumatu ikka mõelda, et üks kuningas kunagi mõtles, et tal oleks uut lossi vaja ja siis kõik see valmis ehitati. Ja no raske uskuda, et kuningas tegelikult väga õnnelikku elu elas, nt toimus igapäevane riietumine ja lahtiriietumine samuti tseremooniate näol. No rääkimata faktist, et tal lõpuks üldse pea maha võeti :D
Pärast linna tagasijõudmist käisime osadega veel mäkis söömas (sest see on üks odavamaid viise, kuidas Pariisis väljas olles kõht täis saada) ja siis läksime Kikaga Pompidou'sse. Seekord oli natuke rohkem aega, kui eelmine kord, aga endiselt pean tunnistama, et moodne kunst on ikka üks naljakas asi. Samas tore on see, et vähemalt ei jäta see kedagi ükskõikseks, isegi kui sa ei näe kolmes suures valges ruudus elu mõtet, siis mõtled, et no issand mis asi see veel on, ma võiks ju ka seda teha. 








Pompidou's

Esmaspäeval alustasime kohe uue katsega Abercrombie'sse, järksi ei olnud, saime kenasti sisse, vaatasime modellid ja müüjad ja riided üle, aga kahjuks põhieesmärki ehk modelliga pildi tegemist täita ei saanud, sest seekord lihtsalt ei olnud seal seda võimalust. Siis läksime järgmisse "kultusbrändi" poodi ehk Ladurée'sse makroone ostma. Mõni päev tagasi olime ostnud täiesti tavalise palju odavamaid supermarketi makroone ja peab ütlema, et ega maitsevahe nüüd nii suur ei olnudki. 
Kuigi tegemist oli esmaspäeva pärastlõunaga, pidime päris kaua ootama järjekorras, et pääseda Orangerie'sse, mis muidu kuulus Monet vesirooside maalide poolest, aga järjekorra tingis ilmselt see, et praegu on seal väljas Frida Kahlo ja Diego Rivera näitus. Tasus oodata küll, sest Monet oli endiselt tore ja ka Kahlo ja Rivera elu ja tööde kohta oli väga huvitav teada saada.
Mina pidin vahepeal koolis käima ja Kika saatsin šoppama. Pärast läksime tagasi Pariisi, jõime sooja veini (mis meie ootustele vastupidiselt oligi reaalselt soojaks tehtud punane vein mitte meie mõistes glögi) ja vaatasime veel üle Hotel de Ville'i. 


Koogikesed Laduree's

Teisipäeva hommikul oligi aeg Kikal tagasi Rootsimaale minna ja minul uuesti sukelduda tavalisse koolirutiini. Kuigi ausalt öeldes tegelikult väga palju rutiini just ei ole, sest kooli on suhteliselt vähe ja Pariisis elades on alati midagi põnevat oma vaba ajaga ette võtta :D