Thursday, December 1, 2011

Hispaania-Portugal - august 2010

Lisaks Disney ajale otsustasin siia blogisse koondada ka teisi jutte reisidest. Kõigepealt tuleb siia Hispaania-Portugali tripp 2010. augustist, mille ma 2010. sügisel vähehaaval kirja panin. 


Meie reis toimus 27. juulist 12. augustini, aga me ei hakka sellest päevade kaupa kirjutama, toon parem välja mingid teemad. 


Tallinn
Läksime Tallinnasse juba eelmisel õhtul ja ööbisime Karmeni sõbra juures. Õhtul käisime Solarise katusel kohvikus ja arutasime igasuguseid tähtsaid maailma asju. Varahommikul viis takso meid lennujaama ja seejärel pakkisime oma uhiuued seljakotid mustadesse prügikottidesse (foorumites soovitati selleks, et transamehed neid mingeid suvalisi rihmasid pidi ei tõstaks ja viskaks) ja alustasime oma seiklust. 

Barcelona
Meie esimeseks sihtkohaks oli siis Barcelona - Kataloonia pealinn. Enne teadsin ma Barna (nii kutsuvad seda kohalikud) kohta ainult seda, et seal on palju Gaudi arhitektuuri (Sagrada Familia) ja ka midagi Kataloonia iseseisvuspüüdluste kohta. Gaudit on seal tõesti iga nurga peal. Meie vaatasime kahe päeva jooksul ära Sagrada Familia - kirik, mida on ehitatud juba 130 aastat ning see on ikka pooleli. Käisime ikka seal sees ka ära, aga minu arust ei ole see pileti hinda väärt. Sissepääs ise maksab 12.50 EURi ja lisaks tuleb maksta 2.50 EURi, et üles torni pääseda. Huvitav oli tõesti näitus, kus toodi välja loodusmotiivid, millest Gaudi inspiratsiooni on ammutanud. Veel nägime Gaudi töödest La Pedrerat ehk Casa Milat, mis on väidetavalt maja, kus ei leidu ühtegi sirget seina. Teisel päeval võtsime ette jalutuskäigu Park Guellis, mis on hiiglaslik Gaudi planeeritud park kesklinnast veidi kaugemal. See asub linnast omajagu kõrgemal ja mäe otsa viivad eskalaatorid.




Kuna samal ajal toimus Barcelonas kergejõustiku EM, siis otsustasime võimalust ära kasutada ja seda vaatama minna. Lisaks oli tegemist kümnevõistluse teise päevaga ja me ikka vaikselt lootsime, et äkki saab Mikk Pahapilli medalivõitu näha. See jäi küll napilt ära, aga siiski oli päris tore suurvõistlusi vaadata. Meie 10 eurosed kohad asusid küll suhteliselt kõrgel, aga tegelikult nägi täitsa kenasti staadionil toimuvat.Staadion asub Montjuici mäel ja sealt lahkudes möödusime Palau Nacionalist, kus asub Kataloonia kunstimuuseum. Selle ees on hästi palju purskaeve ja igal õhtul on need valgustatud ja sajad inimesed kogunevad värvide ja vee mängu vaatama. 




Õhtul kohtusime Placa de Reialil Pabloga. Me saatsime talle Couch requesti, aga ta ei saanud meid majutada, kuid võis niisama kokku saada. Tal oli kaasas ka ta toakaaslane Matt, kes on Londonist pärit ja töötab nüüd Barcelonas. Pablo ise on Argentiinast ja ligi kolm aastat Barcelonas elanud. Nendega oli päris tore, pidasid Eestisse tuleku plaane ja me rääkisime neile, mida teha siin.

Hääletamine Barcelonast Valenciasse 
Barcelonast plaanisime me lahkuda hääletades. Selleks otsisime netist koha, mida teised hääletamiseks soovitavad ja sõitsime rõõmsalt rongiga kuskile äärelinna, et see üles leida. Me jälgisime oma arust juhiseid täpselt, aga ometi ei suutnud me seda kohta üles leida. Alguses tegime me suure tiiru ümber linna, kuhu me olime sõitnud. Siis leidsime kiirtee üles, aga teatavasti ei saa seal suvalise koha peal pöialt püsti ajada. Niisiis hakkasimegi otsima kiirteele pealesõite. Iga koht ka loomulikult ei sobinud, sest kuskile kolkast ei sõida ju keegi Valenciasse (sinna oli meil vaja minna). Me jalutasime mööda kiirtee ääri edasi-tagasi, otsides vähegi sobivat kohta. Vahepeal oli meeleheide juba päris suur, sest me jõudsime omadega juba järgmisesse külla, aga head kohta ikka ei leidnud. Pärast kahte tundi otsustasime suvalise ringtee juures hääletama hakata, et vähemalt Barcelonast ära saada. Suhteliselt kiiresti peatus üks auto, mis juhtis Alex. Tuli välja, et ta on ise ka Couchsurfis ja ta rääkis päris hästi inglise keelt. Temaga saime me aga kahjuks edasi ainult paarkümmend kilomeetrit (Castelldefels). Ta pani meid bensujaamas maha ja sealt korjas meid peale umbkeelne itaallane, kellega sõitsime edasi umbes 10 kilti (Sitges). Taaskord bensujaama. Seal läks eriti vähe aega, kuni peatus üks noor kena hispaanlane. Ta oli küll umbkeelne, kuid suutis meile selgeks teha, et ta osales ise mingis Hispaania realitys, kus nad pidid läbi Aasia hääletama. Sellepärast võttiski meid peale, et teadis, mida me tunneme :) Temaga jõudsime Tarragonasse, mis on Barcelonast umbes 100 kilti. Kuna meil oli vaja juba mõne tunni pärast Valencias olla (meie geipaarist hostidel oli reegel, et esimesel päeval peab kuueks kohale jõudma, et suhelda saaks), siis otsustasime bussiga minna. Tüüp ütles küll meile, et esimene buss läheb alles õhtul, aga loomulikult ei suutnud me teda uskuda (Pärnu ja Tallinna vahel käivad ju bussid iga tunni aja tagant) ja me lasime end ikka bussijaama viia, et see asi ise järgi vaadata. Nagu arvata oli, läkski järgmine buss alles seitsme paiku. Ka rongijaama kõndimisest ei olnud abi, sest seal oli sama lugu. Ja meie Valencia hostid ei suvatsenud meie palvele meid hiljem vastu võtta isegi vastata. Niisiis tabaski meid esimene suur meeleheide. Kas oodata bussi, et siis öösel Valenciasse jõuda, kus meil majutust pole? Kas jääda Tarragonasse, kus meil midagi teha pole? Kas hääletada edasi? Pärast söögipausi leidsime endas taas energiat hääletamist proovida. Vantsisime linna äärde ja alustasime. Seekord läks ikka ligi kolmveerand tundi aega, et auto peale saada. Lõpuks peatus üks üllatus-üllatus taaskord umbkeelne hispaanlane, kes ütles kohanime, mis on Tarragonast paarkümne kilomeetri kaugusel. Me mõtlesime, et sõidame siis sinna. Salou on mingi hull kuurortpiirkond, ta tiirutas seal ringi, kuni lõpuks jõudis mingi maja ette. See oli juba päris kahtlane. Hakkasime siis oma asju võtma ja tänama, aga tuli välja, et ta pidi lihtsalt sealt läbi minema ja siis sõitis edasi Valenciasse. Nii vedaski meil ja me saime ligi 250 kilti ühe jutiga sõidetud.

Valencia
Valencia keskväljakule saabusime me reede õhtul kell kümme ilma mingi majutuseta. Siis aitas hädast välja Lonely Planet, kust võtsime kõige odavama hosteli ja läksime sinna. Alguses oli hind soolasem, aga kui me kurbade nägude kaarti hakkasime uurima, saime lõpuks dormi koha 23 euroga. Hostel oli hästi kena ja puhas ja iga õhtu oli ühisruumis mingi tegevus.Valencia puhul on tegemist väga eriilmelise linnaga. Neil on väga uhke vanalinn, kus on palju rooma ja mauride aegseid jäänuseid. Seda avastasime me Free Walking Touri käigus (põhimõtteliselt samasugune asi, mida Karmen Pärnus teeb). Giid oli kanadalasest juuratudeng, kes oma suve Valencias veetis. Ta oli hästi entusiastlik. Meelde jäi see, et sinna linna pandi suuremate vaatamisväärsuste juurde mustast kivist ehitiste väiksed maketid, et pimedad saaksid neid katsumise läbi tunnetada. Juurde veel tekst pimedate kirjas. Probleem oli aga selles, et päikesega läksid need juba kuumaks ja see muutus justkui pimedate mõnitamiseks. Loomulikult rääkis ta palju linna ajaloost, aga enamus jutust läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja - ei suuda lihtsalt nii palju infot korraga omandada. Teine osa linnast on aga supermoodne. Umbes sajandivahetusel ehitati sinna Ciutat de les Arts i les Ciencies - Teaduste ja Kunstide linnak. Seal on mitu väga futuristlikku hoonet ja need moodustavad juba kihvti terviku. Eriti hästi sobivad sinna helesinise veega basseinid.Tagasi linna saab jalutada mööda endist jõesängi, kuhu nüüd on rajatud pargid, mänguväljakud, meelelahutuskeskused. Kuivaks jäi see säng siis, kui otsustati jõgi linnast mööda suunata, sest üleujutused tegid palju kahju. Linn plaanis sinna kiirtee rajada, aga elanikud hakkasid sellele vastu ja käisid salaja öösiti seal puid istutamas. Nii saigi sellest hoopis roheline ala.Teisel ööl Valencias surfasime me esimest korda kellegi diivanil. Meie host oli Juliano - brasiillane, kes veetis viimase aasta Rotary vahetusüliõpilasena Valencias. Ta oli hästi tore, väga jutukas ja lahke. Pakkus meile sangriat ja süüa. Ta oli isegi Eestis käinud. Samuti saime temaga rääkida Brasiiliast.



Hääletamine Almeriasse
Taaskord olime netist leidnud koha, mida soovitati Valenciast hääletamiseks. Õnneks suutsime me selle koha kenasti üles leida, see ei olnud küll ideaalne, sest tegemist oli neljarealise teega ja isegi kui keegi oleks tahtnud meid peale võtta, siis ta poleks viitsinud neljandast reast esimesse tulla. Aga seal kõrval oli ka bensukas ja see oligi lõpuks meie õnn, sest sealt võttis meid peale Jose Maria. Hispaanlane, kes rääkis lisaks hispaania keelele ainult prantsuse keelt, seda ka sellepärast, et ta sõitis tagasi just Brüsselist, kus ta töötas pool aastat kokana. Niisiis pidingi ma põhimõtteliselt esimest korda elus oma vähese prantsuse keelega hakkama saama. Kohati oli tore teada, et sellest prantsuse keele õppimisest on natukenegi kasu olnud ja me saime peamised jutud räägitud. Samas aga tekkis tunne, et ma pean ikka väga kõvasti vaeva nägema, et seda keelt kunagi päriselt rääkima hakata. Aga Jose Mariaga vedas meil tegelikult väga, sest ta sõitis isegi kaugemale, kui meil vaja oli. Ta pidi küll poole tee peal oma perekonda külastama, aga meil polnud sellest midagi, sest me saime senikaua rannas olla. Cartagena linna juures on nimelt selline laguun, kus on hästi palju randasid. Ta pani meid ühe ranna juures maha ja me veetsime seal umbes viis tundi. Liivale panime üles ka oma telgi, et sinna seljakotid sisse panna. See oli meie esimene rannakülastus Hispaanias ja sobis meie plaanidega ülihästi. Nii mõnus oli lihtsalt sooja liiva peal lamada ja raamatut lugeda. Vesi oli ka ülisoe. Meie üllatuseks oli seal rannas suhteliselt vähe rahvast. Pärnus on ju soojal suvepäeval alati rand rahvast täis, aga nagu me ka hiljem nägime, leiab Hispaanias ikka palju randasid, kus sa peaaegu üksi oled.Õhtuks olime me leidnud Almeriasse CSi kaudu hosti. Kuna me aga ei viitsinud Jose Mariale seletama hakata, et mis see CS on ja et me lähme tegelikult mingi suvalise tüübi juurde, siis me ütlesime talle, et lähme sõbra juurde, kellega me tutvusime siis, kui ta Eestis käis. Ta uuris ikka suht palju selle kohta ja siis me luuletasime talle igasuguseid asju kokku ;) Tegelikult elas meie host Jose hoopis ühes teises linnas, mis oli Almeriast 30ne kilomeetri kaugusel, aga Jose Maria soostus meid ka sinna ära viima. Kui me temaga hüvasti jätsime, siis ta veel ütles, et me kindlasti talle helistaks, kui me Tarifasse jõuame, sest ta elab seal lähedal. (Tegelikult me seda aga teinud, sest me teadsime, et temaga pole eriti milllestki rääkida ja meil oli niigi Tarifas tegemist. Kui me tagasi jõudsime, siis ta hullult pinnis Karmenit, et miks ei helistanud talle) See oli ka veits kummaline, et ta nägi, kui me oma hosti Josega kohtusime ja me ennast tutvustasime ja talle kätt andsime. Heh, me pidime ju sõbrad olema! :D

Host Jose El Ejidos
See oli meie couchsurfingu kõige piinlikum kogemus. Me olime saatnud palju erinevaid couchrequeste ja saanud ka mitu vastust. Üks vastas, et saab meid majutada, ja teine, et võib meiega niisama kokku saama. Meie suutsime aga nende telefoninumbrid sassi ajada. Niisiis saatsimegi Josele, kes tahtis meiega ainult kokku saada, sõnumi, et kus sa elad, me kohe tuleme. Aga temal oli ka parajasti mingi segadus CSiga ja siis ta arvas, et ju ta siis oli lubanud meid majutada. Me ise saime oma ämbrist aru alles siis, kui me oma asjad ta tuppa kenasti ära olime pannud. Niii häbi oli. Aga sellest hoolimata käisime temaga linna peal ühes kohvikus istumas ja ta rääkis meile oma kogemustest EVSi vabatahtlikuna Bulgaarias. Hommikul saatis ta meid kenasti bussijaama ära. Paari tunni pärast alles saatsime talle sõnumi, kus vabandasime oma ootamatu sissesadamise pärast.

Almeria
Bussiga Almeriasse jõudnud, seiklesime oma raskete kottidega mööda linna ringi, et leida internetipunkt, sest meil oli vaja meie õige hosti numbrit. Pärast pikka otsimist ja edasi-tagasi käimist leidsime õige koha ja saime Gustavo numbri. Kohtusime temaga kesklinnas ja saime asjad tema juurde ära panna. Ta veel imestas, et miks me eelmine päev ei tulnud.Gustavo juures oli parajasti ka teine surfer, saksa tüdruk Catharina, kes oli meiega nõus Cabo de Gatasse tulema. Catharinaga veetsime hästi toreda päeva. Ta rääkis head inglise keelt, oli palju reisinud ja oli ka intelligentne. Lõpuks rääkisime isegi ajaloost ja poliitikast. Tema oli ka Hispaania seljakotitripil, aga vist ligi kuuajasel. Ta alustas koos sõbrannaga, kellega nad käisid isegi Marokos, kus neil oli suhteliselt ekstreemne CSi kogemus. Siis aga pidi sõbranna koju minema ja ta reisis nüüd täitsa üksi. Järgmine hommiku hakkas isegi üksi Valenciasse hääletama. Väge julge temast!Me veetsime päeva aga Cabo de Gata rahvuspargis. Sealsed mäed on vulkaanilist päritolu ja kogu ümbruskond näeb välja väga kõrbe moodi. Me sõitsime bussiga San Jose külla, kus püsivalt on ainult 500 elanikku, aga see on tegelikult paljude matkaradade alguspunkt. Sealt kõndisime umbes 3-4 kilomeetrit randa, mille nimi oli Playa de la Genoveses. See oli mägede vahel ja oli päris kena. Liiv kõige parem ei olnud, suhteliselt kivine ja must, aga vesi oli see-eest mõnus. Kuna meil kellelgi polnud päiksekreemi kaasas, siis me lamasime mingite puude all. Ujuma minnes õnnestus mul jalatallad ära kõrvatada, sest liiv oli lihtsalt niii kuum. Tagasi San Josesse matkasime mööda mäe külge ja nägime ilusaid vaateid.Almerias pidime me paar tundi lihtsalt tühja passima, sest Gustavo oli mingil kohtumisel ja me ei saanud tuppa. Kuna ta jõudis tagasi nii hilja, siis me õhtul temaga eriti rääkida ei jõudnudki. 



Vaevaline teekond Almeriast Tarifasse
Gustavo soovitas küll meil põhja poolt läbi Granada hääletada, kuid meie, targad nagu me oleme, arvasime, et küll me saame ikka mööda rannikut ka mindud. Asusimegi siis hääletama mingi tee pealt, aga tõsi oli see, et keegi meid sealt väga kaugele viia ei tahtnud. Lõpuks saime ühe mehega El Ejidosse (linna, kus me üle-eelmine öö olime peatunud). Ta pani meid keset linna maha ehk siis me pidime ise linna ääre poole kõmpima hakkama. Mul oli vaja sularaha ja valisin selleks mingi suvalise automaadi. Panga ukse peal oli veel silt "We speak about your financial needs in English". Tegin kenasti kõik toimingud automaadis ära ja ootasin oma raha, aga selle asemel tuli hoopis kiri, et automaadis on mingi viga ja pöörduge panka. Õnneks oli kontor seal kohe kõrval. Alguses öeldi mulle, et ma saan oma raha alles viiest, sest siis pannakse pank kinni ja saab automaadi lahti teha. Õnneks nõustusid nad meie olukorda kuuldes siiski sellega veidi kiiremini tegelema. Kuna viivitus oli juba suureks läinud ja me niigi ei teadnud, kust hääletama hakata, otsustasime bussiga edasi sõita. Valisime bussi välja ja tunni pärast sain oma raha ka kenasti kätte.Enne bussile minekut einestasime bussijaama kohvikus. Bussisõit oli pikk (ligi 5 tundi), aga tegelikult oli täitsa tore istuda turvaliselt bussis, teades, kuhu sa sõidad ja kaua selleks aega läheb.Malaga bussijaamas märkasime kohe kahte kena seljakotiga noormeest. Natuke aja pärast tuligi üks neist meie LPd vaatama, küsis, kas seal kaarti on. Nemad aga jäid ööseks Malagasse, meil oli (!) plaan edasi liikuda. Niisiis sõimegi kõhu kenasti täis ja sõitsime bussiga pika maa kuskile äärelinna. Kui me ühe musta naise käest küsisime, kust me Tarifasse hääletada saame, siis ilmselgelt ta ei mõistnud seda ja tahtis meid bussijaama tagasi saata. Kuulasime toreda näoga ta juhatusi, aga läksime pärast ikka teisele poole. Kõigepealt me kõndisimegi oma aruga pikalt mööda linnast välja sõitvat teed. Seal olid mingid suured poed ja tööstushooned. Lõpuks aga avastasime, et see tee ei ei lähe üldse sinna, kus meil vaja. Ületasime tee jalakäijate sillal ja kõmpisime teises suunas. Seal ei leidnud me aga sobivat kohta, kus hääletada (olime mingi rambi ääre peal) ja tegelikult ei olnud ka see tee, mis Malagast välja viiks. Ilmselgelt ei võtnud keegi meilt sealt peale ja me vantsisime tagasi sinna, kust olime bussi pealt maha tulnud. Hääletasime plaani pidime maha matma, mõtlesime, et ehk saame veel bussiga Tarifasse. Loomulikult suutsime me liinibussiga bussijaama sõites õige peatuse maha magada ja me saime veel kõndida. Võiks öelda, et selle päeva märksõna oligi edasi-tagasi kõndimine.Bussijaamas selgus, et otsebusse enam Tarifasse ei lähe. Saaks ainult Algecirasesse. Selle kohta aga lugesime LPst, et see on mõttetu tööstuslinn, kus suur kuritegevus, palju tšurkasid ja hääletajaid ei soovitata seal kunagi peale võtta. Seega ei olnud meil just suur soov sinna öösel ilma peavarjuta jõuda. Ka meie host Thierry ei saanud meid seal üles korjata. Seetõttu pidimegi oma plaane muutma ja jääma Malagasse.Alustasime hostelite otsimist LP abiga. Enamus neist asusid kesklinnas. Hakkasime neid läbi käima, aga järjest öeldi, et kohad on täis. Taaskord tekkis väike meeleheite moment. Siis aga leidsime kohe keskplatsi kõrval ühe kulunud, kuid odava hotelli (35 € kahene tuba). Elu oli jälle ilus! Õhtul käisime veel välja ja nautisime tinto de veranot, sooja ilma ja melu.

Tarifa
Kuna Malagast väljahääletamisega olid meil halvad kogemused, siis järgmine päev otsustasime kindla bussi kasuks. Ootasime bussijaamas oma kottide otsas bussi ja meiega tuli rääkima üks itaallane, kes küsis ega me ei tea Tarifas mõnda telkimiskohta. Me rääkisime talle, et me lähme CSist ühe juurde ja lubasime tema kohta ka küsida. Lõpuks ta tuligi oma tüdrukuga Thierry juurde.Pärastlõunaks jõudsimegi juba Tarifasse. Seal otsisime üles Thierry, meie CSi hosti. Ta on umbes 30 a hollandlane, kes töötab Tarifas kokana ja vuntsib üles samal ajal ühte farmi Tarifa lähedal (Fawlty Fincas). Kuna ta pidi terve õhtu tööl olema, siis tšillisime niisama linnas ringi.Algusest peale hakkas see linna mulle väga meeldima. Seal on kitsad tänavad ja marokopärased valged majad. Kuna tegemist on Euroopa lohesurfi pealinnaga (pidev tuul), siis on seal väga palju lahedaid inimesi. Kogu õhustik on selline tšill! :) Kõigepealt käisime mingis vanas lossis, kust nägi kenasid vaateid linnale ja Marokole. Nimelt on Tarifa tegelikult Euroopa lõunapoolseim punkt ja asub Marokost kõigest 13 km kaugusel. Siis läksime sööma restorani, kus töötas üks eesti naine (Thierry rääkis meile temast). Nii kihvt oli Hispaanias eestlasega kohtuda. Tegemist oli umbes keskealise naisega, kes on olnud enne giid, aga nüüd juba mitmendat aastat Tarifas elab. Ta oli hästi jutukas ja rääkis meile innuga oma elust ja lapsest ja üldse Hispaaniast. Ilmselt oli tal ka hea eesti keeles rääkida. Pärast südaööd asusime Thierry ja kahe itaallasega "kodu" poole liikuma. Kuna see farm, mida T peab, on tegelikult inglaste oma, siis on tal ka inglise paigutusega jeep. See oli ikka suht logu auto, kilises ja kolises igalt poolt. Asja tegi hullemaks see, et me sõitsime mööda pimedat kohutavas korras olevat teed kolm kilomeetrit meie jaoks täiesti suvalisse kohta. Vahepeal tekkis küll tunne, et päris õudne. Farmi territoorium oli loomulikult kottpime ja nii me siis panimegi oma telgi sinna suhteliselt suvalise koha peale üles. Aga tagantjärgi on nii kihvt mõelda, et me ööbides ei olnud meil õrna aimugi, kus me oleme.Hommikul ei saanud eriti kaua magada, kuna meie telk oli päikse käes ja megapalavaks läks. Ärgates avastasime, et me olime mõne meetri kaugusel mingist vagunelamust, kust tuli välja rastapatsidega mees. Meile jäigi selline mulje, et ta ärkas üles ja siis läks välja võrkkiige peale pikutama - päris hea elu. Selles farmis oli üks peamaja, kus me saime vannituba kasutada, selleks pidi aga tükk aega ootama, sest peale meie olid farmis veel nii mõnedki külalised. Nt üks malta poiss, kes rändab ringi ja õpetab inglise keelt, kaks tüdrukut ja üks poiss Inglismaalt, kaks horvaatia tüdrukut. Hommik oli suhteliselt ebamugav, sest Thierry lubas meid linna viia (ega muud varianti väga polnud ka, sest jala ei viitsinud minna) ja siis me pidime teda seal ühisruumis, kus kõik sõid, ootama. Kõigil olid erinevad plaanid ja me ei saanud täpselt aru, kuhu ja kellega me nüüd läheme. Alguses oli jutt, et äkki me saame inglastega isegi Gibraltarile kaasa minna, aga auto oli selleks liiga täis ja mul polnud passi ka, mida selleks väidetavalt vaja oli.Niisiis sõitsimegi Tarifa linna ja otsustasime hoopis rannas matkama hakata. Nimelt oli see eesti naine meile rääkinud, et Tarifast kümne kildi kaugusel on kenad luited. Me ostisme veits süüa kaasa ja hakkasime mööda liiva marssima. Alguses oli liivariba hästi lai ja inimestest suhteliselt tühi. Tegelt oli mõnus niimoodi mööda liivariba kõndida, jalad vees ja nina päikse poole (tegelikult küll vasak ülg, mis meil mõlemal ka kenasti ära põles). Umbes poole maa peal tuli ookeanisse mägi ja seetõttu oli rannik kaljune ja kivine. Me pidime isegi korra autotee peale minema, et edasi saada. Oma teel möödusime ka kitesurfarite "kolooniatest", enamasti oli aga tegu ainult algajatega. Korra tegime ka ühe ujumise- ja päevitamispeatuse. Pärastlõunaks olime luidete juures kohal, aga sinna otsa me ei viitsinud ronida. Lebotasime niisama liiva peal ja käisime ujumas. Kuna tagasi me ilmselgelt kõndida ei viitsinud, siis otsisime autoteed, et Tarifasse hääletada. Tee peale me õnneks väga kaua ootama ei pidanud, meid võttis peale üks umbes keskealine mees. Tuli välja, et ta on Šveitsist, aga elab juba aastaid oma naisega Tarifas.Õhtuks olime kokku leppinud, et lähme kõik farmiseltskonnaga mingisse baari flamencot vaatama. Meie korralike eestlastena olime umbes viisteist minutit varem kohal, aga otseloomulikult jõudsid teised alles pool tundi pärast kokkulepitud aega. Flamencost nii palju, et tegemist oli väga pisikese baariga, kus tantsija nägemiseks pidi inimeste vahel seisma ja kikivarvul olema. Tantsijaks oli üks väga pisike mees ja teda saatis mees kitarril. Farmi tagasisõitmine oli omaette ooper. Nimelt oli meid 12, kes sinna saada tahtsid. Egas midagi, vana land cruiser topiti inimesi täis ja sõit läks lahti. Mina istusin õnneks tagareas, aga kastis võis küll päris põnev olla, kus ühtegi pinki pole, aga umbes 6 inimest.Kuna külastajaid oli see öö vähem, siis saime me ööbida ühes kõrvalhoones. Päris hea oli pehme madratsi peal magada (telgis ju meil madratseid ei olnud).




Maailma lihtsaim hääletamine Sevillasse
Meie plaan oli järgmine päev Sevillasse edasi hääletada. Me rääkisime sellest hommikul Thierryle ja selgus, et farmist sõidab üks paar just Madridi poole. Nende jaoks ei olnud raske Sevilla kaudu minna ja nii saimegi me auto peale ilma isegi pöialt püsti ajamata. :)Nad ei rääkinud eriti hästi inglise keelt ja nii möödus meie sõit suhteliselt vaikselt.Seiklused SevillasEelmainitud paar pani meid äärelinnas maha ja me sõitsime liinibussiga kesklinna. Sevillasse ei olnud meil õnnestunud CSi hosti leida, sest tegemist oli nädalavahetusega. Sevilla on teatavasti tuntud kui ülikuum linn, sest see asub oru sees ja nii vastasidki mitmed CSid meile, et nad lähevad hoopis Tarifasse nädalavahetuseks. Sevilla kuumusest saime aimu juba bussi pealt maha astudes, kui nägime tablood, mis näitas 43 kraadi kuuma. Niisiis asusimegi otsima ööbimiskohta. Kesklinn oli jumala tühi, sest ilmselgelt olid kõik sealt ära läinud. Käisime mitu korda infopunktis ja küsisime võimalike hostelite asukohti. Vahepeal oli olukord juba päris lootusetu, sest mitmest hostelist öeldi, et nad on täis (irooniline, sest kõik pidid Sevillast ju nädalavahetuseks ära sõitma). Lõpuks jõudsime me aga ühte hostelisse, kus retsepsioonitädi oli nii lahke, et helistas erinevaid hosteleid läbi ja otsis meile kohta. Tema kaudu saimegi kaks kohta Urbany hostelis.Tegemist oli väga toreda kohaga, kus öö maksis pealegi ainult 15 euri. Puhkasime veidi jalga ja otsustasime seejärel välja minna. Alustasime oma õhtut Sevilla Inn hostelis (see oli üks hostel, kust olime majutust otsinud, aga see oli täis), kus liitusime paella+sangria õhtuga. Viie euri eest sai portsu paellat ja sangriat. Alguses oli veits kummaline seal kahekesi istuda, aga kui söögi kätte saime, siis istusime ühe suure laua taga, kus oli igasugust rahvast. Nt üks vene-prantsuse paar, kaks itaallast, kolm kanadalast. Päris põnev oli.Edasi läksime night tourile. See on selline omapärane tour, mida paljudes suurtes linnades tehakse. Nimelt maksad sa nt 10 euri ja selle sees on kolme erineva baari külastus, sissepääs klubisse ja mingi teatud arv jooke. Kuna meil oli tuuri alguseni kõvasti aega, siis me istusime lihtsalt Sevilla peaväljakul purskkaevu juures ja laterdasime niisama. Ühel hetkel hüppasid meie juurde kaks tüüpi, kes küsisid, et kas me lähme ka night tourile ja kutsusid meid paar meetrit kõrvale koos nendega ootama. Seal olid veel kaks ameeriklast (Mike ja üks tüdruk) ja nendega koos olnud taani tüdruk. Kahe tüübi puhul oli tegemist Duarte'i ja Vascoga (portugallased), kellest veel juttu tuleb ;) Kui Vasco kuulis, et me oleme Eestist, rääkis ta mu kohe surnuks oma teadmistega küberrünnakust, IT arengust ja muust. Tegelikult jumala vägev, et ta nii palju eesti kohta teadis. Samuti tuli ta välja sellise jutuga, et kui ta oma isale ütles, et ta läheb Eestisse, siis ütles ta kohe, et seal on ilusad naised. Ja meie arvasime siiani, et iga riigi mehed räägivad, et just nende naised on kõige kenamad :D Night tour hakkas pihta kuskilt eriti kaugelt baarist. Seal oli päris tore, rääkisime vist Vascoga kõige rohkem. Lõpus saime jutu peale ka Mike'iga. Pärast veel mitmete baaride külastamist jõudsime kluppi, kus veetsime oma nighttouri seltskonnaga lõbusalt aega. Õhtu jooksul rääkisimegi vist kõige rohkem ameeriklase Mike'iga. Selgus, et meie inglise keel on briti sõnavaraga, aga pigem ameerika aktsendiga. Ta oli ameeriklaste kohapealt suhteliselt negatiivselt meelestatud - kõik on paksud ja koledad, idarannikul on inimesed jube egoistlikud ja ülbed. Samas aga sisemaal pidid jälle sõbralikud olema. Samuti õppisime temalt mõned uued sõnad - pregaming (enne kluppi minekut joomine), diddo (nagu indeed).Kui me ära hakkasime minema, pakkusid portugallased, et me võiks nendega järgmine päev hoopis Portugali sõita. Me vahetasime telefoninumbreid, aga minu jaoks tundus see mõte sellel hetkel täiesti ajuvaba ja mõeldamatu.



Otsus Portugali kasuks
Kuigi me isegi vaatasime hommikul lennupiletite hindasid Lissabonist Barcelonasse, oli see mõte ikka veel väga võõras. Kui me aga saime Vascolt ja Duarte'ilt sõnumi, et piletid maksavad nii ja nii palju, "now's your chance, take it or leave it", oli asi tõsine. Minu jaoks tundus ikka eriti kummaline muuta totaalselt oma reisiplaane, minna hoopis teise riiki ja seda veel kahe kutiga, keda me olime eelmine õhtu kohanud ja keda me põhimõtteliselt ei teadnudki. Ma olin pigem selle vastu, kuid samas oli ju pakkumine vägev: näha täiesti uut riiki ja pealegi veel omada kohalikke giide (lisaks veel majutus, transport). Suuresti mõjutas meie otsust ka see, et Vasco oli eelmine õhtu rääkinud, kuidas portugallased ei ole väga altid täiesti võõrale inimesele oma riiki tutvustama. Aga kui sul on kohalik kontakt, siis oled kohe omaks võetud. Ma teadsin, et Karmen tahab väga minna ja mind kummitas ka mõte, et me kahetseksime mitteminekut veel tükk aega. Niisiis otsustasime riskida (hääletades istusime ju ka võõraste autode peale) ja alustada teekonda Portugali.Vasco ja Duarte. Nemad ongi need portugallased, kes meid viis päeva mööda Portugali ringi sõidutasid. Nad on poolvennad, aga näevad totaalselt erinevad välja. Vasco on hele ja veidi hollandlase moodi. Duarte on aga tüüpilisem lõunamaalane, natuke isegi hindu moodi. Nad olid parajasti Andaluusia tripil, kui me nendega Sevillas kohtusime. Vasco õpib ülikoolis inseneriks vms. Duarte aga töötab investeerimispangas, kuigi ta vahel ikka vingus, et ta peab tööle minema, siis tegelikult talle ta töö meeldis väga. Igatahes oli tegu erakordselt toredate inimestega ja meil vedas tohutult, et me nendega kohtusime. Poleks olnud paremat võimalust Portugaliga tutvuda.

Portugallastega Portugali
Enne pikemat sõitu vaatasime veel veidi palavas Sevillas ringi. Külastasime Alcazarest, mis on põhimõtteliselt suur maa-ala, kus on paleed ja pargid erinevatest ajaperioodidest. Meile tegi tuuri üks kohalik giid ja rääkis sellest päris palju huvitavat.Kuna linnas oli ikka väga palav ja pikk tee oli ees ka, siis hakkasim suhteliselt vara ära sõitma. V ja D olid reisil laenatud Jeepiga, millel ei olnud konditsioneeri (sic!), seega hoiatasid nad meid juba varakult, et ainuke viis sõit Andaluusias üle elada, on end veega üle valada. Me otsustasime siiski niisama kannatada, aga V ja D peatusidki mitu korda bensukates, et "dušši" võtta. Alguses olid kõik aknad ka lahti ja kiirtee peal oli see tegelikult päris häiriv, sest tuuletõmme oli nii suur.Vahetult enne Portugali jõudmist või siis kohe Portugalis (ma ei mäleta enam) tegime toidupeatuse. Kuna  V ja D olid ju Hispaanias odavat autotrippi teinud, siis oli nende põhitoiduks hotdogid. Nendega oli mingi hull nali kogu aeg, et Vascol on need lemmikud, aga D-le eriti ei meeldi.Samuti olid nad pannud nime oma ustavatele kaaslastele reisil. Näiteks sinine termokast oli Pandora, sest sellest leidis alati midagi head jahutavat. GPSi nimi oli Candide, sest seal rääkiv hääl oli just nii nimetatud. Ja Duarte'i rahakott oli Merkel (Angela Merkeli järgi), sest nad võtsid kuskilt raha välja, aga D pani kogemata käskluse, et välja võtta kogu raha ja nii oligi neil sularaha 600 eurot.


Portugali avastamas
Õhtupoolikuks jõudsime Algarve piirkonda ja külastasime randa Albufeiras (Praia Maria Luisa). See on suht turistikas linn. Portugalis lõunarannik väga kaljune ja seal oli ka nii, et iga rand on eraldatud kaljudega. Sõltuvalt veetasemest saad sa järgmisesse randa kõndida või siis pead hoopis ümber kaljunuki ujuma. Esimene rand, kuhu me treppi mööda läksime, oli inimesi täis. Aga kui me ümber kaljunuki läksime, siis seal polnud peaaegu kedagi. Kuigi V ja D väitsid, et see on hästi rahulik rannik, kus laineid tavaliselt ei ole, siis seekord oli just seal suhteliselt tuuline ja lained olid meie jaoks päris tugevad. Lainete jõud on nii suur, et kui sa lainesse hüppad, siis veest välja tulla võid mitu meetrit kaugemal. Nii peab hoolega vaatama, et sa liiga kaugele ei satuks. Tagasi auto juurde läksime mööda kaljusid viivat teed. V nimelt tunneb seda paika väga hästi, sest ta on lapsena seal kogu aeg suvitamas käinud. Kuna sool oli vaja endalt maha pesta, siis läksime V sugulaste juurde, kus end aiavoolikuga üle saime lasta.
Enne edasi sõitmist käisid V ja D poes, et täiendada oma green wine'i varusid. Green wine oli ka meie reisi põhiteema, see on nimelt nimelt tavaliselt veinist veits odavam ja ebakvaliteetsem Portugali eripära, mis neile väga maitses. See oli tõesti hea.
Siis sõitsime suht tükk maad edasi Sagresesse, mis on põhimõtteliselt Portugali edelatipus. Seda võib nimetada Portugali surfipealinnaks, mis on viimaste aastatega ühe populaarsemaks muutunud.  Vahepeal tegime ka söögipeatuse kuskil parkimisplatsil, mis oli kohe ookeani ääres. See oli nii kihvt tunne: on pime, ookean kohiseb, tuul sasib juustes ja me sööme hotdoge koos oma uute sõpradega Portugalis.
Öö otsustasime veeta telkides. See oli ka nii lahe kogemus. Me jõudsime täiesti kottpimedas kuskile randa (Praia da Amoreira) ja pidime siis endale telkimiskoha valima. Kuna madratseid meil ei olnud, siis otsustasime liiva kasuks. Õnneks telkide ülespanemine oli lihtne, sest V ja D pakkusid meile enda telke (neid, mis ise lahti lähevad). Olgugi et meie oleme hulga väiksemad, keeldusid V ja D ise suuremat telki võtmast ja andsid selle hoopis meile. Nii tore on uinuda, ookeani kohin kõrvus.
Ma ärkasin öösel korra üles, sest tundsin, kuidas tuul telki raputab, aga see oli ka kõik. Hommikul üllatasid meid aga V ja D sellega, et väitsid, et öösel oli kõvasti sadanud ja tuul möllanud. Nad olid öösel mitu korda üles ärganud ja kontrollinud, kas meie telk ikka püsti on :) Aga jah, meie tuimad eestlased ei kuulnud peaaegu midagi. Pidime oma telgid suht vara kokku pakkima, sest tegelikult on rannas telkimine keelatud. Taaskord oli ilm pilves ja kõige soojem ka ei olnud. Kuna vesi oli eriti külm, siis mul ei olnud mingit isu ujuma minna. Teised aga käisid. Enne ärasõitu ostsime nelja peale ka bodysurfi laua, et me sellega sõita saaksime.
Kuna V ja D südamesooviks oli meile õigeid ookeanilaineid näidata, siis läksime järgmisesse randa (Praia da Arrifana). See asus eriti kõrgete kaljude vahel. Taaskord olid aga ilmal teised plaanid ja lained ei olnud seal rannas üldse sellised nagu tavaliselt. Siiski saime natuke aimu, mis see bodysurf ikkagi on.
Sealt rannast sõitsime mingisse pisikesse linna, mille nime ma loomulikult ei mäleta. Seal sõime lõunat ühes kalarestoranis. Võtsime igaüks erineva kala ja siis jagasime neid omavahel. Need olid päris head.
Juba hommikust saati oli V rääkinud meile mingist üllatusest, mis tal varuks on. Pärast söömist asusimegi selle üllatuse poole teele. Meil polnud alguses õrna aimugi, kuhu me lähme, aga ta oskas meie ootused ikka väga üles kruvida, rääkides, kui kihvt see koht on.

Badoca safari
Lõpuks suutis Vasco meile ikka ära rääkida, et ma lähme safariparki. Nimelt on Vasco ise mitu suve selles pargis töötanud ja seepärast sai ta sinna meid tasuta viia. Badoco safari on safaripark nagu ikka, seal on mingi ala, kus sa saad ise kõndida ja loomi nende aedikutes vaadata. Lisaks on kindel territoorium, kus sa saad oma autoga ringi sõita. Alustasime tavalisemate loomadega, nt eeslid, ponid, piisonid jms loomad, keda isegi katsuda sai. Päris palju veetsime aega laamade juures, sest Vasco pidi aitama talitajal isast laamat emastest eraldada. Aga see laama ei olnud loll ja hüppas tagasi emaste juurde, nii pidid nad uuesti alustama. Laamasid me väga katsuda ei tahtnud, sest teatavasti on neil kombeks sülitada ja see tatt pidi väga rõvedalt haisema. Siis me saime veel kitsede juurde aedikusse ronida ja neid toita. Need olid mingi minikitsed, kes toitu nähes kohe su ümber pukslema hakkasid. Loomulikult ei ole see kõigile pargi külastajatele lubatud, aga meie saime vip-tuuri :D Samuti saime sööta leemureid. Neile maitsevad jubedalt banaanid ja nad on nende nimel valmis igale poole ronima, k.a su pähe. Aga nad olid niii armsad, kui nad su peal ronisid, siis nende käpad olid nii pehmed.
Kuna parki hakati varsti sulgema ja loomadele oli vaja veel süüa anda, saime me kaasa minna ka sellele territooriumile, kus ainult autodega sõidetakse. Kaks talitajat võtsid meid oma pickupi kasti ja kõigepealt läksime suurde angaari toitu võtma. Sealsamas olid ka kaelkirjakud. Nende toidukastid asuvad nende peade kõrgusel ja sealsamas on ka rõdu, kust neile toitu ette pannaks. Me saime seal seista, kui kaelkirjakud sõid, nii et põhimõtteliselt nägime neid paar meetri kauguselt. Talitajad käisid ka all nende juures ja see on tegelikult päris ohtlik, sest sa ei tea kunagi, millal kaelkirjak oma mitmemeetrise jalaga sind lüüa võib.
Ka tiigrite söötmist nägime päris lähedalt. Neile antakse mingi eriti suur ja verine lihakäntsakas ette ja seda süües teevad tiigrid ikka päris jubedat häält. Meid ja tiigrit eraldas paks betoonsein ja trellid, aga ikkagi oli päris hirmus seal neid vaadata, teades, milline jõud neil on.
Nii käisimegi kõik loomad läbi, et neile süüa anda. Kõige lahedam oli vist igasuguste karjaloomade (antiloobid jms) toitmine. Nad jooksevad mööda territooriumi lahtiselt ringi ja söök anti neile ette nii, et sõitvast autost puistati lihtsalt sööta raja peale. Ja siis oli kogu see kari meie auto taga :D
Ma mäletan seda head tunnet, kui me sõitsime läbi pargi, seistes auto kastis püsti, juuksed lehvisid tuules ja ma mõtlesin, et täiesti uskumatu, kuhu me jõudnud oleme ja kuidas meil vedanud on. Just selliste asjade pärast tasub vahel riskida :)




Lissabon
Sama päeva õhtuks jõudsime Lissaboni. Väga kummaline oli sõita linna, millest me põhimõtteliselt mitte midagi ei teadnud. Tavaliselt teed ikka eeltööd ja uurid, kuhu sa lähed, aga seekord ei olnud meil õrna aimugi, kuhu me satume. Esimese vaatamisväärsusega tutvusime juba linna sissesõites, nimelt viib sinna 2,3 kilomeetri pikkune sild.Enne Vasco juurde minemist läksime läbi ta vanemate majast, et mingeid asju sinna viia. See oli päris kena maja, aga see asus põhimõtteliselt mingi suure viadukti all ja ilmselt on seal päris palju müra. Kuna seal polnud midagi süüa, siis otsustasime portugallastele tutvustada eesti hommikusööki - nimelt tegi Karmen ära kaerahelvepudru, mis tal Eestist kaasas oli.Vasco ise elab koos Joao-ga ühes kenas korteris suhteliselt kesklinnas. Tal oli elutoas kenasti kaks diivanit, kus me Karmeniga olla saime.Järgmisel päeval alustasime kohustusliku sightseeing tuuriga. Lissabonis sõidavad trammid ja turistide seas on kõige populaarsem number 28, sest see möödub kõikidest vaatamisväärsustest. Sama tramm peatub ka Vasco korteri ees ja nii sõitsimegi kõigepealt sellega. Alustasime kirikutega, neid on Lissabonis igal nurgal. Me käisime läbi mõned. Vahepeal käisime Vasco õe juures, sest V auto oli tema pere käes. Vascol läks seal päris kaua aega, sest õde palus tal mingeid asju teha. See oli temast nii armas, et ta küll kirus oma peret, aga samas ütles alati "can't say no to family". Ja kui me ta õe maja juures olime, siis oli seal üks asotsiaalist naine, kes kerjas raha. Vasco aga ütles talle, et oota, ja käis hoopis poes, ostis talle saia, vorsti ja vett. Ta on ikka väga lahke inimene :)Lõunaks sõime Vasco ja Joaoga pastat, mis oli tegelikult jumala hea, mis siis, et Vasco üritas väita, et see on mingi suvakas toit. Kui Duarte'i tööpäev läbi sai, siis korjasime tema ka peale ja tšillisime Lissaboni erinevates kohtades. Siis läksime jõe äärde jalutama. Seal on nt mingi väga vana kindluse osa, samuti mälestusmärk Portugali maadeavastajatele. Mööda promenaadi oli seal päris kena jalutada.  Samuti oli seal lähedal üks hiiglama suur klooster, mis oli pimedas kenasti valgustatud. V ja D rääkisid meile meeletult Portugali ajaloost, kultuurist jms ja ma imestasin, et nad nii palju teavad. Kahjuks läks see jutt aga ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest selliselt reisil on emotsioone nii palju, et ajaloolised faktid ei mahu enam pähe ära.Õhtusöögi valmistamisks käisime poest läbi ja D ostis vajaliku. Me tundsime, et peaksime ka kuidagi panustama ja ostsime green wine'i. Kui me parajasti ostukeskuses eskalaatoriga üles sõitsime, siis V ja D küsisid meie käest, et kuidas me üldse julgesime tulla nendega kaasa Portugali, et nad ei arvanud, et me tegelikult ka tuleme. See oli selline naljakas hetk, kohati tekkis tunne, et äkki nad kutsusidki meid niisama ja ei arvestanud sellega, et me nendega kaasa tulema. Samas aga poleks nad siis meie vastu ilmselt nii lahked olnud. Taaskord lõi pähe, et me tegime ikka väga julge otsuse. D tegi meile V vanemate juures väga hea söögi. Neil on Portugalis mingi kala, mida hästi palju süüakse ja mille valmistamiseks on sada erinevat viisi. Ta hautas seda kuidagi ja lisas siis pisiked kartulikrõpsu moodi asjad, mis pehmeks läksid. 






Järgmisel hommikul pidi V sõitma kuskile kaugemale perekondlikule lõunasöögile. Sellega oli enne mingi hull teema olnud, sest V rääkis oma emale, et tal on külalised ja ta ei saa tulla, aga ema käskis ikkagi tulla. Kui ta ütles, et ta võtab meid sinna kaasa, siis ta ema ei olnud sellega ka nõus. Oli näha, et V-l oli sellepärast suht halb tunne, et ta meid niimoodi üksi pidi jätma, aga meil polnud sellest midagi. Alguses oli jutt, et ehk viib Joao meid Sintrasse, aga kuna ta eelmine õhtu oli kuskil peol käinud, siis ilmselgelt ei saanud me selle peale lootma jääda. Niisiis otsustasime oma hommiku sisustada šoppamisega, sest seda polnud me oma reisi jooksul veel peaaegu üldse teinud. Kuna me läksime kesklinna jala, siis saime "nautida" ka Lissaboni mägesid. Seal on ikka jube palju tõuse ja languseid ja 30 kraadi sooja pluss päike lagipähe ei teinud seda kõndimist just kõige meeldivamaks. Hispaanias ja Portugalis oli kuumus üldse palju kuivem kui Eestis ja ma ei talunud seda väga hästi. Kui me Eestisse tagasi tulime, siis oli siin ka palav, aga palju niiskem ja mulle sobis see hoopis paremini.Pärastlõunal sõitsime rongiga Sintrasse. See on Lissabonist veidi eemal asuv linnake, mis on UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Kuna me jõudsime sinna suht hilja, siis paljud kohad (lossid nt) olid juba kinni, aga ma nägime siiski ära põhilise vaatamisväärsuse, milleks on 8-9 sajandist pärineb mauride kindlus. Otseloomulikult olime me see päev veel liiga vähe kõndinud ja otsustasime selle mäe otsa jala minna. See oli ikka päris pikk tee. Kindlusse sissepääsemiseks pidi pileti ostma ja kuigi me oleksime pidanud maksma täishinna, siis müüja oli nii lahke ja me saime soodusega pileti. Kindlus oli väga kihvt ja sealt avanesid head vaated. V ja D tulid meile Sintrasse vastu ja siis sõitsime nendega Euroopa läänetippu, Cabo de Rocale. Päris vägev, et me külastasime ühe reisiga Euroopa nii lõuna- kui ka läänepoolseimat tippu. Pärast sõitsime ühte mereäärsesse linna (vist oli Cascais), sõime õhtust ja ostsime jäätist, mis pidi väidetavalt Portugali parim olema.Kuna tegemist oli meie viimase õhtuga koos, siis veetsime veel koos green wine'iga aega Lissaboni jõe ääres, kust avanes suurepärane vaade sellele pikale sillale. Seal oli ka nii tore, sest rääkisime igasugustest asjadest ja sai nalja (treeningmasinad, mille peale Vasco ronis). Juba õhtul pidime D-ga hüvasti jätma, sest ta pidi järgmine päev tööle minema. V lubas meid järgmine päev lennujaama ära viia. Me küll arvasime, et peaks ikka paar tundi varem minema hakkama, aga V arvas, et küll jõuab hiljem ka. Lisaks käisime veel poest ka läbi ja lõpuks jõudsime lennujaama alles tund enne lennu väljumist. Kuna me arvasime, et aega veel on, siis jätsime V-ga hüvasti (ta veel ütles, et kui midagi on, siis helistage), pakkisime rahulikult oma seljakotte prügikottidesse ja arutasime, et see on ikka ideaalne reis olnud ja meil on kõiges täiega vedanud. Seisime tükk aega check-in-i järjekorras ning kui meie kord tuli, ütles teenindaja meile, et kahjuks ei saa te enam lennule registreeruda, sest seda peab tegema vähemalt tund enne lendu. Ja siis oli meie lennuni aega 50 minutit. See oli ikka paras šokk. Läksime lennufirma boksi ja küsisime, et mis nüüd saab. Meil ei jäänud muud üle, kui maksta muutmise tasu ja maksta järgmise lennu eest kõvasti juurde. Kõige tobedam oli see, et lennuk seisis veel tegelikult 45 minutit paigal, aga meie sinna peale lihtsalt ei saanud. See kümneminutiline hilinemine läks meile maksma 120 eurot. Õnneks oli meil see raha olemas, nõme tunne oli, aga mis ikka teha. Me lohutasime end sellega, et vähemalt on see ainult raha ja me oleme ise terved.




Ja tagasi Barcelonas
Barcelonasse jõudsime õhtupoolikul, aga kuna kojulend oli alles järgmisel päeval, siis pidime ööbima lennujaamas. Seal lennujaamas oli kaks terminali ja kuna meie lend pidi minema teisest terminalist, siis mõtlesime, et panema oma asjad sinna ära, siis saab õhtul linnast tulles kohe sinna jääda. Sõitsimegi siis rõõmsalt bussiga mingi 10 mintsa teise terminali ja küsisime, et kus teil see pakihoid siin on. Tuli välja, et pakihoid on just selles terminalis, millest ma just ära olime tulnud. Egas midagi, läksime tagasi ja panime seal oma seljakotid kappi ära. Aga otseloomulikult läks buss Barcelonasse sellest teisest terminalist ja me pidime jälle tagasi sõitma.Kuna me jõudsime linna suht hilja, siis mingit sightsee'ingut me enam harrastama ei hakanud. Nautisime niisama melu La Ramblal, käisime poes veel viimaseid suveniire ostmas ja tšillisime niisama. Õhtul saime veel kokku Pablo ja Mattiga ja käisime kohas, kus väidetavalt on parim sangria maailmas. See oli tõesti päris hea. Rääkisime neile oma reisist, näitasime pilte ja pärast mängisime veel lauajalgpalli. Lennujaamas võtsime oma seljakotid pakihoiust ära ja otsisime endale ööbimiskohta. Meiesuguseid oli seal päris palju, aga lõpuks leidsime vastastikku olevad pingid, mis olid vabad. Panime siis seljakotid pea alla, väärtesemed pmst kaela alla ja uinusime. Ega see uinumine tegelt kõige lihtsam ei olnud, sest need pingid olid käetugedega ja pidi otsime asendi, kuidas sa nende käetugede alla ära mahuksid. Naljakas oli see, et hommikul kell 6 silmad lahti tehes oli tunne, et ma olen kuskile linna peaväljakule sattunud. Nii palju inimesi oli igal pool. Ometi saime veel paar tundi edasi magada.

Koju
Lend Copenhagenisse läks tavapäraselt, aga seal pidime veel ligi viis tundi järgmist lendu ootama. Ma ei teadnudki varem, et Taani ka nii kallis riik on, olgugi et tegemist oli lennujaamaga, olid seal asjad ikkagi üle mõistuse kallid. Ometi ei suutnud ma ära öelda ühest Starbucksi kohvist :D Kui me oma Tallinna lendu ootasime, oli nii naljakas jälle eestlaste keskel olla. Ei saanud ju enam teistest inimestest nende nina ees rääkida. Tallinn võttis meid vastu suhteliselt mõistliku ilmaga, veidi sadas, aga vähemalt ei olnud külm. Viimane pingutus oli veel seljakottidega lennujaamast bussijaama jalutada. Siis istusime Pärnu bussi peale ja varsti olimegi tagasi Pärnus.



Niisiis, ma julgen öelda, et tegemist oli minu elu siiani parima reisiga! Oli see ju otsast lõpuni meie enda korraldatud. Ja see oli nii põnev ja seiklusterikas! Ausalt öeldes on seda juttu lõpetades käes juba 24. november (2010) ja ma olen seda jupikaupa kirjutanud. Nii lahe on aga see, et iga kord reisile mõeldes tulevad meelde need emotsioonid, mis meid seal valdasid. See meeleheide, kui me üritasime Barcelonast välja hääletada ja taipasime, et see ei olegi nii lihtne. Või kui me ei uskunud kohalikku ja arvasime, et küll ikka Tarragonast busse läheb. Või kui me olime hilisõhtul Malaga kesklinnas ja meil ei olnud majutust. Samas  tundsime ka hirmu, nt siis, kui mees, kes meid Tarragonas peale võttis, viis meid enda maja juurde ja me ei saanud aru, mis tal plaanis oli. Aga tegelikult ei tundu need olukorrad tagantjärgi vaadates üldse nii hullud. Samas aga positiivsed emotsioonid on meeles eriti kirkalt: mõnus jalutuskäik Valencia Kunstide linnakus ja tunne, et kõik on hästi, sest meil oli õhtuks host, "telkimine" Cartagena rannas ja varbad vees lugemine, mõnus päev San Jose rannas koos uue tuttava Cathyga, siiras rõõm, sellest, et me siiski leidsime Malagas hotelli, night tour Sevillas, telkimine Portugalis rannas, "viptour" Badoca safaripargis, green wine uute portugali sõpradega jnejnejne...Kui ma hääletades mõtlesin, et ei, see ikka ei ole minu jaoks (võtab palju aega, ei tea, kuhu ja millal jõuad jne), siis praegu tundub, et see oli ikka jube põnev. Lisaks tundub mulle praegu kummaline minna reisile, kus hommikust õhtuni külastatakse ainult vaatamisväärsusi ja midagi ei lähe valesti. Nii ei ole ju põnev!!!

En conclusion

Jaa, ma tean, et suvest on juba kolm kuud möödas, aga parem hilja kui mitte kunagi. Pealegi saan ma nüüd rääkida ka pikaajalisest saagast pealkirjaga "Kuidas Disney'st palks saada", mis tegelikult ei olegi veel lõppenud.
Kojutulek oli üllatavalt kerge, ma ikka kartsin, et äkki saan mingi reverse culture shocki, kuna pean põhimõtteliselt Miki juurest kohe juurasse sukelduma, aga seda ei juhtunudki. Ilmselt sellepärast, et ma olin viimastel nädalatel juba nii palju koolile ja kodule ja Eestile üldse mõelnud, et rõõm oli ikka väga suur tagasi tulla. Alles nüüd olen mõnikord pilte vaadates või Disney laule kuulates igatsusega sellele ajale tagasi vaadanud.
Nii, kas ma jäin rahule, et oma suve Disneylandis veetsin? Jah, jäin küll, aga uuesti ma seda ei teeks. Mul on ülihea meel, et ma seal olin, sest tegelikult oli see kohati ikka päris suur proovilepanek. Esiteks oli see mu esimene töökoht, kus reaalselt pidi viis päeva nädalas 8 tundi tööl olema. Teiseks oli ju kogu keskkond täiesti võõras, lisaks sellele, et tööülesandeid jagati prantsuse keeles, pidin ma ju ka vähemalt pool aega inimestega suheldes prantsuse keeles rääkima. Võib arvata, et kahe kuuga oleks pidanud prantsuse keel siis ikka kõvasti arenema, aga seda ma kahjuks öelda ei saa. Nimelt kujunesid välja mingid konkreetsed fraasid, mida sa kogu aeg kasutasid ja ka need ei saa väga keerulisteks nimetada. Ja vabal ajal suhtlesin ma ju inglise keeles, sest seda veetsin koos teiste välismaalastega, kellega inglise keeles palju mugavam rääkida on.
Aga siiski, ma olin ju kaks kuud prantsuskeelses keskkonnas ja arvan, et mu arusaamisvõime paranes ikka oluliselt (prantsuse keelega on ju tihti see häda, et sa lihtsalt ei saa aru, kui inimese räägivad, sest kõne on ülikiire ja sõnad sulavad kokku). Lisaks kohtusin ma ülipaljude lahedate inimestega tervest Euroopast. Ma sain veeta kohutavalt palju aega Disneylandi pargis, atraktsioonidel sõita, show'sid näha jne. See ei tundu just midagi erilist, aga tegelikult on kogu see maailm päris kihvt! Ja ma käisin peaaegu iga nädala Pariisis!!!! Lihtsalt võrratu linn!
See suvi kinnitas mulle ka veel rohkem seda, et ma tahan kindlasti mingi aeg oma elust Pariisis (või vähemalt kuskil Prantsusmaal) elada, sest esiteks tahan ma prantsuse keele korralikult selgeks saada ja teiseks mulle tohutult meeldib prantsuse kultuur ja keskkond üldse. Aga miks ma uuesti Disneylandi tööle ei läheks? Sest lõpuks muutus kogu see kommertsile ja rahale rajatud park natuke väsitavaks ja pealegi ei ole see töö, mida ma seal tegin, selline mida ma pikemat aega teha tahaksin, sest see lihtsalt ammendas ennast.

Lõppu veel natuke kriitikat Disney asjaajamiste kohta. Nimelt ei saanud ma oma augusti kuu palgatšekki veel Prantsusmaal kätte, sest ma tulin sealt enne kuu lõppu ära (mis tegelikult ei ole mingi vabandus, sest kui ma selle nüüd Eestis kätte sain, siis oli tšeki väljaandmiskuupäev kuskil augustis). Nad lubasid, et saadavad selle mulle postiga. Eks ma siis tulin koju ja hakkasin seda kannatlikult ootama. Justnimelt kannatlikult, sest olin juba kuulnud, et sellega võib mitu nädalat minna. Aga lõpuks oli juba peaaegu oktoobri lõpp ja tšekki pole. Väike paanika hakkas juba tekkima ja üritasin Disney'ga kuidagi kontakti saada, mis osutus ka võimatuks. Õnneks aga lõpuks saabus see suurepärane ümbrik kolme tšekiga. Nüüd algas teine lõbus osa e tšekkide vahetamine rahaks. Eestis ju teatavasti tšekkidega väga ei tegeleta ja seetõttu läks kolme tšeki panka andmine mulle maksma 60 eurot (20 ühe tšeki eest). Pangast öeldi, et nüüd läheb 4-6 nädalat aega, sest nad peavad tšekid postiga tagasi Prantsusmaal saatma, et vaadata, kas nad ikka kattega on. Lõbus, onju? Praegu on möödas viis nädalat ja ma pole veel lootust kaotanud :D

Sunday, August 28, 2011

La semaine derniere

Viimane nädal oli vääääga väsitav, sest mind õnnistati nelja tööpäevaga, mis algasid kell 8. Ma ei mäletanud, et kooli ajal nii vara ärkamine sama jube oleks olnud, kuigi ma olin tavaliselt siis isegi vähem maganud, aga ilmselgelt väsitab päev otsa seismine ja mingil määral ikkagi füüsilise töö tegemine oluliselt rohkem kui koolipingis istumine. Nii ei jäänudki mul muud üle kui õhtul kell 10 magama minna, et järgmine päev ikka ärgata suudaks. Esimesel tööpäeval ehk teisipäeval alustasin kell 11 ja see aitas õnneks veits paremini vara ärkamise rütmi sulanduda. Siis olin pool päeva saalis ja teise Cable'is filler.
Järgmised kolm päeva alustasin alati Marketis. See on meie restoranide kompleksi kõige suurem koht, kus päeval alati hästi palju rahvast on. Ma polnud seal kunagi varem olnud ja arvasin, et mind sinna ei saadeta ka, aga näed siis. Aga hommikul oli seal suht rahulik. Ühel hommikul isegi nii rahulik, et kaheksast poole üheksani oli mul üks klient. Nimelt avatakse park muidu kell 10, aga Disneylandi hotellide (7 hotelli Disneylandi ümbruses) külalistel on eelis juba 8 siia sisse pääseda. Sellel hommikul sadas jube kõvasti ja ilmselgelt ei viitsinud keegi ennast nii vara üles ajada, et vihma kätte jalutama minna.
Ühel teisel hommikul ootas mind selline üllatus, et kogu restorani avamine oli veel tegemata kui ma juba oma kassa avasin. Seda alustatakse tavaliselt tund aega varem ja pannakse kõik asjad valmis (kahvlid, suhkrud, topsid, koogid jne). Siis saingi rõõmsalt seda ise teha, aga tegelt olin sellega päris rahul, sest nii läks aeg kiiremini.
Pärastlõunati ma tavaliselt enam Marketis ei olnud, sest siis pannakse sinna vanemad töötajad, kes hästi kiiresti kassas trükivad. Ühel päeval oli nii, et tulin oma lõunalt tagasi ja mind saadeti alguses tagasi Marketisse, umbes 10 minuti pärast saadeti mind Cookie'sse, millega ma väga rahul olin, sest seal oli hea rahulik. Aga siis hakkas midagi väga kummalist pihta. Ülejäänud pooleteise tunni jooksul olin ma Gibsonis ja Victorias, Gibsonis ja Victorias, Gibsonis ja Victorias. Just nii, ma jõudsin umbes paar klienti ära teeninda ja mind saadeti teise kohta ja siis jälle tagasi ja siis jälle tagasi jne. Viimane kord oli veel nii, et läksin juba rahalugemisruumi oma kassat tegema, kui järsku tuleb teine team leader ja ütleb, et oi, kes sind juba siia tõi ja viis mu umbes 10ks minutiks tagasi leti taha. Sellise vahetamise ja segaduse peale olin ma ilmselgelt veits rivist väljas ja ei olnud just kõige õnnelikuma näoga. Ja siis veel seesama team leader, kes mind ringi jooksutas, julges küsida, et mis minuga täna lahti on, miks sa nii segaduses oled. Lõpuks oli mu kassas ka veel veits liiga palju raha. C'etait le bordel! (pr k - See oli hullumaja/suur segadus!)
Oma eelviimasel tööpäeval õnnestus mul esimest korda kassaga nulli jääda. Kõlab veits feililt, et ma seda kunagi varem pole suutnud, aga siin on kuni 5 eurosed kõikumised täiesti normaalsed ja nende peale ei tehta teist nägugi. Mul tavaliselt ikka nii palju puudu/üle ei olnud, aga mingid eurosed vahed tulevad ikka, sest hästi tihti saavad nt ühesendised otsa ja kuna sa kohe ei saa neid juurde, siis pead klientidele alati pigem rohkem raha tagasi andma ja annad 5-sendiseid. Teinekord ei taha nt kliendid mingit väikest raha tagasi ja jätavad selle tipiks sulle, aga ma ei ole seda kunagi endale võtnud, sest esiteks ei või su taskutes töö ajal kunagi raha olla, sest kui kassast pärast puudu peaks olema, vaadatakse su taskuid ja teiseks ei tea kunagi, et kuskilt mujult ei või mingit miinust tulla, siis on hea, kui on mingi varu. Aga jaa, ma olin selle nulli jäämise üle väga õnnelik :D
Oma päris viimasel tööpäeval sain olla lemmikkohas - Cookie's! Üllataval kombel oli mul terve hommiku palju tegemist, sest juba poole üheksast oli pargis jube palju inimesi (laupäev oli). Naljakas mõelda, et ma päris viimast korda neid kõiki asju tegin ja ütlesin, mis selle kahe kuuga nii koduseks olid saanud. Huvitav oleks teada, mitu kohvi ma nt suve jooksul kokku valmistasin või mitu korda juhatasin inimesi tualettidesse.
Töölt lahkumine ei ole siin niisama lihtne, et lihtsalt ütled head aega ja lähed. Kui ma kuskil kontoris istusin, et viimased asjad korda ajada, selgus, et ma pean tagastama ka passeporte en scene'i (selle kaardi, millega ma oma külalisi tasuta parki lasin), mida keegi varem polnud mulle loomulikult öelnud. Mis siis, et see on ülioluline ja ilma selleta ei maksta mulle ka viimast palka. Lubasin siis selle postiga järele saata, aga nüüd hoopis proovib Janika selle ise homme ära viia. Loodame, et õnnestub.

Kuna mul oma tänase vaba päevaga polnud midagi siinsama ette võtta (parki enam ei saa, sest id on pooleks ja poed on kõik kinni), siis otsustasin veel viimast korda Pariisi minna. Ma arvan, et Disneylandi ennast ma väga igatsema ei hakka, aga Pariisi küll. See on ikka nii mõnus linn ja ma lihtsalt istusin mitmes kohas ja nautisin seal olemist. Hommikul käisin Pere Lachaise'i surnuaial. Lisaks Edith Piafi, Jim Morrisoni ja Oscar Wilde'i hauale otsisin üles ka Eduard Wiiralt. Nimelt ta on ainuke eestlane, kes sinna maetud on. Väga hea tunne oli ta sealt leida :) Montmartre'il käisin ka, hea oli. Ja üldse igal pool käisin veel ja ütlesin mõttes Pariisile "kohtumiseni", sest ma olen suht kindel, et ühel päeval tulen sinna veel mõneks ajaks elama.

Homme hommikul vara hakkan Eesti poole sõitma ja Pärnusse jõuan alles hilisõhtul. Niiii väga ootan juba! Järgmise nädala jooksul tuleb ilmselt ka mingi kokkuvõttev postitus, et kuidas ma siis rahule jäin jne :)

Kohtumiseni Eestis!

Wednesday, August 24, 2011

Bye bye Paris!

Põhimõtteliselt ongi mu vabad päevad nüüd siin Disneylandis läbi. Laupäeaval on viimane tööpäev, pühapäev kulub pakkimisele ja siis esmaspäeval ongi juba minek. 
Traditsiooniliselt veetsin ühe päeva pargis ja teise Pariisis, aga seekord hoopis Hanna-Liisa ja Kaspariga. Kuna eelmise päeva olid nad veetnud Disneylandis, siis nüüd läksime Walt Disney Studios parki. Loomulikult oli vaja teha kohustuslik Mikiga pilt ja siis hakkasime atraktsioone läbi käima. Esimest korda tegin ühte vägevaimat asja pargis - Tower of Terrorit. See on põhimõtteliselt nagu lift, kus sees istud ja siis see sõidab ülisuure kiirusega üles-alla. Megalahe oli, kui turvavööd poleks olnud, siis oleks lihtsalt vastu lifti lage lennanud. Õnneks ei pidanud me ka kuskil väga kaua järjekorras ootama. Oma töötajad saavad peaaegu alati kasutada atraktsioonile pääsemiseks FastPassi sissepääsu (siin on selline süsteem, et pileti kaasa saad FastPassi, mida saad kasutada ühele atraktsioonile kiiremini pääsemiseks). Õnneks oldi nii kena, et ka Hanna-Liisa ja Kaspar lasti koos minuga peaaegu igale poole kiiremini sisse. Muidu oleks küll see pargis käimine üks suur ootamine, sest paljudel atraktsioonidel võib ootejärjekord olla tund ja isegi rohkem.  

Esmaspäeval oli ilmselt mu selle suve viimane Pariisis käik. Kuna H-L ja K olid peamised turistikad juba läbi käinud, siis keskendusime kaubandusele. Päris hea saagi sain :D Puhkepauside ajal tšillisime Seine'i ääres ja hiljem Jardin de Tuileries'is. Mulle nii meeldib Pariisis lihtsalt niisama kuskil istuda ja kogu seda atmosfääri nautida! Käisime päeva jooksul kümnetes poodides, aga üks nendest jääb küll tükiks ajaks meelde. Nimelt on selline ameerika riidebrand Abercrombie & Fitch, mis avas oma esimese poe Pariisis alles sellel kevadel. Keegi rääkis mulle kunagi, et seal on alati järjekord, et poodi sisse saada. Otsustasime järgi vaadata, mis seal siis nii erilist on. Oiii, see ootamine oli seda väärt!!! Kogu poe külastamine on omaette elamus, sest esiteks ootad sa mingi aeg järjekorras, siis lähed läbi uhkete väravate ja ülikenadest turvameestest mööda ja jõuad maja taha, et sealt astuda umbes viiekorruselisse poodi. Uksel tervitab sind palja ülakehaga mees, kellega saab pilti teha ja siis poes avastad, et absoluutselt kõik teenindajad on superilusad!!!! Peaks mainima, et seal poes oli suht palju asju, mis just kaupade valimist eriti ei soodustanud: ülikenad meesmüüjad, hämar valgus, kõva tantsumuusika. Ega me eriti neid riideid seal ei vaadanudki, sest hinnad olid suht kallid ja midagi väga erilist seal ei olnud ka. Aga kogu see külastus ise!!!!! 
Pärast toidupoe külastust vaatasime Eiffeli ka pimedas üle. Just siis, kui sinna jõudsime, hakkas jubedalt välku lööma ja müristama ja vihma tibutama. Selline tunne oli, et kohe jõuab ülisuur torm kohale ja saame läbimärjaks. Pole ammu nii vägevat äikest näinud, lisaks andis sellele vägevust juurde veel Eiffeli torn esiplaanil. Tegimegi siis kiiresti paar pilti ära ja läksime juba metroojaama poole, kui avastasime, et äike läheb jälle kaugemale. Otsustasime hoopis veits piknikku pidada ja istusime niisama Eiffeli ees olevas pargis ja nautisime järjekordselt Pariisi. Siis oligi aeg Pariisile "nägemist" öelda ja tagasi kodusesse Disneysse sõita. 

Sunday, August 21, 2011

Transfeeri elu

Disney's juhtub suhteliselt tihti seda, et töötajaid saadetakse (transfeeritakse) mingiks ajaks kuskile teise töökohta (ehk siis nt teise restorani, kus sa tavaliselt töötad). Nt juulis kui hästi kehvad ilmad olid, siis olid meie restoranis pidevalt abis ODFid (need, kes töötavad õues kärude taga ja müüvad jooke, jäätist, popkorni jms), sest neil lihtsalt polnud õues külma ilmaga midagi teha. Nüüd aga läksid ilmad soojaks ja toimus vastupidine, meilt saadeti hoopis kärudesse töötajaid. Ma lootsin südamest, et ei pea sinna minema, sest olen oma töökohaga suht rahul. Aga ometi see juhtus.
Tegelikult pean ütlema, et suht huvitav oli ka veits teistsugust tööd teha ja näha, kuidas mujal asjad toimivad. Esimesel päeval olin Adventurelandis suht mõttetu koha peal, kus müüsin ainult jooke, krõpse ja suveniirkõrsi. Inimesi kõndis kogu aeg palju mööda, aga ma müüsin suht vähe. Nii oligi mu põhitegevus vastata kahele küsimule, mida mulle esitati: "Kus tualetid on?" ja "Kus Indiana Jonesi atraktsioon on?". Kõige vägevam on see, et ega ma ise ka täpselt ei teadnud, kus need asuvad, aga õnneks oli mõlema küsimuse esimese esitamise ajal veel stocker (see töötaja, kes mul alguses koha avada aitab ja hiljem sinna tooteid juurde toob) seal ja näitan neile ise suuna kätte. Nii ma siis jätkasingi terve päev sama suuna näitamist, ise täpselt teadmata, kas ja kus see need asjad seal ikka on. Toredaid kliente oli ka päeva jooksul. Näiteks oli üks prantslasest isa oma kahe tütrega. Tütar tahtis mu nime teada ja lasi isal mu nimesilti lugeda. Ebatavaline nimi nagu mul, siis hakkasid nad omavahel arutama, et kust see pärit võib olla. Isa pakkus, et äkki on norra nimi. Sain siis teda parandada ja selle tegeliku päritolu avaldada. Kui nad ära läksid, siis tüdruk ütles mulle nii kenasti "Au revoir, Kärt" (no tegelikult see päris ä ikka ei olnud, aga siiski).
Reedel oli mul hügieenikoolitus. Jaa, ma tean, tekib küsimus, et kas see varem ei oleks pidanud olema, sest ma olen toitlustuses töötanud kaks kuud ja nüüd kohe lähen ära. Pidi küll, aga juuli alguses õnnestus mul see ära unustada ja ma läksin rõõmsalt hoopis tööle. Kui ma siis manageri käest uut aega küsisin, siis õnnestus temal see mitu korda ära unustada ja nii saingi restorani hügieeni osas alles nüüd haritud. Ok, tegelt ma teadsin ikka ise ka, et mustade kätega ei tasu toitu katsuda ja managerid tegid kohe selgeks, et köögis olles tuleb alati kanda "charlotte'i" (müts mis on nagu juuksevõrk, aga päris võrk ikka ei ole :D). Selles mõttes oli päris huvitav nüüd jälle koolitusele minna, sest ma sain võrrelda, kas mu prantsuse keelest aru saamine on paranenud. Mulle tundub, et on küll. Kohati sain ma päris kenasti peaaegu kõigest aru. Samas siis tuli aga mingi hetk, kus järsku ei saanud enam arugi millest jutt käib. Aga noh, üldkokkuvõttes oli päris ok.
Pärast tööd panin oma NEBi (tavalise töökoha) kostüümi selga ja läksin rõõmsalt tööle. Kui manager mulle mu transfeerimisest rääkis, siis ma ütlesin, et mul on reedel hügieenikoolitus ja selle peale ta ütles prantsuse keeles mingi koleda sõna ja muutis midagi ümber, nii et ma sain aru, et selle pärastlõuna olen ikkagi NEBis tööl. Aga ilmselgelt sain ma temast valesti aru, sest kui ta mind reedel tööl nägi, siis oli selline, et mis sa siin teed, sa pead kärudes olema. Ega mul siis muud üle ei jäänud kui ruttu riided uuesti ära vahetada ja teise kohta minna. Kuna koolitus läks samuti mu tööpäeva alla, siis oli mul seal kärudes jäänud kõigest 3-4 tundi, selleks ajaks mulle kassat ei antud ja läksin hoopis ühte popkorni putkasse appi. Pidin slushe (jääjook) tegema. Seal oli kohati hullumaja, sest kõik tulid igast suunast oma soovidega ja ei tahtnud üldse järjekorras oodata.
Õhtul oli meil NEBi pidu, mis oli väga mõnus. Kui tagantjärele mõelda, siis oli meil lausa üks nurk Euroopast kohal: rootsi, soome, eesti, läti, leedu. Lisaks veel inglismaa, prantsusmaa. Naljakas oli see, kuidas üks hetk avastasime, et kõik eestlased ja soomlased istuvad rahulikult laua taga, kui kõik teised kuskil tubade vahet ringi kõnnivad ja üldse väga elavad on. Kohe näha, et sugulased :D
Laupäeva hommikut alustasin pargi külastusega, sest siia jõudsid Hanna-Liisa ja ta vend. Üldse ei tahtnud tööle minna, aga ega mul muud üle ei jäänud. Selgus, et töötan peaväljaku ääres kahe kasti taga, kus müüsin jooke, jäätiseid ja veits muud nänni. Kuna ilm oli äärmiselt palav (jah, lõpuks jõudis suvi ka siia), siis oli kogu aeg suht palju tegemist. Alguses olin ühe leedu poisiga kahekesi, aga teine pool tööajast oli üksi. Vahepeal muud ei teinudki, kus tõstsin järjest külmikust veepudeleid klientidele ette ja võtsin nende raha vastu. Positiivne oli see, et nägin oma töökoha pealt suurepäraselt ära mingi Miki maagia etenduse, mida ma varem polnud kunagi viitsinud vaadata. Negatiivne aga see, et mu tööriietus oli jube paksust materjalist ja päeval oli kohutavalt palav. Aga päev lõppes jälle suht hästi, sest mu kassa kokkulugemisel selgus, et mul oli kõigest 50 senti üle. Arvestades, et kassa kogusumma oli lõpuks ligi 3500 eurot, päeva jooksul töötas seal mitu inimest ja müüdud kogused arvutati puhtalt jääkide järgi, siis on see ülihea tulemus. Seal on väga tavaline ka +- 20 eurot.
Pärast vaatasin veel öist paraadi ja ilutulestikku.

Monday, August 15, 2011

Varajane nädal

Eelmisel nädalal oli mul selline "planning", et alustasin tööd hommikul kell 8, 8, 7 ja 10. Ma teadsin juba ette, et sellest midagi head välja ei tule, sest mulle kohe üldse ei meeldi hommikul vara ärgata. Eriti suvel ja nüüd, kui ma olin harjunud sellega, et enamustel päevadel läksin alles pärastlõunal tööle. Nagu juba eelmisest postitusest selgus, siis esimesel päeval õnnestuski mul hiljaks jääda. Järgmistel päevadel olin nii mures hiljaks jäämise pärast, et öösel ärkasin alati mitu korda üles ja vaatasin kella, et ega ma juba tööle ei pea minema. Õnneks sain nüüd alati õigel ajal üles. Kui ma seitsmeks tööle läksin, siis ärkasin 5.30 ja kui hotellist välja läksin, siis oli õues veel pime, siis oli küll jube imelik tunne.
Hommikul vara tööle minemise juures oli positiivne see, et sain mitmel päeval olla Cookie's, mis on mu lemmikkoht. Seal müüakse erinevaid donuteid, küpsiseid, brownie'sid, muffineid jms. Seal on mõnus see, et rahvast on piisavalt, aga samas mitte liiga palju, nii et aeg möödub suht kiiresti, aga samas saab ka vahepeal hinge tõmmata. Ja seal ei ole ka eriti millegagi eksida ja klientidest on suhteliselt lihtne aru saada.
Samas tuleb ikka aeg-ajalt ette olukordi, kus ma ei saa prantslastest hästi aru. Enamasti nad on heatahtlikud ja üritavad kuidagi seletada või siis räägivad inglise keeles. Ükskord oli isegi üks naine, kes ütles, et "oi, sa oleksid võinud öelda, et sa inglise keelt eelistad". Nojah, tema oskas inglise keelt hästi, aga enamus prantslased ilmselt üllatuksid ja ilmselt mitte väga positiivselt kui ma neile kohe ütleks, et rääkige palun inglise keeles. Ükskord oli ka jäätiseleti juures üks naine, kes meie peale pahaseks sai. Me seletasime talle omaarust jumala kenasti, millised on variandid, kuidas jäätist saab osta, aga talle ei sobinud neist ükski ja siis ütles umbes midagi sellist, et ma ikka mõtlesin, et siinsed töötajad saavad prantsuse keelest aru ja jalutas pahaselt minema.
Laupäeaval olin Nomade'is ehk siis meie töökoha ainukese väljas asuva leti taga. Hommik oli päris kole, sest ilm oli suht külm ja mul ei olnud kampsunit ehk ma siis külmetasin seal ja ei müünud väga midagi. Siis hakkas õnneks või kahjuks vihma sadama ja see lett pandi kinni. Pärast sööki ja tunniajast Cookie's olemist pidin jälle õue tagasi minema. Aga nüüd oli nii hea soe ja täitsa mõnus oli seal olla.  See on suht käidava koha peal ja nii on mu põhitegevus inimeste vaatamine. Nii põnev on vaadata erinevatest kultuuridest pärit peresid ja näha nende erinevat käitumist. Lisaks olen seda tähele pannud, et kui pered juba siia tulevad, siis siin enam raha kokku ei hoita. Muidu näeb ju ikka, kuidas lapsed kaubanduskeskustes vanematelt igasuguseid asju nuruvad ja vanemad keelduvad. Aga siin on pigem niipidi, et vanemad küsivad iga leti juured lapselt, et kas sa tahad midagi ja lapsed tihtipeale ei tahagi midagi. Keelatud vili on magus, aga kui see kätte tuleb, siis nagu ei olegi enam isu.
Lisaks veel kultuuriline tähelepanek: hindud otsivad väga tihti pargist McDonaldsit ja ma pean neid kurvastama, et pargis endas polegi seda. Disney Village'is on see siiski olemas.
Mu seekordne töönädal oli suht üksik, sest hommikul on tööl alati vähem inimesi ja nii olingi enamust ajast ka tööpostil üksi. Kui koju läksin, siis olin varajasest ärkamiseks nii väsinud ja ei viitsinud midagi teha ja nii olingi põhimõtteliselt terve nädal nagu erak. Samas viimase tööpäeva pärastlõuna (seesama Nomade'is olemine) tegi tuju kohe palju paremaks. Ilm läks paremaks ja team leader, kes minuga raha luges, oli nii sõbralik ja hakkas imeväel ka inglise keelt rääkima. Prantslastega ongi see, et enamus neist suhtleb sinuga kangekaelselt prantsuse keeles, aga kui mingil hetk, kui kuidagi muudmoodi enam ei saa, tuleb nende suust ka ingliskeelseid sõnu. Mõnikord isegi lauseid. Naljakas on see, et kui nende inglise keelt oskavad kolleegid (mõned managerid siin räägivad päris head inglise keelt) seda kuulevad, siis hakkavad omavahel naljatlema, et "näed, sina räägid ka inglise keeles, vau".
Laupäeval mõtlesin, et lähen kohe pärast tööd koju magama, aga siis küsis üks team leader mu käest, et noh, õhtul lähed peole või. Siis mõtlesin, et tegelt tahaks küll välja minna. Niisiis käisimegi kõigepealt Sports Baris istumas ja seejärel väike tants Billy Bob'sis. Päris mõnus oli, eriti ilm, täitsa suvine õhk oli üle pika aja.

Pühapäeval otsustasin üle pika aja Pariisi minna (kaks nädalat on juba päris pikk aeg ju :D). Kuna tundub, et põhilised vaatamisväärsused on juba nähtud, siis külastasin hoopis Marché aux Puces'i ehk Euroopa suurimat kirbuturgu. Ma lugesin enne, et seal on nädalavahetustel jube palju rahvast ja hull sagimine ja tuleb hoolega oma kotti valvata, et varguse ohvriks ei langeks. Samuti ei vaevunud ma täpselt välja otsima juhiseid, kuidas sinna metroopeatusest saada, sest ühe allika järgi tuleb lihtsal rahvamassidele järgneda. Mu üllatuseks võttis mul ikka veits aega, et see üldse üles leida, sest inimmasse seal küll veel polnud. Kõigepealt nägin mingit turu moodi asja ja läksin sinna lettide vahele ja mõtlesin, et kas see ongi see kuulus turg. Nimelt olid seal ainult mingid mõttetud turukaubad odavate riiete näol, mida saab ka igalt Eesti väikelinna turult.  Edasi kõndides selgus, et see oli vaid mingi eelturg. Marché aux Puces nime alla koguneb tegelikult suur hulk väiksemaid turge, mis kõik on mingile konkreetsemale teemale orienteeritud. Hästi palju antiiki, käisin nt ühes hoones, kus võis ikka väga luksuslikke ja ilmselt ka kalleid esemeid leida. Samuti hästi palju igasuguseid vanu raamatuid, plaate, postreid jms. Ma ise väga suur antiigi fänn ei ole ja seetõttu täpsemalt midagi ei uurinud ja niisama oli mõnus seal lettide vahel üksi ringi uidata. Ja vahepeal ma olingi mõnes koridoris täitsa üksi, seda suurt inimestemassi polnud kusagil. Hiljem käisin ka turu populaarsemas osas, kus enamasti riideid, ehteid jms müüdi.
Kesklinna tagasi jõudes tahtsin mõnes riidepoes käia, aga ma polnud arvestanud sellega, et oli pühapäev ja kõik kohad olid kinni. Suure kaubamaja Les Halles'i uksed olid lahti ja jalutasin sinna lootusrikkalt sisse, aga eest leidsin vaid suletud poed.
Veel käisin kuulsas ingliskeelsete raamatute poes Shakespeare & Company. Mulle meeldib jubedalt raamatupoodides niisama raamatuid vaadata ja mõelda, mida ma ostaks. Mõnikord juba peaaegu ostan raamatu, aga siis mõtlen ikka, et selle saab ju raamatukogust ka ja ost jääb ikka sooritamata. Antud poes on ka jube mõnus niisama ringi vaadata, sest ta on hästi teistsugune suurtest kaubanduskeskuste poodidest. Nimelt on seal kõrged riiulid maast laeni ja hästi palju pisikesi soppe, kuhu saad sukelduda erinevaid raamatuid uurima. Kaalusin ka mõne raamatu ostsin, aga lõpuks mõtlesin, et mul niigi ei ole kohvris ruumiga priisata ja raamat ei aitaks sellele eriti kaasa.
Selle aja peale oli kõht juba päris tühi ja leidsin Louvre'i juures asuvast ajutisest lõbustuspargist soolaseid pannkooke, mida siis Jardin de Tuileries'is muru peal istudes mõnusalt sõin. Tükk aega lihtsalt istusin seal ja ei viitsinud kuhugi minna, nii mõnus oli lihtsalt olla ja Pariisi õhkkond nautida.

Pariisist rongiga tagasi tulles olin megaväsinud ja oleks hea meelega kohe hotellis voodisse kobinud, aga selleks polnud aega, sest olime Janika ja ta toakaaslasega kokku leppinud, et lähme Buffalo Billi Wild West Show'd vaatama. Tegemist on metsiku lääne teemalise show'ga, kus osalevad ka Miki ja ta sõbrad. Päris lahe asi oli, aga kõige toredam oli see, et kogu show ajal said pealtvaatajad süüa. Hästi head söögid olid ja kõht sai kohe juba täis. Kokkuvõttes oli söök ja show isegi meie makstud hinda väärt. Meile maksis see nimelt 24 eurot. Tavainimestele on see aga vähemalt 50 eurot, mis on küll natuke kallis. Aga noh, kui sa juba Disneysse tuled, siis pead ikka kõik ära nägema.

Täna oli ka vaba päev, aga ma ei teinud midagi põnevat. Magasin kõik need hommikud, mil pidi vara tööle minema, järgi ja tšillisin niisama. Lisaks tegi päeva rõõmsaks kolm kääru musta leiba, mis ma Janikalt sain, kuna ta ema töökaaslane külastas Disneyt ja tõi talle seda.
Nüüd ongi ainult kaks nädalat veel jäänud, mis peaksid suht kiiresti mööduma, sest Hanna-Liisa tuleb varsti siia ja veel on plaanis NEBi pidu.