Hispaania-Portugal - august 2010

Lisaks Disney ajale otsustasin siia blogisse koondada ka teisi jutte reisidest. Kõigepealt tuleb siia Hispaania-Portugali tripp 2010. augustist, mille ma 2010. sügisel vähehaaval kirja panin. 

Meie reis toimus 27. juulist 12. augustini, aga me ei hakka sellest päevade kaupa kirjutama, toon parem välja mingid teemad. 

Tallinn

Läksime Tallinnasse juba eelmisel õhtul ja ööbisime Karmeni sõbra juures. Õhtul käisime Solarise katusel kohvikus ja arutasime igasuguseid tähtsaid maailma asju. Varahommikul viis takso meid lennujaama ja seejärel pakkisime oma uhiuued seljakotid mustadesse prügikottidesse (foorumites soovitati selleks, et transamehed neid mingeid suvalisi rihmasid pidi ei tõstaks ja viskaks) ja alustasime oma seiklust. 

Barcelona

Meie esimeseks sihtkohaks oli siis Barcelona - Kataloonia pealinn. Enne teadsin ma Barna (nii kutsuvad seda kohalikud) kohta ainult seda, et seal on palju Gaudi arhitektuuri (Sagrada Familia) ja ka midagi Kataloonia iseseisvuspüüdluste kohta. Gaudit on seal tõesti iga nurga peal. Meie vaatasime kahe päeva jooksul ära Sagrada Familia - kirik, mida on ehitatud juba 130 aastat ning see on ikka pooleli. Käisime ikka seal sees ka ära, aga minu arust ei ole see pileti hinda väärt. Sissepääs ise maksab 12.50 EURi ja lisaks tuleb maksta 2.50 EURi, et üles torni pääseda. Huvitav oli tõesti näitus, kus toodi välja loodusmotiivid, millest Gaudi inspiratsiooni on ammutanud. Veel nägime Gaudi töödest La Pedrerat ehk Casa Milat, mis on väidetavalt maja, kus ei leidu ühtegi sirget seina. Teisel päeval võtsime ette jalutuskäigu Park Guellis, mis on hiiglaslik Gaudi planeeritud park kesklinnast veidi kaugemal. See asub linnast omajagu kõrgemal ja mäe otsa viivad eskalaatorid.

Kuna samal ajal toimus Barcelonas kergejõustiku EM, siis otsustasime võimalust ära kasutada ja seda vaatama minna. Lisaks oli tegemist kümnevõistluse teise päevaga ja me ikka vaikselt lootsime, et äkki saab Mikk Pahapilli medalivõitu näha. See jäi küll napilt ära, aga siiski oli päris tore suurvõistlusi vaadata. Meie 10 eurosed kohad asusid küll suhteliselt kõrgel, aga tegelikult nägi täitsa kenasti staadionil toimuvat.Staadion asub Montjuici mäel ja sealt lahkudes möödusime Palau Nacionalist, kus asub Kataloonia kunstimuuseum. Selle ees on hästi palju purskaeve ja igal õhtul on need valgustatud ja sajad inimesed kogunevad värvide ja vee mängu vaatama. 

Õhtul kohtusime Placa de Reialil Pabloga. Me saatsime talle Couch requesti, aga ta ei saanud meid majutada, kuid võis niisama kokku saada. Tal oli kaasas ka ta toakaaslane Matt, kes on Londonist pärit ja töötab nüüd Barcelonas. Pablo ise on Argentiinast ja ligi kolm aastat Barcelonas elanud. Nendega oli päris tore, pidasid Eestisse tuleku plaane ja me rääkisime neile, mida teha siin.

Hääletamine Barcelonast Valenciasse 

Barcelonast plaanisime me lahkuda hääletades. Selleks otsisime netist koha, mida teised hääletamiseks soovitavad ja sõitsime rõõmsalt rongiga kuskile äärelinna, et see üles leida. Me jälgisime oma arust juhiseid täpselt, aga ometi ei suutnud me seda kohta üles leida. Alguses tegime me suure tiiru ümber linna, kuhu me olime sõitnud. Siis leidsime kiirtee üles, aga teatavasti ei saa seal suvalise koha peal pöialt püsti ajada. Niisiis hakkasimegi otsima kiirteele pealesõite. Iga koht ka loomulikult ei sobinud, sest kuskile kolkast ei sõida ju keegi Valenciasse (sinna oli meil vaja minna). Me jalutasime mööda kiirtee ääri edasi-tagasi, otsides vähegi sobivat kohta. Vahepeal oli meeleheide juba päris suur, sest me jõudsime omadega juba järgmisesse külla, aga head kohta ikka ei leidnud. Pärast kahte tundi otsustasime suvalise ringtee juures hääletama hakata, et vähemalt Barcelonast ära saada. Suhteliselt kiiresti peatus üks auto, mis juhtis Alex. Tuli välja, et ta on ise ka Couchsurfis ja ta rääkis päris hästi inglise keelt. Temaga saime me aga kahjuks edasi ainult paarkümmend kilomeetrit (Castelldefels). Ta pani meid bensujaamas maha ja sealt korjas meid peale umbkeelne itaallane, kellega sõitsime edasi umbes 10 kilti (Sitges). Taaskord bensujaama. Seal läks eriti vähe aega, kuni peatus üks noor kena hispaanlane. Ta oli küll umbkeelne, kuid suutis meile selgeks teha, et ta osales ise mingis Hispaania realitys, kus nad pidid läbi Aasia hääletama. Sellepärast võttiski meid peale, et teadis, mida me tunneme :) Temaga jõudsime Tarragonasse, mis on Barcelonast umbes 100 kilti. Kuna meil oli vaja juba mõne tunni pärast Valencias olla (meie geipaarist hostidel oli reegel, et esimesel päeval peab kuueks kohale jõudma, et suhelda saaks), siis otsustasime bussiga minna. Tüüp ütles küll meile, et esimene buss läheb alles õhtul, aga loomulikult ei suutnud me teda uskuda (Pärnu ja Tallinna vahel käivad ju bussid iga tunni aja tagant) ja me lasime end ikka bussijaama viia, et see asi ise järgi vaadata. Nagu arvata oli, läkski järgmine buss alles seitsme paiku. Ka rongijaama kõndimisest ei olnud abi, sest seal oli sama lugu. Ja meie Valencia hostid ei suvatsenud meie palvele meid hiljem vastu võtta isegi vastata. Niisiis tabaski meid esimene suur meeleheide. Kas oodata bussi, et siis öösel Valenciasse jõuda, kus meil majutust pole? Kas jääda Tarragonasse, kus meil midagi teha pole? Kas hääletada edasi? Pärast söögipausi leidsime endas taas energiat hääletamist proovida. Vantsisime linna äärde ja alustasime. Seekord läks ikka ligi kolmveerand tundi aega, et auto peale saada. Lõpuks peatus üks üllatus-üllatus taaskord umbkeelne hispaanlane, kes ütles kohanime, mis on Tarragonast paarkümne kilomeetri kaugusel. Me mõtlesime, et sõidame siis sinna. Salou on mingi hull kuurortpiirkond, ta tiirutas seal ringi, kuni lõpuks jõudis mingi maja ette. See oli juba päris kahtlane. Hakkasime siis oma asju võtma ja tänama, aga tuli välja, et ta pidi lihtsalt sealt läbi minema ja siis sõitis edasi Valenciasse. Nii vedaski meil ja me saime ligi 250 kilti ühe jutiga sõidetud.

Valencia

Valencia keskväljakule saabusime me reede õhtul kell kümme ilma mingi majutuseta. Siis aitas hädast välja Lonely Planet, kust võtsime kõige odavama hosteli ja läksime sinna. Alguses oli hind soolasem, aga kui me kurbade nägude kaarti hakkasime uurima, saime lõpuks dormi koha 23 euroga. Hostel oli hästi kena ja puhas ja iga õhtu oli ühisruumis mingi tegevus.Valencia puhul on tegemist väga eriilmelise linnaga. Neil on väga uhke vanalinn, kus on palju rooma ja mauride aegseid jäänuseid. Seda avastasime me Free Walking Touri käigus (põhimõtteliselt samasugune asi, mida Karmen Pärnus teeb). Giid oli kanadalasest juuratudeng, kes oma suve Valencias veetis. Ta oli hästi entusiastlik. Meelde jäi see, et sinna linna pandi suuremate vaatamisväärsuste juurde mustast kivist ehitiste väiksed maketid, et pimedad saaksid neid katsumise läbi tunnetada. Juurde veel tekst pimedate kirjas. Probleem oli aga selles, et päikesega läksid need juba kuumaks ja see muutus justkui pimedate mõnitamiseks. Loomulikult rääkis ta palju linna ajaloost, aga enamus jutust läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja - ei suuda lihtsalt nii palju infot korraga omandada. Teine osa linnast on aga supermoodne. Umbes sajandivahetusel ehitati sinna Ciutat de les Arts i les Ciencies - Teaduste ja Kunstide linnak. Seal on mitu väga futuristlikku hoonet ja need moodustavad juba kihvti terviku. Eriti hästi sobivad sinna helesinise veega basseinid.Tagasi linna saab jalutada mööda endist jõesängi, kuhu nüüd on rajatud pargid, mänguväljakud, meelelahutuskeskused. Kuivaks jäi see säng siis, kui otsustati jõgi linnast mööda suunata, sest üleujutused tegid palju kahju. Linn plaanis sinna kiirtee rajada, aga elanikud hakkasid sellele vastu ja käisid salaja öösiti seal puid istutamas. Nii saigi sellest hoopis roheline ala.Teisel ööl Valencias surfasime me esimest korda kellegi diivanil. Meie host oli Juliano - brasiillane, kes veetis viimase aasta Rotary vahetusüliõpilasena Valencias. Ta oli hästi tore, väga jutukas ja lahke. Pakkus meile sangriat ja süüa. Ta oli isegi Eestis käinud. Samuti saime temaga rääkida Brasiiliast.

Hääletamine Almeriasse

Taaskord olime netist leidnud koha, mida soovitati Valenciast hääletamiseks. Õnneks suutsime me selle koha kenasti üles leida, see ei olnud küll ideaalne, sest tegemist oli neljarealise teega ja isegi kui keegi oleks tahtnud meid peale võtta, siis ta poleks viitsinud neljandast reast esimesse tulla. Aga seal kõrval oli ka bensukas ja see oligi lõpuks meie õnn, sest sealt võttis meid peale Jose Maria. Hispaanlane, kes rääkis lisaks hispaania keelele ainult prantsuse keelt, seda ka sellepärast, et ta sõitis tagasi just Brüsselist, kus ta töötas pool aastat kokana. Niisiis pidingi ma põhimõtteliselt esimest korda elus oma vähese prantsuse keelega hakkama saama. Kohati oli tore teada, et sellest prantsuse keele õppimisest on natukenegi kasu olnud ja me saime peamised jutud räägitud. Samas aga tekkis tunne, et ma pean ikka väga kõvasti vaeva nägema, et seda keelt kunagi päriselt rääkima hakata. Aga Jose Mariaga vedas meil tegelikult väga, sest ta sõitis isegi kaugemale, kui meil vaja oli. Ta pidi küll poole tee peal oma perekonda külastama, aga meil polnud sellest midagi, sest me saime senikaua rannas olla. Cartagena linna juures on nimelt selline laguun, kus on hästi palju randasid. Ta pani meid ühe ranna juures maha ja me veetsime seal umbes viis tundi. Liivale panime üles ka oma telgi, et sinna seljakotid sisse panna. See oli meie esimene rannakülastus Hispaanias ja sobis meie plaanidega ülihästi. Nii mõnus oli lihtsalt sooja liiva peal lamada ja raamatut lugeda. Vesi oli ka ülisoe. Meie üllatuseks oli seal rannas suhteliselt vähe rahvast. Pärnus on ju soojal suvepäeval alati rand rahvast täis, aga nagu me ka hiljem nägime, leiab Hispaanias ikka palju randasid, kus sa peaaegu üksi oled.Õhtuks olime me leidnud Almeriasse CSi kaudu hosti. Kuna me aga ei viitsinud Jose Mariale seletama hakata, et mis see CS on ja et me lähme tegelikult mingi suvalise tüübi juurde, siis me ütlesime talle, et lähme sõbra juurde, kellega me tutvusime siis, kui ta Eestis käis. Ta uuris ikka suht palju selle kohta ja siis me luuletasime talle igasuguseid asju kokku ;) Tegelikult elas meie host Jose hoopis ühes teises linnas, mis oli Almeriast 30ne kilomeetri kaugusel, aga Jose Maria soostus meid ka sinna ära viima. Kui me temaga hüvasti jätsime, siis ta veel ütles, et me kindlasti talle helistaks, kui me Tarifasse jõuame, sest ta elab seal lähedal. (Tegelikult me seda aga teinud, sest me teadsime, et temaga pole eriti milllestki rääkida ja meil oli niigi Tarifas tegemist. Kui me tagasi jõudsime, siis ta hullult pinnis Karmenit, et miks ei helistanud talle) See oli ka veits kummaline, et ta nägi, kui me oma hosti Josega kohtusime ja me ennast tutvustasime ja talle kätt andsime. Heh, me pidime ju sõbrad olema! :D

Host Jose El Ejidos

See oli meie couchsurfingu kõige piinlikum kogemus. Me olime saatnud palju erinevaid couchrequeste ja saanud ka mitu vastust. Üks vastas, et saab meid majutada, ja teine, et võib meiega niisama kokku saama. Meie suutsime aga nende telefoninumbrid sassi ajada. Niisiis saatsimegi Josele, kes tahtis meiega ainult kokku saada, sõnumi, et kus sa elad, me kohe tuleme. Aga temal oli ka parajasti mingi segadus CSiga ja siis ta arvas, et ju ta siis oli lubanud meid majutada. Me ise saime oma ämbrist aru alles siis, kui me oma asjad ta tuppa kenasti ära olime pannud. Niii häbi oli. Aga sellest hoolimata käisime temaga linna peal ühes kohvikus istumas ja ta rääkis meile oma kogemustest EVSi vabatahtlikuna Bulgaarias. Hommikul saatis ta meid kenasti bussijaama ära. Paari tunni pärast alles saatsime talle sõnumi, kus vabandasime oma ootamatu sissesadamise pärast.

Almeria

Bussiga Almeriasse jõudnud, seiklesime oma raskete kottidega mööda linna ringi, et leida internetipunkt, sest meil oli vaja meie õige hosti numbrit. Pärast pikka otsimist ja edasi-tagasi käimist leidsime õige koha ja saime Gustavo numbri. Kohtusime temaga kesklinnas ja saime asjad tema juurde ära panna. Ta veel imestas, et miks me eelmine päev ei tulnud.Gustavo juures oli parajasti ka teine surfer, saksa tüdruk Catharina, kes oli meiega nõus Cabo de Gatasse tulema. Catharinaga veetsime hästi toreda päeva. Ta rääkis head inglise keelt, oli palju reisinud ja oli ka intelligentne. Lõpuks rääkisime isegi ajaloost ja poliitikast. Tema oli ka Hispaania seljakotitripil, aga vist ligi kuuajasel. Ta alustas koos sõbrannaga, kellega nad käisid isegi Marokos, kus neil oli suhteliselt ekstreemne CSi kogemus. Siis aga pidi sõbranna koju minema ja ta reisis nüüd täitsa üksi. Järgmine hommiku hakkas isegi üksi Valenciasse hääletama. Väge julge temast!Me veetsime päeva aga Cabo de Gata rahvuspargis. Sealsed mäed on vulkaanilist päritolu ja kogu ümbruskond näeb välja väga kõrbe moodi. Me sõitsime bussiga San Jose külla, kus püsivalt on ainult 500 elanikku, aga see on tegelikult paljude matkaradade alguspunkt. Sealt kõndisime umbes 3-4 kilomeetrit randa, mille nimi oli Playa de la Genoveses. See oli mägede vahel ja oli päris kena. Liiv kõige parem ei olnud, suhteliselt kivine ja must, aga vesi oli see-eest mõnus. Kuna meil kellelgi polnud päiksekreemi kaasas, siis me lamasime mingite puude all. Ujuma minnes õnnestus mul jalatallad ära kõrvatada, sest liiv oli lihtsalt niii kuum. Tagasi San Josesse matkasime mööda mäe külge ja nägime ilusaid vaateid.Almerias pidime me paar tundi lihtsalt tühja passima, sest Gustavo oli mingil kohtumisel ja me ei saanud tuppa. Kuna ta jõudis tagasi nii hilja, siis me õhtul temaga eriti rääkida ei jõudnudki. 

Vaevaline teekond Almeriast Tarifasse

Gustavo soovitas küll meil põhja poolt läbi Granada hääletada, kuid meie, targad nagu me oleme, arvasime, et küll me saame ikka mööda rannikut ka mindud. Asusimegi siis hääletama mingi tee pealt, aga tõsi oli see, et keegi meid sealt väga kaugele viia ei tahtnud. Lõpuks saime ühe mehega El Ejidosse (linna, kus me üle-eelmine öö olime peatunud). Ta pani meid keset linna maha ehk siis me pidime ise linna ääre poole kõmpima hakkama. Mul oli vaja sularaha ja valisin selleks mingi suvalise automaadi. Panga ukse peal oli veel silt "We speak about your financial needs in English". Tegin kenasti kõik toimingud automaadis ära ja ootasin oma raha, aga selle asemel tuli hoopis kiri, et automaadis on mingi viga ja pöörduge panka. Õnneks oli kontor seal kohe kõrval. Alguses öeldi mulle, et ma saan oma raha alles viiest, sest siis pannakse pank kinni ja saab automaadi lahti teha. Õnneks nõustusid nad meie olukorda kuuldes siiski sellega veidi kiiremini tegelema. Kuna viivitus oli juba suureks läinud ja me niigi ei teadnud, kust hääletama hakata, otsustasime bussiga edasi sõita. Valisime bussi välja ja tunni pärast sain oma raha ka kenasti kätte.Enne bussile minekut einestasime bussijaama kohvikus. Bussisõit oli pikk (ligi 5 tundi), aga tegelikult oli täitsa tore istuda turvaliselt bussis, teades, kuhu sa sõidad ja kaua selleks aega läheb.Malaga bussijaamas märkasime kohe kahte kena seljakotiga noormeest. Natuke aja pärast tuligi üks neist meie LPd vaatama, küsis, kas seal kaarti on. Nemad aga jäid ööseks Malagasse, meil oli (!) plaan edasi liikuda. Niisiis sõimegi kõhu kenasti täis ja sõitsime bussiga pika maa kuskile äärelinna. Kui me ühe musta naise käest küsisime, kust me Tarifasse hääletada saame, siis ilmselgelt ta ei mõistnud seda ja tahtis meid bussijaama tagasi saata. Kuulasime toreda näoga ta juhatusi, aga läksime pärast ikka teisele poole. Kõigepealt me kõndisimegi oma aruga pikalt mööda linnast välja sõitvat teed. Seal olid mingid suured poed ja tööstushooned. Lõpuks aga avastasime, et see tee ei ei lähe üldse sinna, kus meil vaja. Ületasime tee jalakäijate sillal ja kõmpisime teises suunas. Seal ei leidnud me aga sobivat kohta, kus hääletada (olime mingi rambi ääre peal) ja tegelikult ei olnud ka see tee, mis Malagast välja viiks. Ilmselgelt ei võtnud keegi meilt sealt peale ja me vantsisime tagasi sinna, kust olime bussi pealt maha tulnud. Hääletasime plaani pidime maha matma, mõtlesime, et ehk saame veel bussiga Tarifasse. Loomulikult suutsime me liinibussiga bussijaama sõites õige peatuse maha magada ja me saime veel kõndida. Võiks öelda, et selle päeva märksõna oligi edasi-tagasi kõndimine.Bussijaamas selgus, et otsebusse enam Tarifasse ei lähe. Saaks ainult Algecirasesse. Selle kohta aga lugesime LPst, et see on mõttetu tööstuslinn, kus suur kuritegevus, palju tšurkasid ja hääletajaid ei soovitata seal kunagi peale võtta. Seega ei olnud meil just suur soov sinna öösel ilma peavarjuta jõuda. Ka meie host Thierry ei saanud meid seal üles korjata. Seetõttu pidimegi oma plaane muutma ja jääma Malagasse.Alustasime hostelite otsimist LP abiga. Enamus neist asusid kesklinnas. Hakkasime neid läbi käima, aga järjest öeldi, et kohad on täis. Taaskord tekkis väike meeleheite moment. Siis aga leidsime kohe keskplatsi kõrval ühe kulunud, kuid odava hotelli (35 € kahene tuba). Elu oli jälle ilus! Õhtul käisime veel välja ja nautisime tinto de veranot, sooja ilma ja melu.

Tarifa

Kuna Malagast väljahääletamisega olid meil halvad kogemused, siis järgmine päev otsustasime kindla bussi kasuks. Ootasime bussijaamas oma kottide otsas bussi ja meiega tuli rääkima üks itaallane, kes küsis ega me ei tea Tarifas mõnda telkimiskohta. Me rääkisime talle, et me lähme CSist ühe juurde ja lubasime tema kohta ka küsida. Lõpuks ta tuligi oma tüdrukuga Thierry juurde.Pärastlõunaks jõudsimegi juba Tarifasse. Seal otsisime üles Thierry, meie CSi hosti. Ta on umbes 30 a hollandlane, kes töötab Tarifas kokana ja vuntsib üles samal ajal ühte farmi Tarifa lähedal (Fawlty Fincas). Kuna ta pidi terve õhtu tööl olema, siis tšillisime niisama linnas ringi.Algusest peale hakkas see linna mulle väga meeldima. Seal on kitsad tänavad ja marokopärased valged majad. Kuna tegemist on Euroopa lohesurfi pealinnaga (pidev tuul), siis on seal väga palju lahedaid inimesi. Kogu õhustik on selline tšill! :) Kõigepealt käisime mingis vanas lossis, kust nägi kenasid vaateid linnale ja Marokole. Nimelt on Tarifa tegelikult Euroopa lõunapoolseim punkt ja asub Marokost kõigest 13 km kaugusel. Siis läksime sööma restorani, kus töötas üks eesti naine (Thierry rääkis meile temast). Nii kihvt oli Hispaanias eestlasega kohtuda. Tegemist oli umbes keskealise naisega, kes on olnud enne giid, aga nüüd juba mitmendat aastat Tarifas elab. Ta oli hästi jutukas ja rääkis meile innuga oma elust ja lapsest ja üldse Hispaaniast. Ilmselt oli tal ka hea eesti keeles rääkida. Pärast südaööd asusime Thierry ja kahe itaallasega "kodu" poole liikuma. Kuna see farm, mida T peab, on tegelikult inglaste oma, siis on tal ka inglise paigutusega jeep. See oli ikka suht logu auto, kilises ja kolises igalt poolt. Asja tegi hullemaks see, et me sõitsime mööda pimedat kohutavas korras olevat teed kolm kilomeetrit meie jaoks täiesti suvalisse kohta. Vahepeal tekkis küll tunne, et päris õudne. Farmi territoorium oli loomulikult kottpime ja nii me siis panimegi oma telgi sinna suhteliselt suvalise koha peale üles. Aga tagantjärgi on nii kihvt mõelda, et me ööbides ei olnud meil õrna aimugi, kus me oleme.Hommikul ei saanud eriti kaua magada, kuna meie telk oli päikse käes ja megapalavaks läks. Ärgates avastasime, et me olime mõne meetri kaugusel mingist vagunelamust, kust tuli välja rastapatsidega mees. Meile jäigi selline mulje, et ta ärkas üles ja siis läks välja võrkkiige peale pikutama - päris hea elu. Selles farmis oli üks peamaja, kus me saime vannituba kasutada, selleks pidi aga tükk aega ootama, sest peale meie olid farmis veel nii mõnedki külalised. Nt üks malta poiss, kes rändab ringi ja õpetab inglise keelt, kaks tüdrukut ja üks poiss Inglismaalt, kaks horvaatia tüdrukut. Hommik oli suhteliselt ebamugav, sest Thierry lubas meid linna viia (ega muud varianti väga polnud ka, sest jala ei viitsinud minna) ja siis me pidime teda seal ühisruumis, kus kõik sõid, ootama. Kõigil olid erinevad plaanid ja me ei saanud täpselt aru, kuhu ja kellega me nüüd läheme. Alguses oli jutt, et äkki me saame inglastega isegi Gibraltarile kaasa minna, aga auto oli selleks liiga täis ja mul polnud passi ka, mida selleks väidetavalt vaja oli.Niisiis sõitsimegi Tarifa linna ja otsustasime hoopis rannas matkama hakata. Nimelt oli see eesti naine meile rääkinud, et Tarifast kümne kildi kaugusel on kenad luited. Me ostisme veits süüa kaasa ja hakkasime mööda liiva marssima. Alguses oli liivariba hästi lai ja inimestest suhteliselt tühi. Tegelt oli mõnus niimoodi mööda liivariba kõndida, jalad vees ja nina päikse poole (tegelikult küll vasak ülg, mis meil mõlemal ka kenasti ära põles). Umbes poole maa peal tuli ookeanisse mägi ja seetõttu oli rannik kaljune ja kivine. Me pidime isegi korra autotee peale minema, et edasi saada. Oma teel möödusime ka kitesurfarite "kolooniatest", enamasti oli aga tegu ainult algajatega. Korra tegime ka ühe ujumise- ja päevitamispeatuse. Pärastlõunaks olime luidete juures kohal, aga sinna otsa me ei viitsinud ronida. Lebotasime niisama liiva peal ja käisime ujumas. Kuna tagasi me ilmselgelt kõndida ei viitsinud, siis otsisime autoteed, et Tarifasse hääletada. Tee peale me õnneks väga kaua ootama ei pidanud, meid võttis peale üks umbes keskealine mees. Tuli välja, et ta on Šveitsist, aga elab juba aastaid oma naisega Tarifas.Õhtuks olime kokku leppinud, et lähme kõik farmiseltskonnaga mingisse baari flamencot vaatama. Meie korralike eestlastena olime umbes viisteist minutit varem kohal, aga otseloomulikult jõudsid teised alles pool tundi pärast kokkulepitud aega. Flamencost nii palju, et tegemist oli väga pisikese baariga, kus tantsija nägemiseks pidi inimeste vahel seisma ja kikivarvul olema. Tantsijaks oli üks väga pisike mees ja teda saatis mees kitarril. Farmi tagasisõitmine oli omaette ooper. Nimelt oli meid 12, kes sinna saada tahtsid. Egas midagi, vana land cruiser topiti inimesi täis ja sõit läks lahti. Mina istusin õnneks tagareas, aga kastis võis küll päris põnev olla, kus ühtegi pinki pole, aga umbes 6 inimest.Kuna külastajaid oli see öö vähem, siis saime me ööbida ühes kõrvalhoones. Päris hea oli pehme madratsi peal magada (telgis ju meil madratseid ei olnud).

Maailma lihtsaim hääletamine Sevillasse

Meie plaan oli järgmine päev Sevillasse edasi hääletada. Me rääkisime sellest hommikul Thierryle ja selgus, et farmist sõidab üks paar just Madridi poole. Nende jaoks ei olnud raske Sevilla kaudu minna ja nii saimegi me auto peale ilma isegi pöialt püsti ajamata. :)Nad ei rääkinud eriti hästi inglise keelt ja nii möödus meie sõit suhteliselt vaikselt.Seiklused SevillasEelmainitud paar pani meid äärelinnas maha ja me sõitsime liinibussiga kesklinna. Sevillasse ei olnud meil õnnestunud CSi hosti leida, sest tegemist oli nädalavahetusega. Sevilla on teatavasti tuntud kui ülikuum linn, sest see asub oru sees ja nii vastasidki mitmed CSid meile, et nad lähevad hoopis Tarifasse nädalavahetuseks. Sevilla kuumusest saime aimu juba bussi pealt maha astudes, kui nägime tablood, mis näitas 43 kraadi kuuma. Niisiis asusimegi otsima ööbimiskohta. Kesklinn oli jumala tühi, sest ilmselgelt olid kõik sealt ära läinud. Käisime mitu korda infopunktis ja küsisime võimalike hostelite asukohti. Vahepeal oli olukord juba päris lootusetu, sest mitmest hostelist öeldi, et nad on täis (irooniline, sest kõik pidid Sevillast ju nädalavahetuseks ära sõitma). Lõpuks jõudsime me aga ühte hostelisse, kus retsepsioonitädi oli nii lahke, et helistas erinevaid hosteleid läbi ja otsis meile kohta. Tema kaudu saimegi kaks kohta Urbany hostelis.Tegemist oli väga toreda kohaga, kus öö maksis pealegi ainult 15 euri. Puhkasime veidi jalga ja otsustasime seejärel välja minna. Alustasime oma õhtut Sevilla Inn hostelis (see oli üks hostel, kust olime majutust otsinud, aga see oli täis), kus liitusime paella+sangria õhtuga. Viie euri eest sai portsu paellat ja sangriat. Alguses oli veits kummaline seal kahekesi istuda, aga kui söögi kätte saime, siis istusime ühe suure laua taga, kus oli igasugust rahvast. Nt üks vene-prantsuse paar, kaks itaallast, kolm kanadalast. Päris põnev oli.Edasi läksime night tourile. See on selline omapärane tour, mida paljudes suurtes linnades tehakse. Nimelt maksad sa nt 10 euri ja selle sees on kolme erineva baari külastus, sissepääs klubisse ja mingi teatud arv jooke. Kuna meil oli tuuri alguseni kõvasti aega, siis me istusime lihtsalt Sevilla peaväljakul purskkaevu juures ja laterdasime niisama. Ühel hetkel hüppasid meie juurde kaks tüüpi, kes küsisid, et kas me lähme ka night tourile ja kutsusid meid paar meetrit kõrvale koos nendega ootama. Seal olid veel kaks ameeriklast (Mike ja üks tüdruk) ja nendega koos olnud taani tüdruk. Kahe tüübi puhul oli tegemist Duarte'i ja Vascoga (portugallased), kellest veel juttu tuleb ;) Kui Vasco kuulis, et me oleme Eestist, rääkis ta mu kohe surnuks oma teadmistega küberrünnakust, IT arengust ja muust. Tegelikult jumala vägev, et ta nii palju eesti kohta teadis. Samuti tuli ta välja sellise jutuga, et kui ta oma isale ütles, et ta läheb Eestisse, siis ütles ta kohe, et seal on ilusad naised. Ja meie arvasime siiani, et iga riigi mehed räägivad, et just nende naised on kõige kenamad :D Night tour hakkas pihta kuskilt eriti kaugelt baarist. Seal oli päris tore, rääkisime vist Vascoga kõige rohkem. Lõpus saime jutu peale ka Mike'iga. Pärast veel mitmete baaride külastamist jõudsime kluppi, kus veetsime oma nighttouri seltskonnaga lõbusalt aega. Õhtu jooksul rääkisimegi vist kõige rohkem ameeriklase Mike'iga. Selgus, et meie inglise keel on briti sõnavaraga, aga pigem ameerika aktsendiga. Ta oli ameeriklaste kohapealt suhteliselt negatiivselt meelestatud - kõik on paksud ja koledad, idarannikul on inimesed jube egoistlikud ja ülbed. Samas aga sisemaal pidid jälle sõbralikud olema. Samuti õppisime temalt mõned uued sõnad - pregaming (enne kluppi minekut joomine), diddo (nagu indeed).Kui me ära hakkasime minema, pakkusid portugallased, et me võiks nendega järgmine päev hoopis Portugali sõita. Me vahetasime telefoninumbreid, aga minu jaoks tundus see mõte sellel hetkel täiesti ajuvaba ja mõeldamatu.

Otsus Portugali kasuks

Kuigi me isegi vaatasime hommikul lennupiletite hindasid Lissabonist Barcelonasse, oli see mõte ikka veel väga võõras. Kui me aga saime Vascolt ja Duarte'ilt sõnumi, et piletid maksavad nii ja nii palju, "now's your chance, take it or leave it", oli asi tõsine. Minu jaoks tundus ikka eriti kummaline muuta totaalselt oma reisiplaane, minna hoopis teise riiki ja seda veel kahe kutiga, keda me olime eelmine õhtu kohanud ja keda me põhimõtteliselt ei teadnudki. Ma olin pigem selle vastu, kuid samas oli ju pakkumine vägev: näha täiesti uut riiki ja pealegi veel omada kohalikke giide (lisaks veel majutus, transport). Suuresti mõjutas meie otsust ka see, et Vasco oli eelmine õhtu rääkinud, kuidas portugallased ei ole väga altid täiesti võõrale inimesele oma riiki tutvustama. Aga kui sul on kohalik kontakt, siis oled kohe omaks võetud. Ma teadsin, et Karmen tahab väga minna ja mind kummitas ka mõte, et me kahetseksime mitteminekut veel tükk aega. Niisiis otsustasime riskida (hääletades istusime ju ka võõraste autode peale) ja alustada teekonda Portugali.Vasco ja Duarte. Nemad ongi need portugallased, kes meid viis päeva mööda Portugali ringi sõidutasid. Nad on poolvennad, aga näevad totaalselt erinevad välja. Vasco on hele ja veidi hollandlase moodi. Duarte on aga tüüpilisem lõunamaalane, natuke isegi hindu moodi. Nad olid parajasti Andaluusia tripil, kui me nendega Sevillas kohtusime. Vasco õpib ülikoolis inseneriks vms. Duarte aga töötab investeerimispangas, kuigi ta vahel ikka vingus, et ta peab tööle minema, siis tegelikult talle ta töö meeldis väga. Igatahes oli tegu erakordselt toredate inimestega ja meil vedas tohutult, et me nendega kohtusime. Poleks olnud paremat võimalust Portugaliga tutvuda.

Portugallastega Portugali

Enne pikemat sõitu vaatasime veel veidi palavas Sevillas ringi. Külastasime Alcazarest, mis on põhimõtteliselt suur maa-ala, kus on paleed ja pargid erinevatest ajaperioodidest. Meile tegi tuuri üks kohalik giid ja rääkis sellest päris palju huvitavat.Kuna linnas oli ikka väga palav ja pikk tee oli ees ka, siis hakkasim suhteliselt vara ära sõitma. V ja D olid reisil laenatud Jeepiga, millel ei olnud konditsioneeri (sic!), seega hoiatasid nad meid juba varakult, et ainuke viis sõit Andaluusias üle elada, on end veega üle valada. Me otsustasime siiski niisama kannatada, aga V ja D peatusidki mitu korda bensukates, et "dušši" võtta. Alguses olid kõik aknad ka lahti ja kiirtee peal oli see tegelikult päris häiriv, sest tuuletõmme oli nii suur.Vahetult enne Portugali jõudmist või siis kohe Portugalis (ma ei mäleta enam) tegime toidupeatuse. Kuna  V ja D olid ju Hispaanias odavat autotrippi teinud, siis oli nende põhitoiduks hotdogid. Nendega oli mingi hull nali kogu aeg, et Vascol on need lemmikud, aga D-le eriti ei meeldi.Samuti olid nad pannud nime oma ustavatele kaaslastele reisil. Näiteks sinine termokast oli Pandora, sest sellest leidis alati midagi head jahutavat. GPSi nimi oli Candide, sest seal rääkiv hääl oli just nii nimetatud. Ja Duarte'i rahakott oli Merkel (Angela Merkeli järgi), sest nad võtsid kuskilt raha välja, aga D pani kogemata käskluse, et välja võtta kogu raha ja nii oligi neil sularaha 600 eurot.

Portugali avastamas

Õhtupoolikuks jõudsime Algarve piirkonda ja külastasime randa Albufeiras (Praia Maria Luisa). See on suht turistikas linn. Portugalis lõunarannik väga kaljune ja seal oli ka nii, et iga rand on eraldatud kaljudega. Sõltuvalt veetasemest saad sa järgmisesse randa kõndida või siis pead hoopis ümber kaljunuki ujuma. Esimene rand, kuhu me treppi mööda läksime, oli inimesi täis. Aga kui me ümber kaljunuki läksime, siis seal polnud peaaegu kedagi. Kuigi V ja D väitsid, et see on hästi rahulik rannik, kus laineid tavaliselt ei ole, siis seekord oli just seal suhteliselt tuuline ja lained olid meie jaoks päris tugevad. Lainete jõud on nii suur, et kui sa lainesse hüppad, siis veest välja tulla võid mitu meetrit kaugemal. Nii peab hoolega vaatama, et sa liiga kaugele ei satuks. Tagasi auto juurde läksime mööda kaljusid viivat teed. V nimelt tunneb seda paika väga hästi, sest ta on lapsena seal kogu aeg suvitamas käinud. Kuna sool oli vaja endalt maha pesta, siis läksime V sugulaste juurde, kus end aiavoolikuga üle saime lasta.

Enne edasi sõitmist käisid V ja D poes, et täiendada oma green wine'i varusid. Green wine oli ka meie reisi põhiteema, see on nimelt nimelt tavaliselt veinist veits odavam ja ebakvaliteetsem Portugali eripära, mis neile väga maitses. See oli tõesti hea.

Siis sõitsime suht tükk maad edasi Sagresesse, mis on põhimõtteliselt Portugali edelatipus. Seda võib nimetada Portugali surfipealinnaks, mis on viimaste aastatega ühe populaarsemaks muutunud.  Vahepeal tegime ka söögipeatuse kuskil parkimisplatsil, mis oli kohe ookeani ääres. See oli nii kihvt tunne: on pime, ookean kohiseb, tuul sasib juustes ja me sööme hotdoge koos oma uute sõpradega Portugalis.

Öö otsustasime veeta telkides. See oli ka nii lahe kogemus. Me jõudsime täiesti kottpimedas kuskile randa (Praia da Amoreira) ja pidime siis endale telkimiskoha valima. Kuna madratseid meil ei olnud, siis otsustasime liiva kasuks. Õnneks telkide ülespanemine oli lihtne, sest V ja D pakkusid meile enda telke (neid, mis ise lahti lähevad). Olgugi et meie oleme hulga väiksemad, keeldusid V ja D ise suuremat telki võtmast ja andsid selle hoopis meile. Nii tore on uinuda, ookeani kohin kõrvus.

Ma ärkasin öösel korra üles, sest tundsin, kuidas tuul telki raputab, aga see oli ka kõik. Hommikul üllatasid meid aga V ja D sellega, et väitsid, et öösel oli kõvasti sadanud ja tuul möllanud. Nad olid öösel mitu korda üles ärganud ja kontrollinud, kas meie telk ikka püsti on :) Aga jah, meie tuimad eestlased ei kuulnud peaaegu midagi. Pidime oma telgid suht vara kokku pakkima, sest tegelikult on rannas telkimine keelatud. Taaskord oli ilm pilves ja kõige soojem ka ei olnud. Kuna vesi oli eriti külm, siis mul ei olnud mingit isu ujuma minna. Teised aga käisid. Enne ärasõitu ostsime nelja peale ka bodysurfi laua, et me sellega sõita saaksime.

Kuna V ja D südamesooviks oli meile õigeid ookeanilaineid näidata, siis läksime järgmisesse randa (Praia da Arrifana). See asus eriti kõrgete kaljude vahel. Taaskord olid aga ilmal teised plaanid ja lained ei olnud seal rannas üldse sellised nagu tavaliselt. Siiski saime natuke aimu, mis see bodysurf ikkagi on.

Sealt rannast sõitsime mingisse pisikesse linna, mille nime ma loomulikult ei mäleta. Seal sõime lõunat ühes kalarestoranis. Võtsime igaüks erineva kala ja siis jagasime neid omavahel. Need olid päris head.

Juba hommikust saati oli V rääkinud meile mingist üllatusest, mis tal varuks on. Pärast söömist asusimegi selle üllatuse poole teele. Meil polnud alguses õrna aimugi, kuhu me lähme, aga ta oskas meie ootused ikka väga üles kruvida, rääkides, kui kihvt see koht on.

Badoca safari

Lõpuks suutis Vasco meile ikka ära rääkida, et ma lähme safariparki. Nimelt on Vasco ise mitu suve selles pargis töötanud ja seepärast sai ta sinna meid tasuta viia. Badoco safari on safaripark nagu ikka, seal on mingi ala, kus sa saad ise kõndida ja loomi nende aedikutes vaadata. Lisaks on kindel territoorium, kus sa saad oma autoga ringi sõita. Alustasime tavalisemate loomadega, nt eeslid, ponid, piisonid jms loomad, keda isegi katsuda sai. Päris palju veetsime aega laamade juures, sest Vasco pidi aitama talitajal isast laamat emastest eraldada. Aga see laama ei olnud loll ja hüppas tagasi emaste juurde, nii pidid nad uuesti alustama. Laamasid me väga katsuda ei tahtnud, sest teatavasti on neil kombeks sülitada ja see tatt pidi väga rõvedalt haisema. Siis me saime veel kitsede juurde aedikusse ronida ja neid toita. Need olid mingi minikitsed, kes toitu nähes kohe su ümber pukslema hakkasid. Loomulikult ei ole see kõigile pargi külastajatele lubatud, aga meie saime vip-tuuri :D Samuti saime sööta leemureid. Neile maitsevad jubedalt banaanid ja nad on nende nimel valmis igale poole ronima, k.a su pähe. Aga nad olid niii armsad, kui nad su peal ronisid, siis nende käpad olid nii pehmed.

Kuna parki hakati varsti sulgema ja loomadele oli vaja veel süüa anda, saime me kaasa minna ka sellele territooriumile, kus ainult autodega sõidetakse. Kaks talitajat võtsid meid oma pickupi kasti ja kõigepealt läksime suurde angaari toitu võtma. Sealsamas olid ka kaelkirjakud. Nende toidukastid asuvad nende peade kõrgusel ja sealsamas on ka rõdu, kust neile toitu ette pannaks. Me saime seal seista, kui kaelkirjakud sõid, nii et põhimõtteliselt nägime neid paar meetri kauguselt. Talitajad käisid ka all nende juures ja see on tegelikult päris ohtlik, sest sa ei tea kunagi, millal kaelkirjak oma mitmemeetrise jalaga sind lüüa võib.

Ka tiigrite söötmist nägime päris lähedalt. Neile antakse mingi eriti suur ja verine lihakäntsakas ette ja seda süües teevad tiigrid ikka päris jubedat häält. Meid ja tiigrit eraldas paks betoonsein ja trellid, aga ikkagi oli päris hirmus seal neid vaadata, teades, milline jõud neil on.

Nii käisimegi kõik loomad läbi, et neile süüa anda. Kõige lahedam oli vist igasuguste karjaloomade (antiloobid jms) toitmine. Nad jooksevad mööda territooriumi lahtiselt ringi ja söök anti neile ette nii, et sõitvast autost puistati lihtsalt sööta raja peale. Ja siis oli kogu see kari meie auto taga :D

Ma mäletan seda head tunnet, kui me sõitsime läbi pargi, seistes auto kastis püsti, juuksed lehvisid tuules ja ma mõtlesin, et täiesti uskumatu, kuhu me jõudnud oleme ja kuidas meil vedanud on. Just selliste asjade pärast tasub vahel riskida :)

Lissabon

Sama päeva õhtuks jõudsime Lissaboni. Väga kummaline oli sõita linna, millest me põhimõtteliselt mitte midagi ei teadnud. Tavaliselt teed ikka eeltööd ja uurid, kuhu sa lähed, aga seekord ei olnud meil õrna aimugi, kuhu me satume. Esimese vaatamisväärsusega tutvusime juba linna sissesõites, nimelt viib sinna 2,3 kilomeetri pikkune sild.Enne Vasco juurde minemist läksime läbi ta vanemate majast, et mingeid asju sinna viia. See oli päris kena maja, aga see asus põhimõtteliselt mingi suure viadukti all ja ilmselt on seal päris palju müra. Kuna seal polnud midagi süüa, siis otsustasime portugallastele tutvustada eesti hommikusööki - nimelt tegi Karmen ära kaerahelvepudru, mis tal Eestist kaasas oli.Vasco ise elab koos Joao-ga ühes kenas korteris suhteliselt kesklinnas. Tal oli elutoas kenasti kaks diivanit, kus me Karmeniga olla saime.Järgmisel päeval alustasime kohustusliku sightseeing tuuriga. Lissabonis sõidavad trammid ja turistide seas on kõige populaarsem number 28, sest see möödub kõikidest vaatamisväärsustest. Sama tramm peatub ka Vasco korteri ees ja nii sõitsimegi kõigepealt sellega. Alustasime kirikutega, neid on Lissabonis igal nurgal. Me käisime läbi mõned. Vahepeal käisime Vasco õe juures, sest V auto oli tema pere käes. Vascol läks seal päris kaua aega, sest õde palus tal mingeid asju teha. See oli temast nii armas, et ta küll kirus oma peret, aga samas ütles alati "can't say no to family". Ja kui me ta õe maja juures olime, siis oli seal üks asotsiaalist naine, kes kerjas raha. Vasco aga ütles talle, et oota, ja käis hoopis poes, ostis talle saia, vorsti ja vett. Ta on ikka väga lahke inimene :)Lõunaks sõime Vasco ja Joaoga pastat, mis oli tegelikult jumala hea, mis siis, et Vasco üritas väita, et see on mingi suvakas toit. Kui Duarte'i tööpäev läbi sai, siis korjasime tema ka peale ja tšillisime Lissaboni erinevates kohtades. Siis läksime jõe äärde jalutama. Seal on nt mingi väga vana kindluse osa, samuti mälestusmärk Portugali maadeavastajatele. Mööda promenaadi oli seal päris kena jalutada.  Samuti oli seal lähedal üks hiiglama suur klooster, mis oli pimedas kenasti valgustatud. V ja D rääkisid meile meeletult Portugali ajaloost, kultuurist jms ja ma imestasin, et nad nii palju teavad. Kahjuks läks see jutt aga ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest selliselt reisil on emotsioone nii palju, et ajaloolised faktid ei mahu enam pähe ära.Õhtusöögi valmistamisks käisime poest läbi ja D ostis vajaliku. Me tundsime, et peaksime ka kuidagi panustama ja ostsime green wine'i. Kui me parajasti ostukeskuses eskalaatoriga üles sõitsime, siis V ja D küsisid meie käest, et kuidas me üldse julgesime tulla nendega kaasa Portugali, et nad ei arvanud, et me tegelikult ka tuleme. See oli selline naljakas hetk, kohati tekkis tunne, et äkki nad kutsusidki meid niisama ja ei arvestanud sellega, et me nendega kaasa tulema. Samas aga poleks nad siis meie vastu ilmselt nii lahked olnud. Taaskord lõi pähe, et me tegime ikka väga julge otsuse. D tegi meile V vanemate juures väga hea söögi. Neil on Portugalis mingi kala, mida hästi palju süüakse ja mille valmistamiseks on sada erinevat viisi. Ta hautas seda kuidagi ja lisas siis pisiked kartulikrõpsu moodi asjad, mis pehmeks läksid. 

Järgmisel hommikul pidi V sõitma kuskile kaugemale perekondlikule lõunasöögile. Sellega oli enne mingi hull teema olnud, sest V rääkis oma emale, et tal on külalised ja ta ei saa tulla, aga ema käskis ikkagi tulla. Kui ta ütles, et ta võtab meid sinna kaasa, siis ta ema ei olnud sellega ka nõus. Oli näha, et V-l oli sellepärast suht halb tunne, et ta meid niimoodi üksi pidi jätma, aga meil polnud sellest midagi. Alguses oli jutt, et ehk viib Joao meid Sintrasse, aga kuna ta eelmine õhtu oli kuskil peol käinud, siis ilmselgelt ei saanud me selle peale lootma jääda. Niisiis otsustasime oma hommiku sisustada šoppamisega, sest seda polnud me oma reisi jooksul veel peaaegu üldse teinud. Kuna me läksime kesklinna jala, siis saime "nautida" ka Lissaboni mägesid. Seal on ikka jube palju tõuse ja languseid ja 30 kraadi sooja pluss päike lagipähe ei teinud seda kõndimist just kõige meeldivamaks. Hispaanias ja Portugalis oli kuumus üldse palju kuivem kui Eestis ja ma ei talunud seda väga hästi. Kui me Eestisse tagasi tulime, siis oli siin ka palav, aga palju niiskem ja mulle sobis see hoopis paremini.Pärastlõunal sõitsime rongiga Sintrasse. See on Lissabonist veidi eemal asuv linnake, mis on UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Kuna me jõudsime sinna suht hilja, siis paljud kohad (lossid nt) olid juba kinni, aga ma nägime siiski ära põhilise vaatamisväärsuse, milleks on 8-9 sajandist pärineb mauride kindlus. Otseloomulikult olime me see päev veel liiga vähe kõndinud ja otsustasime selle mäe otsa jala minna. See oli ikka päris pikk tee. Kindlusse sissepääsemiseks pidi pileti ostma ja kuigi me oleksime pidanud maksma täishinna, siis müüja oli nii lahke ja me saime soodusega pileti. Kindlus oli väga kihvt ja sealt avanesid head vaated. V ja D tulid meile Sintrasse vastu ja siis sõitsime nendega Euroopa läänetippu, Cabo de Rocale. Päris vägev, et me külastasime ühe reisiga Euroopa nii lõuna- kui ka läänepoolseimat tippu. Pärast sõitsime ühte mereäärsesse linna (vist oli Cascais), sõime õhtust ja ostsime jäätist, mis pidi väidetavalt Portugali parim olema.Kuna tegemist oli meie viimase õhtuga koos, siis veetsime veel koos green wine'iga aega Lissaboni jõe ääres, kust avanes suurepärane vaade sellele pikale sillale. Seal oli ka nii tore, sest rääkisime igasugustest asjadest ja sai nalja (treeningmasinad, mille peale Vasco ronis). Juba õhtul pidime D-ga hüvasti jätma, sest ta pidi järgmine päev tööle minema. V lubas meid järgmine päev lennujaama ära viia. Me küll arvasime, et peaks ikka paar tundi varem minema hakkama, aga V arvas, et küll jõuab hiljem ka. Lisaks käisime veel poest ka läbi ja lõpuks jõudsime lennujaama alles tund enne lennu väljumist. Kuna me arvasime, et aega veel on, siis jätsime V-ga hüvasti (ta veel ütles, et kui midagi on, siis helistage), pakkisime rahulikult oma seljakotte prügikottidesse ja arutasime, et see on ikka ideaalne reis olnud ja meil on kõiges täiega vedanud. Seisime tükk aega check-in-i järjekorras ning kui meie kord tuli, ütles teenindaja meile, et kahjuks ei saa te enam lennule registreeruda, sest seda peab tegema vähemalt tund enne lendu. Ja siis oli meie lennuni aega 50 minutit. See oli ikka paras šokk. Läksime lennufirma boksi ja küsisime, et mis nüüd saab. Meil ei jäänud muud üle, kui maksta muutmise tasu ja maksta järgmise lennu eest kõvasti juurde. Kõige tobedam oli see, et lennuk seisis veel tegelikult 45 minutit paigal, aga meie sinna peale lihtsalt ei saanud. See kümneminutiline hilinemine läks meile maksma 120 eurot. Õnneks oli meil see raha olemas, nõme tunne oli, aga mis ikka teha. Me lohutasime end sellega, et vähemalt on see ainult raha ja me oleme ise terved.

Ja tagasi Barcelonas

Barcelonasse jõudsime õhtupoolikul, aga kuna kojulend oli alles järgmisel päeval, siis pidime ööbima lennujaamas. Seal lennujaamas oli kaks terminali ja kuna meie lend pidi minema teisest terminalist, siis mõtlesime, et panema oma asjad sinna ära, siis saab õhtul linnast tulles kohe sinna jääda. Sõitsimegi siis rõõmsalt bussiga mingi 10 mintsa teise terminali ja küsisime, et kus teil see pakihoid siin on. Tuli välja, et pakihoid on just selles terminalis, millest ma just ära olime tulnud. Egas midagi, läksime tagasi ja panime seal oma seljakotid kappi ära. Aga otseloomulikult läks buss Barcelonasse sellest teisest terminalist ja me pidime jälle tagasi sõitma.Kuna me jõudsime linna suht hilja, siis mingit sightsee'ingut me enam harrastama ei hakanud. Nautisime niisama melu La Ramblal, käisime poes veel viimaseid suveniire ostmas ja tšillisime niisama. Õhtul saime veel kokku Pablo ja Mattiga ja käisime kohas, kus väidetavalt on parim sangria maailmas. See oli tõesti päris hea. Rääkisime neile oma reisist, näitasime pilte ja pärast mängisime veel lauajalgpalli. Lennujaamas võtsime oma seljakotid pakihoiust ära ja otsisime endale ööbimiskohta. Meiesuguseid oli seal päris palju, aga lõpuks leidsime vastastikku olevad pingid, mis olid vabad. Panime siis seljakotid pea alla, väärtesemed pmst kaela alla ja uinusime. Ega see uinumine tegelt kõige lihtsam ei olnud, sest need pingid olid käetugedega ja pidi otsime asendi, kuidas sa nende käetugede alla ära mahuksid. Naljakas oli see, et hommikul kell 6 silmad lahti tehes oli tunne, et ma olen kuskile linna peaväljakule sattunud. Nii palju inimesi oli igal pool. Ometi saime veel paar tundi edasi magada.

Koju

Lend Copenhagenisse läks tavapäraselt, aga seal pidime veel ligi viis tundi järgmist lendu ootama. Ma ei teadnudki varem, et Taani ka nii kallis riik on, olgugi et tegemist oli lennujaamaga, olid seal asjad ikkagi üle mõistuse kallid. Ometi ei suutnud ma ära öelda ühest Starbucksi kohvist :D Kui me oma Tallinna lendu ootasime, oli nii naljakas jälle eestlaste keskel olla. Ei saanud ju enam teistest inimestest nende nina ees rääkida. Tallinn võttis meid vastu suhteliselt mõistliku ilmaga, veidi sadas, aga vähemalt ei olnud külm. Viimane pingutus oli veel seljakottidega lennujaamast bussijaama jalutada. Siis istusime Pärnu bussi peale ja varsti olimegi tagasi Pärnus.

Niisiis, ma julgen öelda, et tegemist oli minu elu siiani parima reisiga! Oli see ju otsast lõpuni meie enda korraldatud. Ja see oli nii põnev ja seiklusterikas! Ausalt öeldes on seda juttu lõpetades käes juba 24. november (2010) ja ma olen seda jupikaupa kirjutanud. Nii lahe on aga see, et iga kord reisile mõeldes tulevad meelde need emotsioonid, mis meid seal valdasid. See meeleheide, kui me üritasime Barcelonast välja hääletada ja taipasime, et see ei olegi nii lihtne. Või kui me ei uskunud kohalikku ja arvasime, et küll ikka Tarragonast busse läheb. Või kui me olime hilisõhtul Malaga kesklinnas ja meil ei olnud majutust. Samas  tundsime ka hirmu, nt siis, kui mees, kes meid Tarragonas peale võttis, viis meid enda maja juurde ja me ei saanud aru, mis tal plaanis oli. Aga tegelikult ei tundu need olukorrad tagantjärgi vaadates üldse nii hullud. Samas aga positiivsed emotsioonid on meeles eriti kirkalt: mõnus jalutuskäik Valencia Kunstide linnakus ja tunne, et kõik on hästi, sest meil oli õhtuks host, "telkimine" Cartagena rannas ja varbad vees lugemine, mõnus päev San Jose rannas koos uue tuttava Cathyga, siiras rõõm, sellest, et me siiski leidsime Malagas hotelli, night tour Sevillas, telkimine Portugalis rannas, "viptour" Badoca safaripargis, green wine uute portugali sõpradega jnejnejne...Kui ma hääletades mõtlesin, et ei, see ikka ei ole minu jaoks (võtab palju aega, ei tea, kuhu ja millal jõuad jne), siis praegu tundub, et see oli ikka jube põnev. Lisaks tundub mulle praegu kummaline minna reisile, kus hommikust õhtuni külastatakse ainult vaatamisväärsusi ja midagi ei lähe valesti. Nii ei ole ju põnev!!!