Naljakas, et mul on siin veel kaks pool nädalat olla, aga kõik mõtted tiirlevad juba Eesti, kodu ja kooli ümber. Ilmselt sellepärast, et olen viimasel ajal suht palju igasuguseid sügise asju ajanud. Nii ongi kuidagi imelik, olen nagu siin, aga mõtlen hoopis teisi mõtteid.
Vahepealsed vabad päevad olid seekord eriti unised. Esimesel päeval suutsime ennast alles pärastlõunal parki venitada ja käisime mõne atraktsiooni peal. Rock'n'Roll Coaster on ikka ülihea!!! Pärast kammisime Disney poode, sest peaks suveniiridele veits varem mõtlema kui viimasel õhtul. Teisel päeval plaanisin Pariisi minna, aga päris ma jõudsin hommikul vara selleks üles tõusta. Tegin hoopis poetiiru ja pesin pesu :D
Täna kahetsesin seda kõvasti, et eile ennast vara üles ei ajanud. Nimelt ei tulnud mul eile õhtul kuidagi und ja see maksis hommikul kõvasti kätte. Ma magasin sajaga sisse ja jäin tööle hiljaks. Õnneks ei olnud manager väga pahane ja ütles, et esimese korra saab mulle andestada :)
Tegelikult on mõnus kohe hommikul tööl ära käia, siis on terve õhtu veel aega midagi teha. Kuna täna oli üle pika aja ilus ilm, siis otsustasin siin ümbruses ringi vaadata. Nimelt elame me Montevraini nimelises linnas, aga selle kõige Disney-poolsemas punktis. Linna endasse pole ma kunagi sattunud. Niisiis jalutasin läbi mingi pargi/puhkeala linna keskele. Väga mõnus ja vaikne koht on see, isegi nii vaikne, et tunni aja jooksul nägin linnas umbes viite inimest. Vaatasin enne kaardilt, et saan seal kena ringi tulla ja siis teist teed pidi tagasi tulla, aga see mul kahjuks ei õnnestunud, sest ma ei leidnud õiget tänavat üles. Vahepeal keerutasin juba päris suvaliselt ringi ja ei saanud eriti aru, kus ma olen, aga siis sain selle tee peale, kust olin tulnud ja läksin sama teed mööda tagasi. Väga mõnus oli lihtsalt jalutada ja iPodist eesti muusikat kuulata. :)
Wednesday, August 10, 2011
Saturday, August 6, 2011
Minipuhkus
Vahepeal oli mul neli vaba päeva järjest. See on muideks väga harukordne, et nii palju vabu päevi järjest satub. Mul oli aga veel eriline vedamine, sest just sellel ajal olid mu vanemad Pariisis. Nii saingi need neli päeva nendega veeta ja Disneylandist ja tööst täitsa eemal olla.
Enne veel, neljapäeval käisin öist paraadi ja ilutulestikku vaatamas. Nimelt on siin iga päev kaks paraadi, üks kell seitse ja teine siis, kui juba pime on. Siis sõidavad igasugused valgustatud masinad läbi pargi, peal on erinevad tegelased ja kõik muudkui pildistavad ja filmivad. Ei no, valgustusega näevad need asjad tõesti päris head välja. Pärast seda on alati ilutulestik. Jep, iga õhtu ligi viieminutiline ilutulestik. Tegelikult on see jumala kena ja kenasti muusika taustal jne, aga kui hakata mõtlema, milline raha hulk iga õhtu taevasse lastakse, siis hakkab veits kahju küll. Aga samas külastajad on ju iga päev uued, ei saa nii, et osad näevad ilutulestikku ja teised mitte.
Nii, vabad päevad. Reede-laupäeva veetsime täielikult Pariisis. Reedel tegime sama tiiru, mis Janikaga esimene kord Pariisis käies - Ile de Cité, Notre Dame, Ladina kvartal, Pantheon, Luxemburgi aed, Louvre. Ainult selle vahega, et nüüd käisime Notre Dame'is ja Pantheonis sees ka ning lisaks käisima ka Saint Chapelle'i vaatamas. Pariisis on ülihea see, et kõik ELi kuni 26 aastased saavad peaaegu kõikidesse muuseumitesse tasuta sisse. Väga mõnus :) Õhtul käisime osade Disney inimestega Duplexis - ööklubi Triufmikaare kõrval. Väga lahe koht oli!
Laupäeva alustasime Eiffeliga, õigemini järjekorras seismisega, et sinna saada. Kõige toredam oli see, et just siis, kui me pärast tunniajast ootamist piletikassa juurde jõudsime, pandi sinna silt, et kõige ülemine korrus on kinni ja sinna pileteid osta ei saa. Öeldi, et vahepealse korruse pealt saate võib-olla hiljem osta. Tore küll... Läksime siis poole kõrguse peale ja lootsime, et ehk saame sealt pileti. Aga ei, seal oli kassa kinni ja meil ei olnud ka suurt soovi külma tuule käes selle avamist oodata. Mina ja isa olime päris üleval käinud ja ema leppis ka poole kõrgusega. Aa, miks ülemine korrus kinni pandi? Meile küll otseselt ei öeldud seda, aga ilmselt nad lihtsalt pidid inimesi veits hajutama ja koormust vähendama. Ilmselt nad umbes tund aega lihtsalt ei müünud ülemisele korrusele pileteid, et järjekorrad liiga pikaks ei läheks ja siis hakkasid jälle müüma. Bad luck, et me just sellel ajal sinna sattusime.
Halvast õnnest rääkides, seda oli mul Eiffeli juures veel. Nimelt õnnestus mul kuidagi mingi suure kivi otsa astuda, nii et ma oma kinga ära lõhkusin. Sellega enam edasi ei julgend käia, sest siis oleks nii katki läinud, et pärast ei saa äkki parandada ka. Nii ei jäänudki muud üle, kui tuli hotelli poole astuma hakata. Päris naljakas oli keset Pariisi tänavaid paljajalu käia. Peaks mainima, et tänavad on suht puhtad ja üldse polnud ebamugav. Millest ma aga totaalselt keeldusin, oli paljajalu metroosse minemine. Nii üritasimegi leida kuskilt mingeid odavaid plätusid vms, aga nagu alati, kui midagi vaja on, siis seda pole. Lõpuks võtsin lihtsalt oma katkisel kingal kanna ära ja astusin ainult päkaosa peale. Õhtupoole käisime korra Pariisi kuulsates kaubamajades Galeries Lafayette ja Printemps. Aga ega meil seal eriti midagi teha polnud, sest vastu vaatasid Louis Vuitton, Prada, Tiffany jms. Niisama oli tore vaadata :)
Õhtul jalutasime Montmartre'il ja vaatasime Sacre Coeuri kirikut. See on kunstnike linnaosa ja ülimõnus oli seal ringi jalutada ja lihtsalt kogu seda õhustikku nautida.
Terve pühapäev kulus Versailles' lossi ja aedade külastamisele. Täitsa uskumatu, milliseid ruume kuningad ja kuningannad endale kunagi ehitada lasid. Ja neid on veel niii palju. Ja need aiad, kummaline mõelda, et kogu see toredus ja hiilgus oli kunagi vaatamiseks ainult üliväiksele osale rahvast ehk siis kuningale ja ta õukonnale. Ööbimiseks tahtsime leida mõne pisikese ja armsa prantsuse linna. Aga suht keeruline on seda leida, kui sa ei tea, mida sa täpselt otsid. Kõigepealt käisime Barbizonis, mille järgi on nime saanud kunstikoolkond. Nimelt kogunesid selle koolkonna kunstnikud sinna väiksesse linna elama. Väga mõnus väike linnake oli, aga kohe näha, et turismile üle ehitatud ja hotellid olid kõik kallid.
Siis sõitsime Fontainebleau'sse, mis on ka tegelikult suht turistikas, sest seal asub järjekordne loss - Fontainebleau loss, mis oli Napoleoni lemmikkohaks. Leidsime endale väga mõnusa hotelli kesklinnas, mille saime palju soodsamalt, kui selle tavaline hind.
Esmaspäeva hommikut alustasime lossi külastamisega. Loss on vähemalt sama uhke kui Versailles, aga kuna see on palju vähem tuntud, siis oli seal suht vähe rahvast. Nii hea oli rahulikult ringi vaadata, ilma et keegi sul pidevalt kuklas hingaks ja sinust mööda trügiks. Pärastlõunal sõitsime tagasi Disneysse. Kuigi ma olen siin juba kuu aega elanud, siis ometi suutsime mitu korda ära eksida, sest mul pole õrna aimugi, kuidas siin autod sõitma peaksid :D Sain vanemad tasuta parki sisse lasta ja neile näidata, kus ma igapäevaselt töötan ja mida siin teen. Isa oleks isegi ühe atraktsiooni peale tulnud, aga just siis oli pargis elektriga mingi probleem ja see jäi ära.
Järgmine päev oli jube raske tööle minna ja taas selle rütmiga harjuda. Lõuna ajal tekkis korra eriline masendus, et tahaks kohe Eestisse saada. Aga pärast sain jälle õige rütmi sisse ja nüüd olen juba neli päeva rõõmsalt tööl käinud. Kaks veel ja siis jälle vabad päevad.
Enne veel, neljapäeval käisin öist paraadi ja ilutulestikku vaatamas. Nimelt on siin iga päev kaks paraadi, üks kell seitse ja teine siis, kui juba pime on. Siis sõidavad igasugused valgustatud masinad läbi pargi, peal on erinevad tegelased ja kõik muudkui pildistavad ja filmivad. Ei no, valgustusega näevad need asjad tõesti päris head välja. Pärast seda on alati ilutulestik. Jep, iga õhtu ligi viieminutiline ilutulestik. Tegelikult on see jumala kena ja kenasti muusika taustal jne, aga kui hakata mõtlema, milline raha hulk iga õhtu taevasse lastakse, siis hakkab veits kahju küll. Aga samas külastajad on ju iga päev uued, ei saa nii, et osad näevad ilutulestikku ja teised mitte.
Nii, vabad päevad. Reede-laupäeva veetsime täielikult Pariisis. Reedel tegime sama tiiru, mis Janikaga esimene kord Pariisis käies - Ile de Cité, Notre Dame, Ladina kvartal, Pantheon, Luxemburgi aed, Louvre. Ainult selle vahega, et nüüd käisime Notre Dame'is ja Pantheonis sees ka ning lisaks käisima ka Saint Chapelle'i vaatamas. Pariisis on ülihea see, et kõik ELi kuni 26 aastased saavad peaaegu kõikidesse muuseumitesse tasuta sisse. Väga mõnus :) Õhtul käisime osade Disney inimestega Duplexis - ööklubi Triufmikaare kõrval. Väga lahe koht oli!
Laupäeva alustasime Eiffeliga, õigemini järjekorras seismisega, et sinna saada. Kõige toredam oli see, et just siis, kui me pärast tunniajast ootamist piletikassa juurde jõudsime, pandi sinna silt, et kõige ülemine korrus on kinni ja sinna pileteid osta ei saa. Öeldi, et vahepealse korruse pealt saate võib-olla hiljem osta. Tore küll... Läksime siis poole kõrguse peale ja lootsime, et ehk saame sealt pileti. Aga ei, seal oli kassa kinni ja meil ei olnud ka suurt soovi külma tuule käes selle avamist oodata. Mina ja isa olime päris üleval käinud ja ema leppis ka poole kõrgusega. Aa, miks ülemine korrus kinni pandi? Meile küll otseselt ei öeldud seda, aga ilmselt nad lihtsalt pidid inimesi veits hajutama ja koormust vähendama. Ilmselt nad umbes tund aega lihtsalt ei müünud ülemisele korrusele pileteid, et järjekorrad liiga pikaks ei läheks ja siis hakkasid jälle müüma. Bad luck, et me just sellel ajal sinna sattusime.
Halvast õnnest rääkides, seda oli mul Eiffeli juures veel. Nimelt õnnestus mul kuidagi mingi suure kivi otsa astuda, nii et ma oma kinga ära lõhkusin. Sellega enam edasi ei julgend käia, sest siis oleks nii katki läinud, et pärast ei saa äkki parandada ka. Nii ei jäänudki muud üle, kui tuli hotelli poole astuma hakata. Päris naljakas oli keset Pariisi tänavaid paljajalu käia. Peaks mainima, et tänavad on suht puhtad ja üldse polnud ebamugav. Millest ma aga totaalselt keeldusin, oli paljajalu metroosse minemine. Nii üritasimegi leida kuskilt mingeid odavaid plätusid vms, aga nagu alati, kui midagi vaja on, siis seda pole. Lõpuks võtsin lihtsalt oma katkisel kingal kanna ära ja astusin ainult päkaosa peale. Õhtupoole käisime korra Pariisi kuulsates kaubamajades Galeries Lafayette ja Printemps. Aga ega meil seal eriti midagi teha polnud, sest vastu vaatasid Louis Vuitton, Prada, Tiffany jms. Niisama oli tore vaadata :)
Õhtul jalutasime Montmartre'il ja vaatasime Sacre Coeuri kirikut. See on kunstnike linnaosa ja ülimõnus oli seal ringi jalutada ja lihtsalt kogu seda õhustikku nautida.
Terve pühapäev kulus Versailles' lossi ja aedade külastamisele. Täitsa uskumatu, milliseid ruume kuningad ja kuningannad endale kunagi ehitada lasid. Ja neid on veel niii palju. Ja need aiad, kummaline mõelda, et kogu see toredus ja hiilgus oli kunagi vaatamiseks ainult üliväiksele osale rahvast ehk siis kuningale ja ta õukonnale. Ööbimiseks tahtsime leida mõne pisikese ja armsa prantsuse linna. Aga suht keeruline on seda leida, kui sa ei tea, mida sa täpselt otsid. Kõigepealt käisime Barbizonis, mille järgi on nime saanud kunstikoolkond. Nimelt kogunesid selle koolkonna kunstnikud sinna väiksesse linna elama. Väga mõnus väike linnake oli, aga kohe näha, et turismile üle ehitatud ja hotellid olid kõik kallid.
Siis sõitsime Fontainebleau'sse, mis on ka tegelikult suht turistikas, sest seal asub järjekordne loss - Fontainebleau loss, mis oli Napoleoni lemmikkohaks. Leidsime endale väga mõnusa hotelli kesklinnas, mille saime palju soodsamalt, kui selle tavaline hind.
Esmaspäeva hommikut alustasime lossi külastamisega. Loss on vähemalt sama uhke kui Versailles, aga kuna see on palju vähem tuntud, siis oli seal suht vähe rahvast. Nii hea oli rahulikult ringi vaadata, ilma et keegi sul pidevalt kuklas hingaks ja sinust mööda trügiks. Pärastlõunal sõitsime tagasi Disneysse. Kuigi ma olen siin juba kuu aega elanud, siis ometi suutsime mitu korda ära eksida, sest mul pole õrna aimugi, kuidas siin autod sõitma peaksid :D Sain vanemad tasuta parki sisse lasta ja neile näidata, kus ma igapäevaselt töötan ja mida siin teen. Isa oleks isegi ühe atraktsiooni peale tulnud, aga just siis oli pargis elektriga mingi probleem ja see jäi ära.
Järgmine päev oli jube raske tööle minna ja taas selle rütmiga harjuda. Lõuna ajal tekkis korra eriline masendus, et tahaks kohe Eestisse saada. Aga pärast sain jälle õige rütmi sisse ja nüüd olen juba neli päeva rõõmsalt tööl käinud. Kaks veel ja siis jälle vabad päevad.
Wednesday, July 27, 2011
Beebitool ja kardisõit
Olin siis täna rõõmsalt ühe toidukoha saalis ja koristasin laudu, kui minu juurde tuli üks mees beebitooli küsima. Ma ei olnud päris kindel, kas selles saalis on beebitool ja ütlesin, et vabandust, et aga meil vist pole siin tooli. Selle peale hakkas lendama umbes selliseid lauseid: "Is there a sign "No babies"?", "How should I feed my baby then?", "Will you come hold my baby while I'm feeding him?" ("Kas siin on kuskil silt, mis keelaks siin beebid?", "Kuidas ma oma beebit siis toitma peaks?", "Kas sina tuled minu beebit hoidma, kui ma teda toidan?"). Ja ta ütles seda kõike nii õelalt! Vaatasin siis ringi ja avastasin, et meil siiski on seal üks beebitool, aga see oli parajasti kellegi teise kasutuses. Ütlesin seda talle ja ta ütles selle peale, et "Aa, siin kohas on siis ainult üks beebi teretulnud.". Ega mul ei jäänud muud üle, kui tuua talle ühest teisest saalist ära sealne beebitool (see saal asub tegelts suht kaugel). Ma juba hirmuga mõtlesin, et mis siis saab, kui see ka kinni on. See mees oleks kindlasti midagi õelat mulle suutnud öelda. Õnneks oli see siiski vaba.
Aga kõige naljakam on see, et kui ma lõpuks selle tooliga kohale jõudsin, siis oli mees jumala viisakas (Oh, it's very kind, thank you).
Ok, ma saan aru, et võib-olla olin ma alguses ta küsimuse peale veidi kohmetu ja ei osanud kohe vastata, aga tõesti, sa ei saa oodata, et igas restoranis on ridade viisi beebitoole reas!
Täna polnud ma küll kassas, aga sellest hoolimata oli väga mõnus päev. Ennelõunane aeg oli koristades igavam, aga pärast olin Marketi filler. Seal on tavaliselt mitu fillerit ja ma võtsin kohe endale kõige parema töö ehk jäin joogiautomaatide juurde ja tegin klientidele jooke. Teised fillerid toovad köögist asju juurde, aga mina sain rõõmsalt oma koha peal seista ja kliente teenindada. Marketil on see hästi mõnus, et seal on alati suht palju töötajaid ja nii on täiega lõbus.
Lisaks tahaks teiega jagada nalja, mida ma juba mitu korda olen siin Prantsusmaal oma nime kohta kuulnud. Nimelt olen ma igal pool ju Kart (sh ka mu nimesildil), sest siin pole täpitähti. Sõna "kart" nagu eesti keeleski tähendab ka prantsuse keeles karti e seda väikest võidusõiduautot. Ja kui keegi mu nimesilti näeb, siis olen mitu korda pärast seda kuulnud sellist nalja: "Est-ce que tu fais du karting?" - "Kas sa tegeled kardisõiduga?" Hahaha! Nii naljakas!
Aga kõige naljakam on see, et kui ma lõpuks selle tooliga kohale jõudsin, siis oli mees jumala viisakas (Oh, it's very kind, thank you).
Ok, ma saan aru, et võib-olla olin ma alguses ta küsimuse peale veidi kohmetu ja ei osanud kohe vastata, aga tõesti, sa ei saa oodata, et igas restoranis on ridade viisi beebitoole reas!
Täna polnud ma küll kassas, aga sellest hoolimata oli väga mõnus päev. Ennelõunane aeg oli koristades igavam, aga pärast olin Marketi filler. Seal on tavaliselt mitu fillerit ja ma võtsin kohe endale kõige parema töö ehk jäin joogiautomaatide juurde ja tegin klientidele jooke. Teised fillerid toovad köögist asju juurde, aga mina sain rõõmsalt oma koha peal seista ja kliente teenindada. Marketil on see hästi mõnus, et seal on alati suht palju töötajaid ja nii on täiega lõbus.
Lisaks tahaks teiega jagada nalja, mida ma juba mitu korda olen siin Prantsusmaal oma nime kohta kuulnud. Nimelt olen ma igal pool ju Kart (sh ka mu nimesildil), sest siin pole täpitähti. Sõna "kart" nagu eesti keeleski tähendab ka prantsuse keeles karti e seda väikest võidusõiduautot. Ja kui keegi mu nimesilti näeb, siis olen mitu korda pärast seda kuulnud sellist nalja: "Est-ce que tu fais du karting?" - "Kas sa tegeled kardisõiduga?" Hahaha! Nii naljakas!
Tuesday, July 26, 2011
And caisse it is! (Ja ongi kassa!)
Viimased kaks päeva olengi jälle kassas olnud ja sellega väga rahul! Eile olin esimest korda Coffee Grinderis, kus müüaksegi ainult kohvitooteid, jooke ja paari küpsist. Alguses suutsin siiski veits segaduses olla, sest millegipärast vaatasin inimestele jooke müües, et tavapärase 2.20 € asemel maksab kohv 3 €. Mina tegin neile aga ikka tavalist väikest kohvi. Varsti sain siiski teada, et seal on müügil ainult suured kohvid jms ja sellepärast on hind kallim. Pärastlõunal olin Gibsonis (lahtine jäätis), kus aeg möödus ülikiiresti.
Täna enne tööd käisin supermarketis süüa ostmas ja peaks mainima, et seal on ikka meeletu valik igasuguseid asju. Ma kõlan nagu nõukogude aja eestlane välismaal, aga no tõesti, mida kõike sa ikka poest leida ei või. Aga samas häirib mind see, et enamus asju on tohutult säilitusaineid täis. No kuidagi ei kutsu ostma piima, mis seisab poes soojas ja säilib septembrini.
Veetsin terve päeva Gibsonis ja taaskord möödus päev linnulennul. Seal on alati nii kiire, et vahepeal ei tule tund aega meelde kellagi vaadata, mis siis, et see kogu aeg su ees kassaaparaadil on. Samas on aga miinus see, et ma teen seal suhti tihti vigu ja pean paranduseks manageri kutsuma. Või noh, alati pole need isegi minu vead, mõnikord lihtsalt klient otsustab, et ta võtab ühe jäätiskuuli asemel hoopis kolm.
Üldiselt mu töökohal keelebarjääri väga palju ei teki, sest enamus külastajaid räägib siiski inglise või prantsuse keelt (okei, prantsuse keelega ma jään vahel küll hätta, aga siis tuleb keegi appi või kuidagi saab ikka hakkama). Hispaanlased küll üldiselt keelduvad mingit muud keelt peale hispaania rääkimast, aga nad saavad oma kehakeele ja uno/dos/tres'iga ikka hakkama. Täna oli aga üks saksa vanem naine, kes mulle järjepidevalt ainult saksa keeles seletas, mida ta tahab. Okei, ma tean, kuidas saksa keeles on 1-2-3, aga sellest pole väga abi, kui nende numbrite vahele jääb saksakeelne jutt. Minu ju ei tea, kas ta tahab siis kahte kolmekuulist, kolme kahekuulist või veel midagi muud. Siis ta juba näitas mulle, milliseid jäätiseid ta tahab, aga ma küsisin nõutu näoga, et mitu kuuli siis ikkagi. Ta oli kuidagi nii ärritatud sellest, et ma tema saksa keelest aru ei saa, aga lõi üldse käega ja läks minema.
Täna tegin jälle ühe lisatunni, mis tähendas ka closingut. Closing on selline kahtlane aeg, ma ei teagi, kas see meeldib mulle või mitte. Kui kuskil uues kohas esimest korda closingut teed, siis on kõik jube segane. Ei tea üldse, mida teha tuleb ja kuidas. Eriti siis, kui sa väga aru ka ei saa, mida sul kästakse teha. Lisaks on see, et teed ühe asja ära ja siis seisad jälle nõutu näoga, kuni keegi sulle uue ülesande annab. Samas aga kui juba kindlalt tead oma ülesandeid, siis on just selline hea tunne omaette mingeid asju teha. Täna nt olime Gibsonis closingu ajal mina, Teet, Olga ja üks prantslane ja väga lõbus oli. Mina nt filmisin (katsin kilega) terve posu topse, masinaid, kaasi, lusikaid jms. Kohati tundub meeletu raiskamisena kõik asjad kilega katta, et see siis järgmisel hommikul pealt ära rebida, aga samas ilmselt ei tahaks keegi oma topsist leida hiirekakat (kiletamine ongi selleks vajalik, et hiired asjadel ei roniks).
Täna oli kuidagi eriti hea õhkkond NEBis ja tulin väga rõõmsameelselt õhtul töölt ära!
Täna enne tööd käisin supermarketis süüa ostmas ja peaks mainima, et seal on ikka meeletu valik igasuguseid asju. Ma kõlan nagu nõukogude aja eestlane välismaal, aga no tõesti, mida kõike sa ikka poest leida ei või. Aga samas häirib mind see, et enamus asju on tohutult säilitusaineid täis. No kuidagi ei kutsu ostma piima, mis seisab poes soojas ja säilib septembrini.
Veetsin terve päeva Gibsonis ja taaskord möödus päev linnulennul. Seal on alati nii kiire, et vahepeal ei tule tund aega meelde kellagi vaadata, mis siis, et see kogu aeg su ees kassaaparaadil on. Samas on aga miinus see, et ma teen seal suhti tihti vigu ja pean paranduseks manageri kutsuma. Või noh, alati pole need isegi minu vead, mõnikord lihtsalt klient otsustab, et ta võtab ühe jäätiskuuli asemel hoopis kolm.
Üldiselt mu töökohal keelebarjääri väga palju ei teki, sest enamus külastajaid räägib siiski inglise või prantsuse keelt (okei, prantsuse keelega ma jään vahel küll hätta, aga siis tuleb keegi appi või kuidagi saab ikka hakkama). Hispaanlased küll üldiselt keelduvad mingit muud keelt peale hispaania rääkimast, aga nad saavad oma kehakeele ja uno/dos/tres'iga ikka hakkama. Täna oli aga üks saksa vanem naine, kes mulle järjepidevalt ainult saksa keeles seletas, mida ta tahab. Okei, ma tean, kuidas saksa keeles on 1-2-3, aga sellest pole väga abi, kui nende numbrite vahele jääb saksakeelne jutt. Minu ju ei tea, kas ta tahab siis kahte kolmekuulist, kolme kahekuulist või veel midagi muud. Siis ta juba näitas mulle, milliseid jäätiseid ta tahab, aga ma küsisin nõutu näoga, et mitu kuuli siis ikkagi. Ta oli kuidagi nii ärritatud sellest, et ma tema saksa keelest aru ei saa, aga lõi üldse käega ja läks minema.
Täna tegin jälle ühe lisatunni, mis tähendas ka closingut. Closing on selline kahtlane aeg, ma ei teagi, kas see meeldib mulle või mitte. Kui kuskil uues kohas esimest korda closingut teed, siis on kõik jube segane. Ei tea üldse, mida teha tuleb ja kuidas. Eriti siis, kui sa väga aru ka ei saa, mida sul kästakse teha. Lisaks on see, et teed ühe asja ära ja siis seisad jälle nõutu näoga, kuni keegi sulle uue ülesande annab. Samas aga kui juba kindlalt tead oma ülesandeid, siis on just selline hea tunne omaette mingeid asju teha. Täna nt olime Gibsonis closingu ajal mina, Teet, Olga ja üks prantslane ja väga lõbus oli. Mina nt filmisin (katsin kilega) terve posu topse, masinaid, kaasi, lusikaid jms. Kohati tundub meeletu raiskamisena kõik asjad kilega katta, et see siis järgmisel hommikul pealt ära rebida, aga samas ilmselt ei tahaks keegi oma topsist leida hiirekakat (kiletamine ongi selleks vajalik, et hiired asjadel ei roniks).
Täna oli kuidagi eriti hea õhkkond NEBis ja tulin väga rõõmsameelselt õhtul töölt ära!
Sunday, July 24, 2011
Kandikud
Nii, arvake ära, kas ma nägin täna neid toredaid kandikuid, mida ma neljapäeval vihkama hakkasin! Otseloomulikult! Ma mitte ainult ei näinud neid, vaid sain nendega ka terve päev veel tegeleda. Ehk siis ma tegin täpselt sama tööd, mis neljapäeval. Alguses olin küll megapettunud ja nii vastik tunne tuli, et miks mina pean seda tegema. Aga jaa, tegelt ma saan aru, et mul on siiani niigi vedanud, et ma nii palju kassas olen olnud. Hispaanlane Pedro nt oli esimesed kuu aega põhimõtteliselt kogu aeg saalis koristamas, sest tal ei olnud kassa koolitust tehtud. Pärast lõunapausi sain õnneks kohta vahetada ja pidin teisi saale koristama. Seal peab silma peal hoidma küll kahel saalil ja nende vahet jooksma, aga samas on ülisuur pluus see, et seal on suhteliselt vähe kandikuid. Nii läks pärastlõuna veits kiiremini ja olin nõus isegi ühe lisatunnid tegema. Keeldusin teisest, sest closingut ei tahtnud küll teha. Closing on nimelt see aeg, kus kliendid on kõik juba pargist läinud, aga me peame kõik ära koristama - mõned põrandad pesema, asjad kokku panema, aparaadid filmima (see tähendab nende kilega katmist, et siin elavad hiired sinna ronima ei läheks).
Hoiame nüüd kõik pöialt, et ma homme kassas oleks!
Hoiame nüüd kõik pöialt, et ma homme kassas oleks!
Saturday, July 23, 2011
2 days OFF!
Viis päeva tööl käidud ja juba kaks vaba päeva ka läbi. Siiani on kõik väga vabad päevad väga sarnased olnud, üks pargis, teine Pariisis. Nii ka seekord. Aga see ei tähenda, et need päevad kõik ühesugused oleks.
Reedel käisime Janikaga Disneylandis ja võtsime atraktsioonid tõsiselt ette. Nimelt on meil plaan kõik kohad suve jooksul läbi käia. Kõige lahedam oli Indiana Jones, mis on tüüpiline rollercoaster. Seal oli võrreldes Space Mountainiga veidi vähem loope (360kraadilisi pöördeid), aga siiski oli väga mõnus. Väga lahe oli ka Pirates of the Carribeani asi. Inimesed pandi paatidesse ja sõidutati neid maa-alustes koobastes ringi, kus olid igasugused efektid, nukud jms, mis imiteerisid piraatide elu. Uskumata ikka, kui palju tööd ja raha kõigest üks atraktsioon vajab. Ja siin on neid ju kokku kümneid kui mitte sadu. Täiesti omaette maailm, kogu selle haldamine on ikka megasuur töö.
Disneyland on jagatud viieks osaks. Adventurelandiga saime reedel ühele poole, kõik sealsed atraktsioonid on nüüd läbi tehtud. See on täiega mõnusalt kujundatud, nimelt on seal hästi palju puid, vett ja rohelust. Väga erinev Fantasylandist, mis on koduks kõikidele traditsioonilistele Disney muinasjuttudele, kus on printsid, printsessid ja lossid. Fantasylandis olime ka päris palju, käisime nt Peeter Paani lennul ja paadiga sõitmas, kus nägi erinevate muinasjuttude kuningriikide miniversioone.
Õhtul läksin välja Pauliina, Alexa ja Nicole'iga. Alustasime Sports Barist ja pärast liikusime üle tee Billy Bob'si, mis muidu on pigem country-muusika koht, aga hiljem mängitakse rohkem klubimuusikat. Ülihea muusika oli ja täiega mõnus oli üle pika aja tantsida. Rahvast oli ülipalju ja vahepeal tundsin puudust isiklikust ruumist enda ümber, aga eks see ole sama igal pool klubides. Seal oli hästi palju Cast Membereid ja sain ka mõne uue tuttava võrra rikkamaks. Kahest pandi aga see juba kinni ja siis oli aeg minna viimase bussi peale. Väga lõbus õhtu oli!
Täna käisin kahe soome tüdrukuga (Pauliina ja Karla) Pariisis. Kuna Karla magas sisse, siis tema ootamise ajal käisime korra Studios pargis Rocknroll Coasteri peal. Põhimõtteliselt sama, mis Space Mountain, aga ei raputanud nii palju ja oli kuidagi lahedam. Kuna Pariisi jõudsime alles pärastlõunal, siis esimene missioon oli leida toidukoht. Sõime põhimõtteliselt Notre Dame'i kõrval, mis tähendas ka vastavat hinda, aga ma mõtlesin, et vahet pole, võin ju Pariisis ikka korralikult süüa ka. Pärast käisime mõnedes poodides ja nautisime niisama Pariisi. Kohati oli see loomulikult raske, sest täna oli vahepeal eriti külm ilma ja sadas ka. Enne äratulekut sõime Jardin de Tuileries'is pannkooke Nutellaga, ülihead olid. Taaskord oli hind päris soolane, aga see-eest ei ostnud ma seekord endale ühtegi hilpu. Toit on ikka põhiline! :D
Reedel käisime Janikaga Disneylandis ja võtsime atraktsioonid tõsiselt ette. Nimelt on meil plaan kõik kohad suve jooksul läbi käia. Kõige lahedam oli Indiana Jones, mis on tüüpiline rollercoaster. Seal oli võrreldes Space Mountainiga veidi vähem loope (360kraadilisi pöördeid), aga siiski oli väga mõnus. Väga lahe oli ka Pirates of the Carribeani asi. Inimesed pandi paatidesse ja sõidutati neid maa-alustes koobastes ringi, kus olid igasugused efektid, nukud jms, mis imiteerisid piraatide elu. Uskumata ikka, kui palju tööd ja raha kõigest üks atraktsioon vajab. Ja siin on neid ju kokku kümneid kui mitte sadu. Täiesti omaette maailm, kogu selle haldamine on ikka megasuur töö.
Disneyland on jagatud viieks osaks. Adventurelandiga saime reedel ühele poole, kõik sealsed atraktsioonid on nüüd läbi tehtud. See on täiega mõnusalt kujundatud, nimelt on seal hästi palju puid, vett ja rohelust. Väga erinev Fantasylandist, mis on koduks kõikidele traditsioonilistele Disney muinasjuttudele, kus on printsid, printsessid ja lossid. Fantasylandis olime ka päris palju, käisime nt Peeter Paani lennul ja paadiga sõitmas, kus nägi erinevate muinasjuttude kuningriikide miniversioone.
Õhtul läksin välja Pauliina, Alexa ja Nicole'iga. Alustasime Sports Barist ja pärast liikusime üle tee Billy Bob'si, mis muidu on pigem country-muusika koht, aga hiljem mängitakse rohkem klubimuusikat. Ülihea muusika oli ja täiega mõnus oli üle pika aja tantsida. Rahvast oli ülipalju ja vahepeal tundsin puudust isiklikust ruumist enda ümber, aga eks see ole sama igal pool klubides. Seal oli hästi palju Cast Membereid ja sain ka mõne uue tuttava võrra rikkamaks. Kahest pandi aga see juba kinni ja siis oli aeg minna viimase bussi peale. Väga lõbus õhtu oli!
Täna käisin kahe soome tüdrukuga (Pauliina ja Karla) Pariisis. Kuna Karla magas sisse, siis tema ootamise ajal käisime korra Studios pargis Rocknroll Coasteri peal. Põhimõtteliselt sama, mis Space Mountain, aga ei raputanud nii palju ja oli kuidagi lahedam. Kuna Pariisi jõudsime alles pärastlõunal, siis esimene missioon oli leida toidukoht. Sõime põhimõtteliselt Notre Dame'i kõrval, mis tähendas ka vastavat hinda, aga ma mõtlesin, et vahet pole, võin ju Pariisis ikka korralikult süüa ka. Pärast käisime mõnedes poodides ja nautisime niisama Pariisi. Kohati oli see loomulikult raske, sest täna oli vahepeal eriti külm ilma ja sadas ka. Enne äratulekut sõime Jardin de Tuileries'is pannkooke Nutellaga, ülihead olid. Taaskord oli hind päris soolane, aga see-eest ei ostnud ma seekord endale ühtegi hilpu. Toit on ikka põhiline! :D
Caisse/filler/salle
Need on siis põhimõtteliselt erinevad võimalused, kellena ma töötada võin. Esimene tähendab seda, et ma olen kuskil müügipunkti kassaaparaadi taga ja küsin külastajate käest nende toitude-jookide eest raha. Kolme töönädala jooksul olen ma enamus ajast täpselt seda teinud. Aga siiski erinevates müügipunktides. Kõige mõnusam on olla Cookie's, kus müüakse üllatus-üllatus küpsiseid ja igasuguseid muidu saiakesi ja kooke. Seal on alati palju rahvast ja aeg läheb kiiresti. Lisaks ei pea midagi eraldi valmistada, vaid lihtsalt paned vastavad asjad kotikesse, ulatad kliendile ja võtad ta raha. Hästi populaarne on ka Gibson, kus müüakse Ben&Jerry'se jäätist. Aeg läheb seal ka ruttu, aga samas on jäätis alati nii külmunud, et selle kastidest kättesaamiseks tuleb kõvasti jõudu kasutada. Lisaks jäätisele müüakse seal ka soojasid vahvleid ja pannkooke, mida me peame soojendama ja siis sinna midagi peale panema (šokolaad, vahukoor või suhkur). Mõnikord võib ühe tellimuse täitmiseks päris kaua aega minna, sest kõigepealt ootad, kuni vahvlid/pannkoogid soojenevad, siis tõstad neile veel jäätist peale, teed veel erinevaid jooke. Teised müügipuntktid on rahulikumad. Kui ilm külm ja vihmane on (ehk siis viimasel ajal peaaegu iga päev), siis võib mõnedes kohtades isegi täitsa igav hakata.
Kassas töötamise juures on alguses kõige keerulisem see, et lisaks sularahale ja kaardile on veel umbes kümme erinevat maksevõimalust. Õnneks meie summad väga suured pole ja inimesed kasutavad tavaliselt normaalseid maksevahendeid. Ometi olen ma paar korda pidanud kokku puutuma reisitšekkidega, EasyPassidega ja kupongidega. Iga asja jaoks on erinev toiming, et mida sa küsima pead ja mida üles märkima pead. Siiani olen kellegi targema endale appi kutsunud. Lisaks peaks mainima, et mõni aeg tagasi tahtis üks mees umbes 15-eurost arvet maksta 500-eurosega. Ilmselgelt ei õnnestunud tal see, mul pole kassas nii palju rahagi, et talle tagasi anda.
Teine võimalus on olla filler. See tähendab sõltuvalt kohast erinevat asja. Kohtades, kus midagi tuleb klientidele valmistada (pannkoogid, jäätised jms), oled sa põhimõtteliselt kassapidaja abiline ja teed tema tellimusi. Teistes kohtades tood köögist lettidele kogu aeg vastavalt vajadusele uusi asju juurde. Letid peavad kogu aeg täis olema ja seetõttu on nt Marketil (meie kõige suurem ja populaarsem toidukoht) filler olla päris töine, sest enamus ajast pead köögi ja lettide vahet käima.
Lisaks võid olla saalis (pr k salle), mis tähendab seda, et sa vastutad saali korrashoiu eest. Koristad laudu, tühjendad prügikaste ja kogud kokku kandikud, pesed neid ja viid tagasi. Ma olen seda teinud kaks korda. Esimest korda oma teisel tööpäeval ja nüüd neljapäeval. Esimene kord ei tundunudki nii hull, aga seekord hakkas ma seda tööd küll vihkama. Nimelt olin Marketil, kus on alati väga palju rahvast, mis tähendab seda, et külalised vahetuvad hästi kiiresti, mis toob kaasa sellega, et kogu aeg peab olema piisavalt kandikuid. Laudade koristamine oli ok, aga kandikuid ei taha ma enam tükk aega näha (ilmselt näen neid juba homme tööl :D). Nimelt tegelesin nendega umbes 80% oma tööajast. Kõigepealt korjad need kokku, siis viid taharuumi, laod pesumasinasse, tõstad sealt välja, kuivatad need ja siis jälle tagasi külastajate juurde. Lõpuks oli tõsine kopp ees!
Õnneks olen ma enamus ajast olnud kassas, mis mulle kõige rohkem meeldibki. Vahepeal mõtlesin küll, et võiks vahelduseks kuskil mujal olla, ei oleks seda vastutust rahaga tegelemisel. Aga kaks viimast päeva olin filler ja saalis koristaja ja siis hakkasin tõsiselt oma kassat igatsema :D
Subscribe to:
Posts (Atom)