Côte d'Azur & Provence

Pariis on superäge, aga kõik ütlevad, et Pariis ja ülejäänud Prantsusmaa on kaks eri asja. Kuna mul oli koolivaheaja nädal täiesti vaba ja teadsin juba ammu, et tahan kindlasti Lõuna-Prantsusmaal ära käia, siis koos ühe hispaania au pairi Annaga otsustasimegi lõunasse sõita. Leidsime päris mõistliku hinnaga rongipiletid Marseille'sse ja pärast tagasi Aix-en-Provence'ist, aga ega me tegelikult väga palju rohkem oma reisi ei plaaninudki, teadsin ainult seda, et esimesed kolm ööd oleme Nizzas ja couchsurfime, aga edasi vaatame jooksvalt. Ja see tuli meil päris hästi välja, kuna mul telefonis mobiilne internet, siis sellega on ikka nii mugav reisida - jõuad kuskile linna, võtad google mapsi lahti, gps sisse ja muudkui lähed sinna, kus vaja, otsid hotelle jne. 

Aga nii, alustasime oma reisi teisipäeval ja sõitsime rongiga Marseille'sse, sealt kohe edasi covoiturage'iga Nizzasse. Covoiturage on selline asi, et kui sa oma autoga kuskile sõidad ja sul on vabu kohti, siis saad internetis teatud lehele aja ja koha kirja panna ja siis inimesed, kes samuti seda distantsi sõita tahavad, saavad sinuga ühendust võtta. Maksad küll bensu eest, aga see oluliselt odavam, kui viimasel hetkel rongipileteid osta. Me sattusime sõitma kahe prantsuse kutiga ja väga mugav sõit oli, olime isegi üllatunud, et nende jutust enamusest aru saime ja saime nende kenasti prantsuse keeles räägitud. 

Nizzas oli meil rongijaamas vastas meie esimene majutaja Sebastian (sakslane, kes teeb Prantsusmaal doktorikraadi). Pärast asjade ärapanemist tegime esimese tiiru linna peal ja lõpuks sõime rannas pitsat. 

Kolmapäeval avastasime Nizzat. Anna tahtis näha vene õigeusu kirikut, sest ta polnud varem midagi sellist näinud, siis käisimegi selle juures ära. Kuna Sebastian oli meile laenanud ratta laenutamiseks kaarti, siis sõitsime ratastega pikalt mööda Promenade des Anglais'd, mis on lai promenaad mere ääres ja üks kuulsamaid kohti Nizzas. Edasi ronisime mäe otsa, et näha suurepärast vaadet lahele ja rannale. Pärast jalutasime veel ringi vanalinnas ja sadama piirkonnas ja nautisime niisama sooja ilma (enamus meie reisist oli sooja umbes 21-22 kraadi ja päike paistis). 

Jep, Nizza ühes jäätiseletis müüdi sellist jäätist!!!

Neljapäeval sõitsime bussiga Monacosse, Nizza ümbruses on ülihästi toimiv ühistransport, piki rannikut saab sõita rongiga, väiksematesse kohtadesse ja sisemaale sõidavad bussid, mis on megaodavad, isegi ligi tunnise sõidu eest maksad kõigest 1.50 €. Igatahes Monacos tegime kogu riigile tiiru peale. Ei, tegelikult ikka päris igal ei käinud, aga palju puudu ei jäänud, sest selle pindala on ju kõigest 2 ruutkilomeetrit. Seal saab palju üles-alla käia, sest kõrguste vahe on üle kilomeetri. Monaco on maailma kõige tihedami asustatud riik, sellel väiksel pindalal elab 36000 inimest, suur osa neist teatavasti hirmrikkad, sest Monaco on maksuparadiis. Seda rikkust on igal sammul näha, sadam on täis luksuslikke jahte ja tänavatel tiirutavad kallid autod. Käisime ka kuulsas Monte Carlo kasiinos, lihtinimesi lasti küll ainult esimestesse ruumidesse, kus mänguautomaadid ja mõned lauad, aga juba seal oli kõik nii fancy ja uhke, ma isegi ei kujuta ette, mis summade peale seal tagaruumides mängitakse ja milline luksus seal on. 

Vürst Alberti loss

Monte Carlo kasiino

Pärastlõunal sõitsime mägedes asuvasse Éze'i külakesse. See maaliline küla asub umbes 400 meetri kõrgusel ja on imepisike, seal veedetud paari tunni jooksul kõndisime kõik tänavad ja käigud mitu korda läbi. 

Reedel oli aeg Nizzast edasi liikuda, leidsime alles eelmisel päeval couchsurfi majutaja Antibes'i, mis on samuti tuntud sadamalinn Nizzast mõnikümmend kilomeetrit lääne poole. Kuna meie majutajad olid päeval tööl, aga me ei tahtnud terve päev kohvritega ringi hulkuda, siis otsustasime need nende aeda üle tara visata. Aga just kui seda teinud olime, möödus üks kohalik noormees ja arvas, et see ei ole eriti hea mõte, sest läbi aiapragude olid meie kohvrid päris näha ja mõni juhuslik möödakäija võib neid kohvreid endale tahta. Siis ei jäänud muud üle, kui tuli üle aia ronida ja kohvrid veidi varjulisemasse kohta tõsta :D 

Hommikupooliku veetsime taaskord sisemaal, nüüd veidi suuremas, aga sama ilusas ja mõnusas mägikülas nimega St Paul de Vence, kus on tohutult palju kunstigaleriisid ja -poode. 

Tagasi Antibes'is, jalutasime mööda vanalinna, pidasime sadamas piknikku ja valisime jahte. Muide, Antibes on vist üks Vahemere põhilisi kohti, kust jahid peatuvad, nt kui on soov jahi peal tööle hakata, siis soovitatakse just sealt oma tööotsinguid alustada. 

Mina käisin ka Picasso muuseumis, tuli välja, et Picasso elas Antibes'is mõned kuud ja selle aja jooksul maalis ta nii palju, et otsustati kohe talle seal muuseum teha. 

Õhtul kohtusime oma majutajaga, kes seekord oli prantslane. Anna tegi hispaania tortillat ja "tomatisaia" (saiale pigistatakse/määritakse tomatit), mis traditsioonilised toidud Hispaanias. Õhtul tahtsime minna absindimuuseumisse (tegelikult lihtsalt absindibaar), aga kuna seal oli liiga palju rahvast, siis veetsime lõbusa õhtu ühes iiri pubis. 

Algselt oli plaanis nädalavahetusel Saint Tropez'sse minna, aga kuna sinna saamine ja seal ööbimine oli suht keeruline, siis otsustasime tagasi minna reisi alguspunkti ehk Marseille'sse, sest seal lähedal oli samuti koht, mida näha tahtsime. Nimelt Calanques de Marseille - kaljusel rannikul on sellised sopistused, kus pisikesed rannad ja türkiissinised veed. Neid on seal rannikul järjest päris mitu tükki ja lugesime, et kogenud matkajal kuluks kõikide läbikäimiseks umbes 11 h. Kuna me ennast kogenuteks ei pidanud, vastavat varustust polnud ja ka aega oli vähevõitu, siis valisime välja kõige lähemal asuva calanque'i ehk Calanque de Sugitoni. Pärast liinibussiga sõitsime pidime veel umbes tunnikese jagu kõndima, kõigepealt läbi metsaraja ja siis kaljude vahelt alla rannikule. Meie valitud kohas liivaranda ei olnud, ainult kaljud, millel peesitada või millelt vette hüpata. Rahvast oli seal päris palju ja käidi ka ujumas, aga mind küll see umbes 16-17-kraadine vesi ei kutsunud. Päevitasime seal mõned tunnid ja siis asusime tagasiteele, mis nüüd ju ülesmäge läks. Kogu see mägine matkamine andis veel mitu päeva jalgades tunda, aga see päev looduses oli tõeliselt mõnus linnadele :)

Õhtul läksime tagasi Marseille'sse, kus olime leidnud hosteli raudteejaama lähedal. Hostel ise oli väga hea, aga nagu tihti, oli raudteejaama kant natuke selline kahtlasem. Marseille on muideks üks Prantsusmaa vaesemaid linnasid ja seal on meeletult palju immigrante (Põhja-)Aafrikast. Nendega on seal ka päris palju probleeme olnud. Üldse läksin ma Marseille'sse päris suure eelarvamusega, sest olin ka tuttavatelt kuulnud, et nt saab seal liiga palju ebameeldivat tähelepanu jne. Ja ausalt öeldes ega see eelarvamus väga palju ei muutunud ka. Kui õhtul oma hostelist välja läksime, siis oli tunne, nagu oleks sattunud Põhja-Aafrikasse, tänavatel istusid/kükitasid ainult sealse päritoluga mehed, kes liiga tihti ebameeldivaid kommentaare tegid. Arvasime, et linna keskuseks võiks olla vanalinn, aga see oli jumalast tühi, lõpuks läksime vana sadama piirkonda ja selgus, et õhtune melu on koondunud sinna, seal oli täitsa tore jahtide vahel jalutada. Aga tagasi minnes tülitasid meeste asemel meid hoopis rotid, ma pole korraga nii palju rotte näinud kui Marseille tänavatel. 

Järgmisel hommikul otsustasime Marseille'le uue võimaluse anda ja käisime vaatamas põhilist vaatamisväärsust ehk Notre Dame de la Garde kirikut mäe otsas. Kuna see on nii kõrgel, siis avanesid sealt linnale tõesti head vaated. Aga rohkem selles linnas eriti aega ei tahtnud veeta ja sõitsime hoopis oma lõppsihtkohta ehk Aix-en-Provence'i. Võib-olla ma teen Marseille'le ülekohut, sest linna ei saa ju hinnata ainult seal veedetud päeva järgi ja võib-olla ei sattunud me ilusamatesse kohtadesse, aga praeguse seisuga see linn küll koht ei ole, kuhu ma tahaks tagasi minna. 

Seda ei saa aga öelda Aix-en-Provence'i kohta. Kuigi ainult 30 kilomeetrit Marseille'st põhja pool, on need linna kui öö ja päev. Aix (nagu seda tavaliselt nimetatakse) on just üks Prantsusmaa rikkamaid linnasid. See on Tartust natuke suurem ja kuna seal mitmeid ülikoole, siis samuti tudengilinn, kus kohe tänavatel liikudes oli näha, et noori on palju (Nizzat ja teisi Prantsuse Riviera linnasid peetakse muideks tihtipeale Prantsusmaa vanadekoduks, sest paljud otsustavad oma pensionipõlve seal veeta). Leidsime hotelli vanalinna piiri peal ja ülejäänud pool päeva tuiasime mööda vanalinna ringi, põikasime sisse Musée Granet'sse, kus palju Picassot ja teisi kuulsaid kunstnikke ja kui aus olla, siis vahepeal vaatasime ka hotellis lolli prantsuse reality't, sest pärast viite päeva kõndimist tegi väsimus juba oma töö. Õhtul läksime veel vanalinna ja sõime ühes tapas baaris. 

Kui siiani polnud meie reisil midagi valesti läinud, siis esmaspäeva hommikul läksid küll järjest kõik asjad mitteplaanipäraselt. Nimelt alustasime teekonda rongijaama poole kell pool viis hommikul, et kuuesele rongile Pariisi jõuda. Kuna rongijaam on linnast veidi eemal, siis pidime sinna sõitma spetsiaalse bussiga. Aga loomulikult ei leidnud me kõigepealt bussijaama üles ja kui siis selle veel õigel ajal üles leidsime, istusime tükk aega vale posti juures, pärast tuli välja, et bussijaamas oli kaks postide nummerdamise süsteemi ja loomulikult olime me vale nr 11 juures, kus buss väljuma pidi. Kui õigesse kohta jõudsime, siis olime bussist maha jäänud ja otsustasime takso võtta, et mitte rongist mahajäämisega riskida. Taksosõit oli küll ootamatult kallis, aga vähemalt jõudsime aegsasti rongijaama, sest sealgi ei läinud kõik libedalt, nimelt otsus mu pangakaart automaadis mitte töötada, õnneks päris kassast saime oma piletid ikka kätte. Ja et veel sellele kõigele punkt panna, siis kui rong tuli, olime vale vaguni juures, kuna rong peatus seal vaid ligi minuti ja astusime suvalisse vagunisse ja järgmises peatuses lihtsalt jooksime õigesse vagunisse. Ja juba kell 9 hommikul olimegi Pariisis. Pärast mõnetunnist und läksin juba lastele järele, minul oli neid head meel näha ja tundus, et neil mind ka :)

Lõuna-Prantsusmaa on nüüd kindlasti minu jaoks koht, kuhu tuleb kindlasti tagasi minna, ma tundsin ennast seal nii hästi, nii et kindlasti tahaks sinna veel kunagi puhkuma sõita. Pealegi, väga palju kohti jäi nägemata, samuti kuulsad lavendliväljad Provence'is, mis alles suvel õitsema hakkavad.