Praha

Prantslastele on mai selline kuu, kus lausa kolm riigipüha (1. mai, 8. mai ja 29. mai), sellel aastal sattusid need neljapäevale, mis omakorda tähendab "silla" tegemist, nimelt tehakse paljudes kohtades vabaks ka reede, mis tähendabki 4-päevast nädalavahetust. Ka mina sain sellist pikka nädalavahetust ära kasutada ja otsustasin külla sõita Hanna-Liisale, kes sellel aastal Prahas Erasmusel on ja kellel ka samal nädalal sünnipäev oli. Karmen tuli ka Saksamaalt kohale ja sõbrad saidki kokku :)

Praha teekond oli 15-tunni pikkune, sest läksin sinna bussiga. Aga üllatavalt normaalne oli ja sain isegi päris palju magada, nii et neljapäeva hommikul kohale jõudes olin kohe valmis vaatamisväärsustega tutvuma. Praha meenutas mulle natuke Tallinnat, majad on küll natuke uuemad kui keskaegses Tallinnas, aga neil on samuti punased katused ja üldse on ka linnaõhustik Tallinna sarnane, ilmselt on siin põhjus ka kohati sarnasel minevikul. Silma torkas ka inimeste erinev riietumisstiil, kui Pariisi tänavapildis on ikka suhteliselt palju stiilseid ja enda riietusele rõhku panevaid inimesi, ning trenniriideid ega -jalanõusid vaevalt tänaval ei näe (v.a teatud grupp hipstereid, kes kannavad Nike'i värvilisi tosse koos skinny jeans'ide ja lohvakad mantli või kampsuniga), siis Prahas valitses pigem sportlik ja mugav stiil (tossud, seljakott jne). 

Veel üks väga suur erinevus Pariisiga on hinnatase. Poes polegi kaupade hinnad nii erinevad, aga vot väljas käies on vahe meeletu. Näiteks saab restoranis saab supi kätte vähem kui 3 euro eest, odavama prae umbes 5 euro eest. Ja no alkoholist ei tasu üldse rääkida. Kokteilid umbes 4 eurot, õlut antakse üldse peaaegu ilma raha eest, nimel küsitakse poole liitri eest natuke üle 1 euro. Ja muideks, õlu on restoranides reaalselt odavam kui vesi. 

Neljapäeval jalutasime mööda vanalinna, käisime peaväljaku ääres tornis ja lõunaks sõime traditsioonilist tšehhi guljašši, mida serveeritakse leiva seest. Pärastlõunal kasutasime ära ilusat ilma ja pedaalisime väikse paadikesega mööda Vltava jõge. Pärast sõitsime veel mägitrammiga Petrini mäe otsa ja nautisime sealt head vaadet ning lõpuks jalutasime alla tagasi. 

Kuna Hanna-Liisa Praha to-do listis oli peaaegu viimane veel tegemata asi transverstiitide show külastasime, siis võtsime selle ette. Üritus ise toimus väga vabameelses baaris ja lisaks show'le endale oli väga huvitav ka teisi baarikülastajaid jälgida. Maailm on ikka kirev paik. Aga mis õigus on meil inimesi hukka mõista, kui nad meist erinevad on, peaasi, et nad ise õnnelikud on! 

Reede hommikul pidi Karmen kohale jõudma, aga kuna ta ühe bussi hilinemise tõttu ka teisest maha jäi, siis veetsime terve päeva veel Hanna-Liisaga kahekesi ja Karmen sisustas oma aega hoopis Saksamaal, Dresdenis. Käisime presidendilossi juures, jalutasime üle turistiderohke Karli silla, käisime vahakujude muuseumis ja veetsime niisama mõnusat aega. Õhtul jõudis lõpuks Karmen kohale ja tähistasime oma taaskohtumist ühes mõnusas lounge'is. 

John Lennoni sein

Hanna-Liisa tutvus Lady Gagaga

Mina George Clooney'iga

Restoran, kus joogid toovad lauda rongid

Kuna Karmenil oli veel kogu Praha nägemata, siis laupäevaga käisime läbi uuesti läbi kõik põhilised turistikohad. 

Õhtul käisime väljas söömas ja meie Karmeniga proovisime tüüpilist tšehhi toitu dumplinguid, mis on sellised saia moodi asi, mida serveeriti liha ja kastme kõrvale. Sattusime väga heasse ja mitte üldse kallisse restorani kohe Hanna-Liisa ühika kõrval ja jäime oma einega ülimalt rahule. Otsustasime, et just selle õhtusöögiga tähistasime ka 10 aasta möödumist meie tutvumisest Sütevaka koolilaagris 5. klassis Urumarjal :D Pärast jõime õlut ühes suures kuursaalis moodi pubis ja lõpuks läksime veel ühte kluppi, kus oli küll huvitav aga veidi üksluine muusika. Muideks, Tšehhis on ikka veel lubatud restoranides, baarides ja klubides suitsetamine, nii et pärast igat väljaskäiku lõhnad kui tuhatoos. 

Taluturul järjekorras ootamas, et proovida raclette'i (spetsiaalne sulatatud juust, mis kartulitele peale valatakse)

Trdelnik ehk traditsiooniline maiustus (kaneelirull põhimõtteliselt)

Trdelnikut söömas

Tantsivat maja jäljendamas

Sõbrad väsisid ära

Pühapäeval toimus Praha maraton ja kuna Hanna-Liisa oli end sinna vabatahtlikuks registreerinud, siis iseseisvusime Karmeniga (seni oli ju hea Hanna-Liisa sabas ringi käia, ise täpselt aru saamata, et kus me täpselt asume). Kuna tundus, et kesklinnas on juba põhilised kohad nähtud, siis läksime natuke kaugemale, kus kõigepealt ronisime mäe otsa, kus nägime kunagist sotsialismikangelaste mausoleumi, kus nüüd Tšehhi ajaloomuuseum ja seejärel lähenesime Praha kuulsale teletornile, mida on korduvalt nimetatud maailma koledaimaks ehitiseks. Vanalinnas ühes restoranis süües juhtus ka nädalavahetuse naljakaim asi, mis tegelikult üldse nii naljakas pole, aga mind siiani naerma ajab. Nimelt hakkasime mõlemad oma toidu eest maksma, mina olin juba leti juures, kui järsku kuulen meie laua juurest suurt kolinat ja sinnapoole vaadates näen, et Karmen on diivani pealt maha kukkunud. No ta lihtsalt hakkas ennast diivani ääre poole nihutama, aga siis unustas õigel ajal püsti tõusta, me naersime nagu segased ja isegi ettekandjad pidid naeru tagasi hoidma :D:D Selle lõbusa vahejuhtumiga läksingi bussi peale ja alustasin teed tagasi koduse Pariisi poole. 

Nädalalõpp oli nii väsitav, et lisaks tervele bussisõidule magasin seda veel mitu päeva välja. Aga see oli väga super nädalavahetus. Esiteks sain taas külastada uut linna ja riiki, mida ma varem põhimõtteliselt ei tundnud. Aga palju olulisem, nägin üle pika-pika aja oma parimaid sõpru, mis on lihtsalt nii hea tunne!!!!