Kärt à Paris...: 12 nädalat jäänud

Kõige olulisem uudis: tänasest hakkasin jälle koolis käima. Nimelt otsustasin, et mul intensiivsemaks keeleõppimiseks ikkagi natuke rohkem sundimist vaja ja seega käin järgmised 12 nädalat kaks korda nädalas La Défenses keeltekoolis. Esimese tunni muljed on päris head. Kuigi tänased grammatika teemad olid tuttavad, siis nende ülekordamine kulub väga ära, ma siiani lastega suheldes pole eriti palju grammatika peale mõelnud, peaasi, et ennast selgeks saan tehtud. Ja õnneks nende teemade juures ei nämmutatud liiga kaua ja üldse oli tund mõnusalt tempokas ja aktiivne. Grupis ka ligi 10 inimest, nii et peaks olema võimalust igaühel palju rääkida.

Muideks, mul ongi siin Pariisis jäänud veel täpselt 12 nädalat. Võrreldes sellega, et ma olen siin juba olnud peaaegu seitse kuud, siis see kolm kuud tundub kuidagi eriti vähe ja hakkab tekkima juba tunne, et ma ei jõuagi kõike ära teha/näha, mis tahaksin. Ja ma olen kindel, et ma hakkan Pariisi tohutult igatsema, kui siit ära lähen. Just viimastel nädalatel olen siin ennast eriti hästi tundma hakanud ja mõte siia pikemaks jääda ei tundugi enam nii kauge. Samas aga tean, et selle põhjuseks on kevadised superilmad ja see, et ma pole pidanud tükk aega kokku puutuma prantsuse vastiku bürokraatia ja asjaajamisega. Esimesel semestril oli mul sellega nii palju tegemist, et juba sellepärast ei kujutanud siin elamist ette. Aga praegu on lihtsalt elu nii lill, mingeid muresid pole ja seega tundubki Pariis imetore koht. Ainuke asi, millest praegu väga puudust tunne, on mu pere ja sõbrad. Kuigi ma olen siin tutvunud mitmete toredate inimestega ja ka mu võõrustajapere on supertore, siis ometi tahaks kõike seda elu ja oma kogemusi siin jagada oma päris sõpradega ja lähedastega. Nii et teadke, ma igatsen teid kõiki väga! :)

Midagi suurejoonelist pole vahepeal teinud. La Défense'is oli üks muusikafestival, kus päeval olid tasuta kontserdid, sattusime päris mitme hea ja Prantsusmaal kuulsa bändi kontserdile.

Reede õhtul saime ühe eestlase juures kokku ja meid oli seal lausa kaheksa. Kuigi välismaalastega on ühtepidi huvitav suhelda, siis minu jaoks ei asenda see eestlastega suhtlemist, nii hea on ikka sama kultuuritaustaga inimestega rääkida ja omi nalju teha. Kuna üks tüdruk oskab hästi salsat tantsida, siis mingi hetk hakkas ta seda meile kõigile õpetama ja ise ka imestasime, et eestlased niimoodi spontaanselt tantsu õppima tahavad hakata :D

Nädalavahetuse ilm oli jälle ülihea, laupäeval päike säras taevas ja oli meie suve moodi. Pärast hommikust jooksutiiru tegin pika jalutuskäigu Montmartre'il, kus olin küll kordi käinud, aga väga turisti radasid mööda. Seekord üritasin veidi rahvamassidest kõrvale hoida ja nägin ka tühjemaid tänavaid. Vanasti oli Montmartre'i piirkond Pariisit eraldi ja tegemist oli viinamäega. Tänaseni on seal säilinud üks tuuleveski ja ka viinamarjaistandus, kus iga aasta tehakse piiratud kogus veine ja need siis kallilt maha müüakse. Montmartre'i surnuaias käisin ka, kus oli väga mõnus rahulik jalutada ja omi mõtteid mõelda.

Laupäeva õhtul käisin kahe au pairiga väljas ja kõndisin taaskord meeletult palju ringi, vahepeal istusime Seine'i kaldal (kus soojadel õhtutel on alati megapalju rahvast) ja siis läksime Oberkampfi piirkonda, kus palju ägedaid baare.

Pühapäeval võtsin jalgratta ja vurasin sellega otse kesklinna ehk Louvre'i juurde, et Starbucksis oma internetinälga (ja kohvinälga) leevendada. Nimelt mul nüüd vahepeal oli internetiga kitsas käes, sest mahupõhise interneti kasutasin kõik ära ja see keerati kinni. Igatahes rattasõit võitis aega umbes pool tundi ja kuigi alguses veidi kartsin Pariisi liiklust, siis tegelikult tänu pühapäevale polnud asi üldse hull ja kavatsen teinekordki siit rattaga linna sõita. Üldse on pühapäeviti Pariisi tänavad oluliselt vaiksemad kui muudel päevadel, kõik poed on ju kinni, sh ka enamus toidupoode ja seega ongi kohalikud kodudes või kuskil parkides, nüüd kevadel ilmselt sõidavad paljud ka linnast välja.

Pärastlõunal käisime ühe tuttava au pairiga vaatamas, kuidas köielkõndija Seine'i ületas. Jah, oligi üle Seine'i jõe tõmmatud tross ja siis üks (minu arust suht hull) mees kõndis mööda seda. Vahepeal sidus veel silmad kinni ja tegi muid trikke. Mingit julgustust tal loomulikult polnud ja neid trikke tegi ta juba maa kohal, nii et kui sealt kukkunud oleks, siis oleks natuke halvasti läinud. Pärast jalutasime Jardin des Plantes'is ehk botaanikamoodi kohas ja edasi veel Ladina kvartalis. Õhtu lõpetasime Saint Germain des Pres' ühes iiri pubis. Ühesõnaga oli taaskord väga mõnus päev ja õhtu täis Pariisi avastamist.

Lihtsalt üks tähelepanek: Ükskord kui olin lastega keset päeva pargis ja me olime seal ainukesed inimesed, siis tuli sinna üks noormees ja küsis mu käest viisakalt, kas see on okei, kui ta suitsu teeb, et ega see ei sega. Ja no see park on ikka piisavalt suur selleks, et kui ta ühes otsas istub, siis isegi ei tunne suitsulõhna. Samas, ühel pärastlõunal, kui park oli lapsi paksul täis (pärast nelja, kui väiksematel kool lõpeb, on seal alati väga palju rahvast), istusid laste vahel pingi peal kaks ema ja täiesti rahuga tõmbasid suitsu, nende enda lapsed käisid vahepeal veel nende juures mängimas...

Haussmanni maja - neid on siin igal pool, aga ometi on nad nii erilised

Ilus tekst hauakivilt. Vasakul: "Sulle, kellega ma jagasin 43 aastat õnne". Paremal: "Meie isale, kes juhatas meie teed"; "Meie emale, kes valgustas meie elu"; "Te jääte alati meie südametesse".