Les Pâques

Prantsusepärased lihavõtted ehk Les Pâques on nüüdseks peetud ja enne kui homme nädalaks Lõuna-Prantsusmaad avastama sõidan, annan oma nädalavahetusest ülevaate. Neljapäeva õhtul sõitsin koos pereemaga maale ehk pisikesse külakesse nimega Courmononcle, mis asub Pariisist umbes 1.5 h kaugusel. Isa ja lapsed olid sinna juba läinud eelmisel õhtul ja lisaks oli seal veel juba palju inimesi kohal. Nimelt on tegemist ühe vana farmimajaga, mis kuulub minu pereisa vanematele ja mis neljaks osaks jagatud. Maja on nii suur, et seal on oma osa nendel vanematel endal ja ka nende kolmel lapsel, kes sinna oma peredega mahuvad. Lisaks on veel lähedal neljandal lapsel oma pere jaoks maja ja kuskil sealsamas pidid veel olema mingid lähisugulased oma peredega, kuna igas peres on lapsi vähemalt kolm, siis kui suvel kõik kohal on, tuleb neid kokku lausa 40. 

Mina sain seekord tutvuda ühe venna ja ühe õe peredega, lisaks suhtlesin lähemalt ka vanavanematega, kellega ma ju tegelikult Pariisis ühes majas elan. Igatahes olid kõik äärmiselt sõbralikud ja toredad prantslased ja mul on taaskord nii hea meel, et ma sain veeta pika nädalavahetusel ehtsas prantsuse keskkonnas. Nii tore kõrvalt neid jälgida ja nt ära tunda mingeid käitumisi või reaktsioone, mis neile nii iseloomulikud on või millest nt kuskilt raamatust lugenud oled. Kuskil just kirjutati, et prantslaste haridussüsteemis juurutatakse mõtlemist tasandil "tees", "antitees" ja "süntees" ja siis ühel hetkel keset tulist arutelu ühiskondlike teemade üle ütleski keegi, et tees oli see, antitees see ja mis meil nüüd süntees on. Või nt see, kuidas prantslastele jubedalt meeldib üksteist teietada. Nt äiad-ämmad teievad miniat-väimeest ja vastupidi. Ka minu pere teine vanaema, keda ma näen kaks korda nädalas, teietab mind. Eriti äärmuslik juhtum on selle pere vanaisa, kes teietab absoluutselt kõiki, isegi 2-aastaseid. Kui pereema käest küsisin miks, siis ta ei osanud ka sellele vastata ja arvas, et võib-olla ta tunneb ennast niimoodi sotsiaalselt kõrgemana. 

Muide, pranstlased kasutavad kogu aeg väljendeid Monsieur ja Madame ehk härra ja proua. Seda isegi mitte väga ametlikes situatsioonides, vaid ka lihtsalt toidupoodi minnes võidakse sulle öelda "Bonjour, Madame". Huvitav on veel see, et tegelikult saab naistel öelda ka Mademoiselle ehk preili, mis tähendab siis seda, et naine pole abielus. Aga mõned aastad tagasi kaotati see variant ametlikes vormides ära ja soovitati kõikidele naistele öelda Madame, sest pole õige, et naise staatust määratakse selle järgi, kas ta on abielus või mitte. Kuigi alguses tundus jube imelik olla Madame ehk proua, siis praeguseks olen sellega ära harjunud ja Mademoiselle'iks kutsuvad minuvanuseid tavaliselt pigem vanemad inimesed. 

Mul tuli just praegu pähe, et üldse meeldib prantslastele väga kasutada ütet ehk nimetada seda, kelle poole nad pöörduvad. Lastele õpetatakse ka kogu aeg, et kui öeldakse aitäh või tere, siis sinna juurde peab alati kuuluma ka selle inimese nimi, kellele seda öeldakse. 

Nagu alpides, nii oli seekord ka pärast igat söögikorda juustukäik ja alles siis magustoit. Kui meil pigem enne söömist ei näksita, siis siin on just enne söömaasumist vaja oma magu ette valmistada aperitiiviga, mis tähendab seda, et veini, mahla vms kõrvale süüakse pähkleid, kuivatatud puuvilju, erilist juustuga saia, tikuvõileibu, vorstikesi vms. Pühapäeval ehk sellel õigel Pâques'i päeval kestis meie lõunasöök koos kõikide toidukordadega ligi 3 tundi. 

Prantsusmaa on teatavasti enamasti katoliiklik maa ja kui ma õigesti mäletan, siis lausa 80% inimestest peab end katoliiklasteks. Ka selles perekonnas käiakse tihedalt kirikus. Kuna vanemad käisid ülestõusmispühade missal laupäeva õhtul ja mina olin nõus lapsi kantseldama (ehk nendega koos Madagascarit vaatama :)), aga tahtsin ikkagi lihavõtete missat näha, siis läksin kirikusse koos vanaema ja temaealise abielupaariga. Sõitsime linna nimega Aix-en-Othe. Ega ma ausalt öeldes väga aru ei saanud, mis seal missa ajal toimus, aga sellegipoolest oli kõike seda huvitav jälgida. Pärast seletas pereema mulle missa erinevad osad lahti ja sain taaskord targemaks. 

Pühapäeva juurde käis ka laste lemmikosa ehk aiast munade ja maiustuste otsimine. Nimelt peitsid enne vanemad lapsed aeda kõikvõimelikke šokolaadist asju ja kingitusi ja siis tulid väiksemad lapsed oma korvikestega ja rallisid mööda aega ringi, et kõik asjad oma korvi koguda. Aga pärast ikka jagati maiustused kenasti ära ja kõik said oma osa, isegi täiskasvanud, sh ka mina :) 

Ega me ausalt öeldes selle nelja päeva jooksul seal väga palju erilist ei teinudki, tegemist oli ju puhkusega ja nii saigi niisama lebotada, raamatut lugeda, mina tegin oma prantsuse keele harjutusi. Ühel hommikul tegime jalutuskäigu ümbruskonnas ja käisime sh ka kohalikku pisikest surnuaega vaatamas, kuhu selle pere liikmeid maetud on. Lapsed juba teadsid, et ema-isa ja nemad maetakse ka sinna ja siis näitasid, et näed, ema tuleb siia, mina sinna jne. Ja siis ühel hetkel tuli 4ne V minu juurde ja küsis, et kuhu mind maetakse. Ma ei teagi, kas see on üldiselt laste puhul nii või ainult nendel, aga nende jaoks pole surma teema üldse tabu ja sellest räägitakse vabalt. 

Laupäeva pärastlõunal sõitsime pereemaga lähedalasuvasse Troyes' linna. Tegelikult olin ma seal isegi varem käinud, nimelt kuus aastat tagasi tõid mind sinna kaks prantsuse tüdrukut, kellel ma külas olin. Selgus, et olin praegu otsapidi samas regioonis, kus nemad elavad ehk Champagne-Ardenne'is. Troyes' on igatahes väga kihvti vanalinnaga, seal on vanad colombage stiilis majad. Veel nägime katedraali ja käisime vaatamas ühte vana apteeki, kus olid säilinud omaaegseid rohtude karbid ja potid. 

Kuigi me palju ei teinud, siis mina olin alati õhtuks jube väsinud, aga seda pidevast keskendumist, et keelest aru saada. See nädalavahetus võõrakeelse pere keskel tegi mind ühtaegu õnnelikuks, et ma olen oma praeguse eluperioodiga ikka nii rahul ja õnnelik, et mul on võimalus selliseid asju kogeda, samas aga pani igatsema oma emakeelt ja pere.

Enne lihavõtteid olid šokolaadipoed täis kõikvõimelikke šokolaadist loomakesi