Alustame ikka ilmajutuga, kui eelmine nädalavahetus oli jälle täitsa jahe ja tuuline, siis nüüd tulid suvetemperatuurid tagasi, kuna vahepeal on ka vihma sadanud, siis lähevad ka puud juba lehte ja kogu ümbrus muutub nii mõnusalt roheliseks. Kevad Pariisis on ikka super!
Ilusate ilmade puhul tegin ära ka jalgrattakaardi. Pariisis toimib 2007. aastast rattalaenutussüsteem nimega Velib', mis tähendab seda, et peaaegu iga nurga peal on automaatsed rattaparklad, kust saad endale spetsiaalse ratta laenutada ja sellega siis kuni 45 minutit ringi kärutada. Isegi kui sõit peaks pikemaks minema, siis võid lihtsalt mõnes järgmises punktis ratta ära vahetada ja aeg hakkab uuesti jooksma. Selliseid parklaid on linnas ja lähiümbruses umbes 1200 ja iga päev laenutatakse rattaid keskmiselt 85 000 korda. Nii et see süsteem on väga ulatuslik ja ka väga populaarne, pole ka ime, sest odava hinna eest (aasta kaart maksab 30 eurot) saab väga mugavalt ühest kohast teisi, vältides ummikuid või inimmasse metroos.
Kui mittelugeda mu esimest ebaõnnestunud rattasõitu (ei olnud veel piisavalt tark, et ratta kumme kontrollida ja loobusin tühja kummiga rattast järgmises jaamas ja ei viitsinud see päev enam jamada ratastega), siis esimest korda osalesin ratturina Pariisi liikluses hoopis öösel, kui tulin ühtete eestlaste juurest, kus olime niisama kokku saanud. Kuna kodust väga kaugel ei olnud, siis sain rattaga koju palju kiiremini kui oleks ööbussiga tulnud. Ja no öösel on tegelikult palju parem ka sõita, sest liiklus on ikka väga minimaalne, päeval ma veel kuskile põhiteedele vist küll sõitma ei julge minna.
Aga eile oli supersoe ja päikseline ilm ja seega otsustasin natuke avastada seda hiigelsuurt parki, mis mu kodu lähedal on. Kuna see park on nii suur, siis on keset seda mitu autoteed, aga osa neist on keset päeva autodele suletud, nii et sai mõnusalt hea tee peal keset parki sõita.
Eelmisel pühapäeval käisime väikse eestlaste pundiga vaatamas standup etendust "How to become a Parisian in one hour". Üks prantslane tegi kõigile turistidele ja ekspattidele tunniajase koolituse, kuidas saada pariislaseks. Tegelikult oli ta võtnud kõik põhilisemad stereotüübid pariislaste kui ka turiste kohta Pariisis ja tegi siis nende üle nalja. Aga see oli tõesti väga naljakas ja kuigi ilmselgelt kõik need stereotüübid paika ei pea, siis samal mingi tõepõhi nendel tihtipeale ikka on. Nt üks põhilisemaid arvamusi pariislaste kohta on see, et nad on hästi arrogantsed ja ebaviisakad, keegi kunagi avalikult ei naerata jne. Ilmselt võrreldes ameeriklastega ongi see nii, aga samas mina pole erilist arrogantsust märganud :D
Täna aga käisin Association France-Estonie korraldatud kinoõhtul, kus näidati eesti filmi "Idioot". Kohal oli ka režissöör Rainer Sarnet ja pärast sai tema käest küsimusi küsida. Minu jaoks oli tegemist sellise tüüpilise eesti filmiga, kus tempo aeglane, olustik tume ja mitmetest asjadest aru ei saa. Aga samas näitlejad olid head ja leidsin sealt veel nii mõndagi head, nii et ei kahetse minekut. Pealegi oli väga huvitav kuulata režissööri enda mõtteid ja tõlgendusi filmi teemal.
Rääkides tööst, siis eile astusin oma lapsehoidjakarjääri redelil korra kõrgemale astmele. Nimelt usaldati minu hoolde lisaks oma kolmele veel viis võõrast last. Vanemate sõpruskonnas oli sünnipäev ja seega toodi meile veel kahe pere lapsed. Kuigi ma olin lastega ainult üheksast kuni üheteistkümneni, siis mulle jäi just see kõige raske ülesanne ehk nad magama panna. Viie tüdrukuga oli selles mõttes lihtsam, et kolm vanemat tüdrukut võtsid kaks pisikest enda hoole alla ja väga vastu ei punninud magamaminemisele, ometi tekkis aga see probleem, et kes kelle kõrval magab ja kus voodi jne. Pärast pikki arutelusid otsustasid nad, et kõik peaksid ikkagi koos magama ja lõpuks olidki viis tüdrukut reas vanemate suures voodis. Kolm poissi olid teises toas ja no need ei tahtnud kohe üldse magama minna ja ma pidin nendega ikka päris palju kurja häält tegema, et nad mööda tuba ringi ei kargaks ja üksteist doudou'dega (kaisuloomad) ei loobiks. Kui kaks tükki lõpuks magama jäid, siis üks tuli veel natukese aja pärast toast välja küsis mu käest, et kaua see öö veel kestab, see on nii pikk, ma ei jaksa oodata, kuni hommik tuleb :)
Kui lõpuks kõik magasid, jõudsingi ainult oma õhtusöögi teod ära süüa (sain kinnitust, et prantslased söövadki mõnikord kodus tigusid, ei ole mingi hull restorani gurmeeroog) ja varsti tuli üks vanematest tagasi.
Minu kodu
Peaaegu kodu vastas on selline koolimaja
Jardin de Luxembourg laupäeval
Otsi kohta, kus sa saad...
No comments:
Post a Comment