Suusapuhkus Alpides

Kui muidu veedan aega ühe prantsuse pere seltsis, siis eelmise nädala veetsin lausa viie prantsuse perega. Nimelt sõitsid need tuttavad perekonnad kokku Prantsuse Alpidesse, et veeta seal üks mõnus suusapuhkus. Olime La Clusaz suusakeskuse läheduses, täpsemalt aga pisemas Manigod' keskuses. Ühel perel on seal suur chatelet (alpimaja), kuhu kenasti kogu see kamp ära mahtus. Igas peres oli 3 last ehk koos minuga oli meid kokku lausa 26. Teiste perede lapsed olid veidi suuremad (u 8-15), kellel juba rohkem mõistust peas, nii et mina olin ainuke lapsehoidja, kes kaasas. 

Kui ma laupäeva õhtul sinna kohale jõudsin (pered saabusid autodega, aga mina tulin rongiga), siis tutvustati mind kõigile täiskasvanutele, aga nagu ikka selllises olukorras, siis alguses läksid pooled nimed meelest ja sellest, kui palju lapsi majas on, mis nende nimed on ja kes kelle laps on, aru saamiseks läks mul ikka mitu päeva. Aga sellest hoolimata olid kõik väga sõbralikud ja kohtlesid mind väga hästi, veidi tunti huvi Eesti vastu. Lapsed alguses võõrastasid, aga nädala jooksul tulid mitmed lapsed ise minuga rääkima ja minu vastu huvi tundma. 

Maja asus kohe suusanõlvade kõrval, nii et lähed uksest välja, paned suusad/laua alla ja hakkad sõitma. Elutoast oli mõnus vaade mägedele ja kui ilm oli ilus, siis sai terrassil päikest võtta. Ilmadega üldiselt meil vedas, esimesed kolm päeva oli superilus, lõpupoole sadas päris palju lund, aga päris ekstreemseid tingimusi ei olnud. Päevaplaan nägi tavaliselt välja selline, et äratus umbes 8-8.30 paiku. Siis hommikusöök, mis pranslaste kombe kohaselt on ikka sai nutella/moosiga (iga hommik käis keegi pagariäris saia järel, mis tähendas seda, et ta tuli tagasi hiigelsuure paberkotiga, kus oli sees vähemalt 10 baguette'i ehk pikka saia) või siis müsli piimaga. Ma oleks ikka hea meelega kõhu tugevat putru täis söönud, et mäel kenasti vastu pidada :D 

Pärast hommikusööki läks enamus seltskonnast mäele. Minu pere 4ne ja 6ne käisid suusakoolis iga hommik ja pärastlõuna, mis tähendas seda, et aitasin neid riietada ning neid sinna viia-tuua. Suusakool on Prantsusmaal omaette süsteem, nimelt on seal erinevad tasemed, mida siis lapsed iga aasta läbivad. Nädala lõpus on eksam ja kui eksami ära teed, siis järgmine aasta saad kõrgema tasemega edasi minna. Kui neljane suusatas veel ilma keppideta ja pidi pigem harrastama suusaninad-koos-stiili, siis kuuene pidi nädala lõpuks suuski paralleelselt hoidma.

12-13 paiku kogunesid kõik tagasi majja, et lõunat süüa. Sööki valmistati alati ühiselt, kes parajast kodus oli, see lõi kampa ja aitas midagi teha. Kahe paiku mingi jälle mäele ja tagasi tuldi viie paiku. Siis väike "gouter" ehk oode, mis taaskord koosnes saiast. Edasi möllasid lapsed mööda maja ringi, täiskasvanud valmistasid õhtusööki ja rääkisid niisama. Poole kaheksa paiku oli laste õhtusöök, misjärel nad poole üheksa paiku magama pandi. Siis oli täiskasvanutel "apero" ehk istuti, joodi veini/õlut/siidrit ja söödi snäkke. Ning siis alles pärast üheksat oli õhtusöök. 

Õhtusöök oli alati kõige meeleolukam osa päevast, mõnel õhtul oli veel tuttavaid külas, kes muidu mujal elasid. Kahjuks ei saanud ma päris paljust aru, mida õhtusöögilauas räägiti, sest täiskasvanute keelest aru saamine on ikka oluliselt raskem kui laste omast. Aga lõbus oli sellegipoolest, mõnikord sain aru, mõnikord mulle tõlgiti ja mõnikord oli lihtsalt naljakaid situatsioone. 

Söögid olid ka alati väga head. Elus esimest korda sõin fondüüd, mis tähendab seda, et pisikesi saiatükke kastetakse sulajuustu sisse (see juust on laual potis, mis tule peal). Natuke naljakas mõelda, et terve su õhtusöök koosneb juustust ja saiast, aga see oli ikka väga hea. Üldse oli see fondüü õhtu väga lõbus, kuidagi sattus nii, et mehed istusid kõik ühes laua otsas ja naised teises ja siis oli nii naistel kui meestel oma juustupott ja siis hakati võistlema, et kelle fondüü parem on, sh kelle fondüüst saab tõmmata pikema "nööri" ehk nii et juust ei katkeks. 

Ühel õhtul sõime teist traditsioonilist sööki ehk rakletti. Selleks on spetsiaalne masin, kuhu pannakse sisse väiksed plaadikesed, millel sa saad spetsiaalset juustu sulatada. Kui juust sulanud, siis valad selle oma taldrikule, kuhu eelnevalt oled kuhjanud kartulit, sinki, salatit jms. Ehk nagu näha, taaskord väga juustune söögikord. Ja kui isegi pearoog juustu ei sisalda, siis see viga parandatakse eraldi juustukäiguga. Nimelt pärast prae söömist tuuakse alati lauale suur juustukandik, kust siis igaüks endale tükikese või rohkem lõikab. Magustoiduks olid erinevad koogid või siis lihtsalt jogurt (Eestis minu meelest kuulub jogurt enamasti ainult hommikusöögilauda ja pärast prae söömist seda magustoiduna üldiselt ei sööda).

Aga mida mina siis seal tegin? Loomulikult sain ka mina mäele. Kuna ema ise üldse ei suusatanud, siis oli ta enamus ajast 2-aastasega. Ja isa ei olnud ka tegelikult hommikust õhtuni mäel, ta pigem nautis ka puhkus ja aega lastega. Seega saingi ma kaks päris tervet päeva mäel olla, siis ostsin ka suurema keskuse pileti ja sõitsin läbi võimalikult palju nõlvasid. Lemmik oli Balmi massiiv, kus tipust nägi kenasti kaugemaid Prantsuse Alpe, sh Mont Blanci. Mul vedas, sest just nendel päevadel oli imeilus ilm ja see on ikka supertunne, kui oled mägedes, päike paistab ja saad lihtsalt mööda nõlva alla liuelda. Kuna ma olen suht ettevaatlik, siis ei kukkunud ka peaaegu üldse, aga mõtlesin selle peale, et mul ikka jube hea meel, et see lumelauasõit juba aastaid tagasi sai selgeks õpitud. Alguses on ju nii palju kukkumist, sõidad kaks meetrit ja oled jälle pikali ning pead ennast käte abil püsti ajama. Praegu küll ei viitsiks/tahaks/julgeks enam nii palju seda kukkumist ja õppimist läbi teha. 

Mõnel hommikul pidi ema töökõnesid tegema ja siis tegelesin ma 2-aastasega ise, tavaliselt tähendas see maja ees kelgutamist. Kahel päeval, kui ilm oli suht halb, ei käinud üldse mäel ja aitasin laste toomise-viimisega, söökide valmistamisega või lihtsalt lugesin raamatut. 

Esmaspäeva õhtul käisime kogu seltskonnaga külas uisuväljakul, mis oli ka väga tore. Minu pere vanemad lapsed panid küll uisud alla, aga ega nad nendel ise eriti hakkama ei saanud, rohkem pidi neid lükkama või järel vedama. 

Ja ühel õhtul läksid kõik vanemad restorani sööma, nii et mina jäin nendega üksi koju. Kõlab päris karmilt - 15 last ja mina. Aga tegelikult ei olnud see nii hull, sest teised vanemad panid väiksemad lapsed magama ja läksid alles siis. Mina pidin ainult oma pere lapsed magama panema, aga no see oli ka omaette ülesanne, sest üleväsinud lapsed tahavad alguses teha kõike muud kui voodis silmad kinni panna. 

Kuigi minu vastu oldi väga sõbralikud, siis ometi olid enamus neist mulle ju võõrad inimesed ning nähes neid koos peredega nii rõõmsalt aega veetmas, siis tekkis endal mitu korda suur igatsus oma pere ja sõprade järele. Aga vaatamata sellele veetsin super nädala ning olen nii rahul, et mul oli võimalus olla prantsuse perede  keskel ja neid tundma õppida.