Liisa ja Rauno Pariisis

Mul on ikka vedanud, et nii paljud sõbrakesed on mulle siia Pariisi külla tulnud. Praeguse elukoha esimesteks külalisteks olid siis Liisa ja Rauno. Kuna ma juba siin nende isiklik fotograaf, reisikorraldaja ja meelelahutaja olin, siis võtan enda peale ka reisipäeviku pidamise :D Ei, tegelikult päris iga sammu nüüd kirja panema ei hakka, aga kuna tegime selle 5 päeva jooksul nii mõndagi põnevat, siis tuleb need ikka kirja panna.

Kõigepealt pean mainima, et neil ikka vedas oma reisi ajaga. Nimelt oli eelmine nädalavahetus Pariisi õhusaaste rekordkõrgel tasemel. Miks siis vedas? Sest kuna saastatus oli nii suur, siis julgustamaks inimesi ühistranspordiga sõitma, oli nelja päeva jooksul kogu ühistransport Pariisi regioonis tasuta. Mitte ainult metroo vaid isegi linnalähirongid. Selliset meedet on varem kasutatud vaid korra ja neli päeva tasuta sõitu läks linnale maksma 18 miljonit eurot. Aga meile see sobis. Rääkides saastest, siis esmaspäeval võeti kasutusele isegi nii ekstreemne meede, et Pariisi regioonis oli lubatud sõita ainult autodel, mille numbrimärk lõppes paaritu arvuga ehk siis liikuda võisid ainult pooled autod. Erandiks loomulikult taksod jms + autod, milles vähemalt kolm inimest. Pärast lugesin, et see isegi toimis, sest esmaspäeval oligi 90% liikuvatest autodest just need "lubatud autod". Ja "keelatud autodele" tehti ligi 4000 trahvi.

Õhus seda saastet just tunda polnud, aga näha oli küll, kõrgemalt linnale vaadates oli üleval selline uduloor. Ja nt minu aknast ei paistnud peaaegu üldse Sacre Coeuri kirik, mis muidu ikka kenasti näha. Erakordse saaste põhjuseks olidki tegelikult need järsku tulnud soojad ilmad, sest päeviti oli soe, öösel külm ja siis saasteosakesed jäid siia kuidagi kinni.

Liisa saabus reede õhtul ja tegime kõigepealt tutvustava jalutuskäigu õhtuses Pariisis, lõpuks istusime ühes kohvikus Marais kandis ja jõime veini. Kuna võtsime veinikannu, aga selgus, et kohvik pannaks poole tunni pärast kinni, siis ei jäänudki meil muud üle, kui veini kiiresti kulistada. Kulistamine saigi meil üheks põhiliseks tegusõnaks sellel ajal :D Istusime, nagu Pariisile kohane, väga tänavaäärses lauas ja ühel hetkel kõndis meist mööda Ämblikmees, täitsa üksinda mees ämblikmehe kostüümis, see tegi küll palju nalja. 

Laupäeval uudistasime kaasaegset kunsti Pompidou's, tuuritasime ringi mööda Ladina kvartalit ja nautisime lõunat Luxembourgi aias. Kuna minu pere oli nädalavahetuseks maale sõitnud, siis laupäeva õhtul võisime pere korteris ise õhtusööki valmistada, kasutasime seda võimalust ära ja tegime ahjulõhet, mis väga hästi välja kukkus. 

Pühapäeval oli imeilus ilm ja seega võtsime ette Versailles'is käigu, mulle siis kokku juba viies kord. Loss on endiselt sama uhke, aga aedades oli seekord juba mõnusam käia, purskkaevud küll veel ei tööta ja lilli ka eriti palju pole, aga asi hakkab juba kevadisemaks muutuma. Lisaks käisime veel ühes osas, kus inglise stiilis aiad, seal ma polnud varem käinud ja see oli tõesti väga mõnus piirkond. 

Õhtu lõpetasime piknikuga Champ de Marsil ehk vaadates Eiffeli torni päikseloojangu, see on nii kihvt, kuidas tornitagune taevas kogu aeg muutub, nii et võib iga viie minuti tagant uue pildi teha ja see taevavärv on kogu aeg erinev. Kui veel päris pime pole, aga taevas on selline sügavsinine ja torn põleb, siis ongi seal kõige kihvtim. 

Igapäevaseks traditsiooniks sai see, et umbes ühe paiku hakkasime kõik haigutama ja tõdema, et "hakkame vist ära väsima" ja see tähendas seda, et tuli suunduda Starbucksi (või siis Sainsbury'sse - inside joke). 

Esmaspäeva õhtul tahtsime minna kuskile jazziklubisse ja niisiis astusimegi sisse suhteliselt suvaliselt ühte kohta, kus lubati jazzi. Ja taaskord vedas meil selle kohaga väga, sest kontsert oli väga vinge, laval olid bongod, trummid, basskitarr ja akordion ning see kooslus oli ülimõnus. 

Ühel hommikul käisime vaatamas fotonäitust, mis siin Pariisis ääretult populaarne on - Brassai "Pour l'amour de Paris". Brassai oli tuntud Pariisi fotograaf ja sellel näitusel olidki tema parimad fotod Pariisist, väga pariislik ja hea oli see. 

Viimasel ehk kolmapäeva õhtul tahtsime süüa tigusid, mida mul polnud õnnestunud siiani Prantsusmaal teha. Internetist leitud restoranid tundusid liiga kallid ja seega läksimegi ühele tuntud restoranide tänavale ja valisime suht juhusliku restorani, kus tigusid pakuti. Saime teod maitstud ja lisaks oli teenindus ka väga hea. Tigusid serveeritakse spetsiaalse taldriku peal, kus ongi teokarpide jaoks sellised augud. Söömiseks saad spetsiaalsed tangid ja väikse kahvli. Siis tulebki see teokarp nende tangide vahele võtta ja pisike kahvliga karbist sisu välja koukida. Lisaks "teolihale" on seal sees veel selline roheline möks, ma ei teagi täpselt, mis seal sees on, aga see on igatahes päris hea. Kuigi maitseelamus oli päris huvitav, siis minul on igasuguste olluste söömisega alati see, et natuke on hea, aga väga palju nagu ei taha. Igatahes nüüd on nad proovitud, järgmisena peaks konnajalad ette võtma :D

Tundub, et Liisa ja Rauno jäid oma reisiga väga rahule ja ka minul oli megatore nendega siin aega veeta. Mulle ikka nii meeldib, kui mul siin külalised käivad ja ma saan oma siinset elu ja teadmisi teistega jagada. Nii et tulge aga kõik mulle külla, kolm kuud veel aega, enne kui Eesti poole hakkan tagasi tulema :)