Aeg on läinud väga kiiresti ja juba olengi kuu aega au pairina töötanud. Ja endiselt olen oma valikuga rahul, tegelikult iga päevaga naudin oma elu üha rohkem. Peamiseks põhjuseks on kindlasti see, et lapsed on minuga nüüd harjunud ja olen ka ise õppinud, kuidas nendega kõige paremini hakkama saada. Loomulikult tuleb igapäevaselt ette olukordi, kus laps ei tee nii nagu sina tahad, sest talle tundub mõni teine tegevus hoopis lõbusam. Või mõnikord kui 2-ne M millegipeale pahaseks saab, siis ei tahagi ta mitte midagi teha, iga küsimuse vastuseks kõlab "non" ("ei") ja ta võib isegi kõnniteel ennast lihtsalt pikali visata. Sellistel juhtudel võtan appi kõik oma läbirääkimisoskused ja kui ei aita isegi jutud, et kodus ootab sind vanaema ja ema-isa tulevad ka õhtul koju, mitte siia tänavale/sõime/kuhu iganes sind vaatama, siis hädast aitab alati välja kommi lubamine. 4- ja 6-aastasega pean ka väga palju läbirääkimisi. Nt 4-ne poiss ei taha tihtipeale korralikult süüa, või noh, pigem on tal alati nii palju muud teha ja jutustada, et söömiseks pole mahti, nii siis peamegi läbirääkimisi selle üle, et mitu lusikatäit ta veel süüa võiks. 6-ne E ei taha mõnikord õhtuti pesema minna, aga kui ta sinna lõpuks läheb, siis ei taha jälle duši alt välja tulla, siis jälle lepime kokku, et mitu minutit ta veel seal olla võib. Mitte et ta sellest alati kinni peaks..
Aga kui lõpuks kõik kohustusliku toimetused tehtud on, siis teeme nende lemmiktegevust ehk mängime. 2-sele meeldib nt peitus, aga tema jaoks käib see nii, et ta näitab mulle, kuhu ma ennast peitma pean ja siis loeb 1-2-4 (kolme jätab vahele) ja tuleb mind otsima. Lastel on ka igasuguseid lahedaid lauamänge, aga samas mõnikord sobib mängimiseks kõige paremini hoopis mingi suvaline ese. Ma enne arvasin, et äkki tänapäeva lapsed on juba maast madalast tehnika ja teleka sõltuvuses, aga selles peres seda õnneks ei ole. iPadist osatakse vaadata ainult multikaid ja telekat ka just väga tihti ei vaata. Aga rääkides multikatest, siis prantslased on vist asu saanud, et neil see inglise keel eriti ei lähe ja nüüd üritatakse lapsi sellega maast madalast tuttavaks teha. Nt ühes multikas on tihti tegelased, kes räägivad inglise keelt ja siis tuleb ise ka mingeid lihtsamaid inglisekeelseid sõnu järele korrata. Ja tegelikult on Pariisi perede hulgas väga levinud see, et kui võetakse au pair, siis ta peabki lastega ainult inglise keeles rääkima, et keel selgeks saada. Aga minul on küll hea meel, et ma sellise pere leidsin, kus mul seda nõuet ei ole, sest nii saan ikka prantsuse keelt praktiseerida.
Kuna kogu mu suhtlus lastega käib prantsuse keeles, siis tunnen, et mu keeleoskus on ikka arenenud, ma ütleks, et isegi rohkem, kui terve eelmise semestriga. Kui täiskasvanutega suheldes saab lihtsalt inglise keele peale üle minna, siis lastega pean ju kuidagi ennast selgeks tegema. Ja hea on see, et lastega rääkides ei karda ma vigu teha, peaasi, et nad minust aru saaksid. Ja saavad ka. Kuidas mina neist aru saan? Üldjuhul päris hästi. 2-ne räägib juba täitsa palju, aga tal oma titekeel, mille ma ära olen õppinud. 4-sega on mul kõige lihtsam suhelda, sest ta väljendab ennast selgelt, aga samas mitte liiga keeruliselt ega kiiresti, et ma aru ei saaks. Mingil tasandil ongi mul vist umbes 4-aastase prantslase prantsuse keele oskus (samas ma ju tegin rahvusvahelise õiguse eksami prantsuse keeles..). 6-sest ma alati aru ei saa, sest ta räägib ju nagu tõeline prantslane ehk siis väga kiiresti. Mõnikord kui ta mulle midagi jutustab, siis lihtsalt noogutan kaasa, kuigi tegelikult kõigest aru ei saa. Tema puhul on juba näha ka prantslastele omased žestid ja maneerid.
Natuke pransuse laste sõnavara ka teile:
doudou - kaisuloom, igal lapsel on üks kindel kaisuloom, mis ühtlasi on ainuke mänguasi, mille 2-ne ja 4-ne võivad sõime/eelkooli kaasa võtta
bobo - meie "aiai" ehk kui kuskilt valus on
dodo - tudu ehk siis magamaminek
Vahepeal oli mul ju sünnipäev ka. Kui eelmine aasta üllatasid mind sünnipäevaõhtul kõik mu sõbrad minu kodus, siis seekordne päev oli hoopis teistsugune. Eelmisel õhtul käisin küll mõnede au pairidega väljas, aga kuna me põhimõtteliselt esimest korda kohtusime, siis oma sünnipäevas suurt numbrit ei teinud. Muideks, sünnipäeva esimesed tunnid möödusid mööda Pariisi tänavaid kõndides, sest alguses otsisime ühte teatud baari, eksisime vahepeal ära ja siis lõpuks kõndisime pikalt bussipeatusesse. Päeva enda veetsin tegelikult enamuses ajas üksinda, sest kuna mul siin suuri südamesõpru pole, siis ei tahtnud ka suvaliste inimestega kokku saada, et viisakusi vahetada ja tühjast-tähjast rääkida. Sellel päeval oli imeilus ilm, päike säras taevas ja oli tõeliselt kevadine, temperatuur küll nii soe ei olnud, aga ometi istusin tükk aega Luxemburgi aias ja skaipisin sealt vanaisa ja vanematega. Kuna mu vennake oli mulle facebooki kaudu väljakutse esitanud, siis filmisin Eiffeli juures väikse video ja kõndisin pikalt mööda Seine'i vasakkallast. Pärast käisin veel söömas ja nautisin Pariisi. Loomulikult oleksin tahtnud, et mu pere ja sõbrad minuga oleks olnud, aga sellel päeval oli ka mu lemmiklinn Pariis mulle päris heaks kaaslaseks. Ostsin kvaliteetmaiustusi, aga pingutasin nendega natuke üle, nii et pärast oli jube hea ema saadetud suitsuvorsti ja -juustu peale süüa.
Õhtul pidin pere juurde sünnipäeva tähistama minema, aga kuna nad olid tõbised, siis pidasime mu sünnipäeva hoopis esmaspäeva õhtul. Koogi asemel sõime parimaid prantsuse koogikesi (ekleere jms) ning sain eriti helde kingituse ehk juuni alguses saan vaatama minna Roland Garros' tennisturniiri veerandfinaale :):)
Ühel hommikupoolikul käisime teise au pairiga Palais de Tokyos, kus korraldatakse moodsa kunsti näitusi. Nagu minu jaoks moodsa kunsti puhul tihti, tekkis ka seekord kohati küsimus, et kus siin see kunsti nüüd on. Aga isegi kui ma alati kõigest aru ei saa, siis mulle väga meeldib sellistel näitustel käia ja kas või üritadagi aru saada, mida kunstnik öelda on tahtnud.
Praegu on läbi poole laste 2-nädalasest koolivaheajast. Kui osades peredes on lapsed terve see aeg kodus, mis tähendab au pairidele pikki tööpäevi, siis minu pere lapsed olid esimese nädala jooksul kooli juures korraldatavas klubis ehk nende päev lõppes isegi hiljem kui tavaliselt. Teine nädal on aga suusapuhkus Prantsuse Alpides, kuhu ka mind kaasa võetakse! Loomulikult on mu eesmärk seal eelkõige lastega tegeleda ja aidata, aga kuna lapsed on enamus ajast suusakoolis, siis saan ka ise laua alla panna ja sõita!
Head Eesti sünnipäeva teile kõigile ja eks tagasi tulles jutustan, kuidas mägedes läks.
Olümpiamängude puhul tutvustatakse ka prantslastele, mis on murdmaasuusatamine. Sain aru, et maas koguni kunstlumi, aga tegelikult tuleb sõita hoopis selle valge katte peal.
Palais de Tokyo - kunstieksponaat, mis koosneb keerlevatest hamstripuuridest ja piimepudelitest
Palais de Tokyo - seinale ja põrandale projekteeritakse erinevaid pilte ja filme
Palais de Tokyo - ruum, kus näituskülastaja saab ise kunsti loomisest osa võtta ehk panna mägnima mõne plaadi ühel kaheksast plaadimängijast
Palais de Tokyo raamatupoest leidsin killukese Eestit ehk Priit Pärna animatsioonide DVD - ainult väikerahvuse esindaja oskab seda nii palju hinnata, kui oma kaasmaalase või tema töö kuskilt kaugelt leiad :)
No comments:
Post a Comment