Kuigi mu Erasmuse leping oli algusest peale ühe semestri peale, siis teadsin kohe, et ma tahan Pariisi või vähemalt Prantsusmaale jääda kindlasti kauemaks kui poolkes aastaks. Alguses mõtlesin lepingu pikendamise peale, mis oleks ka väga võimalik olnud, novembrikuus oleks pidanud lihtsalt kirjutama ühe avalduse ja ilmselt oleks mu lihtne Erasmuse-elu siin samamoodi edasi läinud. Ainsaks vaheks oleks olnud see, et ma poleks teiseks poolaastaks saanud Erasmuse stipendiumit (kuigi enamustel juhtudel makstakse see siiski välja järgmisel sügisel). Aga novembriks olin ma suht kindel, et olgugi kui tore see elu siin on, siis ma päris tervet aastat niimoodi passida ei viitsi. Mõltesin, et akadeemiliselt ma selle teise semestri jooksul eriti ei areneks, sest mu prantsuse keel lihtsalt pole nii hea, et prantsuskeelsetest ainetest ka kasu lõigata. Samas ei olnud ma ka rahul oma üldise prantsuse keele arenguga esimese semestri jooksul, sest ma suhtlesin ikkagi teiste Erasmustega ja olgugi, et me üritasime kõik mingil määral prantsuse keeles rääkida, siis mingi hetk läksime ikkagi inglise keelele üle, sest nii on lihtsam ja pealegi pole ju mõtet üritada midagi seletada, kui lõpuks keegi ikkagi ei tea, kuidas midagi prantsuse keeles öelda. Lisaks siis juurde see rahaline aspekt ja nii otsustasingi, et jään küll Pariisi, aga proovin endale mingi muu tegevuse leida.
Esialgu oli mul mõttes kas leida mingi lihtne teenindajatöö (et raha teenida) või proovida saada erialasele praktikale (et juura-alast kogemust saada). Aga aasta alguses jäi juhuslikult facebookis silma grupp "Au pairs in Paris" ja sealt tuli hoopis mõte, et miks mitte au pairiks hakata. Väljend "au pair" tähendab otsetõlkes võrdset või samal tasemel asuvat. Ja nii nimetatakse üldjuhul välismaalast, kes elab peres, et aidata majapidamises ja hoolitseda laste eest. Pere tagab au pairile majutuse, toidu ja mitmed muud hüved, lisaks makstakse tavaliselt taskuraha.
Ma ei olnud varem kunagi isegi mõelnud, et minust võiks au pair saada, aga sellel hetkel tundus see mulle täpselt sobivat. Esiteks ei pea ma muretsema tööotsimisel oma keeleoskuse pärast, sest lastega suhtlemiseks on mu keeleoskus täitsa piisav. Teiseks saaks ma tihedalt kokku puutuda päris prantslastega ja ühtlasi on mul parem võimalus arendada oma prantsuse keelt. Kolmandaks ei peaks ma muretsema elamise pärast, mis siin Pariis on alati üks suur peavalu. Ja loomulikult meeldib mulle lastega aega veeta, mis siis et mul selles osas just äärmiselt palju kogemusi pole.
Nii hakkasingi vaikselt facebooki teel ühendust võtma praeguste au pairidega, kes lahkuma peavad ja oma perele uut au pairi aitasid otsida. Üks esimesi tüdrukuid, kellega ühendust võtsin, andis perele mu meiliaadressi ja eelmise nädala esmaspäeval sain neilt kirja, et kas ma tahaksin nendega skaipida. Nemad küsisid minu kohta igasuguseid asju ja mina sain ka neist päris palju teada. Neljapäevaks kutsusid mind enda juurde, et saaksin lastega tutvuda ja nendega õhtust süüa. Eelmine neljapäev käisingi nende juures ja minule natuke ootamatult ütlesid nad üks hetk, et kui ma soovin, siis pakuvad nad au pairi positsiooni mulle. Ega mul ausalt öeldes väga mõtlemisaega vaja ei olnud ning järgmiselt päeval leppisimegi kokku, et alustan nende juures 27. jaanuaril.
Eelmisel nädalal olin kolm päeva eelmise au pairi nö töövari ehk siis jälgisin, mida ma täpselt tegema pean ja õppisin ka lapsi tundma. Perest siis nii palju, et tegemist on viieliikmelise perega. Ema ja isa töötavad mõlemad üpris kõrgetel positsioonidel ja seetõttu on ka päris palju tööl. Lapsi on kolm: 6-aastane tüdruk, 4-aastane poiss ja 2-aastane tüdruk. Elavad nad Neuilly-sur-Seine'i linnas, mis on minu jaoks ikkagi tegelikult Pariis, sest kuigi ametlikult on ta eraldi linn, siis tegelikult on see kohe Pariisi kõrval ja isegi metroo sõidab sinna (kaugemaid Pariisi ümbritsevaid linnasid teenindavad linnalähirongid ehk RERid).
Mina hakkan elama pere korterist 5 minuti kaugusel asuvas väikses stuudiokorteris, mis kuulub pereisa vanematele. Kui tavaliselt elab au pair perega koos ja talle tagatakse oma tuba, siis Pariisis on väga levinud, et pere pakub au pairile oma väikse stuudiokorteri, sest tihtipeale pole perede korteris lihtsalt seda lisatuba.
Minu ülesandeks on hoolitseda ainult laste eest ja majapidamistöid ma tegema ei pea (selleks käib koristaja). Esmaspäeviti, teisipäeviti, neljapäeviti ja reedeti olen lastega kella neljast kaheksani ehk siis kõigepealt toon nad ära koolist/sõimest, siis vannitan, annan süüa ja mängin niisama kuni vanemad umbes kaheksa paiku koju tulevad. Kuna kolmapäeviti prantsuse lapsed koolis käi (peaks olema jäänuks vanast ajast, kui see päev oli mõeldud piiblisalmide vms õppimiseks), siis kolmapäeviti alustan juba hommikul ja tegelen 4- ja 6-aastasega terve päeva (2-aastane on ikka sõimes), sh viin neid tennise- ja muusikatundi. Kaks korda nädalas käib ka laste vanaema nende juures, sh teeb süüa ja aitab lastega. Nädalavahetused on üldjuhul vabad.
Praegu tundub kirjeldus üsna ideaalne ja kolm lastega veedetud päeva ka veel mind meelt muutma ei pannud. Samas annan endale aru, et laste eest hoolitsemine ei ole mingi lust ja lillepidu, esiteks on vastutus meeletult suur, lisaks on lapsed on tohutult ettearvamatud ja kunagi ei tea, mis neile jälle ei meeldi või mida nad teha tahavad/ei taha.
Uues toas mul veel internetti ei ole, aga loodan ikka selle nädala lõpuks teada anda, kuidas esimesed päevad möödunud on :)
No comments:
Post a Comment