Mikk Pariisis

Kui eksamid läbi said, siis oli mul jälle võimalus turisti pilgu läbi Pariisi avastada. Nimelt oli kolmapäeval siia saabunud mu kallis vennake. Kuna ma talle eksami tõttu vastu ei saanud minna, siis seletasin täpselt ära, et kust mis rong võtta ja mis peatusesse tulla jne, aga kõik see lendas natuke vastu taevast, sest RER-rong, mis lennujaamast linna sõidab, seisis põhimõtteliselt terve päeva, kuna kõigepealt leiti kuskilt mingi kahtlane pakk ja seejärel oli veel elektrikatkestus. Ehk siis pidi Mikk võtma hoopis bussi, aga kuna ilmselgelt valitses seal paras kaos, siis lõpuks võttis tal 1-tunnine tee hoopis 3 tundi aega. Üldse oli terve Miku siinoldud aja jooksul kogu aeg metroodega jama, juhtusid mingid õnnetused, katkestused, nii et pidevalt pidime kuskil jälle kauem ootama. Kuigi vahel selliseid asju siin ikka juhtub, siis praegu sattusid need kõik kuidagi väga lähestikku. 

Aga kohale ta jõudis ja kolmapäeval läksime kohe korraks linna peale (kuigi ma oleks pidanud hoopis kordama järgmiseks eksamiks), traditsiooniliselt viisin oma külalise esimesene Triumfikaare otsa, sealt saab linnale kohe hea vaate. Aga ilm oli väga vihmane ja sombune, nii et nt Eiffeli tornist paistis ainult pool. Edasi kõndisime veidi mööda Champs-Elysée'd ja siis sõitsime Ile-de-la-Cité saarele Notre Dame'i vaatama. Aga kuna ilm oli tõesti väga jama ja sisse enam nii hilja kuskile ei saanud, siis tulime varsti koju ära. 

Neljapäeva alustasime Louvre'i külastusega. Kui ma viimastel kordadel olen alati pigem maale vaadanud, siis seekord vaatasime hoopis skulptuure ja egiptuse tähtsaid vanu kivitükke. Aga loomulikult ei jäänud külastuseta ka Mona Lisakene. Pärast käisime sees ka Notre Dame'is. Kuna ilm oli endiselt kehvake, siis jalutamisest ei tulnud eriti midagi välja ja suundusime Pompidou keskusesse ehk moodsa kunsti muuseumisse, kus taaskord imestasime tänapäeva "kunsti" üle. 

Ilm mängib ikka reisimise puhul päris palju rolli ja kui ikka päev otsa sajab, siis on jama mööda linna ringi jalutada, eriti mängib see rolli Pariisis, mis minu meelest on selline linn, mille võlu tunnetamiseks tulebki siin lõputult ringi jalutada. Selles mõttes on suvel kindlam siia tulla, et vihma tõenäosus väiksem, aga samas talve kasuks räägib kindlasti see, et siin on tohutult palju vähem turiste. Loomulikult on neid siin igal ajal palju, aga järjekorrad on ikka võrreldes varasügisega palju lühemad. 

Võib kolm korda arvata, mida siin nii agaralt pildistatakse...

otseloomulikult on õige vastus, et pildile üritatakse püüda Miku salapärast naeratust.

Pont des Arts - sild, mille piirdeaed on kaetud tabalukkudega, mida paarikesed sinna oma igavese armastuse märgiks jätavad. Osa paarikesi on loovamad ja kasutavad nt rattalukke. 

Krepimeister Mikk

Aga nagu järgmised päevad näitasid, siis ka talvel võib ilm lausa suurepärane olla. Reede hommikul sõitsime Versailles'isse ja peale lossi külastamist jalutasime aias, mis oli väga mõnus, sest ilm oli tõesti super. Mikule meenutas see kangesti Eesti varakevadet, mida ta Hong Kongis kogeda ei saa - päike paistab, aga õhk on mõnusalt värske ja natuke veel karge. 

Kuna Versailles'is kõndisime maha ikka päris suured vahemaad, siis pärastlõunal Pariisi tagasi jõudes Eiffelit veel vallutama ei hakanud. Selle asemel käisime Montmartre'il. 

Õhtul saime kokku Miku Hong Kongi sõpradega. Nimelt oli seal eelmine aasta üks prantslasest vahetusõpilane, kes nüüd Pariisis õpib. Lisaks veel juhuslikult siin reisiv austraallane ja siin vahetussemestril olev hiinlane. Käisime söömas burgerit (mitte mäkis, ikka veidi viisakamas (ja ka kallimas) kohas) ja pärast ühes baaris istumas. Kuigi mina neid inimesi enne üldse ei teadnud, siis oli vägaväga lõbus. 

Ka laupäeval oli ilm väga ilus ja kohe hommikul hakkasime Eiffelit vallutama. Nimelt selle teisele korrusele saab minna mööda treppe ja see on ka odavam kui lift. Tavaliselt tuleb päris tippu ehk kolmandale minemiseks võtta lift, aga praegu on jaanuari lõpuni tipp suletud, nii et pidime piirduma kahe korrusega. Aga vaade on ka sealt vägev, nii et pole vast väga hullu. Treppidest jala ülesminek polnudki nii hull, aga samas järgmisel päeval andsid jalad ikka natuke tunda. Pärast torni kõndisime Hotel des Invalides juurde, et üle vaadata Napoleoni "kirst" ja külastasime ka seal asuvat relvamuuseumi. Ma polnud seal varem käinud just eelkõige sellepärast, et mõtlesin, et seal ongi ainult mingid vanad relvad, aga tegelikult oli seal ka väga huvitav ülevaade nt Esimesest ja Teisest maailmasõjast. 

Nautisime veel ilusat ilma ja jalutasime mööda Pariisi ringi ja näitasin Mikule suursuguseid sildasid ja monumente. Miku jaoks vist oligi Pariisi juures kõige meeldivam võrreldes Hong Kongiga see, et siin on igal pool ikka suhteliselt palju ruumi. Teed on laiad ja kuigi siin on ikka päris palju inimesi, siis Hong Kongis on palju rohkem. 

Õhtul saime jälle kokku sama prantslasega, kellega olid veel ta enda sõbrad. Taaskord veetsime väga lõbusa õhtu, lõpuks käisime mingis eriti prantsuse kohas, kus mängiti ainult prantsuse laule, mida absoluutselt kõik kohalikud teadsid ja kõva häälega kaasa laulsid. Kuigi taksosõit koju oli kallis, siis oli see õhtu seda väärt.

Pühapäeva hommikul pidingi juba Miku lennujaama poole saatma, õnneks seekord mingeid jamasid polnud ja ta on nüüdseks ilma viperusteta Hong Kongis. Mina magasin kõigepealt välja oma eksamite- ja turismiväsimuse ja siis käisin linnas raamatukogus netis, sest minu oma siin ühikas teeb jälle seda nalja, et töötavad ainult Facebook, gmail ja Skype. 

Uudiseid minult saab ilmselt kuulda nädalavahetusel, siis saan täpsemalt rääkida, mis minust edasi siin Pariisis saab :)
PS: lisasin eelmise postituse lõppu mõned pildid mu ülikooli campusest