Igapäevaelu

Esimene nädal au pair'ina on läbi ja ausalt öeldes oli see täitsa ootustekohane. Mõnikord oli väga tore, lapsed käitusid hästi, mängisime kenasti jne. Aga samas sain parajalt ka tülisid lahendada ja nuttu kuulda. 

Esmaspäeviti, teisipäeviti, neljapäeviti ja reedeti algab mu tööpäev kell 16 kui lähen 4-aastasele V-le kooli (meie mõistes ikka pigem lasteaed) järele. Täpselt kell 16 on lastel ette nähtud "gouter" ehk õhtuoode, V hakkab juba kodutee peal (kuna see kool on kodust üle tee, siis see ainult mõned minutid) sööma talle kaasa pandud šokolaadi, küpsist vms, kodus pean talle veel midagi andma. Siis tavaliselt mängime midagi ja enne viite lähme koos 15 minuti kaugusele sõime, et 2-aastane M sealt ära tuua. Minnes on kärus V, tagasi tulles M kärus ja V peaks teoreetiliselt käru kõrval kõndima. Aga praktikas näeb see välja pigem nii, et ta kas tahab kangesti joosta ja ma pean talle koos käruga järele jooksma või siis karjuma, et ta enne autoteed seisma jääks. Teine variant on see, et ta kõnnib väga aeglaselt ja ma pean teda kogu aeg tagant kiirustama. Ja kiirustamise põhjuseks on see, et kella poole kuueks peame olema 6-aastase E kooli juures. Tegemist selle sama kooliga, mis korterist üle tee asub, aga üksi veel E koju ei tule. Ja kohal peab olema täpselt, sest just poole kuuest lastakse kõik lapsed kooliväravatest välja, kus kõik vanemad/lapsehoidjad neid ootavad. Kolme lapsega õnneks pikki vahemaid läbima ei pea ja lähme ainult üle tee koju. 

Siis umbes kuue paiku peaks hakkama laste vannitamine ja pidžaamadesse panek, aga see pole ka kerge. E ei taha eriti üldse duši all käia ja M ei ole veel minuga päris harjunud. Pärast vanni on õhtusöögi aeg. Õnneks minult prantsuse köögikunsti tipproogasid ei oodata. Tegelikult käib laste vanaema esmaspäeviti ja kolmapäeviti seal süüa tegemas ja seega jätkub tema tehtud toitu ka tavaliselt teisipäeval ja neljapäeval soojendamiseks. Kui kõht tais, siis on veel veidi aega mängimiseks ja umbes kaheksa paiku tulevadki vanemad koju. Mõnikord olen pere juurde kauemaks jäänud, et pärast laste magamapanekut koos vanematega õhtust süüa. Üldse võin ma ka nädalavahetusel pere juurde minna ja nendega koos aega veeta. 

Kolmapäeviti lähen sinna juba poole üheksast, et M sõime viia. Tagasi tulles viime koos vanaemaga E ja V tennisetrenni, kus nad siis tund aega mängivad. Minu jaoks oli üllatus see, et siin mängitakse terve talv väliväljakutel. Või noh, nii pisikeste puhul seda päris mängimiseks nimetada ei saa, nad rohkem niisama üritasid pallile pihta saada. Aga igatahes nt eelmisel kolmapäeval oli õues kõigest mõned kraadid sooja ja vihma ka tibutas, aga kõik pisikesed jooksid väliväljakul ringi, enamus mütse-kindaid polnud. Üldse olen tähele pannud, et lapsed käivad siin suhteliselt õhukeselt riides, aga ilmselt nad maast madalast sellega harjunud ja no ega siin nii külm ei ole ka, et peaks väga paksult ennast riidesse toppima. Lõuna valmistab kolmapäeviti ka vanaema ning pärastlõunal viib V muusikatundi. Mina toon ta sealt ära ja õhtul käin veel M-il sõimes järel. Ja edasi läheb kõik samamoodi nagu iga päev. 

Mõnikord hoian lapsi ka õhtul, kui vanemad tahavad välja minna. Laupäeval olingi seal ja minu ülesandeks oli ka lapsed magama panna. See pole ka üldse lihtne ülesanne, aga lõpuks sain ikka hakkama.  

Laste vanemad on väga toredad ja lahked ning igati abivalmid. Pühapäeva õhtul võtsime vanematega ka mu esimese nädala kokku ja tundub, et üldiselt olid nad minuga rahul, aga julgustasid mind rohkem kodusemalt tundma ja ka lastega rohkem füüsiliselt lähedasem olema ehk siis rohkem musitamist-kallistamist :)

Kuigi esimene nädal ei olnud lihtne, siis olen endiselt väga rahul, et just sellise töö siin endale valisin. Erasmusena oli mul liiga lihtne püsida oma mugavustsoonis ehk ühikatoas ja suhelda interneti kaudu ainult lähedaste ja sõpradega. Nüüd aga olen sunnitud iga päev oma mugavustsoonist veidi välja astuma, suhtlema prantsuse keeles ja adapteeruma täiesti teises keskkonnas. Ja kuigi see ei ole alati lihtne, siis on mul selle üle väga hea meel. Ja päeva lõpuks saan tagasi tulla oma armsasse katusealusesse toakesse, kust näeb isegi Sacre Coeuri. 

Sellel nädalal ei olnud mul probleemi oma hommikute sisustamisega. Nimelt käisin iga päev Nanterre'is, sest no ilmselgelt ei saa ju seal asju ühe korraga aetud. Küll on keegi haige, küll pannakse kontor lõunapausiks kinni. Samas iga korraga tõin ka ühikatoast kohvritäie asju oma uute koju. Reedel andsin oma ühikatoa ära ja lootsin, et ei pea enam Nanterre'i sõitma, aga just täna avastasin, et mul on ikka üks paber puudu, mida TÜ nõuab ja pean minema seda eraldi küsima. 

Nädalavahetusel eriti palju teha ei jõudnudki, käisin Põhjamaade raamatukogus, kust lootsin laenutada eestikeelseid raamatuid. Seal on olemas täitsa suur kollektsioon, aga kui hakkasin raamatute nimekirja vaatama, siis kahjuks eriti palju just silma ei jäänud, mida lugeda tahaks, kuidagi kummaline valik on seal. Lõpuks võtsin Jaan Krossi eluloo. Käisin ka vene poes, kust ma tahtsin osta musta leiba ja pelmeene. Aga no nii suur isu mul nüüd nende järele ka pole, et pelmeenide eest 10 eurot ja külmutatud leiva eest 3 eurot maksta.