Sess

Neljapäeva hommikul sai siis lõpuks läbi minu selleaastane sess. Ega ta tegelikult ju väga pikk ei olnudki, õppima hakkasin uuel aastal ja tegin lõpuks ainult kaks eksamit. Aga kuna ma polnud sügissemestril eriti palju õppetööga tegelenud, siis nüüd oli ikka jube raske ennast kokku võtta ja reaalselt laua taga istuda ja õppida. Minu jaoks oli harjumatu see, et kaks eksamit olid järjestikustel päevadel ja seega pidin nendeks õppima paralleelselt. Kui Tartu Ülikoolis on eksamite puhul alati mitu valikut, millal seda teha, nii et saa ise endale peaaegu alati suhteliselt ideaalse eksamiplaani teha, siis siin sellist luksust ei ole. Detsembris pandi üles eksamiplaanid ja kui just mõni eksam päris samal ajal pole, siis pole sul midagi muuta. 

Õppimiseks oli mul hea plaan, et kõigepealt loen läbi ja tõlgin prantsusekeelse aine materjalid, siis õpin selgeks inglisekeelse aine materjalid ja siis lõpuks õpin selgeks prantsusekeelse aine materjalid. Aga no ilmselgelt ei läinud õppimine päris plaanikohaselt. Kodus mul eriti õppimine välja ei tule ja seega üritasin võimalikult palju raamatukogu käia, aga no ega see ka alati nii lihtne ei ole. Kuna mu ülikooli raamatukogu on pühapäeviti kinni (nädala sees on lahti kaheksani ehk siis Tartu sessiaegne ööraamatukogu on taaskord suur luksus; samas Hong Kongis näiteks on lausa 24/7 raamatukogu lahti),  siis ühel pühapäeval tahtsin minna Pariisi raamatukokku. Kõige tuntum avalik raamatukogu asub Pompidou keskuses, seega otsustasin sinna minna. Kuigi teadsin, et seal on alati palju rahvast ja ilmselt tuleb oodata, et sinna sisse saada, siis poleks oodanud, et olukord nii hull on. Nimelt saabusin siis pühapäeval hommikul natuke pärast 11 ehk avamist ja siis oli järjekord reaalselt mitusada meetrit. Pärast aga mõtlesin, et ilmselt see järjekord läks suht kiiresti, sest lihtsalt turvaväravatest läbiminemine võttis hoogu maha. Aga igatahes sellel hetkel tundus see järjekord mulle liiga palju ja läksin hoopis Starbucksi, et hiljem tagasi tulla. Läksin siis tagasi umbes kahe paiku ja vaatasin, et oo, järjekorda enam väga polegi, ukse ees oli võib-olla umbes 100 inimest. Pealegi oli seal veel silt, et teatud kohast ootama hakates on ooteaeg umbes pool tundi. Mõtlesin, et noh, mis seal ikka, võin ju siin pool tunnikest oodata kui juba linna tulin. Aga sellest poolest tunnist sai peagi tund. Point nimelt sellest, et nad lasevad sinna inimesi sisse vastavalt sellele, kui palju parajasti välja tuleb ehk siis umbes iga 15 minuti tagant lasti sisse 10-20 inimest. Vahepealt hakkas nagu järjekord kiiremini liikuma ja siis mõtlesin, et ei hakka enam loobuma ka, aga lõouks avanesid raamatukogu uksed minu jaoks kell 4 ehk pärast kahetunnist ootamist. Ja no mis veel kõige toredam, kõndisin seal hiigelsuures raamatukogu ringi ja otsisin istekohta, aga vot seda ma ei leidnudki, sest kõik kohad olid täis. Lõpuks siis istusin teiste eeskujul seina äärde põrandale maha ja üritasin seal mõned tunnid oma konspekti lugeda. Aga no kõht läks tühjaks ja ega seal eriti mugav istuda ka ei olnud, nii et suht varsti tulin ära. Ehk siis suhteliselt ebaõnnestunud õppimispäev! 

Järjekord rampsi, sissepääs ise on siis täpselt diagonaalis teisel pool maja

6. jaanuaril on teatavasti kolmekuningapäev ja siin on seoses sellega tore traditsioon ühte teatud kooki süüa. Nimetatakse teda gallette de rois'ks ja eriliseks teeb selle fakt, et igasse kooki peidetakse traditsiooniliselt uba (tänapäeval igasugused kujuksed vms) ja siis see, kelle koogitüki sees see uba on, saab päevaks kuningaks ja krooni pähe. Poes müüdavatel kookidel on alati papist kroon kaasas. Ma ostsin ka seda kooki ja kuna seda üksi sõin, siis ilmselgelt sain kuningaks, win! :D

Kui muidu olid mu päevad suht üksluised, sest teesklesin kodus õppimist või reaalselt õppisin raamatukogu, siis 10. jaanuaril sain kokku Tuulikesega, kes päevaks Pariisi tuli. Meiega oli ka inglane Alex ning käisime kõigepealt Louvre'is. Ilmselgelt pilt Mona Lisa juures ja veel vaatasime üle mitmed kuulsad maalid. Aga arutasime, et kui sa oled nii suures muuseumis, kus on tuhandeid kuulsaid ja võimsad maale, siis sa harjud sellega ära ja pildid seintel muutuvad täiesti tavaliseks. Kui muidu oleks kuskil üksikuna mõni neist maalidest, siis oskaks seda palju rohkem hinnata. Pärast käisime söömas Liibanoni kiirtoidukohas ja ma sain elus esimest korda falafelit, mis oli üllatavalt hea. Ma ise ei arvanud, et see mulle väga maitseb, aga täitsa põnev ja maitsev oli. Pärast jalutasime Tuulikesega niisama natuke Pariisi peal ringi, käisime läbi Laduree'st ja lõpuks istusime lihtsalt Orsay muuseumi juures sillal ja arutasime prantslaste veidruste üle ja nautisime eesti keeles rääkimist. Väga tore päev oli ja andis ka rohkem jaksu edasiõppimiseks. 

Siis jõudiski kätte aeg eksamite sooritamiseks. Alates kolmandast kursusest saab valida, kas teha suuline või kirjalik eksam ja teiste soovitusel olin valinud suulised eksamid, sest need pidid erasmuste jaoks lihtsamad olema, esiteks ei tee kirjavigu ja teiseks õppejõud näeb ka, et sa oled erasmus ja on võib-olla veidi vastutulelikum. 

Minu esimene eksam oli 15. jaanuaril "Droit international public" ehk rahvusvaheline avalik õigus. Aine iseenesest raske minu jaoks ei olnud, sest olen seda päris mitmes vormis Tartus juba õppinud. Aga no nüüd oli vaja kõik see prantsuse keeles selgeks saada. Ja tegelikult aine sisu oli ka põhjalikum, kui meie rahvusvahelise õiguse kursus, sest neil kestab see kaks semestrit ja terve esimene semester tegeleti ainult rahvusvahelise õiguse subjektidega ehk riigi, rahvusvaheliste organisatsioonide ja eraisikutega. Loengus ma ise eriti ei konspekteerinud, aga õnneks sain pool konspekti ühe prantslase käest ja teise poole leidsin facebookist, nii et sellega muret polnud. Kokku oli seda kõike siis 80 lehte, aga lugemis- ja õppimistempot aeglustas päris palju prantsuse keel. Väga hull ei olnudki seda kõike lugeda, aga sõnaraamat oli ikka kogu aeg kõrval. Algne plaan oli siis see, et 5 päevaga loen läbi ja 4 päevaga õpin selgeks. Aga lõpuks juhtus nii, et põhimõtteliselt esimesed 8 päeva lugesin läbi pool konspektist ja siis viimasel päeval enne eksamit lugesin läbi teise poole konspektist. Lõpuks ilmselgelt enam ei tõlkinud vaid üritasin lihtsalt mingeid märksõnasid ja põhiasju meelde jätta. Eksamile minnes kõige hullem tunne ei olnudki, sest tundsin, et tean igast teemast vähemalt midagi. Aga kartsin seda, et kui saan mingi pehme uinamuina teema, kus tuleks igasugust mulli rääkida, siis lihtsalt poleks selleks prantsusekeelset sõnavara. Õnneks mul vedas teemaga ja sain rääkida rahvusvahlise õiguse kuritegudest (genotsiid, inimsusevastane kuritegu, sõjakuritegu ja agressioon) ehk mul oli konkreetselt mingid asjad nimetada ja nendest natuke rääkida. Kuigi ilmselt tegin suht palju keelevigu, siis õppejõud ei teinud selle peale teist nägugi ja oli väga sõbralik. Küsis veel mõningaid lisaküsimusi ning kui mul mingid sõnad kohe meelde ei tulnud, siis oli väga kannatlik ja lubas ühe asja isegi inglise keeles öelda. Nii et lõpuks eksamilt ära tunnes oli mul täitsa hea tunne, ilmselgelt ei saa ma seda mingit suurepärast hinnet, aga vähemalt ei olnud eksami tegemine ise ebameeldiv kogemus. 

Kohe järgmisel päeval oli International Economic Law, mis ühelt poolt oli lihtsam, sest ju inglise keeles, aga samas teema oli minu jaoks suhteliselt uus ja päris detailiderohke. Kuigi plaanisin kohe pärast eelmisest eksamit selleks kordama hakata, siis sellel päeval jõudis ju Mikk Pariisi ja palju suurem tahtmine oli hoopis temaga linna peale minna. Seega jäigi kordamine päris hilja peale ja kuna olin suht väsinud, siis magasin maga ka hommikuks pandud varasema äratuse ning eksamile minnes olid pooled teemad veel täitsa üle kordamata. Õnneks sain ukse taga veidi veel materjale lugeda. Teemaks sain "preferential trade agreements" ehk pidin rääkima erinevatest kaubandusliitudest riikide vahel ja sh välja tooma Euroopa Liidu probleemi seoses WTOga. Põhiasjad rääkisin ära, aga õppejõud hakkas veel juurde küsima suht spetsiifilisi küsimusi, mida konspektis ei olnud. Võib-olla oli ta neist rääkinud loengus ja võib-olla prantsuse keeles (ta vahetas väga tihti prantsuse keele peale, et kõik ikka kindlalt aru saaksid, enamus olid seal loengus ju prantslased). Aga igatahes ma väga täpselt nendele küsimustele vastust ei teadnud. Sellest eksamist ei jäänud mulle üldse nii positiivset muljet, õppejõud oli kuidagi palju kurjem, ei aidanud kaasa ja tegi pigem imelikke nägusid inimeste vastuste peale, seda kuulsin ka paljude teiste käest, kes seda eksamit temaga tegid. Loengus oli see õppejõud väga muhe, ma just oleks oodanud, et ta eksamil ka selline hästi sõbralik. Aga mis seal ikka, ma loodan, et ikka saan läbi mõlemast eksamist. Aga seda ei saa teada enne märtsi, nimelt kõikide eksamite tulemused avaldatakse veebruari lõpus, kui need teaduskonna seinale pannakse ja siis nädal hiljem pannakse internetti ka.

Lõpetuseks veel mõned pildid mu ülikoolis campusest:

Tenniseväljakud, mille taga on spordikompleks koos ujulaga. Päris taga vasakut kätt paistab raamatukogu. 

Vasakul spordikompleks, tagaplaanil juurateaduskonna maja.

Ühikad - selliseid suuri kaste on siin neli tükki, lisaks on iga kõrgema maja küljes ka neljakorruseline madalam osa. Mina elan siis esiplaanil olevas ühikablokis, aga selles madalamas osas, mis puude tagant paremal pool paistab.