Thursday, November 7, 2013

Barcelona vol 2

Meie teiseks hostiks oli Andreu, põline katalaan ehk siis Barcelonas sündinud ja terve elu seal elanud. Sellest mõttes läks meil kahe hosti valikuga väga hästi, et saime Kataloonia probleemile vaate nii hispaania kui katalaani poole pealt. Nimelt Kataloonia piirkond tahab kangesti iseseisvaks saada. Katalaanlaste arvates on nad ikkagi väga erinev rahvus, neil omad traditsioonid ja praegu Hispaania riik ei hooli nendest piisavalt. Lisaks on Barcelona ja ümbrus majanduslikult oluliselt paremal järjel kui ülejäänud Hispaania ja neile tundub ebaõiglane teisi Hispaania piirkondi üleval pidada. Hispaanlased (või vähemalt Diego) arvavad, et tegelikult nad pole midagi nii erinev rahvus ning iseseisvusmõte on ajendatud just kriisist ja sellest, et nad ei taha oma paremat toimetulekut ülejäänud Hispaaniaga jagada. Samas nt Diegol poleks midagi selle vastu, kui Kataloonia iseseisvaks saaks, loomulikult oli selle poolt ka Andreu. Aga samas arutasime, et see oleks juriidiliselt ikka väga keeruline, mis saaks Euroopa Liidust ja muudest rahvusvaheliste organisatsioonide liikmelisusest. 
Igatahes Andreu elab koos kolme korterikaaslasega (kuna osad olid nädalavahetuseks ära läinud, siis mahtusime ka meie sinna) ning on liiklusinsener. Kui olime asjad ära pannud, siis läksime taaskord sinna põhilisele tänavale ja tutvusime omavahel veidi. Mulle ikka nii meeldib välismaalasi üllatada põnevate faktidega Eesti kohta, kui tegemist on lõunamaalastega, siis fakt, et talvel külmub meri ära ja sellel saab autoga sõita, jätab alati neil suu lahti :D 
Õhtupoole (ehk siis tegelikult kell 12 öösel, aga hispaanlaste jaoks on see alles peo algus) läksime ühte baari, kus kohtusime Andreu eelmise couchsurferiga, kes oli bulgaaria tüdruk, kes oli seal koos oma uue hostiga ja tema sõbraga. Ehk siis väga rahvusvaheline seltskond oli. Oli lõbus, aga kui kohaliud kelle kolme paiku hakkasid mõtlema, et kuhu nüüd peole minna, siis meie bulgaarlasega arvasime, et oleks aeg koju minna. 

Laupäeval otsustasime linnast välja sõita ja minna mägedesse. Umbes pooleteise tunni rongisõidu kaugesel asub Montserrat mägi, kõige kõrgem tipp on lausa 1200 meetrit. Kuulus on see piirkond sellepärast, et seal asub üks Euroopa vanimaid benediktiini kloostreid (ligi 1000 aastat) ja see on väga oluline palverännakute sihtpunkt. Sealsed palved läkitatakse Montserrat Jumalaema Musta Madonna poole, kelle kuju väidetavalt koopast kunagi leiti. Usutakse, et kui selle kujukese ees kummardada, siis läheb täide su kõige suurem soov ja selle tõestuseks toovad inimesed sinna pärast nt tervenenud inimeste või sündinud laste pilte või hoopis oma pruutkleite. Aga no seda lugu lugesin alles praegu ja kohapeal mõtlesime, et huvitav, miks kõik inimesed järjekorras seisavad, et seda kujukest näha. 
Kui kloostri juurde saab suuremat sorti funikulööriga, mis pigem nagu rong, siis sealt saab veel kõrgematele tippudele väikeste kabiinikestega funikulööriga. Seal on mitmeid erinevaid matkaradasid, aga kuna polnud selleks valmistunud, siis jalutasime niisama natuke ringi ja vaatasime huvitava kujuga mägesid. 
Tundub, et selles kloostril läheb päris hästi, kogu see territoorium oli väga ilus ja korralik ja väljapanekud olid ka väga moodsad. Kika arvas, et kui ta oleks munk (ehk siis kui ta oleks kõigepealt mees), siis ta valiks just selle kloostri, sest lisaks on seal ikka väga ilusad vaated. 
Õhtul oli jalgpallisõprade jaoks väga suur sündmus ehk FC Barcelona ja Real Madridi vaheline mäng ehk el classico. Kuigi me erilised jalgpallisõbrad ei ole, siis seda oleks küll staadionile vaatama läinud, aga 375 eurosed piletihinnad panid uuesti meelt muutma. Aga sellegipoolest nägime mängu ühes baaris. Tundus, et tõesti kogu linna istus kodus telekate ees, kui Barca esimese värava lõi, siis olime veel teel baari poole ja reaalselt terve linn rõkkas. Teise värava ajal olid ka emotsioonid baaris päris kõvad. Samas kui Real Madrid värava lõi, siis jäid kõik korra väga vaikseks. Õnneks jäigi seis 2:1 Barca kasuks ja selle ja ilmselt ka jätkuva sooja ilma tõttu oli linn õhtul taaskord rahvast täis. 
Tegime väga hilise siesta ehk puhkasime mingi 23ni õhtul ja siis läksime Andreuga koos ühte jazziklubisse elavat muusikat kuulama. Istusimegi seal päris mitu tundi ja lihtsalt kuulasime muusikuid, kui ma plaadi pealt ilmselt sellist muusikat kuulata ei viitsiks, siis live'is oli see väga mõnus ja minu jaoks ikka kohati uskumatu, kui hea muusikaline kuulmine saab inimestel olla :D








Kuna pühapäevaks lubas seni kõige soojemat ilma ehk 30 kraadi, siis kuulasime kohalike käest, mis on Barcelona läheduses kõige parem rand ja sõitsime Castelldefelsi. Rongiga pool tunnikest ja jõudsimegi kuurortisse, mis praegu oli küll tegelikult suhteliselt välja surnud. Rand oli väga ilus, mõnusalt lai ja pikk liivariba ja helesinine puhas vesi. Kui Barceloneta rand oli paksult inimesi täis (suviti pidi olema isegi raske oma rätikule kohta leida), siis seal oli ruumi kui palju. Päris palju oli lohesurfi õppijaid ja harrastajaid, lisaks veel purjelaudureid. Päevitasime ja käisimegi isegi ujumas (vesi oli täitsa soe), kõndisime pikalt mööda liivariba edasi ja lõpuks sõime ühes rannarestoranis suure taldrikutäie tundmatut liha (ei saanud katalaani keelest aru, aga pakkumine oli hea). Kui pärast läbi linna rongijaama poole kõndisime, siis linn oli uskumatult vaikne nii ilusa ilma kohta, aga nojah, seda ütlesid kohalikud ka, et kui ikka hooaeg läbi on, siis isegi ilusa ilma puhul ei käida enam naljalt rannas. 
Õhtul saime kokku Diegoga, me rääkisime talle, mis me vahepeal teinud olime ja tema rääkis meile hästi palju lohesurfist. Tundub, et ta nakatas meid ka selle pisikuga, sest vähemalt ära tahaks küll selle spordiala. 







Viimasel päeval üritasime taas Sagrada Familiasse minna, aga hommikul sinna jõudes oli järjekord kordades pikem kui eelmine kord ja mõtlesime, et proovime hoopis õhtul vahetult enne sulgemist tagasi tulla. Istusime veidi külmas Starbucksis (poes, metroos ja kohvikutes oli tihti suht jahe ja siis meil oli see nali, et kui sooja tahad saada, siis tuleb õue minna), vaatasime üle sotsiaalmeedia uudised ja läksime lõpuks veel viimast korda randa. Pärast jalutasime sadamapiirkonnas ringi ja õhtuks olime tagasi Sagrada juures. 
Sagrada Familia on Antoni Gaudi meistriteos, aga trikk on selles, et kuigi seda hakati ehitama 1882, siis see pole siiani valmis. Praeguse plaani järgi peaks see valmima 2026, aga kohalikud selles küll väga kindlad polnud. Kõik reisiraamatud räägivad, et on erakordne võimalus näha valmimas ühte maailma suurehitistest, aga ausalt öeldes on see ikka natuke nadi, kui enamust hoonet ümbritsevad tellingud. Plaani järgi peaks sinna tulema 18 torni, praegu on valmis ainult 8. Samas progressi on näha. Kui me Karmeniga seal 2010 käisime, siis oli ka seest kõik täitsa poolik, aga nüüdseks oli sisemus vist enamvähme valmis. Paavst pühitses 2010 aasta sügisel selle sisse. 
Kui muidu on igas suuremas linnas asuvad kirikud ikka suhteliselt sarnased oma suurte gooti sammaste ja altaritega, siis Sagradat on sees tõesti huvitav vaadata. Gaudi stiil on väga eriline, ta on tohutult palju inspiratsiooni saanud loodusest ja paljude elementide puhul tunneb ära mingi looma või taime tuttava mustri. Ja tohutult võimas on see ka. 
Läksime veel viimast korda carrer de Blaile ja jõime 3-euroseid (ehk siis imeodavaid) mohiitosid ja nautisime sooja ilma. Õhtul võtsime oma asjad Andreu juurest ära ja enne lennujaama minekut käisime veel Diegoga tüüpilises hispaania-pärases kohas tapaseid söömas, kus saime proovide igasuguseid meie jaoks teistsuguseid toite. Lõpuks sõitsime veel Barcelona uude linnaosasesse, kus on nt Londoni Gherkinit meenutav värviline torn ja veel muud moodsad uusehitised. Iseenesest sellised linnaosad mulle meeldivad (nagu ka Le Defense Pariisis), aga nendel on see häda, et nad on igas maailma otsas täpselt ühesugused ja nendel ei ole mingile kindlale linnale või riigile iseloomulikku eripära. 
    






Kuna meie lend Pariisi oli hommikul kell 6, siis sõitsime kell 12 õhtul lennujaama valmis. Üritasime küll okupeerida ühe suletud kohviku diivaneid, aga üks töötaja käis vapralt sealt iga tunni aja tagant meiesuguseid ära ajamas ja seega pidime leppima lihtsalt kõva põrandaga, kuhu rätiku maha viskasime ja siis mõned tunnid und saime. Kell 4 hakkasid turvamehed ringi käima ja kõik üles ajama. Samas magamatuse tõttu läks lennusõit väga kiiresti: istusin oma kohale, panin turvavöö kinni, silmad vajusid kinni ja põhimõtteliselt järgmist korda tegin need lahti siis, kui juba Pariisis maandusime. 
Pariis tervitas meid väga-väga külma ja jäise tuulega, aga ometi oli tore jälle oma lemmiklinnas tagasi olla :)

Tuesday, November 5, 2013

Barcelona vol 1

Siin on tükk aega vaikus olnud, sest vahepeal veetsin nädala Barcelonas ja nüüd on Kika siin, nii et tegemist on palju ja pole aega saanud blogi kirjutada.
Aga Barcelonast - see oli super! Kõige parem osa reisist oli vist ilm, sest terve nädal oli soojem kui tavaline Eesti suveilm ehk siis umbes 25 kraadi (pühapäeval isegi 30). Lisaks ka soe õhtuti ja öösiti, mida ma eriti naudin, sest Eestis tuleb ju isegi suvel välja minnes kaasa võtta kampsunid, joped jne. Esimesel päeval linna peal ringi käies tundus see ilm oktoobri lõpu kohta ikka nii uskumatu, et iga poole tunni tagant ütles üks meist, et täitsa lõpp kui soe on. Rääkides kohalikega, selgus, et see pole tegelikult päris normaalne, et nii hilja veel nii soe on, aga viimastel aastatel on see alati nii juhtunud, et september-oktoober läheb korra külmemaks ja siis oktoobri lõpus tuleb jälle soojalaine. Meie olime selle nähtusega igatahes väga rahul. Üldse arutasime, et ilm mängib ikka inimeste eludes väga palju rolli. Kuu kogu aeg on soe, siis on elu kuidagi lihtsam, kas või see väike asi, et sa ei pea kogu aeg mõtlema, mida selga panna ja kaasa võtta või muretsema, et kas saad ikka mingit asja teha, sest äkki on kole ilm. Ja soojadest riikidest pärit inimesed on palju seltsivamad ja rohkem "outgoing", pole midagi teha. Tegelikult polegi asi vist niivõrd hullus soojuses vaid pigem päikeses ehk valguses. Mitmed hispaanlased jm lõunapoolsemad rahvused rõhutavad, et nende jaoks on päike nii oluline ja nad ei kujuta ette kuidas nad elaksid üle pimeda talve, millest me neile räägime. Olen seda ka Eestis elavate välismaalaste kohta kuulnud, et üks asi on lumi ja külmus, aga palju keerulisem ongi hakkama saada pika pimeduse ja päikese puudumisega. 

Lisaks ilmale oli loomulikult ka kõik muu väga hea. Barcelona on tõesti ilus linn, kui ma kolm aastat tagasi seal Karmeniga käisin, siis olime seal kõigest poolteist päeva, tormasime läbi paar põhilist vaatamisväärsust ja see linn ei jätnudki mulle erilist muljet. Aga nüüd hakkas mulle juba esimesel päeval Barcelona väga meeldima ja selle kuue päeva jooksul niisama linnas ringi kõndides ja erinevaid kohti külastades aina rohkem.

Kohale lendasin RyanAiriga ja sai taaskord veenduda, et ikka tõeline säästufirma, kui millegi pealt saab kokku hoida, siis seda ka tehakse. Nt Pariisist lendab ta Beauvais' lennujaamast, mis tegelikult ligi 100 km Pariisist kaugel ja sõna otseses mõttes on karp keset põldu. Aga samas, tõsi on see, et kui ma ikka lennupileti eest peaaegu mitte midagi ei maksa, siis võin ükstapuha kust ja kuidas lennata, et ainult kohale saada. Lennujaama ootas mind Kika, kes oli pool tundi varem kohale jõudnud. Niiniii hea meel oli teda näha, eesti keeles lobiseda ja seda kõike veel soojas Barcelonas. 
Ööbimise olime leidnud couchsurfingu kaudu ja meie esimeseks hostiks oli Diego. 36-aastane IT-mees, kes pärit Madridist ja kes elab üksinda väga moodsas ja päris suures korteris. See oli siis meie esmamulje, aga selle kolme päeva jooksul, mil tema juures elasime ja lisaks hiljem veel temaga kokku saime, saime temast väga palju teada ja tegemist on äärmiselt põneva inimesega. Nt kuulab ta pigem raskemapoolset muusikat ja tegeleb väga aktiivselt graffititegemisega. Mõnikord maalib suuri värvilisi pilte, aga mõnikord lihtsalt "märgistab" musta värviga elektrikappe jms kohti. On isegi paar korda selle eest trahvi saanud. Rääkis, et see tegevus aitab tal lõõgastuda, samas annab piisavalt adrenaliini. Veel lõõgastub tegeledes "vägivaldse tantsimisega" (sellel mingi nimi ka, mida ma ei mäleta), inimesed saavad kokku, mingi muusika mängib või artist ja siis hakatakse väga agressiivselt tantsima, kõik tõuklevad ja kohati meenutab see kaklust. Samas, ta on taimetoitlane ja täiskarsklane, ei suitseta. Ta on sügavalt mures maailma tuleviku pärast ja kardab, et võib isegi täitsa hipiks muutuda, nii et temas ikka väga erinevad pooled peidus. Igatahes olime väga rahul, et just tema üks meie hostidest oli, sest temaga oli tõesti väga huvitav rääkida ja ta näitas meile ka Barcelonat. 

Nagu õigele turistile kohane otsisime kolmapäeva hommikul üles turismiinfo ja varustasime ennast kõiksuguste brošüüridega ja infoga. Seejärel jalutasime mööda kõige kuulsamat tänavat La Ramblat, vahepeal põikasime sisse La Boqueria turule, et osta värskeid puuvilju. Nägime Kolumbuse ausammast ja läbi imeilusa sadamapiirkonna jalutades jõudsime ka Barceloneta randa. Tegemist on siis Barcelona linnarannaga, mis loodi alles 1992 aasta olümpiamängudeks, üldse arendati Barcelonat tänu nendele mängudele väga palju, samas Diego rääkis, et rahaliselt annavad mängud linnas siiamaani tunda.
Lõunasöögiks leidsime päris hea pakkumise, kus 10 euro eest sai eelroa, prae, magustoidu ja veini, proovisin kitsejuustusalatit, heiki ja creme catalana magustoitu, kõik olid väga head.
Pärastlõunal läksime Montjuici mäe otsa. Tõlkes tähendab see "juutide mäge", sest seal oli kunagi suur juutide surnuaeg, aga praegu on seal 17 sajandist pärit kindlus, kõiksugused olümpiaehitised ja muuseumid. Mäetipust avanes suurepärane vaade Barcelona linnale.
Õhtul saime läksime koos Diego ja kahe ta sõbraga välja istuma, kes samuti väga toredad olid. Diego just rääkis, et paljud ta sõbrad on pigem negatiivselt meelestatud tema uue couchsurfingu hobi osas ja ei mõista, et miks peaks täiskasvanud mees mingeid noori reisijaid enda juures majutama ja nendega mööda linna ringi käima, aga nt need kaks sõpra on just ise ka alati huvitatud ja tahavad ka teiste rahvustega tuttavaks saada. Üks neist oli lennukipiloot, aga kahjuks tulid meil Kikaga alles hiljem kõik küsimused meelde, mida ühe õige piloodi käest küsida tahaks :D Aa, ja nautisime ka õiget tinto de veranot ehk Hispaanias väga populaarset jooki, mis on segu punasest veinist ja limonaadist ja sobib ideaalselt sooja õhtusse.


La Rambla


Leidsime Barcelonast ka kohe Pariisi :)


Endiselt La Rambla


La Boqueria kõiksugused põnevad puuviljad


Ja traditsioonilised viljad


La Rambla, taustal paistab Columbuse ausammas



Port Vell


Barceloneta rand


Sellel päeval vist tegelikult ikka nii soe ei olnud, aga pühapäeval oli küll 30 kraadi, nii et päris vale see foto ikka pole :)


Gondel, millega saab Montjuici mäe otsa sõita


Barcelona Montjuici otsast


Kataloonia lipp


Palau Nacional, kus asub Kataloonia muuseum


Neljapäeva alustasime Park Güelliga, katalaani arhitekti Antoni Gaudi poolt kujudatud pargiga, mis ehitati 20. sajandi alguses. Alguses pidi sellest saama luksuslik elamurajoon, aga kuna huvilisi väga polnud, siis ostis Gaudi ise hoopis ühe maja seal ära ja elas seal oma perega 20 aastat. Täiesti juhuslikult ja teadmata sattusime parki viimasel päeval, kui sinna tasuta sisse sai, alates järgmisest päevast oleks pidanud juba sissepääsu eest 7 eurot maksma. Aga igatahes Gaudi on Barcelonas väga oluline, ilma temata poleks seal pooltki nii palju vaadata.
Siis otsustasime ära kasutada suurepärast rannailma ja peesitasime veidi Barceloneta rannas ja olime ikkagi hämmastunud sellest, et on oktoobri lõpp ja me saame Euroopas rannas olla.
Õhtul viis Diego meid sööma pintxo'sid. Kui hispaanlastel on tapased, siis katalaanidel ja üldse Põhja-Hispaanias on pintxod. Ega see tegelikult ei olegi mingi eriline toit, vaid pigem toidu serveerimisviis. Nimelt on tegemist suuremart sorti tikuvõileibadega. Kohas, kus meie käisime, maksis nt üks pintxo 1 euro, võisid neid leti pealt erinevaid võtta ja siis pärast maksid taldrikule jäänud tikkude alusel. Tiku otsa oli pandud tõesti väga erinevaid asju, alates tomatisaiast kuni verivorstini (jah, isegi hispaanlased söövad verivorsti).
Kui kõht täis oli, siis suundusime jalakäijate tänavale, mis on täis restorane ja kus iga õhtu oli päris keeruline ülesanne leida õues istumiseks vaba lauda. Arutasime Diegoga kõiksuguseid maailma asju alates korruptsioonist poliitikas kuni üksikisiku võimalustest muuta maailma.
Südaöö paiku sõitsime natuke linnast välja Tibidabo mäe otsa, et näha ülevalt tuledes linna.









See ja kõik eelmised pildid Park Güellist


Katedraal Barcelonas

Reedel vaatasime üle teised põhilised Gaudi vaatamisväärsused. Passeig de Garcial on koguni selline blokk, kus kõrvuti neli maja kõige kuulsamatelt Barcelona modernista arhitektidelt. Üks nendest on Gaudi ja tema Casa Batllo. Vanasti oli tegemist väga prestiižse kvartaliga ja siis rikkad inimesed saidki seal kuulsate arhitektide ehitatud majadega uhkustada. Lisaks kõndisime mööda ka teisest kuulsast Gaudi majast La Pedrerast, aga sisse ei raatsinud eriti nendesse majadesse minna, kuigi ilmselt oleks sees ka palju vaadata olnud. 
Plaan oli ka Sagrada Familias ära käia, aga järjekord tundus liiga pikk (kuigi tegelikult selgus järgnevatel päevadel sinna uuesti minnes, et see polnud üldse veel pikk järjekord) ja seega ostsime hoopis erinevaid huvitavaid puuvilju ja hispaania torillat ja läksime Diego juurde, et koos temaga õhtust süüa. Meil oli poes suur dilemma, kas osta sinki või mitte, aga tundus, et lõpuks tegime ikka õige valiku, et taimetoitlasest Diego koju oma sinki sööma ei läinud :D Aga proovisin elus esimest korda viigimarju ja cherimoyat. 


Casa Batllo


Casa Lleo Morera


La Pedrera


Sagrada Familia


Parc de la Ciutadella




Kohalik triumfikaar

Reede õhtul kolisime oma teise hosti juurde, aga sellest juba järgmises postituses.