Jõuluks koju

Kohver on pakitud, tuba koristatud ja viimased kooliasjad ka tehtud ehk jube mõne tunni pärast hakkan kodu poole tulema!!! Kui enamus siinoldud ajast on tegemist palju olnud ja koduigatsuseks pole aega olnud, siis viimased nädalad olen küll juba seda väga oodanud. Aga et enne jõule ja aasta lõppu veel asjad kokku võtta, siis mõned seigad ja tähelepanukud viimastest nädalatest. 

Esimene ja kõige tähtsam uudis - mul on lõpuks ometi õppelepingul allkiri!!! Viimase allkirja kuupäevaks sai 13. detsember, Eesti reeglite järgi peaks muidu õppelepingu sõlmitud olema enne välismaale minemist... Ja isegi kohalike reeglite järgi oleks see pidanud tehtud olema oktoobri lõpuks. Okei, tunnistan, et kui ma reaalselt iga päev oleks kuskil kontoris käinud allkirju nõudmas, siis ilmselt oleks selle veits kiiremini tehtud saanud, aga no kes seda viitsiks teha. Kuigi noh, prantslased vist viitsivad ja peavadki, kui tahavad selles bürokraatiaõuduses midagi saavutada. 

Rääkides veel ülikooli korralduslikest küsimustest, siis ikka iga natuke aja tagant tuleb jälle kuskilt mingi üllatus või asi, mille peale oskad ainult pead vangutada või muiata. Näiteks täna õhtul sain meili koordinaatorilt, kus ta ütles, et kõik välisüliõpilased, kes on ühikas pool aastat peavad kindlasti homme täpselt kell 11.30 minema tema juurde ja talle ütlema, mis kuupäeval nad ühikast välja kolivad. Esiteks ei taha ma teada, kui kaua ma homme seal ootama peaks, et löögile pääseda ja siis talle üks kuupäev öelda. Teiseks vedas üldse, et ma seda meili nägin, sest alates eilsest ei ole kellelgi ühikas olnud hommikul ja päeval internetti. Täna õhtul siis tuli välja, et keegi oli kuskil näinud silti, kus on kirjas, et nüüdsest alates on vaja ühika neti kasutamiseks küsida ühikabüroost isiklik kood, seda koodi saab küsida loomulikult ainult teatud aegadel. Üks sakslane käis siis täna oma koodi küsimas, aga tema nime kahjuks nimekirjas ei olnud ja tal paluti homme tagasi tulla, ma juba kujutan ette, mitu korda tal sinna järgmisel päeval tagasi kästakse tulla (tuginedes oma elamistunnistuse saamisele). Üldse on see uus koodisüsteem kummaline, sest meil on niigi kaabliga nett mitte wifi ehk ma ei kujuta ette, milleks seda koodi veel vaja on. Lisaks oleks ju võinud meid sellest kuidagi natuke moodsamalt ja varem teavitada kui väikse teatega ühika all koridoris. 

Et mitte valesti aru saada, siis kogu mu eelnev jutt ei ole üldse vingumine. Ma olin juba enne väga kannatlik inimene ja siinses ühiskonnas elamine on minu kannatust veel kõvasti kasvatud, nii et kuskil ootamine või mingite uute probleemide tekkimine mind eriti närvi ei aja. Aga mind lihtsalt ikka ja jälle hämmastab see, kuidas asjaajamine võib nii keeruline ja takistuserikas olla. Ja ei saa öelda, et mis Eestis viga, nii pisike riik, et kõik lähebki ladusamalt, Saksamaa on ju veel suurem kui Prantsusmaa, aga sakslased imestavad samamoodi, et mis siin ikka toimub. 

Aga tegelikult mulle prantslased meeldivad ja üritan ikka metroos või tänavatel nende juttu pealt kuulata ja aru saada. Ühel päeval oli näiteks metroos perekond kahe umbes 5-6-aastase lapsega. Lastest ja nendega rääkivastest vanematest ongi kergem aru saada. Aga igatahes ühel hetkel hakkas ema poja jäest küsima, kuidas mingeid sõnu kirjutada, nad olid seda just harjutanud ja nüüd pidi üle kordama, kas ikka meeles on. Ema küsis, kuidas kirjutatakse "un manteau" ehk mantel (+ artikkel) aga seda sõna hääldatakse ju hoopis "an mantoo". Poiss ütles ilusti artikli ja pool sõna ära, aga see lõpp läks nihu, no katsu sa siis meelde jätta, mis järjekorras need e-d ja a-d ja o-d seal olema peavad, kui ütled ainult "oo". 

Kui muidu oli eelmine nädal suht kodune, sest pärast Inglismaad olid taaskord tõbine, siis pühapäeval käisin Pariisi peal jalutamas. Muideks, prantsuse keeles on isegi eraldi sõna "flâner", mis tähendabki sihitult ringi kõndimist ja lihtsalt enda ümbruskonna nautimist. Igatahes "flaneerisin" siis koos fotokaga kõigepealt Trocaderol, kus avati samuti jõuluturg ja uisuväljak (jõuluturge on siin vist küll peaaegu igas linnaosas), edasi Montmartre'il ja lõpuks veel väga rahvarohkel Champs-Elyséel. Ma ise ka vahel imestan, kuidas üks linn mulle nii väga meeldida saab, et mul momentaalselt tuju heaks läheb, kui ma mööda Pariisi tänavaid kõndida saan. Mõnikord unustad selle ära, aga siis kõnnid mööda nt ülivõimsast Alexandre III sillast või näed kuskilt majade vahelt paistmas Eiffeli torni ja mõtled, et oi, ma ju elan Pariisis :) Eriti pariisi tunne tekib siis, kui kuskil mõni tänavamuusik mängib. 

Aga ei tasu muretseda, et ma siia Pariisi päriseks jääksin. Minu jaoks on ikka kõige-kõigem Eesti ja eestlased!